kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Kõige tähtam on märgata ja rääkida", Postimees

19.12.2017

«Ma sooviksin istuda jõulukuuse taustal,» ütleb president Kersti Kaljulaid ning sätib end istuma jõulumotiivides vakstuga kaetud köögilaua taha. Presidendi soovil kohtume aastalõpuintervjuuks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse köök-elutoas. Kindlal ja konkreetsel toonil, mis annab kammertooni kogu meie vestlusele, rõhutab Kersti Kaljulaid, et see keskus õpetab toimetulekuraskustes noori iseseisvalt toime tulema. «See korter ja keskus räägivad sellest, et peame hoolima ja märkama ka neid, kes oma füüsiliste või vaimsete omaduste tõttu on olukorras, kus ühiskond peaks neid järele aitama,» lausub Kaljulaid. Nõrgemad kõigepealt, on põhimõte, mida president rõhutab meie vestluse käigus korduvalt.

-Selleks et abivajajaid aidata, olete läbi aasta rääkinud õmblusteta ühiskonna vajadusest. Mida see tähendab?

Õmblusteta ühiskond ei ole see toimetulekukeskus siin. See keskus on riigi osutatav sotsiaalteenus: professionaalid aitavad õpetada inimesi, kes seda vajavad. Õmblusteta ühiskond on aga see, et sina ja mina selle peale mõtleme, et siin oleme. Mõnikord tuleme ja õpetame ka neile inimestele, kuidas võib-olla teha mõni jõuluehe või valmistada toitu. Meie, kes me iga päev sellega kokku ei puutu. Eriti tore on, kui selle peale tulevad inimesed, kellel puudub valus isiklik kogemus.

Hästi palju sellest õmblusteta ühiskonnast tegeleb Eestis sotsiaalprobleemidega ja aitab just puuetega inimesi. Väga palju on vabatahtlikku initsiatiivi. Mitmed keskused on sündinud inimeste, enamasti lapsevanemate isiklikust murest ja vajadusest. Nad on teinud ära väga suure töö, et aidata iseennast ja peret. Peame olema neile väga tänulikud, sest just nemad oma algatuste ja projektidega läbi katsetanud väga suure osa sellest, mida praegu teeb meie riik puuetega inimeste toetamiseks.

Vahel tabab mind pisuke kurbus, kui kuulen mõnelt omavalitsusjuhilt, et projektiraha toel ellu kutsutud ja kõigi meelest hästi õnnestunud algatus pannakse kinni, sest raha saab otsa. Ei ole aru saadud, et need projektid on võimalus katsetada innovaatilisi lahendusi – mujal võib-olla traditsioonilisi, aga meil veel proovimata töövõtteid. Kui need on ennast õigustanud, siis on avaliku sektori ja kohaliku omavalitsuse roll võttagi see projekt oma teenustepaketti, kui piirkonnas on inimesi, kes seda teenust väga vajavad.

-Meil on sellest aastast suuremad omavalitsused. Kas haldusreform muutis nad võimekamaks?

Ma ei tea veel. Kui eelmisel aastal oli mu tööülesanne käia läbi kõik maakonnad, siis nüüd on ülesanne üritada – võib-olla pisut rohkem kui aastaga – käia igas Eesti omavalitsuses ja sealsete inimestega rääkida. Muuhulgas meie välis- ja julgeolekupoliitikast, et anda ka neile natuke laiemat tausta sellest, milline on Eesti positsioon maailmas ja mida me teeme selle kindlustamiseks.

Kindlasti rääkida ka sellest, millised on kohalike omavalitsuste võimalused teha oma inimeste elu võimalikult heaks ja mugavaks. Ka kõigi nende inimeste elu, kes vajavad selleks keskmisest enam. Kuigi nende inimeste hääl üksinda valimistel palju ei maksa, on ühiskonnale vägagi oluline, kuidas kohtleme oma nõrgemaid.

Kui tahame kasvatada hoolivust ja kommet märgata, on parim viis seda teha, hoolides ka siis, kui seadus ei olegi sõnaselgelt ette kirjutanud, et niisugust teenust tuleb pakkuda.

