- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: on selge, et selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää, Maaleht

Kersti Kaljulaid: on selge, et selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää, Maaleht © Maaleht, Karin Kaljuläte

22.02.2018

Argo Ideon

President Kersti Kaljulaid ütles usutluses Maalehele Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eel, et 15–20 aasta pärast näeme, kuidas mure meie maapiirkondade tühjenemise pärast oli tegelikult asjatu.

- Entusiasm, millega inimesed Eesti sajandale aastapäevale vastu lähevad – kas pole see erakordne ja suurepärane?

Pean kiitma "Eesti Vabariik 100" korraldustoimkonda. Minu arvates on olnud geniaalne mõte lasta meie õmblusteta ühiskonda ise seda pidu pidada, nii nagu igaüks tahab sellesse panustada. Nii saab igaüks oma ürituse. Ja kui sul on oma üritus, on sul hea meel ka teistest üritustest. Kokkuvõttes ongi see üks tore ja kõigile rõõmu tegev sündmus. Võiksime olla mõnikord ka lihtsalt siiralt õnnelikud ja positiivsed.

Eesti sada aastat pakub ainet mõtiskluseks ka valusate küsimuste üle: kas Eesti jääb alles, kas meie rahvas jääb kestma? Kas kuuleme Eestis jätkuvalt eesti keelt?

Eesti keelt kuuleme jätkuvalt siis, kui ise oleme valmis panustama eesti keele jätkamisse kultuurkeelena. Tihtipeale küsitakse, kes peaks tegema valmis näiteks meie teaduskeele. On üsna selge, et Eesti Keele Instituut ei saa ette kirjutada, millise eestikeelse sõnavaraga peavad töötama näiteks biotehnoloogid või mehaanikainsenerid. See on ikkagi erialainimeste endi töö ja keegi ei tule meie eest seda tegema.

Eesti keele kasutamine internetis on mitu korda kasvanud. Eesti keel on kättesaadav üle maailma. See annab lootust. Kui läheneme asjale rahulikult ja samal ajal töökalt, siis ma arvan, et ei ole ohus ei eesti keel, eesti kultuur ega ka Eesti kestmine. Iseenesest see kõik aga ei juhtu, tööd tuleb teha.

Professor Rein Taagepera muretses Maalehes selle üle, et ta kuuleb Eestis eesti lapsi omavahel rääkimas inglise keeles. Kuigi võib-olla jututeemaks on nutitelefon, kus kõik ongi inglise keeles. Talle tundus, nagu kogu Eesti oleks nüüd Välis-Eesti. On sellised hirmud põhjendatud?

Minu arvates mitte. Mu lapsed on käinud sõimes ja lasteaias, kus oli paarikümmet eri keelt rääkivaid lapsi. Nende jaoks on keel lihtsalt mäng – nad tõstavad ühest keelest asju teise, naeravad selle üle, kui ühe keele otsetõlge teises midagi muud ja naljakat tähendab. Lapse jaoks on mitmekeelsus igal juhul varandus.

Ei ole õige püüda teisi keeli tõrjuda selle nimel, et eesti keele rääkijaid oleks rohkem. Eestis peaks kõik kooliealised lapsed saama vabalt valida, millises keeles nad edasi õpivad. Meil on praegu pakkuda kaks koolikeelt – eesti ja vene. Aga kõik ei saa teha valikut eestikeelse koolisüsteemi kasuks, sest nad ei oska eesti keelt. Peaksime jõudma olukorda, et iga lasteaeda lõpetav laps suudab eesti keeles koolis hakkama saada. See tõstab eesti keele rääkijate arvu ka edaspidi.

Samal ajal tekib mul küsimus, et kui meie teisekeelsetest kodudest – need ei pea olema üksnes venekeelsed, võivad olla ka saksakeelsed või ingliskeelsed – tulevad koolilapsed, kes on juba kakskeelsed, siis miks meie lapsed sellest ilma jäävad? Mina küll tahaksin, et ka Eesti väikelapsed saaksid keelekümmelda: saksa keeles, inglise keeles, prantsuse keeles.

