- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: „Lugege jõulude ajal raamatuid!“, Õhtuleht

Kersti Kaljulaid: „Lugege jõulude ajal raamatuid!“, Õhtuleht
Vasakult: Mart Soidro, Kersti Kaljulaid ja Andrus Kivirähk
© Stanislav Moškov

22.12.2017

On asju, mida tehakse sellepärast, et nii on tarvis. Või siis sellepärast, et kästakse. Aga õnneks on ka päris palju selliseid asju, mida tehakse lihtsalt sellepärast, et meeldib. Näiteks kui sõber Mart Soidro mind Kersti Kaljulaidiga vestlema kutsub, siis lähen ma alati! Ja õnneks ta ikka kutsub, juba teist aastat.

Sedapuhku saime presidendiga kokku Tallinna vanalinnas, lastekirjanduse keskuse pööningul. Euroopa Liidu eesistumisest, järgmise aasta eelarvest ja muust tühjast-tähjast me rääkima ei hakanud, võtsime ette palju olulisemad teemad. Oleme ju kõik kolmekesi kannatanud lapsepõlves tõsise raamatusõltuvuse all. Või tegelikult – kas just kannatanud? Pigem on nii, nagu ütles Pipi oma tedretähtede kohta: „Ma ei kannata nende all, nad hoopis meeldivad mulle." Meiega on sama lugu, raamatud meeldivad meile endiselt ja just neist me kõnelesimegi.

Kirjutab Andrus Kivirähk

I

Mart: Tere, Kersti! Oleme terve selle aasta hoidnud sinu töödel ja tegemistel silma peal. Aga üks asi ei anna rahu: kas sa ikka puhata ka said?

Kersti: (Üllatunult.) Puhata? Kaks korda neli päeva. Käisin perega talvel suusatamas.

Mart: Ujumas käisid?

Kersti: Jaa!

Mart: Meie käisime ka 22. juulil Käsmu järves ujumas. Aga miks ma seda küsin? Aasta tagasi kurtsid meile, et Luksemburgis oli aed järve ümber. Sinna pääsemiseks pidi pileti ostma. „Maksad tädile kolm ja pool eurot, mis läheb veekogu puhastamiseks ja pääsedki järve äärde," valgustasid sa toona Saaremaa lehe lugejaid. Eelistasid pigem basseine, sest järvede reostuskoormus on suur.

Kersti: Eestis on hästi vahva ujuda. Leidub selliseidki looduskauneid kohti, kus tuled veest välja ja seal seisab vallavanem, kes tahab kutsuda sind omavalitsusüksuses toimuvale festivalile.

Või lased lapse vette ja ligi astub ajakirjanik: „Kuidas teile meie väikelinn meeldib?"

Andrus: Kas sa pead ujuma nagu Brežnev, kummagi külje all turvamees?

Kersti: Andrus, nad ei ole turvamehed, vaid julgestuspolitseinikud. Kui kõik tahavad ujuma minna, siis tuleb ka selliseid olukordi ette.

II

Mart: Kõige suuremat elevust vabariigi aastapäeva ja Roosiaia kõne kõrval tekitas lõppeval aastal sinu intervjuu Luksemburgi noortele eesti ajakirjanikele (ajaleht Mõnikord). See oli mitmeski mõttes tore intervjuu, sest lapsed esitasid toredaid küsimusi...

Kersti: Jah.

Mart: ... ja meie olime juba enne selle ilmumist kokku leppinud, et puudutame aastalõpuvestluses lapsepõlveraamatuid.

„Mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv," tõdesid sa selles intervjuus (Postimees, 4.10.2017).

Kersti: Erakordselt – see on oluline lisandus! Eks mullegi tundus, et mul on õnnelik lapsepõlv, aga siis läksid poodi ja sulle käratati: „Govori po tšelovetšeskomu!"Mõistan, et see on minu isiklik probleem, aga ma ei suutnud sellest üle olla.

Andrus: Võib-olla mulle ei käratatud niimoodi või ei pannud ma seda tähele...

