- Reset + Prindi

ÉNA kõrgemate riigiametnike täiendkursusel Prantsusmaal

Kusagil meie ees on bifurkatsioonipunkt: me kas saame kliimamuutusest võitu või ei saa. Kui me ei astu radikaalseid samme, ei ole võimalik kliimamuutust ohjeldada, ammugi seda tagasi pöörata.

Tehnoloogilise paradigma muutmine on küll probleemiga tegelemine, aga ilma globaalse poliitilise jõupingutuseta on muutuse jõudmine iga CO2 allikani liiga aeglane ja ka majanduslikus mõttes liiga valus. CO2 allikate maksustamine saadab turule õige signaali, aga loomulikult vihastab väiketarbijaid, sealhulgas bensiinijaamade kliente Prantsusmaa maapiirkondades. Nad ei suuda muuta oma energiaallikaid, kui me neid ei aita, nad saavad muuta ainult tarbimist. Suur muutus oleneb meist, poliitikutest.

Ja ometi pole me seni suutnud saavutada tõsiselt võetavat võimekust, et tuua päikeseenergiat Lõuna-Euroopast põhja ja liigutada tuuleenergiat vastupidises suunas. Me ei ole suutnud korralikult kasutusele võtta meretuuleparke ja laineenergiat. Me oleme poliitiliselt laisad olukorras, kus oht on silmaga nähtav. Isegi siin, Euroopas, kus meil tegelikult puuduvad selliste võrkude ehitamiseks poliitilised piirangud. Ja me ei pea end siduma investeeringutega sellistelt režiimidelt, keda me ei usalda. Oma kodus saame ise otsustada.

Majandusteadlane Jeffrey Sachs rõhutab, et globaalselt peaksime kulutama kliimamuutustega tegelemisele 1% SKTst. See tähendab, et Euroopas tuleks kõrvale panna teise Euroopa Liidu eelarve jagu raha, et tegeleda energiaküsimustega – tegeleda tsentraalselt, Euroopa Liidu tasemel sellega, et puhas ja taskukohane energia jõuaks iga kodanikuni. Puhtale energiale ümberlülitumine pole üksikisiku ega ka üksikute riikide töö – see peab olema prioriteet kogu Euroopa Liidus! Kujutlegem, et kulutame Euroopas umbes 200 miljardit aastas rohelise energia tootmise arendamisele ja pikkadele ühendusliinidele!

See oleks ilmselt suurim ühisalgatus, mida saaksime koos ette võtta, sest oleme Euroopa Liit. Mitte keegi teine ei saaks sellist ettevõtmist nii kiiresti kokku leppida. Ühelgi teisel maailma piirkonnal pole selliseid mehhanisme nagu meil, näiteks ühiselt rahastatavate projektide näol. Kellelgi teisel pole niisugust seadusandlikku raamistikku hankeprotseduuride ja konkurentsiseaduste näol. Ainult Euroopa Liit saab teha algust sedavõrd globaalse ülesandega nagu meie planeedi päästmine.

Nende lahenduste müümine, mida me rohelisele energiale üle minnes välja töötame, tagab pikemas perspektiivis meile ka majandusedu. Kui otsite edulugu just sealt, puhaste tehnoloogiate sektorist, siis vaadake, mida tegid tuulikud Taani majandusega.

Ainult siis, kui oleme oma planeedi päästnud, on meil mõtet rääkida tuleviku digi- ja tehisintellektitehnoloogiatest, nendega ühiskonnas kaasnevatest muutustest, aga ka sellest, kuidas me saame Euroopa eeliseid nende muutuste juhtimisel ära kasutada. Sest piiriüleste arengute juhtimine on alati Euroopa eelis ning kui rääkida tänapäeva tehnoloogia või teaduse arendamisest, siis ei toimu peaaegu miski sellest ühe riigi piirides.

Aga – ja seda tahan ma tõesti rõhutada – pole mingit mõtet arendada tehnoloogiat, kui meie planeet on kliimamuutuste tulemusena liiga kuum, et inimene saaks siin elada.

Niisiis on kõigel sellel, millest ma nüüd rääkima hakkan, mõte ainult siis, kui tuleme edukalt toime kliimamuutuste kui ülima väljakutsega. Lootkem siiski ja jätkakem.