Maast madalast mitu keelt selgeks?

Absoluutselt. Aga tihtipeale hakatakse siis rääkima õpetamisest ja metoodikast. Seda kõike ei ole vaja. Kui lasteaialapsega suheldakse teises keeles, siis ta õpibki ära ka selle teise keele.

Selleks et keel areneks niisuguseks, milles hiljem näiteks Houllebecqi originaalis lugeda, peab laps ise tahtma seda edasi kasutada. Aga vähemalt on alus loodud. Oleks tore, kui lasteaedades oleks teiskeelseid õpetajaid ja neid jätkuks ka eesti lastele.

Mis mulje on teile jätnud maapiirkonnad? Tundub teile, et maal on elujõudu või on see nii, nagu sageli öeldakse: inimesed lähevad ära, külad jäävad tühjaks?

Kui kohapeale minna, on seal rõõmsad inimesed. Täitsa elujõulised. Seda, et maal puudub elujõud, räägitakse rohkem Tallinnas.

Võiksime Euroopa Liidu järgmise eelarveperspektiivi vahenditest suure osa kulutada sellele, et teha korda teed, mis viivad Eestimaa eri nurkadesse. Minu arvates peaks igasse Eesti nurka olema võimalik head teed pidi sõita. Tegelikult on meie vahemaad ikkagi väga väikesed. Kui räägime Eesti kaugematest nurkadest, siis need on distantsid, mis keskeurooplasel üldse ei võta hirmuvärinat naha vahele.

Meie maapiirkondades on rahulik, puhas, roheline, vaikne. Kõik need on asjad, mis on Euroopas suurim defitsiit, ja meie enda inimesed mõistavad seda järjest rohkem. Nüüd mil töö võimaldab olla mujal kui keskustes, siis väga paljud inimesed selle võimaluse ka valivad. Üha enam näeme ka seda, et töö on geograafiast sõltumatu.

Tööd saab teha igalt poolt, ja minu arvates 15–20 aasta pärast me näeme, et see mure, et meie maapiirkonnad jäävad tühjaks, oli tegelikult asjatu.

Kas võib minna nii, et maal elada jaksavad ainult jõukad?

See ei peaks nii minema. Küll on selge, et kõik põllumajandusest kadunud töökohad enam tagasi ei tule. Neid, kes saavad ära elada omanikuna maatööd tehes, tõenäoliselt väga palju maal juurde ei tule. Aga nutikaid väikesi mahetalusid ja muud sarnast mahub ikka. Tegelikult selleks, et inimene saaks elada nii, nagu ta tahab, on minu arvates asi leidlikkuses, mitte rahas.

Meil on väga meeldiv komme, et ikkagi jaksame pidada oma linnakorterit ja maakodu. Loodan, et saame selle kultuuri endas alles hoida. Et meie maapiirkondade maa ja hooned ei kujune vähemalt nähtavas tulevikus nii kalliks, et me iseendale seal elamist lubada ei saa.

Maalehes ilmus hiljaaegu pikem käsitlus väikelinnade tulevikust. Ennustused ei ole väga head. 2040. aastaks oodatakse mitmel pool lausa neljakümneprotsendilist elanike arvu vähenemist. Mitte üksnes Kohtla-Järvel, vaid ka näiteks Võrus, Viljandis. Kasvavad ainult Tallinn ja Maardu. On see pilt tõesti nii depressiivne nagu kuulsas laulus?

Kindlasti leidub nii Eestis kui ka mujal Euroopas – kas või Ida-Saksamaal, mis on ilmselt suurim selline näide – kohti, kus postindustriaalses ühiskonnas toimub inimeste arvu kiire vähenemine. On peaaegu ennustamatu, kus see võiks toimuda ja kus mitte.