Kersti: Mis su sünniaasta on?

Andrus: 1970.

Kersti: (Tähtsalt.) Mina olen 60ndatel sündinud, sünnipäev on 30. detsembril 1969.

Mart: Minul on 29. detsembril. „Bullerby lastes" sai Liisa jõuludeks 15 kingitust. Meie Kerstiga võisime sellisest kingikuhilast üksnes unistada, sest meie sünnipäevad jäävad ju jõulude ja uue aasta vahele ning vanemad pidid kingitused kolme tähtpäeva vahel ära jagama. Andrusel oli muidugi hea, tal on sünnipäev 17. augustil.

Kersti: (Mitte eriti tõsiselt.) Meil oli märksa raskem lapsepõlv kui Andrusel.

Mart: Sellest tulenevalt liitusime vabadusvõitlusega mõnevõrra varem kui Andrus. 1978. aastal algas venestamisaeg. Kersti oli siis juba suur tüdruk, mina hakkasin lõpetama põhikooli, aga Andrus oli titt, kes oli lõpetanud kõigest esimese klassi...

Kersti: 1980. aastal kadus meie koolist ajalooõpetaja ja kõik sosistasid: „Ta tõi kooli 40 kirja."

Andrus: Mina kuulsin sellest vist alles ülikooli ajal, minu poliitiline teadlikus oli väga nõrk. Me kodus ei rääkinudki poliitikast. Tulin koolist koju ja hakkasin lugema kõikvõimalikke raamatuid. Kersti ütles selles intervjuus, et kadestas Bullerby lapsi. Mina seevastu identifitseerisin ennast nendega.

Kersti: Olin kurb, et meie ei saa koolis jõululaule laulda.

Andrus: Meie saime laulda laulu „Tiliseb-tiliseb aisakell". Ega näärilaulud kehvemad ole.

Kersti: Mulle tundus, et Bullerby lapsed olid vabamad. Aga möönan, et tore oli ka Mustamäel kelguga Vanaka ja Lameka nõlvadelt alla lasta.

Mart: Jõule nõukogude ajal küll ametlikult ei peetud...

Andrus: ...aga Lindgreni raamatutes peeti! Ning neid raamatuid lugesid ju kõik, nii et jõulud olid tolle aja laste elus täiesti olemas.

Kersti: Mina ei mäleta ka, et kuuske oleks 70ndatel kardinate taga peidetud.

Andrus: Minule assotsieerusid Lindgreni jõulud meie nääriajaga.

Kersti: „Mandel kukkus pudrus kaheks,

Agda Oskari saab meheks!"

Andrus: Kuna Lindgren ei olnud usklik inimene, pole ka tema jõulumaailm Jeesuslapse-keskne.

Kersti: Hoopis piparkoogilõhnane.

Mart: Agatõeline jõuluhullus läks lahti 90ndatel, millest Mihkel Mutt on värvikalt kirjutanud följetonis „Jaani jõulud" (kogumikus „Üleminekuaeg", 1995).

„Jaani peres peeti neid pühi kombekalt. Ta läks kirikusse ja tahtis nime kirja panna. Ostis kõige jämedama küünla ja istus teise ritta. Vaatas õpetajale andunult suhu ja pomises aeg-ajalt: „Õige, väga tabavalt öeldud!"

Kui nad pärast harrast hetke koju jõudsid, tuli sõber kõrvalmajast, et nende pojale jõuluvana teha. Jõuluvana mantel polnud mitte punane, vaid kollakasroheline. Siis toodi banaanid tuppa ja hakati hullama. Jõuluvana kinkis Edgar-Arnoldile neli aktsiat, ühe iga aasta kohta. Ja südaöösel läks Jaan garaaži ning andis autodele natukene bensiini."

Kersti: Selles raamatus on hästi palju tollele ajale iseloomulikke asju. Ma naersin südamest. Millise lusti ja irooniaga siis Mihkel Mutt maailma vaatas!

III

Kersti: Muide, mis oli teie esimene raamat, mida lugesite?

Mart: Ei mäleta.