Õnneks on meie seadusruum hästi paindlik ega kirjutagi kohalikule omavalitsusele väga ette, mida tuleks näiteks sotsiaalteenuste valdkonnas teha. Arvan, et mida rohkem siin kaasata kohalike inimeste oma mõtet, seda paremad need teenused saavad. Ma ei ole veel kunagi näinud, et vabatahtlik sektor tegeleks millegagi, mille järele ei ole vajadust, või üritaks jätkata tegevust mõnes valdkonnas, mille järele ei ole enam vajadust. Niimoodi saame tõeliste vajadustega hästi sobituva süsteemi.

-Noppisin Arvamusfestivalilt ühe lause: «Õmblusteta ühiskond – see eeldab ka suurt läbipaistvust ja madalat korruptiivsust.» Praegu on aga õhus pigem kartus, et Tallinna korruptiivset praktikat hakatakse harrastama üle Eesti.

Ei tohi sallida seda, et me ei saa aru, kuidas sünnivad otsused. Ja kindlasti ei tohi sallida, et meil ei ole head ülevaadet avaliku raha kasutamisest.

Minu arvates peame midagi ette võtma revisjonikomisjonidega. Praegu ei ole seal üldse pädevusnõuet. Peame tagama, et volikogu liikmetel oleks piisav juurdepääs valla lepingutele, dokumentidele, pakkumustele. Revisjonikomisjon peab suutma ise veenduda ja seejärel veenda teisi, et asjad on ausad.

Samas ei tohi me minna üle piiri pisikeste heade algatuste rahastamise juures. Näiteks kui kohalik omavalitsus toetab külaseltsi tegevust, et mingi väike asi saaks ära tehtud. Siis ei tohiks otsustamine jääda selle taha, et muretsetakse, kas õige hind on 150 või 130 eurot.

Peame enda jaoks selgeks mõtlema, mis on lubatud. Näiteks kui sa palud ühel memmel viia küttepuud teisele tuppa, kas sa tohid selle eest talle ka väikest toetust maksta? Mis on need tingimused, mispuhul tohib? Mis on see, millest me lähtume? Kas see on valiku küsimus või vajame mingit konkreetsemat protseduuri, kuidas niisuguseid asju otsustada?

Praegu uurib väiksemate omavalitsuste korruptsioonijuhtumeid keskkriminaalpolitsei. Nüüd, kui reform läbi saab, võtame selle teema ette ja katsume vaadata, et kohalikele omavalitsustele veel kord selgitataks, kuidas nad saavad oma ressurssi kasutada koos kolmanda sektoriga. Lähen kohtuma keskkriminaalpolitsei uue juhiga, eks arutame ka neid küsimusi, et keegi ei jääks ilmaaegu hammasrataste vahele. Me ei saa lihtsalt juhtumi kaupa edasi minna, see teeks ühiskonnale liiga palju haiget. Peame need asjad enne selgeks rääkima.

-Aga tuleme ikkagi riigi tasandile tagasi. Kas jagate muret, et ignorantsus, mida nägime Tallinna poliitika viljelemisel, on jõudnud otsaga riigipoliitikasse? Otsuseid ei selgitata piisavalt, otsuste langetamise protsess on meile arusaamatu ja tihti näeme ka seda, et otsuseid tehakse ilma igasuguse analüüsi ja põhjendusteta, lihtsalt sellepärast, et nii tundub ideeliselt või parteile oluline.

Siin on mitu asja. Kõik see, mida rääkisin otsuste läbipaistvusest ja raha kasutamise läbipaistvusest kohalikul tasandil, käib loomulikult ka suurte linnade ja riigi kohta.

Mis puudutab seda, et otsustele ei ole eelnenud piisavat analüüsi, siis see on kahtlemata ka probleem. Arvan, et meist väga paljud avastasid suure üllatusega näiteks meie maksusüsteemis tekkinud olukorra. Oletame, et sa saad dividende, mis on maksustatud. Nüüd läheb kord juba maksustatud tulu teist korda arvesse ja mõjutab sinu tulumaksumäära.

Ma arvan, et kui selliseid otsuseid tehes pikemalt atra seataks, jõutaks millenigi, mis oleks lihtsam, arusaadavam ja ennustatavam. Peamine on see, et oleks ennustatav. Uue maksusüsteemi põhihäda on ju, et inimese aasta tulu ei ole ette teada. Tulu sisse võidakse arvata ju ka näiteks korteri müük.