Kui võtame näiteks Võru ja Viljandi, siis geograafiliselt ja objektiivselt ei ole suurt põhjust, miks üks jääb justkui tühjemaks ja teine mitte. Miks on ühes tööpuudus alla kolme protsendi, Cleveron ning Aken ja Uks ja kultuurikolledž ja kõik muud asjad. Objektiivset põhjust peale nutikama linnajuhtimise ausalt öeldes pole. Mis puutub Võru tulevikku, siis lähedal asub 2. jalaväebrigaad, mis kindlasti areneb ja tekitab seal elavnemist.

Kui mingil põhjusel elanike arv langeb, on hästi oluline, et linnal oleks olemas kestlik kahanemispoliitika. Mujal on palju püütud koondada inimesi linnasüdamesse ja tagada, et elanike arvu vähenemine ei rikuks elukeskkonda. Näiteks suurte korterelamumassiivide asemele on tehtud parke.

Elu on sinusoid. Mõnel pool mõneks ajaks läheb rahvaarv alla, selleks et pärast jälle tõusta.

Mida hakata peale Eesti elanike arvu kahanemisega? 2014. aastal tehtud rahvastikuprognoos ütleb, et 2040. aastaks on meil umbes 1,2 miljonit elanikku.

Kui prognoosi aluseks on eelnev trend, siis loomulikult see teatud määral näitab eelnenud trendi jätkumist. Aga trendid maailmas üldiselt pöörduvad. See käib väikelinnade elanike arvu kohta ja samuti võib käia ka Eesti elanike arvu kohta.

Meie sissetulekute tase ei ole väike. Meie maalapp on 1,3 miljoni inimese jaoks väga suur. See on maavärinatevaba, suhteliselt leebe kliimaga, mida ka kliimamuutuste puhul ei ähvarda kataklüsmid. Võib-olla enam ei ole meie ilusat nelja aastaaega, aga tsunamisid siin kindlasti tekkima ei hakka. On selge, et pikas perspektiivis selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää. Ja on meie ülesanne tagada, et inimesed, kes siin elavad, oleksid eestikeelsed, oleksid meie kultuuri ja komberuumi osa.

Väitluses Eesti demograafilise tuleviku üle räägib üks pool, et eestlaste arvu vähenemine on rahvuslik katastroof, teised ütlevad, et ei tohi naisi käsitleda kui riikliku eesmärgiga sünnitusmasinaid. Kuidas teha nii, et kõik oleks selles arutelus respekteeritud ja jõuaksime mingile lahendusele?

Teatud lahendused peituvad meis endis. Tean, et tänapäeva Eestis ei pruugi tööandja rõõmsalt kaasa elada, kui inimene jääb lapsega koju. Kuid tean ka väga palju toredaid tööandjaid, kes ütlevad, et nende põhimõtteks on mitte luua sellist olukorda, et kui töötaja tuleb lapseootusest teatama, siis tema jalg uksest sisenedes kergelt väriseb hirmust. Kui kõik tööandjad on sellised, võib seal olla võti, millega suudame natuke sündimust tõsta.

Minu siiras küsimus on see, kui palju peaksime peresid toetama materiaalselt, et lapsed ei jääks sündimata. Meil on tegelikult juba üsnagi hea toetuste süsteem, kuid sellegipoolest sündimuse numbrid väga kiiresti ei kasva. Ja sel on üks väga lihtne põhjus. Elujärje paranemine, sissetulekutaseme kasv tähendab alati ühiskonnas võimaluste lisandumist. Kui inimestel, sealhulgas naisinimestel on palju võimalusi, siis nad ka valivad nende hulgast.

Üks oluline võimalus ja enamikule naistele, ma usun, ikkagi on tähtis see, et neil oleks lapsed. Aga nad tahavad teha ka teisi asju. Seetõttu lapsed tulevadki peredesse hiljem ja neid tuleb arvuliselt vähem. See on kõikjal arenenud riikides nii.

