Intervjuud, artiklid president http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud Thu, 22 Feb 2018 12:42:29 +0000 Joomla! 1.5 - Open Source Content Management et-ee Kersti Kaljulaid: on selge, et selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää, Maaleht http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/14139-2018-02-22-12-09-13 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/14139-2018-02-22-12-09-13 Argo Ideon

President Kersti Kaljulaid ütles usutluses Maalehele Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eel, et 15–20 aasta pärast näeme, kuidas mure meie maapiirkondade tühjenemise pärast oli tegelikult asjatu.

- Entusiasm, millega inimesed Eesti sajandale aastapäevale vastu lähevad – kas pole see erakordne ja suurepärane?

Pean kiitma "Eesti Vabariik 100" korraldustoimkonda. Minu arvates on olnud geniaalne mõte lasta meie õmblusteta ühiskonda ise seda pidu pidada, nii nagu igaüks tahab sellesse panustada. Nii saab igaüks oma ürituse. Ja kui sul on oma üritus, on sul hea meel ka teistest üritustest. Kokkuvõttes ongi see üks tore ja kõigile rõõmu tegev sündmus. Võiksime olla mõnikord ka lihtsalt siiralt õnnelikud ja positiivsed.

Eesti sada aastat pakub ainet mõtiskluseks ka valusate küsimuste üle: kas Eesti jääb alles, kas meie rahvas jääb kestma? Kas kuuleme Eestis jätkuvalt eesti keelt?

Eesti keelt kuuleme jätkuvalt siis, kui ise oleme valmis panustama eesti keele jätkamisse kultuurkeelena. Tihtipeale küsitakse, kes peaks tegema valmis näiteks meie teaduskeele. On üsna selge, et Eesti Keele Instituut ei saa ette kirjutada, millise eestikeelse sõnavaraga peavad töötama näiteks biotehnoloogid või mehaanikainsenerid. See on ikkagi erialainimeste endi töö ja keegi ei tule meie eest seda tegema.

Eesti keele kasutamine internetis on mitu korda kasvanud. Eesti keel on kättesaadav üle maailma. See annab lootust. Kui läheneme asjale rahulikult ja samal ajal töökalt, siis ma arvan, et ei ole ohus ei eesti keel, eesti kultuur ega ka Eesti kestmine. Iseenesest see kõik aga ei juhtu, tööd tuleb teha.

Professor Rein Taagepera muretses Maalehes selle üle, et ta kuuleb Eestis eesti lapsi omavahel rääkimas inglise keeles. Kuigi võib-olla jututeemaks on nutitelefon, kus kõik ongi inglise keeles. Talle tundus, nagu kogu Eesti oleks nüüd Välis-Eesti. On sellised hirmud põhjendatud?

Minu arvates mitte. Mu lapsed on käinud sõimes ja lasteaias, kus oli paarikümmet eri keelt rääkivaid lapsi. Nende jaoks on keel lihtsalt mäng – nad tõstavad ühest keelest asju teise, naeravad selle üle, kui ühe keele otsetõlge teises midagi muud ja naljakat tähendab. Lapse jaoks on mitmekeelsus igal juhul varandus.

Ei ole õige püüda teisi keeli tõrjuda selle nimel, et eesti keele rääkijaid oleks rohkem. Eestis peaks kõik kooliealised lapsed saama vabalt valida, millises keeles nad edasi õpivad. Meil on praegu pakkuda kaks koolikeelt – eesti ja vene. Aga kõik ei saa teha valikut eestikeelse koolisüsteemi kasuks, sest nad ei oska eesti keelt. Peaksime jõudma olukorda, et iga lasteaeda lõpetav laps suudab eesti keeles koolis hakkama saada. See tõstab eesti keele rääkijate arvu ka edaspidi.

Samal ajal tekib mul küsimus, et kui meie teisekeelsetest kodudest – need ei pea olema üksnes venekeelsed, võivad olla ka saksakeelsed või ingliskeelsed – tulevad koolilapsed, kes on juba kakskeelsed, siis miks meie lapsed sellest ilma jäävad? Mina küll tahaksin, et ka Eesti väikelapsed saaksid keelekümmelda: saksa keeles, inglise keeles, prantsuse keeles.

Maast madalast mitu keelt selgeks?

Absoluutselt. Aga tihtipeale hakatakse siis rääkima õpetamisest ja metoodikast. Seda kõike ei ole vaja. Kui lasteaialapsega suheldakse teises keeles, siis ta õpibki ära ka selle teise keele.

Selleks et keel areneks niisuguseks, milles hiljem näiteks Houllebecqi originaalis lugeda, peab laps ise tahtma seda edasi kasutada. Aga vähemalt on alus loodud. Oleks tore, kui lasteaedades oleks teiskeelseid õpetajaid ja neid jätkuks ka eesti lastele.

Mis mulje on teile jätnud maapiirkonnad? Tundub teile, et maal on elujõudu või on see nii, nagu sageli öeldakse: inimesed lähevad ära, külad jäävad tühjaks?

Kui kohapeale minna, on seal rõõmsad inimesed. Täitsa elujõulised. Seda, et maal puudub elujõud, räägitakse rohkem Tallinnas.

Võiksime Euroopa Liidu järgmise eelarveperspektiivi vahenditest suure osa kulutada sellele, et teha korda teed, mis viivad Eestimaa eri nurkadesse. Minu arvates peaks igasse Eesti nurka olema võimalik head teed pidi sõita. Tegelikult on meie vahemaad ikkagi väga väikesed. Kui räägime Eesti kaugematest nurkadest, siis need on distantsid, mis keskeurooplasel üldse ei võta hirmuvärinat naha vahele.

Meie maapiirkondades on rahulik, puhas, roheline, vaikne. Kõik need on asjad, mis on Euroopas suurim defitsiit, ja meie enda inimesed mõistavad seda järjest rohkem. Nüüd mil töö võimaldab olla mujal kui keskustes, siis väga paljud inimesed selle võimaluse ka valivad. Üha enam näeme ka seda, et töö on geograafiast sõltumatu.

Tööd saab teha igalt poolt, ja minu arvates 15–20 aasta pärast me näeme, et see mure, et meie maapiirkonnad jäävad tühjaks, oli tegelikult asjatu.

Kas võib minna nii, et maal elada jaksavad ainult jõukad?

See ei peaks nii minema. Küll on selge, et kõik põllumajandusest kadunud töökohad enam tagasi ei tule. Neid, kes saavad ära elada omanikuna maatööd tehes, tõenäoliselt väga palju maal juurde ei tule. Aga nutikaid väikesi mahetalusid ja muud sarnast mahub ikka. Tegelikult selleks, et inimene saaks elada nii, nagu ta tahab, on minu arvates asi leidlikkuses, mitte rahas.

Meil on väga meeldiv komme, et ikkagi jaksame pidada oma linnakorterit ja maakodu. Loodan, et saame selle kultuuri endas alles hoida. Et meie maapiirkondade maa ja hooned ei kujune vähemalt nähtavas tulevikus nii kalliks, et me iseendale seal elamist lubada ei saa.

Maalehes ilmus hiljaaegu pikem käsitlus väikelinnade tulevikust. Ennustused ei ole väga head. 2040. aastaks oodatakse mitmel pool lausa neljakümneprotsendilist elanike arvu vähenemist. Mitte üksnes Kohtla-Järvel, vaid ka näiteks Võrus, Viljandis. Kasvavad ainult Tallinn ja Maardu. On see pilt tõesti nii depressiivne nagu kuulsas laulus?

Kindlasti leidub nii Eestis kui ka mujal Euroopas – kas või Ida-Saksamaal, mis on ilmselt suurim selline näide – kohti, kus postindustriaalses ühiskonnas toimub inimeste arvu kiire vähenemine. On peaaegu ennustamatu, kus see võiks toimuda ja kus mitte.

Kui võtame näiteks Võru ja Viljandi, siis geograafiliselt ja objektiivselt ei ole suurt põhjust, miks üks jääb justkui tühjemaks ja teine mitte. Miks on ühes tööpuudus alla kolme protsendi, Cleveron ning Aken ja Uks ja kultuurikolledž ja kõik muud asjad. Objektiivset põhjust peale nutikama linnajuhtimise ausalt öeldes pole. Mis puutub Võru tulevikku, siis lähedal asub 2. jalaväebrigaad, mis kindlasti areneb ja tekitab seal elavnemist.

Kui mingil põhjusel elanike arv langeb, on hästi oluline, et linnal oleks olemas kestlik kahanemispoliitika. Mujal on palju püütud koondada inimesi linnasüdamesse ja tagada, et elanike arvu vähenemine ei rikuks elukeskkonda. Näiteks suurte korterelamumassiivide asemele on tehtud parke.

Elu on sinusoid. Mõnel pool mõneks ajaks läheb rahvaarv alla, selleks et pärast jälle tõusta.

Mida hakata peale Eesti elanike arvu kahanemisega? 2014. aastal tehtud rahvastikuprognoos ütleb, et 2040. aastaks on meil umbes 1,2 miljonit elanikku.

Kui prognoosi aluseks on eelnev trend, siis loomulikult see teatud määral näitab eelnenud trendi jätkumist. Aga trendid maailmas üldiselt pöörduvad. See käib väikelinnade elanike arvu kohta ja samuti võib käia ka Eesti elanike arvu kohta.

Meie sissetulekute tase ei ole väike. Meie maalapp on 1,3 miljoni inimese jaoks väga suur. See on maavärinatevaba, suhteliselt leebe kliimaga, mida ka kliimamuutuste puhul ei ähvarda kataklüsmid. Võib-olla enam ei ole meie ilusat nelja aastaaega, aga tsunamisid siin kindlasti tekkima ei hakka. On selge, et pikas perspektiivis selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää. Ja on meie ülesanne tagada, et inimesed, kes siin elavad, oleksid eestikeelsed, oleksid meie kultuuri ja komberuumi osa.

Väitluses Eesti demograafilise tuleviku üle räägib üks pool, et eestlaste arvu vähenemine on rahvuslik katastroof, teised ütlevad, et ei tohi naisi käsitleda kui riikliku eesmärgiga sünnitusmasinaid. Kuidas teha nii, et kõik oleks selles arutelus respekteeritud ja jõuaksime mingile lahendusele?

