- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid: Saaremaad pole vaja peljata, Saarte Hääl

21.05.2020

Eriolukorra lõppedes esimese asjana Muhu- ja Saaremaale visiidi teinud president Kersti Kaljulaid ütles vahetult enne Saaremaalt lahkumist Saarte Häälele antud intervjuus, et nüüd on tema süda rahul. Ta sai kaks kuud kestnud kriisis ennastsalgavalt tegutsenud inimestele isiklikult aitäh öelda.
▶ Loona mõis, kus me asume, on Vilsandi rahvuspargi keskus. Teie saarlasest vanaisa Theodor Kaljulaid kirjutas 1936. aastal Vilsandi esimese matkajuhi. Selline huvitav ühine joon.
Jah, ta tegeles Tallinnas saarlaste seltsiga ja propageeris juba tol ajal siseturismi Saaremaale. Eks ma püüan nüüd olla tema vääriline ja anda oma panust ajal, mil Saaremaa jälle väga vajab turiste.


▶ Intervjuu kokkuleppimisel öeldi mulle presidendi kantseleist, et te tahate pärast eriolukorda esimesel võimalusel kodusaarele tulla. Kohe esimesel päeval.
See sai otsustatud eriolukorra alguses, kui ma hakkasin tegema nii-öelda virtuaalseid visiite. Saaremaa sai kriisis kõige rohkem kannatada ja ma tahtsin siia tulla inimesi tänama.
Täna hommikul oli näiteks väga liigutav kohtumine kriisikodu vabatahtlikega ja kaitseliitlastega, kes reaalselt üle öö õppisid ära sotsiaaltöö. Nende seas oli erinevate elualade inimesi ja õpilasi. Kaitseliitlased on küll alati valmis kogukonnale appi tulema, nad on selleks treenitud ja nad on seda harjutanud. Teised inimesed aga lihtsalt tundsid, et nad tahaksid kuidagi aidata ja tegid tegelikult seda kõige raskemat tööd. Nad kõik jäid terveks ehk kasutasid siis isikukaitsevahendeid nii nagu vaja.
Ajakirjandusest neid lugusid lugedes tahaks nii väga tulla ja pakkuda neile inimestele kasvõi kohvi, võileiba ja kooki ning tänada neid selle eest, mida nad teinud on. See võimalus mul nüüd oli. Süda on rahul.

▶ Mida te viimased kaks kuud Tallinnast saarlasi vaadates tundsite?
Ma mitte ainult ei vaadanud, mul on Saaremaal ju palju inimesi, kellega suhelda.
Ma arvan, et neil, kel pole Saaremaaga tihedat kontakti, võis küll vaadates tekkida selline Itaalia tunne, et siin on ikka päris õudne ja kole.
See kõik oligi muidugi väga kurb ja raske. Saaremaal ei ole täna ilmselt enam kedagi, kes ei teaks kedagi, kes pole põdenud või kellel isegi mõni sugulane meie seast kahjuks lahkunud on.
Ma arvan, et saarlane sai hakkama. Ta käis maskiga rohkem, kui käidi mandril, ja ta sai aru, kuidas me üksteist kaitsta saame. Tegi seda, mis oli mõistlik. Ta pelgas viirust, mitte ei peljanud seda, et äkki tuleb politsei ja käsib laiali minna. Siia jõudis see kõik teravamini kohale, aga elu läks edasi.
Käisin Muhu ja Kihelkonna hooldekodus, kuhu viirus ei jõudnud. Memmed-taadid ütlesid seal, et vaatasime-kuulasime küll kell 12 (igapäevased kriisi pressikonverentsid toimusid sel kellaajal - toim), aga no me oleme ikka Kuressaarest kaugel ja ei olnud sellist tunnet, nagu viirus võiks meieni jõuda. Inimestes oli usaldus oma hooldajate vastu ja hooldajatel omakorda tahtmine päästa oma hoolealuseid. See suhtumine oli kõikjal olemas, see päästiski.

▶ Kriisi lõpupoole hakkas siinsetele inimestele tunduma, nagu neid oleks luku taha unustatud. Üks ema rääkis mulle, kuidas ta ainus unistus on süüa rabarberikooki koos oma lastega, keda ta pole mitu kuud näinud. Linnas tulid inimesed tänavatele istuma, et oma meelsust näidata. Kas see kõik pidi sellise konfliktini minema?
Meil on meelsuse väljendamise vabadus, mis ei olnud piiratud. Piiratud olid kogunemised, aga meelsust võis väljendada ka eriolukorra ajal. Seda võib alati teha, sest Eesti on demokraatlik riik.
Valitsus ehk vajaski sellist tagasisidet, et saarlased tunnevad nüüd nii ja ei tule lukust lahtitegemist hiljem ette heitma.
See kõik andis ka valitsusele veendumust, et nad saavad meetmeid leevendada ja need ka lõpetada. Teisalt oleks ju halb olnud, kui inimesi poleks üldse kaitstud ja siit oleks viirust mandrile viidud. Siis oleks kriitika olnud jälle teistpidine. Kui nüüd lapsed ja lapselapsed tooksid mandrilt vanavanematele viirust, kritiseeritaks jällegi neid viimaseid otsuseid.
Mida rohkem me vähendame käskimist ja keelamist, seda rohkem peame me vaimselt valmis olema, et viiruse hulk võib uuesti siin-seal kasvada. Peame ise jälgima olukorda, olema valvsad ja vajadusel jälle rohkem ennast hoidma.