Näeme, kuidas digitehnoloogiad muudavad kõiki meie ühiskonna aspekte: töötamist, sotsiaalsüsteemi, maksusüsteemi. See muutus on sama ulatuslik, nagu oli omal ajal üleminek tööstusühiskonnale.

Niisamuti nagu industrialiseerumine, asendab ka digitaliseerumine ennekõike inimtööjõu füüsilist aspekti, jättes kognitiivse võimekuse endiselt inimeste monopoliks. Jah, üha enam näeme masinaid, mis õpivad inimkäitumist, me näeme, kuidas neid kasutavad ja ekspluateerivad esmalt internetitrollid, seejärel trolle meenutavad tekstigeneraatorid. Masinad on inimestest paremad aktsiaturge mõistma ja seal kauplema. Kuid ma ennustan, et inimesed lõpetavad selliste süsteemide toetamise, mis on omandanud selliseid jooni, mida me ei mõista ja seetõttu ka ei usalda. 1990ndatega võrreldes investeerivad inimesed vähem aktsiaturgudel, eelistades nüüd ühisrahastusplatvorme. Mitte sellepärast, et nende arvates on riski ja tootluse suhe seal parem, vaid sellepärast, et nad on suutelised aru saama, millega need platvormid tegelevad.

Ma olen kindel, et sama juhtub ka sellel suurel arvamuste turuplatsil nagu sotsiaalmeedia. Juba praegu usaldavad inimesed üha vähem seda, mida nad Facebookis näevad, sest nad on oma huvi taga ajava sisu mustrid selgeks saanud. Tulemuseks võib olla selline Facebook, kust inimesed on lahkunud ja jätnud end esindama algoritmid. Algoritmid jätkavad tegevust, aga inimesed on oma mõtetega juba mujal. Sellega tahan ma öelda, et inimese kognitiivne võimekus on endiselt tema monopol, kuid füüsilise võimekuse osa on võimalik jätta osaliselt või täielikult masinate kanda.

Isegi kui eeldame, et tehnoloogia areng on nii kiire, et meie silmad saavad näha singulaarsust, jääb empaatiavõime selle masina haardeulatusest välja. Jah, masinad võivad selgeks õppida lihtsamaid kognitiivseid elemente, lugeda näolt kurbust, rõõmu või viha, aga inimtunnete keerukuse mõistmiseks sellest ei piisa. Isegi tõeliselt singulaarne arvuti ei ole suuteline inimest veatult tunnetama ega tajuma, sest ta töötleb infot ainult ajus. Tal pole keha biokeemiat, mis meil ajule lisandub. Väga suur osa inimeseks olemisest on meie emotsioonid.

Seega ei tähenda meie tulevik üha suurenevat töötust, kui masinad võtavad rutiinsed tööd meilt üle. Meie täiskohaga tööks saab hoolimine, selle näitamine ja levitamine ühiskonnas. Ühelt poolt on meil tulevikus lihtsalt rohkem aega, et olla hooliv inimene. Teiselt poolt aga just seetõttu, et suur osa inimestevahelisi kontakte, mis varem olid vajalikud näiteks kõige lihtsamate teenuste osutamiseks, kaovad ära. Võtkem näiteks rahaülekanded internetis, igasugused sisenemiste ja väljumiste registreerimised või muu säärane. Kui mitmesse silmapaari vaatas inimene päeva jooksul selle sajandi algul ja kui vähestesse vaatame meie täna? Selline suundumus jätkub, kuni meie igapäevaelu ei sisalda enam üldse suhtlemist teiste inimestega.

Nii saab inimestega suhtlemise võimaluste pakkumisest tähtis majandusharu. Ma ei taha sellega öelda, et oleme täna üksildased ja jääme tulevikus veel üksildasemaks, sest igapäevased talitused tehakse teiste inimestega kokku puutumata. Mina näen seda arengut positiivsena. Sajandi alguses kulus kogu meie aeg üksteisele teenuste osutamisele, olgu näiteks pangateenused, müük, autopesu, kohvikuteenindus või puhkusereisi planeerimine.