Usun, et on oluline, et uuel seadusel oleks väljatöötamiskava ja mõjuhinnang. See on tähtis, aga see on teine teema. Läbipaistvuse teema ei ole päris seesama.

-Aga otsuste langetamise kvaliteet? Kirjutasin mõni nädal tagasi, et otsused sünnivad nõnda, et need ei ole peale otsustajate endi enam kellelegi arusaadavad. Justkui langetaks otsuseid ideelised käpardid.

See on see, kui hilineme aruteluga. Näiteks arutelu Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi raha kasutamise üle. Minu arust on praegu viimane aeg tuliselt vaielda selle üle, kuhu me selle raha suuname ja mil moel panustame Euroopa Liidu kliimapoliitikasse, mis ütleb, et igast viiest eurost üks peab minema kliimamuutusega võitlemiseks või kohanemiseks. Kas tahame järgmise eelarveperioodi raha kasutada võib-olla senisest kontsentreeritumalt, et kasu oleks selgemini näha? Ehk tahame seda kasutada mõnes kindlas valdkonnas, mis puudutab inimeste liikuma saamist, näiteks teedeehituses? Seda arutelu meil täna ei ole.

Proovisime Siim Kallasega seda arutelu käima saada. Ei läinud hästi. Kusjuures proovisime just kohas, kus ergutatakse väitlust – väitlusturniiril.

Arvan, et mõnikord ei ole midagi parata, et otsuseid tehakse läbi mõtlemata ja kiirustades. Kui valitsus vahetub ja toimub oluline paradigma muutus, siis tahetakse kiiresti midagi teha ja mõned asjad on läinud ju ka õigesti.

Olen korduvalt öelnud, et mina toetan tulumaksuvaba miinimumi tõstmist. Ei ole ka saladus, et toetaksin lihtsamat tulumaksumudelit, milles ka tulumaksumäär oleks kõrgem.

Samas eeldan, et sellel, kes tuleb võimule, on mingisugune oma rada, mida ta tahaks sammuda. Väike probleem tekib nüüd sellest, et kokku tulid kolm eri rada. Neil kõigil on oma mõtted, mille vahel tuleb teha kompromiss.

Arvan, et uus maksuseadus on lihtsalt üks selline kompromiss, mis selleks, et kõik saaksid oma huvid kaitstud ja rahuldatud, kukkus välja kohmakas ja mida tuleb ilmselt hakata tulevikus siluma. See on oluline probleem.

Euroopa Liidust meie eelarvesse tuleva toetuse kasutamise üle arutada ei ole põrmugi enneaegne. Kõik parteid peavad olema valmis sellesse arutellu panustama.

-Mida arvate üleöö avalikkuse ette jõudnud tasuta ühistranspordi ideest?

Halvasti arvan.

Tallinnas oli palju argumente, miks seda teha: suur linn, palju liiklusummikuid. Ilmselt oli arvestuses sees, et kui kõik Tallinnas elavad inimesed ennast siin ka arvele võtaksid ja makse maksaksid, ei olekski tasuta ühistransport võib-olla kuigi kulukas. Ma ei tea, kuidas see on välja kukkunud. Ma ei oska hinnata, kui palju kulu sellest Tallinnale tekkis.

Tihedalt asustatud Tallinnas võib tasuta ühistransporti veel mõista. Mis puudutab kaugemaid kohti, siis minu arvates peaksime rohkem mõtlema paindlikele lahendustele ja sellistele mudelitele, mis ei ole üles ehitatud teada-tuntud kellaajal sõitvale liiga suurele bussile. Näiteks võiks ühendada ühte süsteemi inimesed, kellel on vaja linna minna. Keegi saab vaadata, et kuskile koguneb rühm inimesi, kellel on vaja liikuda, ja sellest lähtuvalt ühistranspordi organiseerida. See ei tohiks tänapäevase tehnoloogiaga ülearu keeruline olla – isegi memmed-taadid on ikka juba suhteliselt osavad internetti kasutama.

Mulle oleks märksa sümpaatsem, kui me räägiksime paindlikust «kutsu buss»-digilahendusest üle Eesti, kui et rääkida juba olemasoleva tasuta pakkumisest. Me teame, et see, mis meil on, ei rahulda inimeste vajadusi tööle, kooli, paindlikult poodi sõita. See peab muutuma.