Kersti: Minul oli Paul-Eerik Rummo „Lugemik. Lugemiki".

Andrus: „Pinni ja panni, meie lähme vanni..."

Kersti: Just!

Mart: „...mis me seal teeme, seebivahtu sööme."

Aga see luulekogu ilmus alles 1974. aastal ja ma olin juba liiga suur poiss, et sellele üleskutsele alluda.

Andrus: Minu esimene raamat oli Alf Preiseni „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni".

Kersti: Mul järgnesid Paul-Eerikule Eno Raua „Sipsik" ja Ellen Niidu „Pille-Riini lood".

Mart: Kas sa tundsid ennast turvaliselt nende raamatute seltsis? Nagu ma aru olen saanud, sisendas Andrusele turvatunnet onu Björk „Kalle Blomkvistist".

Kersti: Enne 1980. aastat ma miilitsaid üldse ei mäleta, aga pärast noorterahutusi mõistsin, et neid tuleb karta.

Andrus: Onu Björk oli erakordselt sümpaatne tegelane, aga miilits ei seostunud mul on Björgiga. Miilits oli enamasti venelane, onu Stjopa.

Kersti: Kahtlen, kas ma kunagi olen üldse miilitsaga rääkinud.

Andrus: Meil ei saanudki nendega olla mingit pistmist, sest olime väga head lapsed.

Mart: Andruse elu oli nagu laulusalmis: „Mis on linnukesel muret, mis ta sööb või kus ta saab?"

Andrus: Ma nautisin neid raamatuid ja suutsin ennast samastada Väikevenna maailmaga. Karlsson oleks võinud väga vabalt elada ka minu maja katusel Mustamäel.

Mart: Kas teie arvate ka, et Karlsson ei ole väljamõeldis?

Kersti ja Andrus: Karlsson oli olemas!

Mart: Üks Stockholmi leht, küllap Svenska Dagbladet või Dagens Nyheter kirjutas kergekäeliselt, et Karlsson on lendav tünder või põrisev lennumasin, aga pärast pidi Karlssonile viieööristes 10 000 krooni käru peale laduma.

Kersti: Ta oli olemas.

Mart: Samas Karlsson väidab, et ta memm on muumia ja taat Unne-Matti – see tundub küll kahtlane!

Kersti: Ilmselt on tegemist mingite koodidega, millest me aru ei saa.

Mart: Tegelikult see Karlssoni vanaema tundub kahtlane, muudkui kallistab ja kõditab oma lapselast.

Kersti: Siis ei olnud see veel probleem.

IV

Andrus: Aga kui kohutavalt palju nendes lasteraamatutes süüakse. Ja veganitel on problemaatiline lugeda Lindgrenit, kus pidevalt laual lihapallid ja verikäkk. Juuakse ohjeldamatult piima.

Kersti: Mõistan veganeid, aga arvan, et me ei peaks omaaegset lastekirjandust hakkama ümber kirjutama.

Mart: Stigi-nimeline poiss küsis Brittalt, kes asendas koolis õpetajat: „Mitu kotletti saab ühest lehmast?" Meie põlvkond on isegi nii-öelda kotlettide mõttekodasid korraldanud ja saanud arvu vahemikus 700–5000. Kersti on küll linnuteadlane, aga samas ka reaalainetes tugev: mitu kotletti saab ühest lehmast?

Kersti: Arvan, et kotlettide arv võiski varieeruda kümme korda – kõik sõltus lihasisaldusest.

Mart: Kõige raskem oli Bullerby lastel siis, kui mindi uue aasta alguses tädi Jenny juurde pidusse. „Viimaks väsitas see söömine meid tõsiselt ära, sest niipea, kui olime mõnda mängu alustanud, ilmus kohale tädi, kes ütles, et nüüd tuleb jälle alla sööma minna. Suured inimesed vist ei teegi pidus olles midagi muud, kui söövad," kurtis Liisa.