Selliseid kokkupuuteid jääb üha vähemaks. Kuid me saame endiselt veeta aega teiste inimestega suheldes, ja me ka teeme seda. On märgata üha kasvavat nõudlust tegevuste järele, mis teevad meid õnnelikuks ja suurendavad meie turvatunnet. Maailmas on üha rohkem inimesi, kes elatuvad meie vaimu eest hoolitsemisest, hoides meid õnnelikuna, lahutades meie meelt heas seltskonnas, kus inimesed tunnevad ühtekuuluvustunnet. Pankurid, kes on jäänud ilma meile raha ülekandmise igavast lihttööst, on hakanud meid aktiivselt nõustama rahaasjades. Isiklikke kogemusi on võimalik internetis müüa kas otse või reklaamide kaudu, mis teeb ka isiklike kogemuste otsimisest töö.

Võtkem näiteks koolid. Siin Pariisis pakub üht tulevikukooli mudelit pilootprojekt Paris42 – toetatud masinõpe, mille hariduslik sisu sarnaneb arvutimänguga. Õpetajad ei tegele enam õpetamisega, vaid õppimise toetamisega. Nende töö ei ole sellega muutunud kuidagi vähem oluliseks – nad pakuvad õppurile võrgustikku, võrgustikus töötamise oskusi, kuid ennekõike õpetavad nad, kuidas olla hooliv inimene. See on koht, kuhu sa tuled kohtuma teiste inimestega – klassikaaslaste, mentorite, õpetajatega. Muuseas, seal valitseb soe ja toetav õhkkond.

Ma ennustan, et midagi sellist on meil umbes 10–15 aasta pärast kasutusel kõigis koolitüüpides. Masinad on palju paremad edasi andma tehnilisi teadmisi, mida me endiselt vajame. Masinad kontrollivad ja annavad õppijale uusi ülesandeid, lähtudes teadmiste kontrolli tulemustest. Laste tegelikud teadmised ümbritseva maailma kohta hakkavad üha vähem sõltuma nende vanusest, nagu see oli eelmiste põlvkondade puhul. Teadmised hakkavad sõltuma pigem vanusest koos huvidega, sest suur osa teadmistest, mida lapsed õppimisel kasutavad, on internetis olemas. Asjaolu, et need teadmised erinevad mõnevõrra kooliõpikutes pakutavast, ei tee neid vähem informatiivseks. Me peame täitma tühikud ja ühendama punktid laste ajus, mis on täis väga killustatud infot. Me ei saa neid õpetada sama universaalse mudeli järgi, mida oleme siiani kasutanud. Nende teadmiste varieerumine on tulevikus palju suurem. Niisiis peab õpetamine muutuma toetatud õppimiseks.

Hea sissejuhatus sellesse, mis meid ees ootab, on muutus selles, kuidas lapsed õpivad keeli. Tavapäraselt on tüdrukud saanud keeletundides paremaid hindeid kui poisid. See on muutunud. Nüüd saavad inglise keeles paremaid hindeid poisid. Põhjus – nad mängivad rohkem arvutimänge, seega on nende keeleoskus jõudnud juba varakult heale tasemele. Lapsed minu üheksa-aastase poja klassis saavad kõik inglise keelega üpris hästi hakkama. Nende tase pole aga üldse vastavuses kooliprogrammi ootustega – et nad on algajad, 500 sõnast koosneva sõnavara ja väga algelise grammatikaga. Nemad oskavad kasutada sõnu nagu leprechaun (härjapõlvlane), hääldades neid paremini kui nende õpetajad. Paraku ei oska mitte keegi neist sõna leprechaun ega ka paljusid lihtsama kirjapildiga sõnu kirjutada, sest nende keeleoskus on ennekõike suuline. Nad vajavad eraldi tunde, et mõista, millised on ebaviisakad sõnad, solvavad väljendid ja kahemõttelised laused. Lühidalt – tehnilise poole pealt teavad lapsed keelest palju, aga neil puudub tunnetuslik pool sellest keelest, mida nad põhimõtteliselt juba räägivad. Nad ütlevad keelt rääkides inglise kultuuriruumis sobimatuid asju just sel põhjusel, et nende keeleoskus on oma olemuselt tehniline.