Teatud lahendused peituvad meis endis. Tean, et tänapäeva Eestis ei pruugi tööandja rõõmsalt kaasa elada, kui inimene jääb lapsega koju. Kuid tean ka väga palju toredaid tööandjaid, kes ütlevad, et nende põhimõtteks on mitte luua sellist olukorda, et kui töötaja tuleb lapseootusest teatama, siis tema jalg uksest sisenedes kergelt väriseb hirmust. Kui kõik tööandjad on sellised, võib seal olla võti, millega suudame natuke sündimust tõsta.

Minu siiras küsimus on see, kui palju peaksime peresid toetama materiaalselt, et lapsed ei jääks sündimata. Meil on tegelikult juba üsnagi hea toetuste süsteem, kuid sellegipoolest sündimuse numbrid väga kiiresti ei kasva. Ja sel on üks väga lihtne põhjus. Elujärje paranemine, sissetulekutaseme kasv tähendab alati ühiskonnas võimaluste lisandumist. Kui inimestel, sealhulgas naisinimestel on palju võimalusi, siis nad ka valivad nende hulgast.

Üks oluline võimalus ja enamikule naistele, ma usun, ikkagi on tähtis see, et neil oleks lapsed. Aga nad tahavad teha ka teisi asju. Seetõttu lapsed tulevadki peredesse hiljem ja neid tuleb arvuliselt vähem. See on kõikjal arenenud riikides nii.

Meil peaks olema palju paindlikum lasteaedade süsteem. Meil ei tohiks tekkida stigmat, kui on ka näiteks ööpäevaringne lapsehoiusüsteem olemas. Ei tohiks olla arvamust, et mis ema see on, kes oma lapse õhtul kella üheksani lasteaeda jätab.

Kui me kõik need, pigem sotsiaalsed kui materiaalsed probleemid suudaks lahendada, siis võiks natuke rohkem järeltulijaid siin ka olla. Sellegipoolest peame arvestama, et võimaluste paljusus rikkuse kasvades ei tähenda, et paljud inimesed teevad valiku saada viis-kuus-seitse last. Nii see kindlasti ei ole.

Kui emapalgasüsteem Eestis tekkis, sai teatud hulk minu enda ealisi naisi need lapsed, keda nad ei olnud varem tihanud saada, sest autoliisingud, korterilaenud – kõik tahtsid ju katmist. See julgustas ja mingi hulk lapsi sündis ära. Me nägime, et kõver läks üles. Need olid aga üleminekuperioodi raskuste tõttu edasi lükatud sünnid, mitte trendimuutus.

Te näete, et Eesti ühiskond ikkagi ei ole veel piisavalt lapsesõbralik?

Näen küll, jah. Sest ma kuulen ka neid lugusid, kus inimene läheb tagasi lapsepuhkuselt ja öeldakse, et hea küll, seekord veel saad andeks.

Suur küsimus on ikkagi see, kas Eesti jääb kestma ja kas me jääme alles. Kas Eesti jääb enam-vähem selliseks, nagu oleme harjunud?

Kas tahaksime praegu, et meil oleks Tammsaare-aegne Eesti? Käisin suvel selle filmi võtteplatsil ja Ivo Felt küsis, et mida sa mõtled, kui siin kõnnid. Nad olid ehitanud võimalikult autentsed võtteplatsid, ja põhiline mõte, mis mul pähe tuli, oli see, kui raske oli ikkagi elu tol ajal. Mingit pastoraalset idülli pole kunagi olnud. Ei olnud ka esimese Eesti Vabariigi ajal. See, mida me teame Raimond Valgrele pühendatud filmist või kolmekümnendate aastate eliidi elust; kultuurieliidi kirjutatud raamatutest ju taipame, et nendegi puhul oli seal puhas teesklus. Tihtipeale oli tegelikult peene palitu taskupõhjas ammu auk. Ka tol ajal oli elu väga raske. Kui nüüd ütleme, et on mingisugune ideaalne Eesti, mille muutumist me ei taha, siis millele me viitame?

Muidugi meeldib meile meie Eesti. Mehhaniseeritud, automatiseeritud, digiteeritud. Meile sobib selline Eesti. On põhjust arvata, et tuleviku Eesti on samamoodi tehnoloogiast kasu saaja ja arenev. Meile tundub väga oluline, et Eesti looduskeskkond jääks puhtaks. Nagu ka teistes Põhjamaades, kus on ühendatud kõrge elujärg ja üksjagu palju puhast loodust. See võiks olla ideaal, mille poole püüame.

Samas me ju ei tea, mis on meie lastelaste ideaal. Mina ei tea, mis on see muutumatus ja see hetk, mille säilimist peaks igavesti tahtma.

Kuidas teile tundub, kas eestlane on selline, nagu teda kujutatakse anekdootides – aeglane ja pikaldane, ei saa sõna suust?

Selliste grupitunnuste väljatoomine on tegelikult sisuliselt mõttetu. Ei ole võimalik eestlast stereotüpiseerida, nii nagu ei ole võimalik stereotüpiseerida ka ühtegi teist rahvast.

Ega see päris tühjalt kohalt ka teki. Tundub ju päris tõelähedane, et eestlane armastab enda ümber rohkem ruumi kui mõned muud.

Eestlasel on veel toredaid omadusi, millega ta tõepoolest torkab silma. Mul on väga tore lugu meeles 2004. aastast, kui Eesti lapsed läksid Luksemburgis ja Brüsselis Euroopa institutsioonide koolidesse. Siis hakkas levima jutt, et eestlased üldse üksteist ei salli. See tuli sealt, et kui teiste rahvuste esindajad said koridoris tuttavaga kokku, siis nad kallistasid, kiljusid ja küsisid, et kuidas sul läheb. Eestlased aga tegid "mhh".

Siis Eesti koolilapsed, võitlemaks eestlaste stereotüpiseerimisega, töötasid välja erilise Eesti kallistamise tseremoonia, mis oli veelgi ülevoolavam ja kiljuvam kui kõik need lõunaeurooplaste omad.

Kahtlemata on meil omad tundemärgid, rituaalid ja salamärgid, mille järgi üksteist ära tunneme. Tegelikult see on müstiline, aga vahel leiad sa võõras linnas teise eestlase nägupidi üles. Sa ei tea, kuidas see juhtub, aga midagi selles on.

Eesti 100. aastapäevani on jäänud mõni päev. Kui kaua te oma kõnet juba olete kirjutanud?

Sellest hakkab – nüüd vist võib juba öelda – rituaal kujunema, et kui aastavahetus möödas ja mingis mõttes eelmise aasta kokkuvõte 31. detsembril tehtud, siis aasta alguses hakkan ma mõtlema ja kirjutama. Olen kirjalikult mõtlev inimene, nii et ma hakkangi siis ka kohe kõnet kirjutama.

Kuidas selline kõne sünnib? Teie nõunike arvutid on kaks korda kuumemad kui tavaliselt või nokitsete hoopis omaette?

Vabariigi aastapäeva kõne ja ka 20. augusti kõne on kõige vähem toetatud nendest, mis siin presidendi kantseleis üldse tehakse. See on nii puhtalt minu puhul. Egoistlikult hoian ma põhikoopiat enda käes, aga loomulikult saadan ka laiemale ringile lugeda – mitte sugugi ainult kantseleis.

Egoistlikult otsustan mina, mis läheb sisse ja mis ei lähe. Egoistlikult mina otsustan lauseehituse, sõnavaliku, rütmi valiku. Muude tekstide puhul on teiste inimeste roll palju suurem kui nende kahe teksti puhul.

Kas Tartus ERMis toimuvast peost tuleb saja aasta vääriline, mida mäletame veel järgmised sada aastat?

Ma loodan, et sellest tuleb üks õdus õhtupoolik nii nendele, kes on kohal, kui ka nendele, kes on televiisori ees.

24. veebruari ürituse keerukus on otsida tasakaalu selle vahel, et kes on kohale tulnud, ei tunneks ennast statistidena telelavastuses ja televaatajad ei tunneks end lukuaugust sisse piilujana.

Te otsite sageli kooskõla traditsioonilise ja kaasaegse vahel, ehk isegi arhailise ja kaasaegse vahelisi seoseid?

Ma tõepoolest olengi selline, kellele on väga tähtis rahvariie, Eesti loodus ja kes saab kogu oma jõu siit Eestist. Kes ei ütle, et meie siin Eestis ju ei oska, ei saa ja kusagil mujal on palju paremini. Isegi mis puudutab näiteks tervishoidu, mis on Eestis tõenäoliselt üks kritiseeritumaid süsteeme, siis ei saa mujal tõenäoliselt üldsegi mitte paremini. Oskan hinnata seda, mis meil praegu siin on. Ei ole ka meist jõukamates riikides tingimata kõrgemat õnnenivood kui siin. Ma olen uhke patrioot. Olen väga uhke patrioot – kõik mu Euroopa kolleegid võivad seda kinnitada.

Meil on digiriik ja 26 aastaga Nõukogude Liidu lagunemisel iseseisvuse taastanud vaesest maast oleme saanud sellise kuvandiga riigiks, nagu praegu on Eesti. Meie kuvand on palju suurem, kui me ise oleme. Ma olen selle üle meeletult uhke.

Kui sõidate maailmas ringi, kas eriti just kaugemal olles ei tundu teile, et need Eesti kohalikud tormid veeklaasis on lihtsalt üks jaburam kui teine? Kas või see, mis käib hümni ümber?

Kaugelt vaadates tunned sa hoopis erakordselt tänutunnet selle üle, mis meil Eestis on. Näiteks Aafrikas reisides torkab silma, et me ei oska väärtustada magevett. Metsa hakkab väheks jääma, seda juba hakkame oskama väärtustada. Mereranda me väga veel ei väärtusta, sest õnneks ei ole meil see kaetud hotellide ja piiratud kiviribadega, et siitmaalt ainult hotelli külastajatele. Eemalt vaadates on need kõik tohutu suur väärtus.

Siiski, see hümniseadus – kuidas midagi taolist saab üldse pähe tulla?

Kui tegu on kirjeldava seadusega, siis ma ei näe selles tingimata halba. Kuigi ma pole ka kindel, et seda hädapärast vaja on. Mulle tundub päris absurdne see väide, et kui me kirjutame hümni seadusesse, siis on see muutumatu. Riigikogu muudab igal aastal palju seadusi.