Meil peaks olema palju paindlikum lasteaedade süsteem. Meil ei tohiks tekkida stigmat, kui on ka näiteks ööpäevaringne lapsehoiusüsteem olemas. Ei tohiks olla arvamust, et mis ema see on, kes oma lapse õhtul kella üheksani lasteaeda jätab.

Kui me kõik need, pigem sotsiaalsed kui materiaalsed probleemid suudaks lahendada, siis võiks natuke rohkem järeltulijaid siin ka olla. Sellegipoolest peame arvestama, et võimaluste paljusus rikkuse kasvades ei tähenda, et paljud inimesed teevad valiku saada viis-kuus-seitse last. Nii see kindlasti ei ole.

Kui emapalgasüsteem Eestis tekkis, sai teatud hulk minu enda ealisi naisi need lapsed, keda nad ei olnud varem tihanud saada, sest autoliisingud, korterilaenud – kõik tahtsid ju katmist. See julgustas ja mingi hulk lapsi sündis ära. Me nägime, et kõver läks üles. Need olid aga üleminekuperioodi raskuste tõttu edasi lükatud sünnid, mitte trendimuutus.

Te näete, et Eesti ühiskond ikkagi ei ole veel piisavalt lapsesõbralik?

Näen küll, jah. Sest ma kuulen ka neid lugusid, kus inimene läheb tagasi lapsepuhkuselt ja öeldakse, et hea küll, seekord veel saad andeks.

Suur küsimus on ikkagi see, kas Eesti jääb kestma ja kas me jääme alles. Kas Eesti jääb enam-vähem selliseks, nagu oleme harjunud?

Kas tahaksime praegu, et meil oleks Tammsaare-aegne Eesti? Käisin suvel selle filmi võtteplatsil ja Ivo Felt küsis, et mida sa mõtled, kui siin kõnnid. Nad olid ehitanud võimalikult autentsed võtteplatsid, ja põhiline mõte, mis mul pähe tuli, oli see, kui raske oli ikkagi elu tol ajal. Mingit pastoraalset idülli pole kunagi olnud. Ei olnud ka esimese Eesti Vabariigi ajal. See, mida me teame Raimond Valgrele pühendatud filmist või kolmekümnendate aastate eliidi elust; kultuurieliidi kirjutatud raamatutest ju taipame, et nendegi puhul oli seal puhas teesklus. Tihtipeale oli tegelikult peene palitu taskupõhjas ammu auk. Ka tol ajal oli elu väga raske. Kui nüüd ütleme, et on mingisugune ideaalne Eesti, mille muutumist me ei taha, siis millele me viitame?

Muidugi meeldib meile meie Eesti. Mehhaniseeritud, automatiseeritud, digiteeritud. Meile sobib selline Eesti. On põhjust arvata, et tuleviku Eesti on samamoodi tehnoloogiast kasu saaja ja arenev. Meile tundub väga oluline, et Eesti looduskeskkond jääks puhtaks. Nagu ka teistes Põhjamaades, kus on ühendatud kõrge elujärg ja üksjagu palju puhast loodust. See võiks olla ideaal, mille poole püüame.

Samas me ju ei tea, mis on meie lastelaste ideaal. Mina ei tea, mis on see muutumatus ja see hetk, mille säilimist peaks igavesti tahtma.

Kuidas teile tundub, kas eestlane on selline, nagu teda kujutatakse anekdootides – aeglane ja pikaldane, ei saa sõna suust?

Selliste grupitunnuste väljatoomine on tegelikult sisuliselt mõttetu. Ei ole võimalik eestlast stereotüpiseerida, nii nagu ei ole võimalik stereotüpiseerida ka ühtegi teist rahvast.

Ega see päris tühjalt kohalt ka teki. Tundub ju päris tõelähedane, et eestlane armastab enda ümber rohkem ruumi kui mõned muud.