Seega tuleks neid õpetada teisiti. Me peame õpetama neid kasutama keelt inimestega suhtlemisel ilma kedagi solvamata ja olulisest mõttest mööda rääkimata. Näete – me ei õpeta enam keelt, me õpetame, kuidas kasutada keelt inimestega suhtlemiseks, kuidas püsida enesekehtestamisel aktsepteeritavates piirides, ilma teiste inimeste õiguste piire ületamata. Me peame õpetama, kuidas olla vastutustundlik ja empaatiline inimene.

Ja olemegi tagasi kohas, kust ma alustasin – selle kõne tehnoloogiat puudutava osa juures. Ühiskond saab vabaks rutiinsetest ja igavatest tehnilistest töödest, kuid vajab spetsiaalset koolitust, kuidas olla hooliv inimene – oskust, milles inimesed on suurepärased ja kus ükski masinõppel põhinev tööriist neid asendada ei saa. Kognitiivne, tunnetuslik osa on masinate konkurentsi eest kaitstud. Tunnetamise õpetamine ja õppimine kuulub varsti hariduse juurde. Hoolivus saab tööks.

Miks ma arvan, et Euroopa on selliste tulevikuprobleemide lahendamiseks parim paik? Ennekõike sellepärast, et võrreldes kõigi teiste rikaste piirkondadega on Euroopa orienteeritud inimlikule kaastundele. Euroopa on rajatud inimlikule kaastundele. Euroopa Liit loodi selleks, et vältida sõdu ja sõdadega kaasnevaid metsikusi, seetõttu pole tema eesmärgid kunagi olnud vaid majanduslikud või seotud tehnoloogilise arenguga, võimaldamaks üha suuremat lisandväärtust ja tööviljakust. Euroopa Liit on rajatud ennekõike selleks, et tagada julgeolek liidule ja tema naaberriikidele, kes on selle julgeoleku abil kasvatanud oma kodanike meelerahu ja turvatunnet.

Sellest tulenevalt mõistame meie kui Euroopa ühiskonna kodanikud kaastunde tähtsust. Me näiteks ei aktsepteeri juba ammu võimalust, et inimesel, kes pole ostnud kallist tervisekindlustust, lastakse surra, kui ta peaks jääma kallist ravi vajavasse haigusse. Me oleme ühiskonnana võib-olla isegi õppinud loobuma meditsiini tippsaavutustest, selleks et teha tervishoid kättesaadavaks kõigile, olenemata sotsiaalsest staatusest.

Kõigil pole päriselt õnnestunud pakkuda egalitaarset koolisüsteemi, kuid mõnel meie seast – näiteks Põhjamaadel ja minu enda riigil – on see õnnestunud. Ülejäänud püüavad muuta koole ja haridussüsteemi egalitaarsemaks, kuna ilma selleta on raske saavutada sotsiaalset liikuvust – õigust, mida peaksid saama nautida kõik meie kodanikud.

Me näeme, kuidas keskklass tõuseb üles empaatia puudumise vastu ühiskonnas. Tõsi, nad ei nälgi ja neile on kättesaadavad mitmesugused ühiskondlikud teenused, mis tagavad põhivajaduste rahuldamise, kuid nad tunnevad end õnnetutena, sest neid ei kuulata, ei väärtustata piisavalt, neil ei ole kohta poliitikute kõnedes. Inimesed Euroopas ei lepi sellega, et neid peetakse iganenuteks, kellekski, kes pole oluline ja kelle jaoks meie ühiskonnal ei jätku kaastunnet. Nad tõmbavad selga kollased vestid, et muuta end nähtavaks, või hääletavad Brexiti poolt. Või hääletavad äärmusrahvuslaste poolt, kes tahavad peaaegu kommunistliku innuga kontrollida inimelu kõiki aspekte, nagu see on toimunud Euroopa idaosas ja võib-olla ka Eestis pärast märtsivalimisi.

Euroopas nõuavad meie kodanikud meilt suuremat empaatiat. Empaatiat, mitte uusi vidinaid. Seda nõuavad inimesed.

Uued vidinad on meie elu lihtsamaks muutnud ja teevad seda ka tulevikus. 20. sajandi algusega võrreldes on tänapäeval kõigil inimestel kodus abilisi ilmselt kümnete teenijate jagu. Sellele vaatamata on inimesed õnnetud ja tahavad midagi muud. Mitte rohkem, vaid muud.

