- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid: pelgasin, et jõuame täieliku väljumiskeeluni, Saarte Hääl

26.04.2020

"Tervist selle sõna kõige täpsemas eestikeelses mõttes – olge ikka negatiivsed, kes veel seda on, ja kiiret paranemist kõigile tõbistele," soovis president Kersti Kaljulaid saarlastele.

Kuidas me oleme teie hinnangul hakkama saanud?
Väga palju küsitakse, et kas seda kõike oleks saanud ära hoida. Sellele ei saa me mitte kunagi head vastust. Kurb, et viirus levis Saaremaal alguses nii, et keegi ei kahtlustanudki, et pahalane on juba seal. 

Nii jõudis ta väga paljudesse kohtadesse, haiglasse, teenindusasutustesse ja sai hoo üles. Aga sellest hetkest, kui Saaremaal saadi aru, mis toimub, on minu arvates olnud tegutsemine väga-väga hea.

Täna on Saaremaa inimesed pigem suutelised nõustama Mandri-Eestis inimesi, kes peavad tagama, et hooldekodudesse nakkus ei jõuaks. 

Et eakad püsiksid terved, et saaks korraldatud toiduringid ja kõik muu selline, mille saarlased on juba ära teinud. Palju sellist on veel mandril tegemata. 

Kuidas hindate koostööd siin valla kriisistaabi, päästeameti kriisistaabi ja haigla juhtkonna vahel?
Koostöö on ilmselgelt väga hea ja väikeses kogukonnas on see ka arusaadav. Kuigi väga paljud inimesed just päästeameti seltskonnast on mandriinimesed, kes saarlastele appi tulnud, aga sellegipoolest pisikeses kogukonnas on infovahetus väga hea. 

Natuke tundub, et haigla inimesi häirib vajadus teha hästi palju administreerivat tööd, aruandmist ja ettekandmist ja seda väga mitmes erinevas suunas.

Pidasite gümnaasiumiõpilastele virtuaalse ühiskonna-õpetuse tunni, kus rääkisite, kuidas demokraatlikus riigis peaksime käituma ka olukorras, kui meile mõned õigused ja vabadused ei ole äkki enam lubatud.
Ega demokraatliku riigi kodaniku ei saa riigi sunniga otsesõnu luku taha panna. Jah, võib kehtestada sunnimeetmeid, aga eriti hõreda asustusega Eestis väga karmid piirangud toast välja minna – meil ei ole võimalik neid jõustada ja polegi vajalik neid jõustada.

Ma väga pelgasin, et jõuame täieliku väljumiskeeluni lihtsalt sellepärast, et inimesed ei saa aru, et asi on tõesti ohtlik ja tuleb hoida üksteisest eemale. Siis ei jääks mitte midagi muud üle.

Väga paljud vanad demokraatiad, näiteks Prantsusmaa on kehtestanud palju karmimad liikumispiirangud, kus kodust ei tohi minna välja kaugemale kui kilomeeter. Ja paber peab kogu aeg kaasas olema, et mis asja sa parasjagu ajad. 

Me ei jõudnud selleni ja olen kindel, et nüüd enam ka ei jõua. Läks küll üks nädala jagu aega (Saaremaal kiireminigi), enne kui inimesed hakkasid mõistma, et nad peavad selle vastutuse ise võtma. 

Ja nad võtsid selle vastutuse. 

Mida koolinoored teilt täna küsisid, mis neile selles uues olukorras on kordumatu ja ainulaadne?
Koolinoored küsisid küsimusi, millele ei saa täna vastata. Kui tahta täpselt teada, kuidas toimuvad ja kuna toimuvad eksamid või kuidas suvel sõjaväkke minnakse, siis oli aus öelda, et me ei tea. Tuli tegeleda ka küsimusega, et kas otsuseid ei saaks lihtsalt kiiresti ära langetada.

Siin on õppimise koht noortele, et tänase informatsiooni põhjal kuu või kaks ette otsuseid langetades ei tundu kuu või kahe pärast enam tingimata kõige paremad otsuse. 

Sellepärast on mõistlik natuke aega taluda määramatust ja siis otsustada, kui tunneli otsast valgus paistab.