Teistpidi ma ei poolda kommete seadusega reguleerimist. Niipea kui hakkame ütlema, et need on head kombed, siis alati tekib küsimus, et kui me mõne hea kombe oleme seadusest ära unustanud, et kas see nüüd enam ei ole hea?

On asju, mis on rahva hinges õigesti paigas ja neid ei peaks küll seadusandja minema omalt poolt reguleerima. Minu meelest on meie rahva hinges väga õigesti paigas see, kuidas me oma sümboleid kasutame. Väikesed inimesed jooksevad sinimustvalgete lipukestega paraadile kaasa. Lipu teisele küljele võib samas olla tekkinud mõne teise riigi lipp, kui meil on näiteks riigivisiit. Seal võib olla ka laulupeo lipp. Me kasutame oma sümboleid ilusti ja vabalt ja minule see meeldib.

Seaduseelnõu aga pakub ka karistamist, kui ei ole nii, nagu seaduses on ette nähtud.

See oleks minu arvates küll väga halb. Viimastel päevadel on ilmunud päris palju üsna lustilisi käsitlusi, kuidas see võiks välja näha. Mina Eesti politseile küll seda töökoormust ei soovi. Las politsei tegeleb vägivalla vähendamise, liikluse kontrollimise, korra tagamise ja kõige muuga. Sellegi jaoks ei jätku meil piisavalt ressursse. Tuua siia juurde meelsusvalve oleks halb nii tehniliselt kui ideoloogiliselt.

Olete viimase aasta jooksul Eestis palju ringi sõitnud ja Eesti eri nurkades on ju oma murrakud. On teile midagi külge jäänud?

Kõige lõbusam sellelaadiline kohtumine meenub mulle Saa­re­maalt, kui istusime toonases maavalitsuse hoones Saaremaa omavalitsuste esindajatega. Ma püüdsin kogu aeg püsida raudselt kirjakeele piirides. Aga see on peaaegu võimatu, kui sinuga räägitakse Saare murrakut.Minu lapsed väidavad, et kui me Kuivastus praami pealt maha sõidame, siis minu õ-häälik on kadunud. Kuna ma ei räägi saare keelt puhtalt, mul lihtsalt tekib saarepärane hääldus, kuna olen seal hästi palju olnud. Siis mõtlesin, et ma parem seda ei tee, vaid püsin kirjakeele juures. Võib-olla pool tundi saingi hakkama.

Artikkel Maalehe veebilehel

]]>
kaidi.aher@vpk.ee (Kaidi Aher) EST Intervjuud Thu, 22 Feb 2018 12:05:52 +0000
Meie väike saladus, Sirp http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/14113-2018-02-09-09-23-26 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/14113-2018-02-09-09-23-26 Saja-aastase Eesti Vabariigi president on Kersti Kaljulaid, kes on pälvinud esimese pooleteise ametiaastaga poolehoiu oma sisukate kõnede, ühiskonnas oluliste teemapüstituste ja isikupäraga. President Kaljulaid on oma tegevuse ja sõnadega juhtinud tähelepanu perevägivalla ennetamisele, tervisespordile, konservatiivsete väärtuste sisule, noorte kaasamisele riigiasjadesse ning e-riigi võimalustele. Võib julgelt öelda, et president Kaljulaid kehastab teatavat paradigmanihet Eesti ühiskonnas: see puudutab nii ettekujutust naissoost tippjuhtidest, tarkadest ja väärikatest naistest kui ka presidendi institutsioonist kui sellisest. Tänu sellele on presidendil hulgaliselt kaasarääkijaid ning teda peetakse eeskujuks nii naiste kui meeste seas.

Kirjutab Rebeka Põldsam

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Fri, 09 Feb 2018 09:18:07 +0000
Balti riigid saavad saja-aastaseks, Wall Street Journal http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/14112-balti-riigid-saavad-saja-aastaseks-wall-street-journal- http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/14112-balti-riigid-saavad-saja-aastaseks-wall-street-journal- President Kersti Kaljulaid kirjutab, et sajand tagasi sündisid Vene revolutsioonide keerises kolm iseiseisvat Balti riiki. Pool järgnenud 100 aastast, alates II maailmasõjast, olid Balti riigid okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Pärast seda kogemust on meil nüüd õnne, et tähistada meie riikide sajandat sünnipäeva, olles taas vabad riigid juba 27 aastat ja mõtiskelda saadud ajaloo õppetundide üle ja mida saame siin teistele õpetada. Üks õppetund, mille me oleme saanud, seisneb selles, et vabaduse viljad on mitmekesised ja ootamatud.

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Fri, 09 Feb 2018 09:02:23 +0000
Eesti 100: President Kaljulaid riskidest, võimalustest ja eurofiiliast, France24 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13907-2018-01-24-12-28-48 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13907-2018-01-24-12-28-48 President Kaljulaid räägib, kuidas Eesti tähistab oma 100 sünnipäeva. Intervjuud näeb SIIT.

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Mon, 22 Jan 2018 22:00:00 +0000
Intervjuu, EU Confidential http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13905-intervjuu-eu-confidential- http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13905-intervjuu-eu-confidential- Esimese riigipeana selles saatis räägib president Kaljulaid kohtumisest Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeriga, kus arutati Euroopa Liidu tuleviku küsimusi, järgmise finantsperioodi kujundamist, aga ka ühenduse energiapoliitikat, idapartnerlust ja suuri taristuprojekte. Podcast`i kuuleb SIIT.

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Thu, 18 Jan 2018 22:00:00 +0000
Kersti Kaljulaid: ELi tulevik – vähem reegleid ja rohkem vabadust, Raadio 4 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13880-2018-01-11-08-51-11 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13880-2018-01-11-08-51-11 Eesti, Bulgaaria ja Austria moodustavad eesistumise trio. 31. detsembril lõppes Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine ja selle võttis üle Bulgaaria ning kuus kuud hiljem on kord Austria käes. Austria presidend Alexander van der Bellen kutsus president Kersti Kaljulaidi ja Rumeeria presidendid Rumen Radevi 1. jaanuariks Viini kuulsale Viini filharmoonikute uusaastakontserdile. Kolme presidendi kohtumine toimus mitteametlikus õhkkonnas.

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Sun, 07 Jan 2018 22:00:00 +0000
Aastalõpuintervjuu, ETV+ http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13882-2018-01-11-09-10-51 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13882-2018-01-11-09-10-51 President Kaljulaid rääkis lõppevast aastast, Eesti poliitilise kultuuri hindamisest, kodakondsuspoliitikast, Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise tulemustest, suhetest omavalitsustega ja kahepoolsetest suhetest Venemaaga.

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Fri, 29 Dec 2017 22:00:00 +0000
Aastalõpuintervjuu Eesti Rahvusringhäälingule http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13855-2017-12-27-13-21-33 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13855-2017-12-27-13-21-33 Meil on päris palju selliseid sotsiaalseid probleeme, millega me oleme arvanud, et kui me saame jõukaks, siis nad lahenevad ise ära, aga tegelikult ei lahene, tunnistas president Kersti Kaljulaid Anu Välbale antud aastalõpu intervjuus.

Me oleme koos teiega e-Eesti esitluskeskuses, kus väliskülalistele tutvustatakse Eesti e-edulugu. Aga mis paik on see, kus te end päriselt hästi tunnete?

Ma tegelikult tunnen end ka siin, e-Eesti esitluskeskuses, hästi. Ma olen siin varem käinud. Nii nagu president Toomas Hendrik Ilvese ajal, siis käivad ka praegu kõik Eestisse akrediteeruvad suursaadikud siit läbi, et saada aimu, mida tähendab digitaalne ühiskond. Ma arvan, et see on üsna hea koht Eestiga tutvumist alustada.

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Fri, 22 Dec 2017 22:00:00 +0000
Kersti Kaljulaid: „Lugege jõulude ajal raamatuid!“, Õhtuleht http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13857-2017-12-27-14-04-10 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13857-2017-12-27-14-04-10 On asju, mida tehakse sellepärast, et nii on tarvis. Või siis sellepärast, et kästakse. Aga õnneks on ka päris palju selliseid asju, mida tehakse lihtsalt sellepärast, et meeldib. Näiteks kui sõber Mart Soidro mind Kersti Kaljulaidiga vestlema kutsub, siis lähen ma alati! Ja õnneks ta ikka kutsub, juba teist aastat.

Sedapuhku saime presidendiga kokku Tallinna vanalinnas, lastekirjanduse keskuse pööningul. Euroopa Liidu eesistumisest, järgmise aasta eelarvest ja muust tühjast-tähjast me rääkima ei hakanud, võtsime ette palju olulisemad teemad. Oleme ju kõik kolmekesi kannatanud lapsepõlves tõsise raamatusõltuvuse all. Või tegelikult – kas just kannatanud? Pigem on nii, nagu ütles Pipi oma tedretähtede kohta: „Ma ei kannata nende all, nad hoopis meeldivad mulle." Meiega on sama lugu, raamatud meeldivad meile endiselt ja just neist me kõnelesimegi.

Kirjutab Andrus Kivirähk

I

Mart: Tere, Kersti! Oleme terve selle aasta hoidnud sinu töödel ja tegemistel silma peal. Aga üks asi ei anna rahu: kas sa ikka puhata ka said?

Kersti: (Üllatunult.) Puhata? Kaks korda neli päeva. Käisin perega talvel suusatamas.

Mart: Ujumas käisid?

Kersti: Jaa!

Mart: Meie käisime ka 22. juulil Käsmu järves ujumas. Aga miks ma seda küsin? Aasta tagasi kurtsid meile, et Luksemburgis oli aed järve ümber. Sinna pääsemiseks pidi pileti ostma. „Maksad tädile kolm ja pool eurot, mis läheb veekogu puhastamiseks ja pääsedki järve äärde," valgustasid sa toona Saaremaa lehe lugejaid. Eelistasid pigem basseine, sest järvede reostuskoormus on suur.

Kersti: Eestis on hästi vahva ujuda. Leidub selliseidki looduskauneid kohti, kus tuled veest välja ja seal seisab vallavanem, kes tahab kutsuda sind omavalitsusüksuses toimuvale festivalile.

Või lased lapse vette ja ligi astub ajakirjanik: „Kuidas teile meie väikelinn meeldib?"