Tagasilangus on toimunud inimsuhetes. Inimesed tunnevad, et ühiskond laguneb, ühiskonna eri osade vahel puudubliikuvus. Andke andeks, aga inimesed ei unista 5Gst. Nad tahavad õnne ja lootust.

Mida me saaksime selleks teha? Mida oleks vaja muuta?

Ma juba rääkisin muutustest, mida vajavad meie koolid. Lastele tuleb õpetada, kuidas olla hooliv inimene. Meie töökohad on juba muutumas, suunates meid üha enam neisse sektoritesse, mis tegelevad inimeste meelte ja mõtteviisiga. Aga kuidas on meie võimega pakkuda mõistmist, mida me praegu pakkuda ei suuda? Mida teevad meie väga euroopalikud sotsiaalkindlustused?

Ennekõike kaotavad nad maksumaksjaid. Miks?

Meie sotsiaalsüsteemid põhinevad industriaalsel majandusel. On ülioluline, et see muutuks, sest vana formaadiga ei jõua me võrdsusel põhineva ühiskonnani, mis pakuks lootust nii meile kui ka meie lastele. See muutub meile üha vähem jõukohaseks, sest parema palgaga töötajad hakkavad loobuma euroopalikust süsteemist, mis nõuab neilt elustiili, mis pole neile enam omane – stabiilne töökoht, stabiilsed maksed, kindel aadress ja riik. Digitaalsed nomaadid suunduvad erakindlustusse, see aga toob rohkete väljujate tõttu kaasa solidaarsusel põhineva mudeli lõppu. Kõik ülejäänud saavad üha vähem osa sellest kõrgtehnoloogilisest ja jõukast elust. Tuleb tegutseda kiiresti, et vältida lõksu, mis tapaks täielikult sotsiaalse liikuvuse ja viiks meie inimesed tänavale protestima ühiskonna vastu, mis ei saa neile enam seniseid võimalusi pakkuda.

Kuid me peame tegema seda ilma tehnoloogia arengust saadavat globaalset kasu piiramata. Tehnoloogia muudab tööjõuturu globaalseks, võimaldades töötada seal, kus soovime, ja siis, kui soovime, ilma et oleks ilmtingimata vaja end teise ruumipunkti liigutada. Inimesed ütlevad sageli, et digimaailm võtab töö ära ja seda tuleks karta. Hoopis vastupidi. Digimaailm muudab tööturu võrdsemaks, paremini ligipääsetavaks. Ka palju suuremaks. Sest sa ei pea töötama ilmtingimata oma riigis.

On täiesti mõeldav, et tundes Eesti maksuseadust, tehakse tööd kusagilt Aafrikast. Kui olete näiteks Aafrika tüdruk ja soovite interneti kaudu raamatupidamist õppida, te olete teretulnud! Muidugi ei ütle Eesti, et alusdokumentatsioon peab alati asuma raamatupidamise riigis. Nagunii on kõik elektrooniline, nii et seda saaks vabalt hallata ka Aafrikast.

Minu arvates võiks lahendus paljudele meie probleemidele olla see, kui me kõik asuksime arenenud maailmas ühiselt seisukohale, et tehnoloogiaid ja nende kasutamist on vaja võimaldada, toetada ja soodustada, mitte ignoreerida või lausa piirata. Ma tean, et me ei tee seda. Me näeme, et meie tööturg on muutumas. Töökohad tööstuses on kadumas. Mis te arvate, kas meie ühiskondade maksude kogumise ja laialijaotamise mudel, mis põhineb sellel, kus inimesed elavad ja töötavad, ja eeldab, et selleks on üks konkreetne koht, jääb püsima? Mõnda aega veel püsib, kuid me teame, et lõpuks kaob ka see. Me pole veel mõistnud, et üha rohkem on inimesi, kes töötavad sõltumatutena. Selliste inimeste arv kasvab kõikjal, aga me pole sellega veel kohanenud. Me ootame endiselt, et inimestel oleks töökoha aadress ja üks firma, võib-olla kaks, mille heaks nad töötavad. Või siis et on nad FIEd, kes elavad selles riigis, mille aadressil nad on end registreerinud. Siis me maksustame neid ja pakume neile teenuseid.