Me liigume ilmselt selle tunneli poole?
Tundub küll, et meie eraldamisest on olnud kasu. Teadlased on öelnud, et tõenäoliselt iga 10 haige inimese peale tuleb alla 10 uue koroonaviirusesse jäänud inimese. See on väga hea – niimoodi viirus kaotab elujõudu. 

See hea uudis ei ole aga põhjus joosta koos sõpradega tähistama, seda peab kindlasti silmas pidama. 

Teisest küljest – kuigi näeme, et uute nakatama arvud langevad ja ka Saaremaal loodetavasti langevad, siis on ikka hästi oluline meeles pidada, et haiguse kulg on aeglane. 

Võib-olla isegi esimene haigusnädal või 10 päeva möödus kergelt, siis kui tunnete, et olemine läheb raskemaks, ei jõua diivani pealt roomata telefonini või veekraanini või tualetti minna, siis palun kutsuge kiirabi.

See on salakaval haigus. Tavaline inimene ei pruugi kohe mõista, et tema kopsupõletik on väga tõsine ja veres hapniku näit väga madalale langenud. Parem otsige kohe abi!  

See ei ole selline haigus, et on küll praegu väga paha olla, aga magan öö ära ja siis vaatan. Otsige kohe abi! Meil on see võimalik.

Väga paljudes suurtes Euroopa riikides ongi keerulisi juhtumeid sellepärast, et inimesed suures süsteemis ei jõua piisavalt kiiresti abini. Seda Saaremaal ei ole. 

Oleme siin üsna murelikud ka oma majanduse edasise käekäigu pärast. Suhtlesite meie piimatööstuse juhi Valdis Noppeliga  ja Saaremaa Ettevõtjate Liidu juhi Robert Pajusaarega. Milliseid sõnumeid oskasite nendele anda tänase ja homse kohta?
Nad oli minu jaoks äärmiselt optimistlikud. Nad küll näitasid, kus kavatsevad ja saavad kasutada riigi pakutud toetusmeetmeid, aga olid kaugel sellest, et öelda – nüüd on äri läbi.

Muidugi on tootjatel mure, et kui teenindajad on täna kaotanud 100 protsenti tulust ja küsivad abi, siis kui nende kriis saabub suveks, kas siis nendele ka raha jätkub. 

Töötukassa on öelnud, et esmaste meetmete peale ei kulu mitte kõik reservid. Ikka jätkub ka hiljem. 

Arutasime ka tulevikku ja mõlemad ettevõtjad rääkisid sellest, mis toimub peale kriisi. See on mõtteviis, mis hoiab ettevõtluse elus ja alles. 

Kahtlemata on ka ettevõtjatel erinevaid strateegiaid. Kellel on suuremad varud, ka rahavarud, see suudab mõned kuud kriisi üle elada, ilma et töötajaid peaks koondama. 

Ja kes ongi suurema riski võtmise kombega, kelle ettevõte on nii-öelda õhem, siis tal ei ole puhvreid. Ei saa ju öelda, et, et kõik ettevõtted tuleb päästa. 

Kui selline on olnud ettevõtte strateegia, siis ta kriisis tõenäoliselt võibki hävida. Pigem olgu lõpp kiire ja uue algus võib olla tuleb parem. Töötajad saavad omale ka uue töö otsida. 

Ei saa loota, et kõik ettevõtted kriisis tingimata ära päästame.

Mainekahju, mida viirus on tekitanud, on ilmselt tükk maad kestvam kui mõju meditsiinilises mõttes. Üks leht nimetas Kuressaaret ka Koroona pealinnaks ja see püsib inimeste meeles kauem. Kuidas sellest olukorrast võiksime välja tulla?

Ei ole meist keegi selgeltnägija ega oska täpselt öelda, et kuna jälle suudame näiteks korraldada mandri ja saarte vahelist vaba liikumist. 

Tõenäoliselt märksa kauemaks jäävad kogunemispiirangud kui liikumispiirangud ehk mingisugune osa mandrirahvast loodetavasti ikkagi ka sel suvel saarde pääseb. 

Ja kuigi võib-olla restoranid jäävad suletuks, aga mingid teenused saavad ikkagi suvel toimima. Kindlasti ei saa seda täna lubada, aga päris lootusetu asi ei ole. 