Andrus: Kas sa pead ujuma nagu Brežnev, kummagi külje all turvamees?

Kersti: Andrus, nad ei ole turvamehed, vaid julgestuspolitseinikud. Kui kõik tahavad ujuma minna, siis tuleb ka selliseid olukordi ette.

II

Mart: Kõige suuremat elevust vabariigi aastapäeva ja Roosiaia kõne kõrval tekitas lõppeval aastal sinu intervjuu Luksemburgi noortele eesti ajakirjanikele (ajaleht Mõnikord). See oli mitmeski mõttes tore intervjuu, sest lapsed esitasid toredaid küsimusi...

Kersti: Jah.

Mart: ... ja meie olime juba enne selle ilmumist kokku leppinud, et puudutame aastalõpuvestluses lapsepõlveraamatuid.

„Mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv," tõdesid sa selles intervjuus (Postimees, 4.10.2017).

Kersti: Erakordselt – see on oluline lisandus! Eks mullegi tundus, et mul on õnnelik lapsepõlv, aga siis läksid poodi ja sulle käratati: „Govori po tšelovetšeskomu!"Mõistan, et see on minu isiklik probleem, aga ma ei suutnud sellest üle olla.

Andrus: Võib-olla mulle ei käratatud niimoodi või ei pannud ma seda tähele...

Kersti: Mis su sünniaasta on?

Andrus: 1970.

Kersti: (Tähtsalt.) Mina olen 60ndatel sündinud, sünnipäev on 30. detsembril 1969.

Mart: Minul on 29. detsembril. „Bullerby lastes" sai Liisa jõuludeks 15 kingitust. Meie Kerstiga võisime sellisest kingikuhilast üksnes unistada, sest meie sünnipäevad jäävad ju jõulude ja uue aasta vahele ning vanemad pidid kingitused kolme tähtpäeva vahel ära jagama. Andrusel oli muidugi hea, tal on sünnipäev 17. augustil.

Kersti: (Mitte eriti tõsiselt.) Meil oli märksa raskem lapsepõlv kui Andrusel.

Mart: Sellest tulenevalt liitusime vabadusvõitlusega mõnevõrra varem kui Andrus. 1978. aastal algas venestamisaeg. Kersti oli siis juba suur tüdruk, mina hakkasin lõpetama põhikooli, aga Andrus oli titt, kes oli lõpetanud kõigest esimese klassi...

Kersti: 1980. aastal kadus meie koolist ajalooõpetaja ja kõik sosistasid: „Ta tõi kooli 40 kirja."

Andrus: Mina kuulsin sellest vist alles ülikooli ajal, minu poliitiline teadlikus oli väga nõrk. Me kodus ei rääkinudki poliitikast. Tulin koolist koju ja hakkasin lugema kõikvõimalikke raamatuid. Kersti ütles selles intervjuus, et kadestas Bullerby lapsi. Mina seevastu identifitseerisin ennast nendega.

Kersti: Olin kurb, et meie ei saa koolis jõululaule laulda.

Andrus: Meie saime laulda laulu „Tiliseb-tiliseb aisakell". Ega näärilaulud kehvemad ole.

Kersti: Mulle tundus, et Bullerby lapsed olid vabamad. Aga möönan, et tore oli ka Mustamäel kelguga Vanaka ja Lameka nõlvadelt alla lasta.

Mart: Jõule nõukogude ajal küll ametlikult ei peetud...

Andrus: ...aga Lindgreni raamatutes peeti! Ning neid raamatuid lugesid ju kõik, nii et jõulud olid tolle aja laste elus täiesti olemas.

Kersti: Mina ei mäleta ka, et kuuske oleks 70ndatel kardinate taga peidetud.

Andrus: Minule assotsieerusid Lindgreni jõulud meie nääriajaga.

Kersti: „Mandel kukkus pudrus kaheks,

Agda Oskari saab meheks!"

Andrus: Kuna Lindgren ei olnud usklik inimene, pole ka tema jõulumaailm Jeesuslapse-keskne.

Kersti: Hoopis piparkoogilõhnane.

Mart: Agatõeline jõuluhullus läks lahti 90ndatel, millest Mihkel Mutt on värvikalt kirjutanud följetonis „Jaani jõulud" (kogumikus „Üleminekuaeg", 1995).

„Jaani peres peeti neid pühi kombekalt. Ta läks kirikusse ja tahtis nime kirja panna. Ostis kõige jämedama küünla ja istus teise ritta. Vaatas õpetajale andunult suhu ja pomises aeg-ajalt: „Õige, väga tabavalt öeldud!"

Kui nad pärast harrast hetke koju jõudsid, tuli sõber kõrvalmajast, et nende pojale jõuluvana teha. Jõuluvana mantel polnud mitte punane, vaid kollakasroheline. Siis toodi banaanid tuppa ja hakati hullama. Jõuluvana kinkis Edgar-Arnoldile neli aktsiat, ühe iga aasta kohta. Ja südaöösel läks Jaan garaaži ning andis autodele natukene bensiini."

Kersti: Selles raamatus on hästi palju tollele ajale iseloomulikke asju. Ma naersin südamest. Millise lusti ja irooniaga siis Mihkel Mutt maailma vaatas!

III

Kersti: Muide, mis oli teie esimene raamat, mida lugesite?

Mart: Ei mäleta.

Kersti: Minul oli Paul-Eerik Rummo „Lugemik. Lugemiki".

Andrus: „Pinni ja panni, meie lähme vanni..."

Kersti: Just!

Mart: „...mis me seal teeme, seebivahtu sööme."

Aga see luulekogu ilmus alles 1974. aastal ja ma olin juba liiga suur poiss, et sellele üleskutsele alluda.

Andrus: Minu esimene raamat oli Alf Preiseni „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni".

Kersti: Mul järgnesid Paul-Eerikule Eno Raua „Sipsik" ja Ellen Niidu „Pille-Riini lood".

Mart: Kas sa tundsid ennast turvaliselt nende raamatute seltsis? Nagu ma aru olen saanud, sisendas Andrusele turvatunnet onu Björk „Kalle Blomkvistist".

Kersti: Enne 1980. aastat ma miilitsaid üldse ei mäleta, aga pärast noorterahutusi mõistsin, et neid tuleb karta.

Andrus: Onu Björk oli erakordselt sümpaatne tegelane, aga miilits ei seostunud mul on Björgiga. Miilits oli enamasti venelane, onu Stjopa.

Kersti: Kahtlen, kas ma kunagi olen üldse miilitsaga rääkinud.

Andrus: Meil ei saanudki nendega olla mingit pistmist, sest olime väga head lapsed.

Mart: Andruse elu oli nagu laulusalmis: „Mis on linnukesel muret, mis ta sööb või kus ta saab?"

Andrus: Ma nautisin neid raamatuid ja suutsin ennast samastada Väikevenna maailmaga. Karlsson oleks võinud väga vabalt elada ka minu maja katusel Mustamäel.

Mart: Kas teie arvate ka, et Karlsson ei ole väljamõeldis?

Kersti ja Andrus: Karlsson oli olemas!

Mart: Üks Stockholmi leht, küllap Svenska Dagbladet või Dagens Nyheter kirjutas kergekäeliselt, et Karlsson on lendav tünder või põrisev lennumasin, aga pärast pidi Karlssonile viieööristes 10 000 krooni käru peale laduma.

Kersti: Ta oli olemas.

Mart: Samas Karlsson väidab, et ta memm on muumia ja taat Unne-Matti – see tundub küll kahtlane!

Kersti: Ilmselt on tegemist mingite koodidega, millest me aru ei saa.

Mart: Tegelikult see Karlssoni vanaema tundub kahtlane, muudkui kallistab ja kõditab oma lapselast.

Kersti: Siis ei olnud see veel probleem.

IV

Andrus: Aga kui kohutavalt palju nendes lasteraamatutes süüakse. Ja veganitel on problemaatiline lugeda Lindgrenit, kus pidevalt laual lihapallid ja verikäkk. Juuakse ohjeldamatult piima.

Kersti: Mõistan veganeid, aga arvan, et me ei peaks omaaegset lastekirjandust hakkama ümber kirjutama.

Mart: Stigi-nimeline poiss küsis Brittalt, kes asendas koolis õpetajat: „Mitu kotletti saab ühest lehmast?" Meie põlvkond on isegi nii-öelda kotlettide mõttekodasid korraldanud ja saanud arvu vahemikus 700–5000. Kersti on küll linnuteadlane, aga samas ka reaalainetes tugev: mitu kotletti saab ühest lehmast?

Kersti: Arvan, et kotlettide arv võiski varieeruda kümme korda – kõik sõltus lihasisaldusest.

Mart: Kõige raskem oli Bullerby lastel siis, kui mindi uue aasta alguses tädi Jenny juurde pidusse. „Viimaks väsitas see söömine meid tõsiselt ära, sest niipea, kui olime mõnda mängu alustanud, ilmus kohale tädi, kes ütles, et nüüd tuleb jälle alla sööma minna. Suured inimesed vist ei teegi pidus olles midagi muud, kui söövad," kurtis Liisa.

Kersti: Siin on minu jaoks kõige suurem äratundmisrõõm seoses vanatädide ja -onude sünnipäevadega. Tõsi, meid ei olnud vaja minna kusagilt ülevalt otsima, Mustamäe väikestes korterites tuli meid otsida laua alt. Mõned sugulased elasid maal, siis sai selle pika laua panna õue. Jäädi öömajale ning söödi peekonit ja mune.

Andrus: Keskenduti söömisele. Keegi ei olnud autoga ega näppinud mobiiltelefoni. Lapsed tegid sporti. Ei olnud vaja keelata kooli sööklas saiakeste müüki.

Kersti: Lapsed lippasid päevad otsa ringi, sest maailma oli põnev.

Mart: Meenub, et Liisa ema palus poest tuua jupi paremat suitsuvorsti.

Kersti: Meil oli lihtsam, suitsuvorsti polnud ju poes. Oleksin tahtnud hoopis rohkem puuvilju. Apelsinide ja mandariinide põud ning banaanide ja ananasside puudumine ahistas mind rohkem.

Andrus: (Avastas „Pipi Pikksukast" pildi, kus lapsed söövad Kurrunurruvutisaarel banaane ja ananasse.) Seda pilti ma mäletan. Väga isuäratav...