See ei ole õige tee. Meie kodanikud reisivad – teenuseid on vaja osutada kõikjal maailmas. Näiteks peab kodanik saama valimistel hääletada, olenemata sellest, kus ta parajasti viibib. Vaja on luua koolid, kus lapsed võiksid saada kooliharidust oma emakeeles, isegi kui nad asuvad kodumaast väga kaugel.

Loogika ütleb, et tuleks teha mingisugune uus leping, mille alusel inimesed maksaksid makse sellele riigile, mis on neile kõige südamelähedasem, kus nad elavad või mille kodanikud nad on, ja siis võimaldab see riik neile teenuseid kõikjal maailmas.

Me, eestlased, püüame mitte viriseda, käed rüpes. Euroopa Liidu eesistumise ajal tõime Tallinna kokku ametnikud kõigi liikmesriikide rahandusministeeriumidest, et arutleda selle üle, milline võiks olla meie globaalne ettepanek selle probleemi lahendamiseks, et töökohad tööstusest kaovad, kuid meie sotsiaalsüsteem põhineb tööstusühiskonna mudelil.

Kui me sellega kiiresti ei kohane, on üha rohkem on neid inimesi, kes jäävad meie sotsiaalkindlustussüsteemist välja. Hiljem võivad nad uuesti süsteemi siseneda, kui vajavad tervishoiuteenuseid või kooliharidust oma lastele. Selleks ajaks oleme kaotanud suure osa nende sissetulekutest. Meie pensionisüsteem tegelikult karistab hilisema sisenemise eest, kuid muudesse süsteemidesse on võimalik siseneda peaaegu kadudeta.

Me ei taha jääda Euroopas ilma oma heaoluriigist. Hindame seda kõrgelt ja soovime seda hoida ning see võib aidata muuta meie ülemineku digitaalsele ühiskonnale kergemaks, kui oli omal ajal üleminek agraarühiskonnalt industriaalühiskonnale. Sest tol ajal oli see inimeste jaoks valus. Praegune üleminek on niisama suur.

Eestit nimetatakse sageli digimaailma eestvedajaks. Reaalsuses on see eestvedamine pigem ühiskondlik kui tehnoloogiline. Eesti on ainus riik, mis on toonud kokku ettevõtted ja riigivalitsemise ning rakendanud tehnoloogiat nii, et sellest saaks kasu ühiskond tervikuna.

Eesti e-valitsus on nagu rakenduste pood, kus võivad oma teenuseid arendada kõik: erafirmad, avalik sektor, üksikisik. Ka teie võite seda teha! Kui saate meie e-residendiks, siis pääsete ka teie sellele rakenduste poele ligi ja võite kasutada seda oma äri arendamiseks. Teie ettevõte oleks Euroopa Liidu ettevõte, nii et selles rakenduste poes saab tegelikult teha päris paljusid loomingulisi asju.

Aga loomulikult pole Eesti ühiskond vaid rakenduste pood. Me oleme täiesti euroopalik riik, kes suhtub kirega sotsiaalsesse turvalisusesse ja on oma inimeste suhtes hooliv.

Et tagada, et kõik eestlased õpiksid digitaalset muutust kasutama ning võtaksid sellest osa, avasime e-valitsemise platvormi ettevõtetele. Mitte ainult sellepärast, et meie arvates on hea, kui riik ja ettevõtted asju koos teevad. Meie vajasime seda selleks, et inimestel oleks mitmesuguseid, nii avaliku kui ka erasektori e-teenuseid, mida kasutada – ja et nad harjuksid neid kasutama.

Meile tegi muret, et kui me ei lase erasektoril kasutada sama digiteenuste alust, siis inimesed täidaksid internetis digi-IDd kasutades ainult oma tuludeklaratsiooni. Seda oleks liiga vähe. Nad ei harjuks oma digi-IDd regulaarselt kasutama. Seepärast toetasime väga seda, et ka erasektor tegutseks samal platvormil.

Nüüd võime täie kindlusega väita, et terve ühiskond saab digitaalsest tehnoloogiast kasu ainult siis, kui riik toetab selle kasutamist, luues vajaliku õigusruumi. Oluline on, et digimaailma kõige olulisemat tunnust – identifitseerimist – pakuks sarnaselt analoogmaailmaga see, kellel on olemas võimalused ja õigused tagada isiku tõendamine kõigi osapoolte jaoks. See, kes seda kõike teha saab, on – nagu analoogmaailmaski – riik.