Kersti: Siin on minu jaoks kõige suurem äratundmisrõõm seoses vanatädide ja -onude sünnipäevadega. Tõsi, meid ei olnud vaja minna kusagilt ülevalt otsima, Mustamäe väikestes korterites tuli meid otsida laua alt. Mõned sugulased elasid maal, siis sai selle pika laua panna õue. Jäädi öömajale ning söödi peekonit ja mune.

Andrus: Keskenduti söömisele. Keegi ei olnud autoga ega näppinud mobiiltelefoni. Lapsed tegid sporti. Ei olnud vaja keelata kooli sööklas saiakeste müüki.

Kersti: Lapsed lippasid päevad otsa ringi, sest maailma oli põnev.

Mart: Meenub, et Liisa ema palus poest tuua jupi paremat suitsuvorsti.

Kersti: Meil oli lihtsam, suitsuvorsti polnud ju poes. Oleksin tahtnud hoopis rohkem puuvilju. Apelsinide ja mandariinide põud ning banaanide ja ananasside puudumine ahistas mind rohkem.

Andrus: (Avastas „Pipi Pikksukast" pildi, kus lapsed söövad Kurrunurruvutisaarel banaane ja ananasse.) Seda pilti ma mäletan. Väga isuäratav...

Kersti: Jaa. Mõnes asjas on meil sinuga üks maitse. Mina tundsin nendest puudust!

Andrus: Mina suhtusin sellesse niimoodi, et me elame Eestis ja ma ei saa neid sellepärast, et olen Põhjamaa laps.

Mart: Millise riigi territooriumil võiks praegu Kurrunurruvutisaar olla?

Kersti: Ma ei tea, aga mulle tundus sel suvel Aafrikas Ruandas, et kusagil seal lähedal on võiks olla Kurrunurruvutisaar. Limpopo jõe ääres.

Andrus: (Leidis poepildi, kus Pipi, Tommy ja Annika valivad endale mänguasju.) Ja teine pilt, mis mulle kohutavalt meeldis ja mida ma vaatasin suure huviga ja mõtlesin, milliseid mänguasju ma siit endale tahaks. Mulle meeldis see koll, kes hüppab karbist välja ja ehmatab härra Nilssoni ära.

Kersti: Mulle meeldis see nukumaja, kuigi ma nukkudega eriti ei mänginud. Olin pallimängija.

Andrus: Kui ma Bullerby lastest ja Karlssoni raamatutest tundsin oma maailma ära, siis näiteks Silvia Rannamaa „Kadris" ja „Kasuemas" absoluutselt mitte. Minu elu ei olnud selline.

Mart: Sa ei elanud vanaemaga keldrikorteris ega hiljem internaadis.

Kersti: Neid raamatuid lugedes oli tõesti ainus lohutus, et võib veel hullemini minna.

V

Mart: Lindgreni raamatutes on meest ja mesilinnukestest vähe juttu, küll on see üheks põhikomponendiks A. A. Milne'i „Karupoeg Puhhis". 20. augustil Kadriorus Roosiaias olles küsisin, palju selle kolmes tarus on mesilasi. Selgus, et 130 000. Kõik pidavat olema tembeldatud.

Andrus: (Üllatunult.) Tembeldatud? Äkki rõngastatud?

Kersti: Kimalasi ja mesilasi ei rõngastata ega tembeldata, vaid märgitakse väikese täpiga. Aga minu mesilased on Roosiaias kaitse all.

Mart: Kuidas Albert Einstein ütleski? „Kui mesilased surevad välja, jääb inimkonnal vaid neli aastat elada."

Kersti: Jah. Ja kui me vaatame viimaste aastate kliimasündmusi. Kohtusin sel suvel ühe väikese Kariibi saareriigi peaministriga, kes kurtis, et tema kabinetis istub teise saare peaminister, kelle saar hävis orkaani tagajärjel 90 protsendi ulatuses. Emamaad ei ole. Arenguabi saaks, aga vaja oleks kriisiabi. Kuidas aidata neid riike sellises olukorras? Ma võtsin selle teema pardale, nagunii käin ÜROs ja räägin, milline on suuremate riikide vastutus väiksemate ja tundlikumate ees.