Kersti: Jaa. Mõnes asjas on meil sinuga üks maitse. Mina tundsin nendest puudust!

Andrus: Mina suhtusin sellesse niimoodi, et me elame Eestis ja ma ei saa neid sellepärast, et olen Põhjamaa laps.

Mart: Millise riigi territooriumil võiks praegu Kurrunurruvutisaar olla?

Kersti: Ma ei tea, aga mulle tundus sel suvel Aafrikas Ruandas, et kusagil seal lähedal on võiks olla Kurrunurruvutisaar. Limpopo jõe ääres.

Andrus: (Leidis poepildi, kus Pipi, Tommy ja Annika valivad endale mänguasju.) Ja teine pilt, mis mulle kohutavalt meeldis ja mida ma vaatasin suure huviga ja mõtlesin, milliseid mänguasju ma siit endale tahaks. Mulle meeldis see koll, kes hüppab karbist välja ja ehmatab härra Nilssoni ära.

Kersti: Mulle meeldis see nukumaja, kuigi ma nukkudega eriti ei mänginud. Olin pallimängija.

Andrus: Kui ma Bullerby lastest ja Karlssoni raamatutest tundsin oma maailma ära, siis näiteks Silvia Rannamaa „Kadris" ja „Kasuemas" absoluutselt mitte. Minu elu ei olnud selline.

Mart: Sa ei elanud vanaemaga keldrikorteris ega hiljem internaadis.

Kersti: Neid raamatuid lugedes oli tõesti ainus lohutus, et võib veel hullemini minna.

V

Mart: Lindgreni raamatutes on meest ja mesilinnukestest vähe juttu, küll on see üheks põhikomponendiks A. A. Milne'i „Karupoeg Puhhis". 20. augustil Kadriorus Roosiaias olles küsisin, palju selle kolmes tarus on mesilasi. Selgus, et 130 000. Kõik pidavat olema tembeldatud.

Andrus: (Üllatunult.) Tembeldatud? Äkki rõngastatud?

Kersti: Kimalasi ja mesilasi ei rõngastata ega tembeldata, vaid märgitakse väikese täpiga. Aga minu mesilased on Roosiaias kaitse all.

Mart: Kuidas Albert Einstein ütleski? „Kui mesilased surevad välja, jääb inimkonnal vaid neli aastat elada."

Kersti: Jah. Ja kui me vaatame viimaste aastate kliimasündmusi. Kohtusin sel suvel ühe väikese Kariibi saareriigi peaministriga, kes kurtis, et tema kabinetis istub teise saare peaminister, kelle saar hävis orkaani tagajärjel 90 protsendi ulatuses. Emamaad ei ole. Arenguabi saaks, aga vaja oleks kriisiabi. Kuidas aidata neid riike sellises olukorras? Ma võtsin selle teema pardale, nagunii käin ÜROs ja räägin, milline on suuremate riikide vastutus väiksemate ja tundlikumate ees.

Mart: Sina oskad mõelda suurelt, aga üks meie lapsepõlve lemmiktegelastest mõtles hoopis nii: „Ja mesilinnukesed on jälle selleks, et mett teha. Ja mett aga teevad nad teadagi selleks, et mina seda süüa saaksin."

Kersti: See on Puhhi poolt kitsas enesekeskne lähenemine.

Andrus: Kersti muretses saareriigi peaministri pärast, aga minul on kahju jänestest ja suslikutest, kes ära uppusid. Inimesed võivad kolida vabalt kuhugi suurlinna, aga loomad ei saa.

Kersti: Sul on õigus.

VI

Kersti: Minu lapsed on üsna vähe lugenud suhkrusaiadest ja lihapallidest. Ja nad siiamaani arvavad, pannkoogid on soolane söök. Ja see on sinu süü, Andrus.

Andrus: Pipi sõi ka...

Kersti: (Ei lase end ümber veenda.) Aga Lotte sõi pannkooke ja see oli soolane söök. Mäletad?

Andrus: Ei mäleta.

Kersti: Ei võta omaks?

Andrus: See oli pannkook milletagi. Ja pannkook ongi siis suhteliselt soolane. Lotte maailmas ei tohtinud ju liha süüa. Keda sa ikka sööd? See oleks ju kannibalism, kui külaelanikke söödaks. Ja mune ei tohtinud süüa, sest linnud olid nende sõbrad.

Kersti: Kas sa mõtlesid juba kirjutades nii või alles nüüd?

Andrus: Ma olen ikka kogu aeg nii mõelnud. Me ei näita filmis, et keegi võtab muna ja lööb selle pannile. Ja kalu ka ei ole Lotte maailmas sünnis süüa. Aga samas jään ma selle juurde, et päriselt on verikäkid ja lihapallid väga isuäratav toit.

VII

Mart: Tehnika on võrreldes meie lapsepõlves loetuga ikka väga palju arenenud. „Bullerby lastes" (esmatrükk 1947) ei olnud telefoni, lapsed läksid Suurkülla kooli, teadmata, et õpetaja on haigeks jäänud.

„Sipsikus" (1962) ütles isa: „Te oodake natuke, ma võtan takso!" Ei mingeid äppe ega Ubereid.

Kersti: Mina jätsin emale koju kirja: „Läksin Matsallu, tulen ülehomme."

Andrus: Ja vanemad ei saanud kontrollida, kui kaugele sa oled juba jõudnud.

Kersti: Kuidas lubadused vanasti pidasid! Leppisid maikuus kellegagi kokku, et lähme juuli lõpus näiteks Koiva jõe äärde matkama, siis see pidas. Ei pidanud 95 korda mobiiltelefoniga üle helistama ja täpsustama.

Mart: Minul kodus telefoni ei olnud, pidin putkas käima kahe kopika eest helistamas. Hea, et vähemasti sõpradel oli kodus juba lauatelefon ja hädaolukorras sai neile edastada operatiivseid teateid.

Andrus: Kuulan siin vanemate inimeste jutte ja järjest rohkem tundub, et nõukogude ajal tehti vigu, aga ka väga palju head. Vähemasti sõna pidas!

(Naerame.)

Kersti: Paljud usuvad, et kusagil jõukas Lääne-Euroopas voolavad pudrumäed ja piimajõed.

Andrus: Aga kui palju vargaid oli Lindgreni raamatutes! Igaühes vähemasti kaks.

Mart: Fille ja Rulle, Kõva-Karlsson ja Blom. Viimased ei julgenud Pipi kulda varastada, kuna härra Nilsson oli kodus.

Kersti: Lapsed tahtsid neid aidata ja õigele teele juhatada.

Mart: Võib-olla tõesti oleks saanud ka onu Einarit aidata, aga siis ilmusid välja Kahvatu ja Ebameeldiv...

Nii või teisiti võib seda nimetada kuritegevuse preventsiooniks Astrid Lindgreni loomingus.

Kersti: Pipi tõstis ju Blomi ja Kõva-Karlssoni kapi otsa, et nad saaksid elu üle järele mõtelda.

Andrus: Aga osad läksid ikka kinni ka. Hulkur Rasmuses kiskus asi päris karmiks ja Kalle Blomkvistis oli üks lausa mõrvar.

Mart: Klas, kellel olid vana Greni mõrvamise ajal rohelised gabardiinpüksid jalas.

Samas tegeles meisterdetektiiv Kalle Blomkvist mõneti ka ebaseadusliku jälitustegevusega. Kuidas teistmoodi mõista pärast kella 11 õhtul magavalt onu Einarilt sõrmejälgede võtmist?

Kersti: Ära hakka jälle peale! Tol ajal olid asjad teisiti. Kui ikka laps tuli ja teatas, et ta sai kurjategija kätte, pigistati ebaseadusliku jälitustegevuse puhul silm kinni. Ja ma arvan, et ka täna pigistataks kinni.

Andrus: See oli naabrivalve.

VIII

Mart: Huvitav, kas Bullerby laste unistus täitus? Nad ju leppisid kokku, et Liisa abiellub Ollega, Brita Lassega ja Anna Bossega. 1947. aastal, kui see raamat ilmus, olid nad seitsme–üheksa-aastased, järelikult praegu peaksid nad lähenema 80. eluaastale.

Andrus: Astrid Lindgreni suur võlu ongi see, et ta kirjeldab maailma ilusamat poolt. See, mis edasi tuleb, on juba Ingmar Bergman. Või Rootsi kohutavalt masendav krimikirjandus.

Käin tihti koolides esinemas ja lapsed ikka veel teavad, mis oli Olle koera nimi.

Kersti ja Mart: Svipp.

Andrus: Varaste nimesid küsin ma alati. Ja mis oli Pipi laeva nimi?

Kersti: Keksutaja.

Andrus: Ja laeva peal töötas üks madrus.

Mart: Fridolf!

Andrus: Või mida sisaldas Tarkade Laegas?

Kersti: Kui tüdrukud vahetasid poiste piimahambad teenija kunsthammaste vastu, olin ma natukene kimbatuses: miks olid Agdal kunsthambad, kui ta oli alles meheleminekueas?

Mart: Miks jäid inimesed tollal nii ruttu vanaks? Kiiktoolis tukkus pime vanaisa, kes ei kostnud muud kui: „Oh-oh-hoo, jah-jah..." Tellis muudkui poest köhakompvekke ja kampriõli.

Kersti: Arvan, et me alahindame ränka füüsilist tööd.

Andrus: Bullerby lastel oli muidugi õudselt mõnus...

Kersti: ...aga kus vanemad olid?

Andrus: Põllul. Lapsed said ainult vanaisaga rääkida, kes ei jaksanud enam tööd teha.

Kersti: Kui Bullerby lapsed siiski omavahel abiellusid, said nad pulmadeks juba traktori. Andrus, kas sa ei tahaks raamatule järge kirjutada?

Andrus: Kui nad on täiskasvanuks saanud? Eks oleks huvitav kirjutada küll sellest ajast, kui see elu nii idülliline enam ei ole. Hakkasin hoopis mõtlema, kui vana Karlsson võis olla? Tal oli oma maja katusel, nii et väga noor ei saanud ta olla.

Mart: Samas mitte ka väga vana, sest Karlssonil oli heas füüsilises vormis vanaema.

Kersti: Esimest korda lugedes arvasin, et Karlsson oli kuueaastane.