▶ Selle kriisiga käis kaasas hirm. Inimesed kartsid ja minu hinnangul valitsus selle hirmu õhutamisega väga tagasi ei hoidnud. Nüüd räägitakse juba sellest, et eestlastes on taas välja löönud pealekaebaja ning viimastes rakendunud seadustes nähakse õiguste ja vabaduste piiramise soovi.
Kogu aeg tulebki valvas olla ja jälgida, et neid antud õigusi ei kuritarvitataks. Alati peab saama küsida ja arutada, kas need võimalikud viibimis- või väljumiskeelud on proportsionaalsed. Seda õigust ei saa ja ei tohi inimeselt niisama ära võtta.
Mis puudutab seda pealekaebamise juttu, siis olen tihti kuulnud seda koduvägivalla kontekstis. Kriisi ajal paluti inimesi, et andke teada, kui kõrvalkorterist kostab midagi imelikku. Kuulsin ka siis arvamusliidreid ütlemas, et mis pealekaebamise õhutamine see olgu. Märkamine ja teadaandmine, et keegi on kuskil hädas, ei ole pealekaebamine.
Eriolukorras öeldi ka seda, et palun ärge kogunege. Nähes, kuidas mõnes korteris toimuvad korralikud peod erinevate seltskondadega, kes ei ole suguvõsa, siis oligi mõistlik ikkagi teatada.

▶ Kuidas hirmudest üle saada ja normaalsesse ellu tagasi tulla? Tänagi on inimesi, kes ei julge näiteks poodi minna.
Sellise riskitajuga inimese puhul ongi mõistlik, kui ta paneb poodi minnes maski ette, kindad kätte ja maandab sellega enda jaoks riski. Mõned inimesed ongi riskialtimad ja teised riskikartlikumad. See on normaalne ja seda tuleb arvestada. Oluline on see, et teised inimesed ei hakkaks naerma, et mida sa kardad. See on väga halb, kui inimeste käitumine viib kellegi, ka põdejate või põdenute, häbimärgistamiseni.
Me peame üldiselt kasutama tervet mõistust ja mõistlikke ettevaatusabinõusid. Me istume ka siin praegu õues, kuigi vabalt võiksime istuda toas. Selliseid valikuid tuleb teha.

▶ Saaremaal öeldakse, et isegi kui suvi tuleb, siis tegelikult suve ei tule. Turiste ei tule.
Saartele tohib taas tulla: hotellid on lahti, kohvikud on lahti, siseturist on siia oodatud. Siseturismile praegu ju tegelikult alternatiivi ei ole. Mina prognoosin küll, et tuleb üsna korralik siseturismiaasta.
Kindlasti peavad olemas olema sellised usaldusmeetmed, nagu testimisvõimekus. Mitte seepärast, et turist siit nüüd viiruse saaks, aga kui ta tunneb näiteks, et tal on köha, ja tahab testi teha, siis see võimalus peab olema.

▶ Ikka kostab ka seda arvamust, et ei julge Saaremaale tulla. Teadagi, miks.
Jällegi osa inimesi kindlasti pelgab. Teised käivad siin ära, lähevad tervelt tagasi ja veenavad ka oma tuttavaid, et näed, polnudki midagi hullu. Räägivad juurde seda, kuidas saarlased on viirusega elamisel korralikumad, sest kogemus on olnud valusam.
Ma arvan, et täna ei ole põhjust peljata Saaremaale tulekut.

▶ Eriolukorra alguses suudeti kiiresti üle minna distantsõppele. Kas tegite ka lastega koolitükke?
Mul on juba 25 aastat, ajast, mil esimene laps kooli läks, põhimõtteline seisukoht, et kui laps läheb esimesse klassi, siis räägid temaga, kuidas kooliskäimine on suur töö. Ise teed, ise vastutad. Kui aru ei saa ja abi vajad, siis küsid.
Kõigil neljal lapsel ei ole iseseisev töö läinud ühtemoodi, aga üldiselt see pigem on toiminud. Ei pidanud ka nüüd juures olema. Mõnikord on tulnud lastelt küsida, et mida sa keksid siin, kas koolis ei peaks olema? Siis on oma asjad lihtsalt varem valmis saadud. Viiulitunnid on küll sellised, et nende juures peab niikuinii kogu aeg olema. Trenne ja kehalist kasvatust oleme ka teinud.

▶ Teie lahkute täna, aga neljapäeval toimub Saaremaal veel üks sündmus, mis teilegi kindlasti oluline - koju jõuab jahtlaev Admiral Bellingshausen. Sama laevaga Antarktikas madrusena seilanuna oleksite vahest tahtnud neid tervitada?
Meelisega (kapten Meelis Saarlaid - toim) ja meeskonnaga rääkisin eelmisel nädalal ja oli lootus, et nad jõuavad juba täna (teisipäeva - toim) õhtul. Aga meri on meri ja seal lähevad asjad omasoodu. Ma ei saa jah kahjuks minna Hoppetiga vastu või Roomassaare kai peale ootama.
See reis oli suur asi Eesti merenduse ja ma arvan ka, et Eesti kui meresõiduriigi jaoks.
Minu meelest tasuks edasi mõelda, et kuidas me saame ka edaspidi oma mereriigi traditsiooni tugevdada. Meil oli ju vahepeal periood, kus meri oli 50 aastat lukus. Sellest ülesaamine vajab lükkamist.
Ma arvan, et rohkem kui riiklikud meetmed aitab siin just see, kui näiteks Saaremaa Merispordi Selts pakub lastele paate, et nad kasvaksid üles koos veega ja vee peal. Sellest kõigest on abi. Saaremaa ettevõtjadki, nagu näiteks Baltic Workboats, toetavad seda tegevust, et me saaksime tagasi mereriigiks ja meil oleks suvel merel samamoodi paksult purjesid nagu Soome või Rootsi saarestikes.