Riigid peavad lõpetama oma peamisest kohustusest kõrvalehoidmise juhul, kui uued tehnoloogiad muudavad selle nende jaoks ebamugavaks. Meie oleme selle õppetunni omandanud. See kehtib digimaailmas, kehtib ka tehisintellekti ja kõigi teiste tulevikutehnoloogiate puhul.

See on palju väärtuslikum õppetund kui kõik muu, mida oleme digiriigiks muutumise käigus omandanud: et tehnoloogia kasutamisest peavad kasu saama kõik – ja et selle toetajaks peab olema riik. Mitte maksjana, vaid arengu toetajana. Liiga sageli kipume Euroopas neid kahte asja segi ajama – vastutust arendamise eest ja vastutust loova ruumi loomise eest. Me ei tohiks seda teha.

Kas meil on nüüd midagi sellist, mis võiks nii praeguse kui ka hilisemad digitaalsed murrangud inimestele kergemaks teha? Jah, meil on: meie sotsiaal- ja haridussüsteemid, kui me muudame neid piisavalt kiiresti.

Kuid see saab edukalt toimida vaid siis, kui lõpetame kõik jutud digitaalsete teenuste maksustamisest ja ühtlasi lõpetame ka püüded hoida vanu töökohti elus isegi siis, kui need on suremas loomulikku surma. Kui oleksime maksustanud traktorid, teeksid inimesed põllumajanduses endiselt tööd käsitsi. Me ei maksustanud masinaid, aga me ei pakkunud inimestele ka tuge, kui nad liikusid tööstuspiirkondadesse. Suuremal osal meie esivanematest oli elu neil aegadel üpris vilets ja läks paremaks alles tasapisi, kui tööviljakus tööstuses tõusis.

Me peame kandma hoolt selle eest, et meie inimesed suudaksid uute ühiskondlike muutustega toime tulla, ja selleks vajame maksuraha. Peab olema rohkem võimalusi selleks, kuidas riiki panustada, ning see peaks tulevikus olema tunduvalt paindlikum. Kuid me vajame selleks rahvusvahelist kokkulepet.

On äärmiselt oluline mõista, et uusi töökohti ei looda ainult tarkvarainseneridele. Jah, nemad loovad kandjateenused, kuid sisuteenused on palju demokraatlikumad. Mõelge, mis on olnud suurte tehnoloogiaettevõtete peamiseks sissetulekuallikaks, kui see pole kandjateenus või riistvara? Rääkimine. Lühidalt rääkimine – Twitter. Pikemad arutelud – Facebook. Aga mis on selles kõrgtehnoloogilist? Mitte midagi. See ei ole miski, milles oleks vaja omada doktorikraadi. Näiteks on võimalik teenida raha ringireisiva juutuuberina. Või mõelgem puuetega inimeste peale. Kujutlegem näiteks autisti, kes elab ükskõik millises riigis kusagil maapiirkonnas ja armastab kududa punaseid sokke. Kümme aastat tagasi poleks ta saanud end oma lemmiktegevusega ära elatada, sest kohas, kus ta elab, poleks leidunud piisavalt ostjaid. Lisaks kardab ta inimestega rääkida, mistõttu ei saa ta neid sokke ka ise müüa. Nüüd on need probleemid lahendatud. Ta saab end ise ülal pidada, müües neid sokke ülemaailmsel turul internetis, ilma et ta peaks ringi liikuma ja kartma inimestega suhtlemist.

Pole vaja mõelda, et tehnoloogia on ohtlik, võtab meilt meie töö ja loob töökohti ainult haritutele ja vägevatele. See ei pea nii olema, kui muuta tehnoloogia kaasavaks. Meie oleme Eestis muutnud digimaailma kõiki kaasavaks. Ma olen kindel, et ka teised riigid saavad sellega hakkama.

Kui me suudame selle Euroopas ära teha, siis saame maailmameistriteks rikkuse loomises heaoluühiskonnana, mida me kunagi olime. Kui viivitame, kui reageerime liiga hilja, siis ei suuda me seda teha ja meil tekib ühiskonda digitaalne lõhe, sarnane jaotumisega rikasteks ja vaesteks, mis seda lõhet veelgi võimendab.