Mart: Ma usun, et „parajalt paks mees" on 50aastane, kuna ta oli „mees oma parimates aastates".

Kersti: (Naerab.) Nüüd arvan minagi, et ta võis olla vähemasti 45aastane.

Andrus: Mina soovitan Lindgreni raamatud uuesti läbi lugeda ja mõelda, kui vana oli Karlsson.

Kersti: Lugege jõulude ajal Lindgreni ja Kivirähki! Lugege teisi ka!

Andrus: Ja sööge hästi palju!

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Fri, 22 Dec 2017 22:00:00 +0000
"Kõige tähtam on märgata ja rääkida", Postimees http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13856-2017-12-27-13-34-35 http://www.president.ee/et/meediakajastus/intervjuud/13856-2017-12-27-13-34-35 «Ma sooviksin istuda jõulukuuse taustal,» ütleb president Kersti Kaljulaid ning sätib end istuma jõulumotiivides vakstuga kaetud köögilaua taha. Presidendi soovil kohtume aastalõpuintervjuuks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse köök-elutoas. Kindlal ja konkreetsel toonil, mis annab kammertooni kogu meie vestlusele, rõhutab Kersti Kaljulaid, et see keskus õpetab toimetulekuraskustes noori iseseisvalt toime tulema. «See korter ja keskus räägivad sellest, et peame hoolima ja märkama ka neid, kes oma füüsiliste või vaimsete omaduste tõttu on olukorras, kus ühiskond peaks neid järele aitama,» lausub Kaljulaid. Nõrgemad kõigepealt, on põhimõte, mida president rõhutab meie vestluse käigus korduvalt.

-Selleks et abivajajaid aidata, olete läbi aasta rääkinud õmblusteta ühiskonna vajadusest. Mida see tähendab?

Õmblusteta ühiskond ei ole see toimetulekukeskus siin. See keskus on riigi osutatav sotsiaalteenus: professionaalid aitavad õpetada inimesi, kes seda vajavad. Õmblusteta ühiskond on aga see, et sina ja mina selle peale mõtleme, et siin oleme. Mõnikord tuleme ja õpetame ka neile inimestele, kuidas võib-olla teha mõni jõuluehe või valmistada toitu. Meie, kes me iga päev sellega kokku ei puutu. Eriti tore on, kui selle peale tulevad inimesed, kellel puudub valus isiklik kogemus.

Hästi palju sellest õmblusteta ühiskonnast tegeleb Eestis sotsiaalprobleemidega ja aitab just puuetega inimesi. Väga palju on vabatahtlikku initsiatiivi. Mitmed keskused on sündinud inimeste, enamasti lapsevanemate isiklikust murest ja vajadusest. Nad on teinud ära väga suure töö, et aidata iseennast ja peret. Peame olema neile väga tänulikud, sest just nemad oma algatuste ja projektidega läbi katsetanud väga suure osa sellest, mida praegu teeb meie riik puuetega inimeste toetamiseks.

Vahel tabab mind pisuke kurbus, kui kuulen mõnelt omavalitsusjuhilt, et projektiraha toel ellu kutsutud ja kõigi meelest hästi õnnestunud algatus pannakse kinni, sest raha saab otsa. Ei ole aru saadud, et need projektid on võimalus katsetada innovaatilisi lahendusi – mujal võib-olla traditsioonilisi, aga meil veel proovimata töövõtteid. Kui need on ennast õigustanud, siis on avaliku sektori ja kohaliku omavalitsuse roll võttagi see projekt oma teenustepaketti, kui piirkonnas on inimesi, kes seda teenust väga vajavad.

-Meil on sellest aastast suuremad omavalitsused. Kas haldusreform muutis nad võimekamaks?

Ma ei tea veel. Kui eelmisel aastal oli mu tööülesanne käia läbi kõik maakonnad, siis nüüd on ülesanne üritada – võib-olla pisut rohkem kui aastaga – käia igas Eesti omavalitsuses ja sealsete inimestega rääkida. Muuhulgas meie välis- ja julgeolekupoliitikast, et anda ka neile natuke laiemat tausta sellest, milline on Eesti positsioon maailmas ja mida me teeme selle kindlustamiseks.

Kindlasti rääkida ka sellest, millised on kohalike omavalitsuste võimalused teha oma inimeste elu võimalikult heaks ja mugavaks. Ka kõigi nende inimeste elu, kes vajavad selleks keskmisest enam. Kuigi nende inimeste hääl üksinda valimistel palju ei maksa, on ühiskonnale vägagi oluline, kuidas kohtleme oma nõrgemaid.

Kui tahame kasvatada hoolivust ja kommet märgata, on parim viis seda teha, hoolides ka siis, kui seadus ei olegi sõnaselgelt ette kirjutanud, et niisugust teenust tuleb pakkuda.

Õnneks on meie seadusruum hästi paindlik ega kirjutagi kohalikule omavalitsusele väga ette, mida tuleks näiteks sotsiaalteenuste valdkonnas teha. Arvan, et mida rohkem siin kaasata kohalike inimeste oma mõtet, seda paremad need teenused saavad. Ma ei ole veel kunagi näinud, et vabatahtlik sektor tegeleks millegagi, mille järele ei ole vajadust, või üritaks jätkata tegevust mõnes valdkonnas, mille järele ei ole enam vajadust. Niimoodi saame tõeliste vajadustega hästi sobituva süsteemi.

-Noppisin Arvamusfestivalilt ühe lause: «Õmblusteta ühiskond – see eeldab ka suurt läbipaistvust ja madalat korruptiivsust.» Praegu on aga õhus pigem kartus, et Tallinna korruptiivset praktikat hakatakse harrastama üle Eesti.

Ei tohi sallida seda, et me ei saa aru, kuidas sünnivad otsused. Ja kindlasti ei tohi sallida, et meil ei ole head ülevaadet avaliku raha kasutamisest.

Minu arvates peame midagi ette võtma revisjonikomisjonidega. Praegu ei ole seal üldse pädevusnõuet. Peame tagama, et volikogu liikmetel oleks piisav juurdepääs valla lepingutele, dokumentidele, pakkumustele. Revisjonikomisjon peab suutma ise veenduda ja seejärel veenda teisi, et asjad on ausad.

Samas ei tohi me minna üle piiri pisikeste heade algatuste rahastamise juures. Näiteks kui kohalik omavalitsus toetab külaseltsi tegevust, et mingi väike asi saaks ära tehtud. Siis ei tohiks otsustamine jääda selle taha, et muretsetakse, kas õige hind on 150 või 130 eurot.

Peame enda jaoks selgeks mõtlema, mis on lubatud. Näiteks kui sa palud ühel memmel viia küttepuud teisele tuppa, kas sa tohid selle eest talle ka väikest toetust maksta? Mis on need tingimused, mispuhul tohib? Mis on see, millest me lähtume? Kas see on valiku küsimus või vajame mingit konkreetsemat protseduuri, kuidas niisuguseid asju otsustada?

Praegu uurib väiksemate omavalitsuste korruptsioonijuhtumeid keskkriminaalpolitsei. Nüüd, kui reform läbi saab, võtame selle teema ette ja katsume vaadata, et kohalikele omavalitsustele veel kord selgitataks, kuidas nad saavad oma ressurssi kasutada koos kolmanda sektoriga. Lähen kohtuma keskkriminaalpolitsei uue juhiga, eks arutame ka neid küsimusi, et keegi ei jääks ilmaaegu hammasrataste vahele. Me ei saa lihtsalt juhtumi kaupa edasi minna, see teeks ühiskonnale liiga palju haiget. Peame need asjad enne selgeks rääkima.

-Aga tuleme ikkagi riigi tasandile tagasi. Kas jagate muret, et ignorantsus, mida nägime Tallinna poliitika viljelemisel, on jõudnud otsaga riigipoliitikasse? Otsuseid ei selgitata piisavalt, otsuste langetamise protsess on meile arusaamatu ja tihti näeme ka seda, et otsuseid tehakse ilma igasuguse analüüsi ja põhjendusteta, lihtsalt sellepärast, et nii tundub ideeliselt või parteile oluline.

Siin on mitu asja. Kõik see, mida rääkisin otsuste läbipaistvusest ja raha kasutamise läbipaistvusest kohalikul tasandil, käib loomulikult ka suurte linnade ja riigi kohta.

Mis puudutab seda, et otsustele ei ole eelnenud piisavat analüüsi, siis see on kahtlemata ka probleem. Arvan, et meist väga paljud avastasid suure üllatusega näiteks meie maksusüsteemis tekkinud olukorra. Oletame, et sa saad dividende, mis on maksustatud. Nüüd läheb kord juba maksustatud tulu teist korda arvesse ja mõjutab sinu tulumaksumäära.

Ma arvan, et kui selliseid otsuseid tehes pikemalt atra seataks, jõutaks millenigi, mis oleks lihtsam, arusaadavam ja ennustatavam. Peamine on see, et oleks ennustatav. Uue maksusüsteemi põhihäda on ju, et inimese aasta tulu ei ole ette teada. Tulu sisse võidakse arvata ju ka näiteks korteri müük.

Usun, et on oluline, et uuel seadusel oleks väljatöötamiskava ja mõjuhinnang. See on tähtis, aga see on teine teema. Läbipaistvuse teema ei ole päris seesama.

-Aga otsuste langetamise kvaliteet? Kirjutasin mõni nädal tagasi, et otsused sünnivad nõnda, et need ei ole peale otsustajate endi enam kellelegi arusaadavad. Justkui langetaks otsuseid ideelised käpardid.

See on see, kui hilineme aruteluga. Näiteks arutelu Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi raha kasutamise üle. Minu arust on praegu viimane aeg tuliselt vaielda selle üle, kuhu me selle raha suuname ja mil moel panustame Euroopa Liidu kliimapoliitikasse, mis ütleb, et igast viiest eurost üks peab minema kliimamuutusega võitlemiseks või kohanemiseks. Kas tahame järgmise eelarveperioodi raha kasutada võib-olla senisest kontsentreeritumalt, et kasu oleks selgemini näha? Ehk tahame seda kasutada mõnes kindlas valdkonnas, mis puudutab inimeste liikuma saamist, näiteks teedeehituses? Seda arutelu meil täna ei ole.

Proovisime Siim Kallasega seda arutelu käima saada. Ei läinud hästi. Kusjuures proovisime just kohas, kus ergutatakse väitlust – väitlusturniiril.