Mis puudutab põllumajandust, siis seal on hirmus tööjõunappus ja hotellide ja restoranide sektorist ilmselt tööjõudu vabaks jääb. 

Väga tähtis, et töötukassa meetmed oleksid paindlikud, et 70 protsenti palga tuge peaks säilima ka siis, kui inimene osaleb hooajatöödel põllumajanduses. 

Samamoodi kui ettevõtjad otsustavad ettevõtte lõpetada ja makstakse koondamistasusid, siis on ju töötukassa pikka aega otsinud lahendust, et ka koondatutel tekiks tööampsude tegemise võimalusi. 

Kui meetmed on piisavalt paindlikud, mis inimestel aitavad toime tulla, siis nad ei sega majanduse kohandumist ja see leiab aset. Loodan, et saab niimoodi olema.

Kui nüüd sellest keerulisest ja raskest olukorrast otsida mingit positiivset nooti. Äkki see, et me rahvana, riigina, saarlastena, hiidlastena, muhulastena, eestlastena hakkame märkama taas inimest enda kõrval. Tegema vahet olulistel asjadel ja pinnavirvendusel. Et oskame elu, mis tuleb pärast kriisi, rohkem väärtustada ja paremini elada.

Loodan küll, et igaüks isiklikul tasandil suudab tunda väikestest asjadest suuremat rõõmu kui varem. Inimene on muidugi selline olend, et kindlasti unustab. Aga võib-olla midagi ikkagi jääb. 

Teine asi, et kindlasti muutub kogu maailma majanduse struktuur. See, mida oleme ammu arvanud, et võiks teha väga palju rohkem kaugtööd ja kasutada digilahendusi. 

Täna on äkki saadud hästi kiiresti aru sellest, et see on praktiline. See avab suurema võimaluse näiteks teenuste ekspordiks ka Eesti jaoks. Igaüks, kes midagi oskab, saab üle interneti oma teenust pakkuda ükskõik millises Euroopa riigis.

Kuu aega tagasi tundus see mõte üle mõistuse keeruline, paljudel Euroopas täna kindlasti mitte. 

Põhimõtteliselt võib ette kujutada, et istud näiteks Laimjalas ja töötad ühekorraga mõnele Austraalia, mõnele Ameerika Ühendriikide, mõnele Euroopa riigi ettevõttele. Nad kõik vajavad sinu kui kitsa eriala spetsialisti teenuseid ja sul ei ole mingit vajadust nende juurde kohale sõita. 

Ja sina ei pea ennast piirama sellega, et Eestis ei vaja sinu teenuseid keegi. Arvan, et majanduses tekib hästi palju selliseid uusi võimalusi.

Samamoodi ka tarneahelad. Näiteks Võrumaal ei olnud kohaliku toidukauba ringi üldse olemas. Kohalik inimene kohalikku toitu kätte ei saanud, aga nüüd on see kriisikorras tekkinud. 

Väiketootjatel ei olnud enam restorane, kellele müüa ja selgus, et kohalikud inimesed tegelikult väga tahavad kohalikku kaupa. 

Sellised väiksemahulised, paindlikud nõudluse ja pakkumise kokkusobitamise ahelad jäävad kõikides sektorites alles. 

Vaadates päikese poole, mis selle õnnetuse lõpust paistab, ei ole meil põhjust olla ülearu pessimistlikud.

Presidendi tervitus saarlastele

Tervitan kõiki Kuressaare haigla töötajaid, kõiki hooldekodude töötajaid, kõiki inimesi, kes on olnud vabatahtlikuna, aga nüüd osad juba ka töötajatena hooldekodudesse tööle läinud. 

Kõiki inimesi, kes iga päev pingutavad, et kriis saaks üle elatud. Ja need on tegelikult kõik inimesed Saaremaal, sest ka kodus püsimine on noorele inimesele pingutus. 

Olge terved ja saame hakkama! 

Artikli veebiversiooni leiate siit: https://saartehaal.postimees.ee/6947089/president-kersti-kaljulaid-pelgasin-et-jouame-taieliku-valjumiskeeluni