Mart: Sina oskad mõelda suurelt, aga üks meie lapsepõlve lemmiktegelastest mõtles hoopis nii: „Ja mesilinnukesed on jälle selleks, et mett teha. Ja mett aga teevad nad teadagi selleks, et mina seda süüa saaksin."

Kersti: See on Puhhi poolt kitsas enesekeskne lähenemine.

Andrus: Kersti muretses saareriigi peaministri pärast, aga minul on kahju jänestest ja suslikutest, kes ära uppusid. Inimesed võivad kolida vabalt kuhugi suurlinna, aga loomad ei saa.

Kersti: Sul on õigus.

VI

Kersti: Minu lapsed on üsna vähe lugenud suhkrusaiadest ja lihapallidest. Ja nad siiamaani arvavad, pannkoogid on soolane söök. Ja see on sinu süü, Andrus.

Andrus: Pipi sõi ka...

Kersti: (Ei lase end ümber veenda.) Aga Lotte sõi pannkooke ja see oli soolane söök. Mäletad?

Andrus: Ei mäleta.

Kersti: Ei võta omaks?

Andrus: See oli pannkook milletagi. Ja pannkook ongi siis suhteliselt soolane. Lotte maailmas ei tohtinud ju liha süüa. Keda sa ikka sööd? See oleks ju kannibalism, kui külaelanikke söödaks. Ja mune ei tohtinud süüa, sest linnud olid nende sõbrad.

Kersti: Kas sa mõtlesid juba kirjutades nii või alles nüüd?

Andrus: Ma olen ikka kogu aeg nii mõelnud. Me ei näita filmis, et keegi võtab muna ja lööb selle pannile. Ja kalu ka ei ole Lotte maailmas sünnis süüa. Aga samas jään ma selle juurde, et päriselt on verikäkid ja lihapallid väga isuäratav toit.

VII

Mart: Tehnika on võrreldes meie lapsepõlves loetuga ikka väga palju arenenud. „Bullerby lastes" (esmatrükk 1947) ei olnud telefoni, lapsed läksid Suurkülla kooli, teadmata, et õpetaja on haigeks jäänud.

„Sipsikus" (1962) ütles isa: „Te oodake natuke, ma võtan takso!" Ei mingeid äppe ega Ubereid.

Kersti: Mina jätsin emale koju kirja: „Läksin Matsallu, tulen ülehomme."

Andrus: Ja vanemad ei saanud kontrollida, kui kaugele sa oled juba jõudnud.

Kersti: Kuidas lubadused vanasti pidasid! Leppisid maikuus kellegagi kokku, et lähme juuli lõpus näiteks Koiva jõe äärde matkama, siis see pidas. Ei pidanud 95 korda mobiiltelefoniga üle helistama ja täpsustama.

Mart: Minul kodus telefoni ei olnud, pidin putkas käima kahe kopika eest helistamas. Hea, et vähemasti sõpradel oli kodus juba lauatelefon ja hädaolukorras sai neile edastada operatiivseid teateid.

Andrus: Kuulan siin vanemate inimeste jutte ja järjest rohkem tundub, et nõukogude ajal tehti vigu, aga ka väga palju head. Vähemasti sõna pidas!

(Naerame.)

Kersti: Paljud usuvad, et kusagil jõukas Lääne-Euroopas voolavad pudrumäed ja piimajõed.

Andrus: Aga kui palju vargaid oli Lindgreni raamatutes! Igaühes vähemasti kaks.

Mart: Fille ja Rulle, Kõva-Karlsson ja Blom. Viimased ei julgenud Pipi kulda varastada, kuna härra Nilsson oli kodus.

Kersti: Lapsed tahtsid neid aidata ja õigele teele juhatada.

Mart: Võib-olla tõesti oleks saanud ka onu Einarit aidata, aga siis ilmusid välja Kahvatu ja Ebameeldiv...

Nii või teisiti võib seda nimetada kuritegevuse preventsiooniks Astrid Lindgreni loomingus.