Eestlasel on veel toredaid omadusi, millega ta tõepoolest torkab silma. Mul on väga tore lugu meeles 2004. aastast, kui Eesti lapsed läksid Luksemburgis ja Brüsselis Euroopa institutsioonide koolidesse. Siis hakkas levima jutt, et eestlased üldse üksteist ei salli. See tuli sealt, et kui teiste rahvuste esindajad said koridoris tuttavaga kokku, siis nad kallistasid, kiljusid ja küsisid, et kuidas sul läheb. Eestlased aga tegid "mhh".

Siis Eesti koolilapsed, võitlemaks eestlaste stereotüpiseerimisega, töötasid välja erilise Eesti kallistamise tseremoonia, mis oli veelgi ülevoolavam ja kiljuvam kui kõik need lõunaeurooplaste omad.

Kahtlemata on meil omad tundemärgid, rituaalid ja salamärgid, mille järgi üksteist ära tunneme. Tegelikult see on müstiline, aga vahel leiad sa võõras linnas teise eestlase nägupidi üles. Sa ei tea, kuidas see juhtub, aga midagi selles on.

Eesti 100. aastapäevani on jäänud mõni päev. Kui kaua te oma kõnet juba olete kirjutanud?

Sellest hakkab – nüüd vist võib juba öelda – rituaal kujunema, et kui aastavahetus möödas ja mingis mõttes eelmise aasta kokkuvõte 31. detsembril tehtud, siis aasta alguses hakkan ma mõtlema ja kirjutama. Olen kirjalikult mõtlev inimene, nii et ma hakkangi siis ka kohe kõnet kirjutama.

Kuidas selline kõne sünnib? Teie nõunike arvutid on kaks korda kuumemad kui tavaliselt või nokitsete hoopis omaette?

Vabariigi aastapäeva kõne ja ka 20. augusti kõne on kõige vähem toetatud nendest, mis siin presidendi kantseleis üldse tehakse. See on nii puhtalt minu puhul. Egoistlikult hoian ma põhikoopiat enda käes, aga loomulikult saadan ka laiemale ringile lugeda – mitte sugugi ainult kantseleis.

Egoistlikult otsustan mina, mis läheb sisse ja mis ei lähe. Egoistlikult mina otsustan lauseehituse, sõnavaliku, rütmi valiku. Muude tekstide puhul on teiste inimeste roll palju suurem kui nende kahe teksti puhul.

Kas Tartus ERMis toimuvast peost tuleb saja aasta vääriline, mida mäletame veel järgmised sada aastat?

Ma loodan, et sellest tuleb üks õdus õhtupoolik nii nendele, kes on kohal, kui ka nendele, kes on televiisori ees.

24. veebruari ürituse keerukus on otsida tasakaalu selle vahel, et kes on kohale tulnud, ei tunneks ennast statistidena telelavastuses ja televaatajad ei tunneks end lukuaugust sisse piilujana.

Te otsite sageli kooskõla traditsioonilise ja kaasaegse vahel, ehk isegi arhailise ja kaasaegse vahelisi seoseid?

Ma tõepoolest olengi selline, kellele on väga tähtis rahvariie, Eesti loodus ja kes saab kogu oma jõu siit Eestist. Kes ei ütle, et meie siin Eestis ju ei oska, ei saa ja kusagil mujal on palju paremini. Isegi mis puudutab näiteks tervishoidu, mis on Eestis tõenäoliselt üks kritiseeritumaid süsteeme, siis ei saa mujal tõenäoliselt üldsegi mitte paremini. Oskan hinnata seda, mis meil praegu siin on. Ei ole ka meist jõukamates riikides tingimata kõrgemat õnnenivood kui siin. Ma olen uhke patrioot. Olen väga uhke patrioot – kõik mu Euroopa kolleegid võivad seda kinnitada.