Arvan, et mõnikord ei ole midagi parata, et otsuseid tehakse läbi mõtlemata ja kiirustades. Kui valitsus vahetub ja toimub oluline paradigma muutus, siis tahetakse kiiresti midagi teha ja mõned asjad on läinud ju ka õigesti.

Olen korduvalt öelnud, et mina toetan tulumaksuvaba miinimumi tõstmist. Ei ole ka saladus, et toetaksin lihtsamat tulumaksumudelit, milles ka tulumaksumäär oleks kõrgem.

Samas eeldan, et sellel, kes tuleb võimule, on mingisugune oma rada, mida ta tahaks sammuda. Väike probleem tekib nüüd sellest, et kokku tulid kolm eri rada. Neil kõigil on oma mõtted, mille vahel tuleb teha kompromiss.

Arvan, et uus maksuseadus on lihtsalt üks selline kompromiss, mis selleks, et kõik saaksid oma huvid kaitstud ja rahuldatud, kukkus välja kohmakas ja mida tuleb ilmselt hakata tulevikus siluma. See on oluline probleem.

Euroopa Liidust meie eelarvesse tuleva toetuse kasutamise üle arutada ei ole põrmugi enneaegne. Kõik parteid peavad olema valmis sellesse arutellu panustama.

-Mida arvate üleöö avalikkuse ette jõudnud tasuta ühistranspordi ideest?

Halvasti arvan.

Tallinnas oli palju argumente, miks seda teha: suur linn, palju liiklusummikuid. Ilmselt oli arvestuses sees, et kui kõik Tallinnas elavad inimesed ennast siin ka arvele võtaksid ja makse maksaksid, ei olekski tasuta ühistransport võib-olla kuigi kulukas. Ma ei tea, kuidas see on välja kukkunud. Ma ei oska hinnata, kui palju kulu sellest Tallinnale tekkis.

Tihedalt asustatud Tallinnas võib tasuta ühistransporti veel mõista. Mis puudutab kaugemaid kohti, siis minu arvates peaksime rohkem mõtlema paindlikele lahendustele ja sellistele mudelitele, mis ei ole üles ehitatud teada-tuntud kellaajal sõitvale liiga suurele bussile. Näiteks võiks ühendada ühte süsteemi inimesed, kellel on vaja linna minna. Keegi saab vaadata, et kuskile koguneb rühm inimesi, kellel on vaja liikuda, ja sellest lähtuvalt ühistranspordi organiseerida. See ei tohiks tänapäevase tehnoloogiaga ülearu keeruline olla – isegi memmed-taadid on ikka juba suhteliselt osavad internetti kasutama.

Mulle oleks märksa sümpaatsem, kui me räägiksime paindlikust «kutsu buss»-digilahendusest üle Eesti, kui et rääkida juba olemasoleva tasuta pakkumisest. Me teame, et see, mis meil on, ei rahulda inimeste vajadusi tööle, kooli, paindlikult poodi sõita. See peab muutuma.

Sellest võiksime rohkem rääkida, sest mulle tundub, et praeguse süsteemi rahastamine riigieelarvest ei ole kindlasti õige. Mulle tundub, et võib-olla peaksime siiski jätma ka erasektorile ruumi omavahel konkureerida ja pakkuda lahendusi, isegi niisuguses asjas nagu ühistransport. Tulevad need siis Uber-tüüpi lahendustest või kuskilt mujalt.

-Selle aasta otsus tõsta alkoholiaktsiisi tekitab minus küsimuse, miks otsustatakse alguses üht- ja siis teistpidi? Heitlikkust on palju.

Siin ma küll heitlikkust kellelegi ette ei heidaks. Parim tõe kriteerium on ikkagi praktika. Tõstsime aktsiisi – protsess käivitus – süveneb – võtame midagi ette. Minu arvates ei saa öelda, et me ei peaks niimoodi reageerima.

Ma ei tea, kas analüüs on tehtud. Kui see on tehtud lähtuvalt sellest, et inimeste palk tõuseb, siis järelikult peaks sama palju tõusma ka alkoholi hind. See oleks ju igati loogiline, kui sa tahad, et alkohol ei muutuks suhteliselt odavamaks. Minister Ossinovski on sellele aeg-ajalt viidanud.

Kui analüüs näitab, et alkoholi hind peaks olema kõrgem ja sa seda teed lähed, aga sul on kõrval riik, kus keskmine sissetulek ja kõik hinnad on oluliselt madalamad, siis algab alkoralli. Alkoholi ja teiste toiduainete madalamad hinnad ei põhine ainult aktsiisierinevusel, see põhineb sellel, et Lätis on kulutase madalam.

Nüüd ongi valikukoht: kas püüad iga hinna eest selle protsessi käivitumist vältida ja hoiad hinda madalal, või aktsepteerid, et tõepoolest mingi osa kaubandusest kolib Lätti.

Piirikaubandus on levinud. Ma arvan, et üksi selle olemasolu ei saa olla aktsiisidiskussiooni ainus argument.

-Miks on eetilist suunanäitamist Eesti poliitikas vähe?

Mida sa pead silmas eetilise suunanäitamise all? Kui me tahame, et otsuseid tehakse Eesti parimast tulevikust lähtudes, siis tuleb inimestele selgelt põhjendada, miks see või teine otsus on Eestile parim.

-Ma pean silmas mitut asja. Sealhulgas poliitilise debati taset. Alles viimast ETV «Foorumit» vaadates sai mulle selgeks, et poliitilise debati tase on veel halvemaks läinud – kõik räägivad, aga keegi ei kuula.

Nojah, vahelerääkimine tõenäoliselt näitab, et debati tase on halb. Isegi kui kasutatakse argumente, mis põhinevad arvutustel ja faktidel, näeb parem välja, kui vahele ei karjuta.

Kui sa seda pead silmas poliitilise debatina, siis võib-olla see on aja märk. Reljeefsus avalikus meedias on üsna olulisel määral aja märk. See on küsimus kõikidele neile, kes esindavad seda, mida me tunneme peavoolu või kesktee poliitikana. Kõik mõõdukad poliitikud on aru saanud, et kui ääred kasutavad reljeefset sõnavara ja töövõtteid, siis tuleb oma sõnumiga pildile pääsemiseks olla vähemasti sama kujundlik. Nii et mingis mõttes on see pigem aja märk.

-Nii et te olete nõus Ott Lumega, kes ütleb, et äärmused on muutnud meie poliitilise debati kultuuri?

Ma arvan, et äärmused said esimesena aru, et info on odav ja kättesaadav ning seda tarvitab märksa suurem osa ühiskonnast kui 1950.–1960. aastatel, mil meile tuntud demokraatlikud protsessid arenesid Lääne-Euroopas. Toona ei vaevanud väga suur osa ühiskonnast nende küsimustega üldse pead. Ega tööstusajastul olnud elu alati ilus ja lihtne. Tööpäevad olid pikad, informatsioon oli kallis. Selle kättesaamiseks tuli teha rohkem tööd ja näha rohkem vaeva kui praegu. Ütleme, et poliitilise kursi määrasid inimesed, kellel oli rohkem ressurssi ja rohkem aega mõelda.

Tänapäeval ei ole vaja väga palju ressurssi, et infot kätte saada, aga selle info kvaliteet on teine asi.

Ilmselt tabasid ääred selle enne ära. Keskpõrandal ja tasakaalukatel inimestel ei jää muud üle, kui mõelda välja kujundlikke viise, kuidas väärtustada tasakaaluka poliitika tegemist. Ma arvan, et siin tuleb Brexiti-juhtum meile väga hästi appi. See näitab, et tasakaalustamata, valedel faktidel põhinev suur otsus ei tee elluviimisel enam kedagi õnnelikuks.

-Milline on lahendus?

Rääkida ja selgitada. Ei ole asjata ka see töö, mida teen mina, ja ma loodan ka, et paljud teised tasakaalukalt mõtlevad poliitikud. Me käime ja räägime inimestega. Inimesed saavad ju lõppude lõpuks aru, et loosung ei ole tegutsemisjuhis. Tegutsemisjuhised peavad ka kuskilt tulema. Need peame ise koos välja mõtlema, loosungist ei piisa.

Äärtel muud tavaliselt ei ole kui loosung. Nad on saanud seda omale lubada, sest kui sa oled äär, ei olegi sul vaja vastata küsimusele, kuidas sa oma loosungi ellu viid. Oli nii vahva vaadata Brexiti-hääletusele järgnenud päeval, milline jahmatus kõiki tabas, sest nad ei olnud kunagi mõelnud, et peavad oma sõnade eest vastutama.

-On mainitud, et äärmused võib olla initsieerinud mõni teine riik. Viimasel aastal on väga palju räägitud Venemaa initsieeritud infosõjast. Eestis ollakse arvamusel, et see pigem ei puuduta meid või et me saame sellega hakkama. Teistsugusel arvamusel on näiteks kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kes kirjutas hiljaaegu Postimehes, et avaliku raha viimine ebasõbraliku riigi telekanalitesse – näiteks PBKsse – tuleks viivitamatult lõpetada.

Olen sellega nõus.

Mis puudutab avaliku arvamuse mõjutamist, siis on ilmselge, et Venemaa huvides on levitada arvamust, et Venemaa ei olegi tegelikult nii halb. Meil ei ole mingit põhjust arvata, et Venemaa ei tee kõike endast olevat, et Euroopa Liidu ühtsust murendada. Seda on kõige lihtsam teha, kui tekitada rahvas kõhklusi ja kahtlusi.

Sa pead julgema seista sellele vastu, kui kahtlustad, et teine pool pöörab avalikku arvamust oma huvides.

-Mitmel tasandil õigustatakse, et PBK kaudu jõuavad nad oma sõnumiga oma auditooriumini, sest inimesed vaatavat seda telekanalit.

Kõigel on alati mõju ja kõrvalmõju. Ka sellega peab arvestama. Kui ütleme, et meie riigi jaoks on oluline telekanal PBK, sest selle kaudu jõuame oma inimesteni, siis mida see veel tähendab? Et me ei suuda oma kanalite kaudu oma inimesteni jõuda! Siis tuleb teha tööd oma kanalitega. Andke see raha siis kanalile ETV+. Minu arvates võiks Tallinna TV linnatelekanalina tegevuse lõpetada ja liituda telekanaliga ETV+.