Kersti: Pipi tõstis ju Blomi ja Kõva-Karlssoni kapi otsa, et nad saaksid elu üle järele mõtelda.

Andrus: Aga osad läksid ikka kinni ka. Hulkur Rasmuses kiskus asi päris karmiks ja Kalle Blomkvistis oli üks lausa mõrvar.

Mart: Klas, kellel olid vana Greni mõrvamise ajal rohelised gabardiinpüksid jalas.

Samas tegeles meisterdetektiiv Kalle Blomkvist mõneti ka ebaseadusliku jälitustegevusega. Kuidas teistmoodi mõista pärast kella 11 õhtul magavalt onu Einarilt sõrmejälgede võtmist?

Kersti: Ära hakka jälle peale! Tol ajal olid asjad teisiti. Kui ikka laps tuli ja teatas, et ta sai kurjategija kätte, pigistati ebaseadusliku jälitustegevuse puhul silm kinni. Ja ma arvan, et ka täna pigistataks kinni.

Andrus: See oli naabrivalve.

VIII

Mart: Huvitav, kas Bullerby laste unistus täitus? Nad ju leppisid kokku, et Liisa abiellub Ollega, Brita Lassega ja Anna Bossega. 1947. aastal, kui see raamat ilmus, olid nad seitsme–üheksa-aastased, järelikult praegu peaksid nad lähenema 80. eluaastale.

Andrus: Astrid Lindgreni suur võlu ongi see, et ta kirjeldab maailma ilusamat poolt. See, mis edasi tuleb, on juba Ingmar Bergman. Või Rootsi kohutavalt masendav krimikirjandus.

Käin tihti koolides esinemas ja lapsed ikka veel teavad, mis oli Olle koera nimi.

Kersti ja Mart: Svipp.

Andrus: Varaste nimesid küsin ma alati. Ja mis oli Pipi laeva nimi?

Kersti: Keksutaja.

Andrus: Ja laeva peal töötas üks madrus.

Mart: Fridolf!

Andrus: Või mida sisaldas Tarkade Laegas?

Kersti: Kui tüdrukud vahetasid poiste piimahambad teenija kunsthammaste vastu, olin ma natukene kimbatuses: miks olid Agdal kunsthambad, kui ta oli alles meheleminekueas?

Mart: Miks jäid inimesed tollal nii ruttu vanaks? Kiiktoolis tukkus pime vanaisa, kes ei kostnud muud kui: „Oh-oh-hoo, jah-jah..." Tellis muudkui poest köhakompvekke ja kampriõli.

Kersti: Arvan, et me alahindame ränka füüsilist tööd.

Andrus: Bullerby lastel oli muidugi õudselt mõnus...

Kersti: ...aga kus vanemad olid?

Andrus: Põllul. Lapsed said ainult vanaisaga rääkida, kes ei jaksanud enam tööd teha.

Kersti: Kui Bullerby lapsed siiski omavahel abiellusid, said nad pulmadeks juba traktori. Andrus, kas sa ei tahaks raamatule järge kirjutada?

Andrus: Kui nad on täiskasvanuks saanud? Eks oleks huvitav kirjutada küll sellest ajast, kui see elu nii idülliline enam ei ole. Hakkasin hoopis mõtlema, kui vana Karlsson võis olla? Tal oli oma maja katusel, nii et väga noor ei saanud ta olla.

Mart: Samas mitte ka väga vana, sest Karlssonil oli heas füüsilises vormis vanaema.

Kersti: Esimest korda lugedes arvasin, et Karlsson oli kuueaastane.

Mart: Ma usun, et „parajalt paks mees" on 50aastane, kuna ta oli „mees oma parimates aastates".

Kersti: (Naerab.) Nüüd arvan minagi, et ta võis olla vähemasti 45aastane.

Andrus: Mina soovitan Lindgreni raamatud uuesti läbi lugeda ja mõelda, kui vana oli Karlsson.

Kersti: Lugege jõulude ajal Lindgreni ja Kivirähki! Lugege teisi ka!

Andrus: Ja sööge hästi palju!