Meil on digiriik ja 26 aastaga Nõukogude Liidu lagunemisel iseseisvuse taastanud vaesest maast oleme saanud sellise kuvandiga riigiks, nagu praegu on Eesti. Meie kuvand on palju suurem, kui me ise oleme. Ma olen selle üle meeletult uhke.

Kui sõidate maailmas ringi, kas eriti just kaugemal olles ei tundu teile, et need Eesti kohalikud tormid veeklaasis on lihtsalt üks jaburam kui teine? Kas või see, mis käib hümni ümber?

Kaugelt vaadates tunned sa hoopis erakordselt tänutunnet selle üle, mis meil Eestis on. Näiteks Aafrikas reisides torkab silma, et me ei oska väärtustada magevett. Metsa hakkab väheks jääma, seda juba hakkame oskama väärtustada. Mereranda me väga veel ei väärtusta, sest õnneks ei ole meil see kaetud hotellide ja piiratud kiviribadega, et siitmaalt ainult hotelli külastajatele. Eemalt vaadates on need kõik tohutu suur väärtus.

Siiski, see hümniseadus – kuidas midagi taolist saab üldse pähe tulla?

Kui tegu on kirjeldava seadusega, siis ma ei näe selles tingimata halba. Kuigi ma pole ka kindel, et seda hädapärast vaja on. Mulle tundub päris absurdne see väide, et kui me kirjutame hümni seadusesse, siis on see muutumatu. Riigikogu muudab igal aastal palju seadusi.

Teistpidi ma ei poolda kommete seadusega reguleerimist. Niipea kui hakkame ütlema, et need on head kombed, siis alati tekib küsimus, et kui me mõne hea kombe oleme seadusest ära unustanud, et kas see nüüd enam ei ole hea?

On asju, mis on rahva hinges õigesti paigas ja neid ei peaks küll seadusandja minema omalt poolt reguleerima. Minu meelest on meie rahva hinges väga õigesti paigas see, kuidas me oma sümboleid kasutame. Väikesed inimesed jooksevad sinimustvalgete lipukestega paraadile kaasa. Lipu teisele küljele võib samas olla tekkinud mõne teise riigi lipp, kui meil on näiteks riigivisiit. Seal võib olla ka laulupeo lipp. Me kasutame oma sümboleid ilusti ja vabalt ja minule see meeldib.

Seaduseelnõu aga pakub ka karistamist, kui ei ole nii, nagu seaduses on ette nähtud.

See oleks minu arvates küll väga halb. Viimastel päevadel on ilmunud päris palju üsna lustilisi käsitlusi, kuidas see võiks välja näha. Mina Eesti politseile küll seda töökoormust ei soovi. Las politsei tegeleb vägivalla vähendamise, liikluse kontrollimise, korra tagamise ja kõige muuga. Sellegi jaoks ei jätku meil piisavalt ressursse. Tuua siia juurde meelsusvalve oleks halb nii tehniliselt kui ideoloogiliselt.

Olete viimase aasta jooksul Eestis palju ringi sõitnud ja Eesti eri nurkades on ju oma murrakud. On teile midagi külge jäänud?

Kõige lõbusam sellelaadiline kohtumine meenub mulle Saa­re­maalt, kui istusime toonases maavalitsuse hoones Saaremaa omavalitsuste esindajatega. Ma püüdsin kogu aeg püsida raudselt kirjakeele piirides. Aga see on peaaegu võimatu, kui sinuga räägitakse Saare murrakut.Minu lapsed väidavad, et kui me Kuivastus praami pealt maha sõidame, siis minu õ-häälik on kadunud. Kuna ma ei räägi saare keelt puhtalt, mul lihtsalt tekib saarepärane hääldus, kuna olen seal hästi palju olnud. Siis mõtlesin, et ma parem seda ei tee, vaid püsin kirjakeele juures. Võib-olla pool tundi saingi hakkama.

Artikkel Maalehe veebilehel