-Kui see inimene ei vaata kanalit ETV+? Mil viisil saame Eesti venekeelse elanikkonnaga suhelda? Me peame nendeni kuidagi jõudma.

See võtab aega, et neil kanalitel kujuneks välja oma vaatajas- ja kuulajaskond. Raadio Neli näiteks on üsna kuulatav raadio. Ega see tulnud üleöö. Tuleb tööd teha ja ei tohi meelt heita.

Tegelikult on meie muukeelne elanikkond huvitatud, et nad saaksid infot ka Eesti kanalitest. Me ei peaks kogu aeg eristama ühiskonnas neid, kelle on teine kodune keel. Näiteks noorematel ei ole keelebarjäär nii kõrge ja passiivne keeleoskus on olemas. See, et su kodune keel on vene keel, ei tähenda, et sa ei suuda informatsiooni vastu võtta ka eestikeelsetest allikatest.

-See vastandamine on siis kunstlik?

See on vananenud.

-Allkirjastasite septembris naistevastase vägivalla konventsiooni. Mis tundega see allkiri tuli?

Vaatasin, et parlamendis ei saanud see üksmeelset toetust ja mitte kõik ei hääletanud selle poolt. Saan aru, et argumendiga, et meie oma seadused katavad need asjad. Kuid asja iva pole selles. Oluline on olla oma liitlastega ühises väärtusruumis. Ka selles küsimuses on meil rahvusvahelised liitlased, kes tunnistavad kõikide inimeste õigust tunda ennast ühiskonnas turvaliselt ja kaitstult. Ka selle pärast ühineme nende konventsioonidega.

Konventsiooni allkirjastades oli väga oluline uuesti juhtida tähelepanu sellele, mida ütlesin ka 24. veebruari kõnes: meie ühiskonnas on liiga palju vägivalda, mida me ei märka. Mulle tundub, et väike murrang sellega ühiskonnas toimus, kuna tekkis diskussioon.

-Nii et aastapäevakõnes löödud pall ei kukkunud maha?

Ei kukkunud. See on muutnud ühiskonna hoiakut, minu arvates. Samamoodi oli see toeks neile, kes on pikki aastaid nende küsimustega tegelenud, näiteks politseis ja prokuratuuris. Nad on mulle öelnud, et tunnevad ennast nüüd vähem üksi.

Tahaks, et jõuaksime selleni, et mitte keegi ei pööra pead ära. See on midagi, mida me kõik saame teha. Peame hakkama ühiskonnana märkama ja tegutsema. Ja kui seda ei saa teha ennast ohtu seadmata, siis märkama ja abi kutsuma.

-Hiljutine kohtulahend ei olnud kuigi julgustav – kohus leidis, et kool ei vastuta koolivägivalla eest.

Sõltumata üksikutest kohtulahenditest vastutab kogu ühiskond selle eest, milline on vägivalla ja kurjuse tase ühiskonnas. Mitte keegi ei ole vabastatud vajadusest tegutseda.

-Oleme sel aastal inimsuhetest rääkinud rohkem kui varem. Ajakirja Time aasta inimeseks valiti liikumine #metoo ja ka Eestis oli oma ahistamisskandaal. On see juhus või protsess, et järsku julgetakse maailmas ja Eestis sellistest asjadest rääkida?

Arvan, et see on üsna tüüpiline, et ükskord lahvatab see, mis kogunenud salaja. See toimub siis, kui ühiskond võimaldab ohvrile seda, et vaikimisbarjäär ei ole enam ületamatu. Meie ülesanne ühiskonnana on seda barjääri kogu aeg lõhkuda, et ohvril ei oleks kunagi hirmu, et teda hakatakse süüdistama või naeruvääristama, kui ta tuleb oma looga välja. Väga hea, et see müür on murdunud ja inimesed, kes tunnevad ennast ahistatuna, saavad selle välja öelda.

-Inimsuhetega ja mõneti meeste-naiste suhetega seoses on sel aastal esile tõusnud veel üks küsimus, mis on ühiskonda pannud väärtuste ja hoiakute üle arutama. Oleme teada saanud, et paljud meie kaunimad tütred on suure raha ja mesijutu eest nõus pugema ükskõik millisesse voodisse. Kahjuks on pilt õõvastav. Kas see on meedia üle paisutatud teema või asi, mille üle ühiskond peaks arutama?

Kui need asjad ühiskonnas juhtuvad, siis tuleb neist rääkida. Kas või selleks, et emad teaksid tütreid kasvatada, rääkida rohkem eneseväärikusest ja neid hoiatada. See on hea, et needki asjad on jutuks tulnud.

Ka siinkohal võime arutleda, milliseid otsuseid võib täiskasvanud naine teha.

-Aga tulles komberuumi juurde?

Nad on vabad tegema neid otsuseid ja valikuid. Küll aga on meil seadusega keelatud kupeldamine ja sellele järgneb karistus. Nii seda tulebki mõista.

See teema on sarnane sellega, kuidas mõned aastad tagasi sattusid noored naised narkomuulaks. Enam ei ole seda juhtunud, sest inimesed teavad olla ettevaatlikud ja tähelepanelikud.

-Kus on Eesti inimeste väärtushinnangutes ja -hoiakutes praegu kõige suurem puudujääk?

Ei saa öelda, et Eesti rahval oleks midagi viga. Ühiskonnas ei ole tabusid ja kõikidel teemadel toimub arutelu. See on ju hea.

Mina näen, et rohkem saaks omavalitused ja inimesed koostööd teha, omavahel sõbralikud ja toetavad olla ja vaieldes faktidele toetuda. Selle kõigega tuleb iga päev tegeleda. Ma ei usu, et saame öelda, et ilm on hukas.

Ei saa ka unustada, et majanduslikult on olnud väga edukas aasta. Eks jõukamal ühiskonnal on rohkem aega iseenda üle järele mõelda ja esile tulevaid vigu parandada.

-Mis on selle aasta kolm kõige olulisemat muutust Eestis?

See on konksuga asi. Tihti saame alles hiljem aru, mis see muutus oli. Oleme näinud, et Eesti välise julgeoleku kurss püsib üle erakondade, meie kaitsetahe on tugev, meie valmisolek oma kaitsele kulutada püsib. Meie majandus on tugev. Usun, et märkamiskultuur on ka ikka natuke parem selle aasta lõpuks.

Mind teeb väga õnnelikuks, et selle aasta lõpuks on tekkinud diskussioon, kuidas vabatahtlik tegevus ja avalik sektor saavad koos pakkuda sidusat ühiskonda, kus mõlemad pooled tunnevad, et teevad õiget asja.

Möönan, et peaks veel rohkem inimesi kaasa haarama nendesse protsessidesse ja tundesse, et midagi sõltub ka neist.

-Pigem oli Eestil hea aasta?

Eestil oli kindlasti hea aasta.

-Eesistumine oli laias laastus ju Eesti edulugu.

Seda kindlasti. Ma ju näen ka, mida arvatakse sellest Euroopa institutsioonide rohujuure tasandil. Mul on seal palju sõpru ja kõik ütlevad, et Eesti on olnud hea ja tasakaalukas eesistuja, kes ei ole vältinud mingite asjadega tegelemist ettekäändel, et see ei ole kodus populaarne. Eelkõige migratsiooniasjad, aga ka lähetatud töötajate direktiiv, mis siin ehk kuigi populaarne ei ole.

Oleme väga lähedal sellele, et Euroopa kaitsekoostöö saab reaalsuseks, oleme sellele virsikupuule omalt pool lisanud militaarse mobiilsuse. Oleme sellele asjale hästi entusiastlikult lähenenud.

Minule on kogu aeg tundunud, et eesistumist ja oma entusiasmi ära kasutades võiksime tekitada Euroopas diskussiooni, kas kõik asjad on ikka halvasti Euroopa Liiduga. Praegu on ilmselt suurem nende inimeste hulk, kes leiavad, et Euroopa Liit ikkagi toimib.

-Kuidas edulugu Euroopa Liidu eesistujana oma välispoliitilistes huvides edaspidi ära võiks kasutada?

Oleme kasutanud seda eesistumist, et samal ajal edendada oma ÜRO julgeolekunõukogu kampaaniat. See on meie rahvusvaheliste suhete parandamiseks. Eesistumine andis selleks kindlasti väga tugeva impulsi.

-Mis on sel aastal Eesti märk maailmas?

Ei ole mingit kahtlust, see oli e-Eesti. Muidugi ei ole see teadmine levinud kõikidesse maailma riikidesse, aga Euroopas on väga raske leida kedagi, kes e-Eestit ei teaks.

-Mida tähendas meie endi jaoks see väike maavärin ID-kaardi turvalisusega?

Lootsime, et sellest õnnestub teha edulugu, nii nagu läks küberrünnakutega meie vastu aastal 2007. Samamoodi demonstreerisime, et digitaalne ühiskond tähendab, et inimesed ei aktsepteeri enam paberist alternatiive, ja see õpetas, et meil on vaja digitaalset alternatiivi nii e-riigile kui ka selle juurdepääsule. Meie lahendus näitas, et suudame kaitsta ennast ka selliste ootamatute olukordade vastu.

-Selle lahenduse eest saame kiita ametnikke ja valitsust?

Jah. See läks hästi. Ka see, et sellest avalikult räägiti, oli väärtuslik. Läbipaistvus aitab sellistes olukordades.

-Järgmine aasta kujuneb Eesti jaoks väga eriliseks ja oluliseks. Tähistame oma riigi 100. sünnipäeva. Mida te sellelt aastalt ootate?

See on kindlasti suur pidu. Laenaksin sümbolit Eesti Ornitoloogia Ühingult, kes valis metsise järgmise aasta linnuks: metsis laulab, kuniks keegi ta ära sööb. Pidu on, ja see on väga tore, aga nüüd peame mõtlema, kuidas järgmised sada aastat mööduksid meile vähemalt sama edukalt kui viimased 25. Igal hommikul tõuseme üles ja teeme nii, et õhtul oleks Eesti sama turvaline, kui oli hommikul.


Artikli leiab SIIT.

]]>
mailin.aasmae@vpk.ee (Mailin Aasmäe) EST Intervjuud Mon, 18 Dec 2017 22:00:00 +0000