Euroopa Liit pakub meile keskkonda, kus saame analoogmaailmas tegutseda üle riigipiiride. Meil on juba olemas inimeste vaba liikumine ja palju teisi piiriüleseid vabadusi, aga neid on analoogmaailmas kohmakas kasutada ja need ei kehti üldse selles digimaailmas, mida ma kirjeldasin. Taas kord ja rohkem kui üheski teises maailma piirkonnas on meil Euroopa Liidus konkurentsieelis. Selle kohandamine tehnoloogiapõhistele töönomaadidele on ju sellelt baasilt lihtne.

Minu arvates on see meie kohustus, sest kui oleme seadustanud inimeste vaba liikumise ja soodustame seda, siis peame samal ajal hoidma ka nende sidemeid päritoluriigiga, soodustama osalemist selle riigi kultuuris, hariduses, demokraatias. Internetipõhised koolid, e-hääletamine, internetipõhine sotsiaalteenuste pakkumine, tervishoiuteenuste sujuv ja globaalne pakkumine käivad kõik selle uue maailma juurde.

Aga et seda kõike pakkuda, tuleb luua sellist uut maailma võimaldav maksumudel. Me võime endiselt maksustada tarbimist ja kinnisvara oma riigis, ja minu arvamust mööda peaksime seda tegema ka edaspidi. Samas pole palkadega seotud makse nii lihtne koguda inimestelt, kes töötavad katkestustega, korraga mitmele tööandjale, sõltumatult ja üle interneti mitmes riigis korraga. Vajame mingit uut lepingut, mulle meeldib nimetada seda turvasadama lepinguks – riigi ja inimese vahelist lepingut, mis sätestab, et inimene maksab makse ja saab vastu toetuse kõikjal maailmas. Taas võib Euroopa siin olla pioneer, sest eurooplased on juba harjunud vabalt töötama 28 liikmesriigis. Meil on selleks olemas vajadus ja ka vahendid, mida pole mitte kellelgi teisel maailmas. See on veel üks võimalus kasutada Euroopa Liidu konkurentsieelist parema tuleviku tagamiseks.

Mõistate? Meie eelkäijad lõid Euroopa Liidu, mis on ära hoidnud sõjad Euroopas ja vastanud meie vajadusele luua hiiglaslik ühisturg, et soodustada majandusarengut meie maailmajaos. Ühtlasi valmistasid nad meid ette tulevikuks – meil on Euroopa Liiduna mitmeid liidu loodud eeliseid, et valmistada meie ühiskondi edukalt ette tehnoloogiliseks muutuseks.

Euroopa Liidu loojad on loonud Euroopa, mis võib päästa planeedi. Ma jõuan selle juurde tagasi taas ja taas – uute maksude, hariduse ja e-riigi peale mõtlemine on mõttetu, kui me ei suuda päästa oma planeeti.

Euroopal on kogu maailma ees alati olnud kohustused ja ta on neid tunnistanud. Me peame olema ambitsioonikamad. Kui kliimamuutuste peatamine on võimalik, siis on meil võimalik peatada kliima muutumine sellega, et teeme lõpu CO2 heite kasvule. Pole kindel, et seda on võimalik peatada. Aga proovima peab. Et meie planeet saaks päästetud, selleks peame tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Kuna Euroopa on ainus piisavalt rikas ja piisavalt reguleeritud maailmajagu, oleme meie ainsad, kes seda teha saavad. Lihtsalt – tuleb otsustada. Otsuse langetamine Euroopa Liidus võib olla valulik protsess, aga taas – tavaliselt saab meie liit sellega hakkama, eriti kui olukord seda nõuab. Praegu olukord nõuab seda, uskuge mind.

Suur tänu kannatlikkuse ja tähelepanu eest! Suur tänu ülikooli juhtidele, et andsite mulle suurepärase võimaluse rääkida oma kannatamatusest ja tundest, et me mingil määral raiskame eeliseid, mida Euroopa Liit meile annab.

Tehke palun paremini kui praegune liidrite põlvkond! Ja toetage neid meie hulgast, kes soovivad tegutseda paremini, seista vastu lihtsatele lahendustele ning valida pikaajalised lahendused, igaveseks! Oleme teie kätes ja teie teenistuses.

Kõne on algselt peetud prantsuse keeles.