Sellest võiksime rohkem rääkida, sest mulle tundub, et praeguse süsteemi rahastamine riigieelarvest ei ole kindlasti õige. Mulle tundub, et võib-olla peaksime siiski jätma ka erasektorile ruumi omavahel konkureerida ja pakkuda lahendusi, isegi niisuguses asjas nagu ühistransport. Tulevad need siis Uber-tüüpi lahendustest või kuskilt mujalt.

-Selle aasta otsus tõsta alkoholiaktsiisi tekitab minus küsimuse, miks otsustatakse alguses üht- ja siis teistpidi? Heitlikkust on palju.

Siin ma küll heitlikkust kellelegi ette ei heidaks. Parim tõe kriteerium on ikkagi praktika. Tõstsime aktsiisi – protsess käivitus – süveneb – võtame midagi ette. Minu arvates ei saa öelda, et me ei peaks niimoodi reageerima.

Ma ei tea, kas analüüs on tehtud. Kui see on tehtud lähtuvalt sellest, et inimeste palk tõuseb, siis järelikult peaks sama palju tõusma ka alkoholi hind. See oleks ju igati loogiline, kui sa tahad, et alkohol ei muutuks suhteliselt odavamaks. Minister Ossinovski on sellele aeg-ajalt viidanud.

Kui analüüs näitab, et alkoholi hind peaks olema kõrgem ja sa seda teed lähed, aga sul on kõrval riik, kus keskmine sissetulek ja kõik hinnad on oluliselt madalamad, siis algab alkoralli. Alkoholi ja teiste toiduainete madalamad hinnad ei põhine ainult aktsiisierinevusel, see põhineb sellel, et Lätis on kulutase madalam.

Nüüd ongi valikukoht: kas püüad iga hinna eest selle protsessi käivitumist vältida ja hoiad hinda madalal, või aktsepteerid, et tõepoolest mingi osa kaubandusest kolib Lätti.

Piirikaubandus on levinud. Ma arvan, et üksi selle olemasolu ei saa olla aktsiisidiskussiooni ainus argument.

-Miks on eetilist suunanäitamist Eesti poliitikas vähe?

Mida sa pead silmas eetilise suunanäitamise all? Kui me tahame, et otsuseid tehakse Eesti parimast tulevikust lähtudes, siis tuleb inimestele selgelt põhjendada, miks see või teine otsus on Eestile parim.

-Ma pean silmas mitut asja. Sealhulgas poliitilise debati taset. Alles viimast ETV «Foorumit» vaadates sai mulle selgeks, et poliitilise debati tase on veel halvemaks läinud – kõik räägivad, aga keegi ei kuula.

Nojah, vahelerääkimine tõenäoliselt näitab, et debati tase on halb. Isegi kui kasutatakse argumente, mis põhinevad arvutustel ja faktidel, näeb parem välja, kui vahele ei karjuta.

Kui sa seda pead silmas poliitilise debatina, siis võib-olla see on aja märk. Reljeefsus avalikus meedias on üsna olulisel määral aja märk. See on küsimus kõikidele neile, kes esindavad seda, mida me tunneme peavoolu või kesktee poliitikana. Kõik mõõdukad poliitikud on aru saanud, et kui ääred kasutavad reljeefset sõnavara ja töövõtteid, siis tuleb oma sõnumiga pildile pääsemiseks olla vähemasti sama kujundlik. Nii et mingis mõttes on see pigem aja märk.

-Nii et te olete nõus Ott Lumega, kes ütleb, et äärmused on muutnud meie poliitilise debati kultuuri?

Ma arvan, et äärmused said esimesena aru, et info on odav ja kättesaadav ning seda tarvitab märksa suurem osa ühiskonnast kui 1950.–1960. aastatel, mil meile tuntud demokraatlikud protsessid arenesid Lääne-Euroopas. Toona ei vaevanud väga suur osa ühiskonnast nende küsimustega üldse pead. Ega tööstusajastul olnud elu alati ilus ja lihtne. Tööpäevad olid pikad, informatsioon oli kallis. Selle kättesaamiseks tuli teha rohkem tööd ja näha rohkem vaeva kui praegu. Ütleme, et poliitilise kursi määrasid inimesed, kellel oli rohkem ressurssi ja rohkem aega mõelda.

Tänapäeval ei ole vaja väga palju ressurssi, et infot kätte saada, aga selle info kvaliteet on teine asi.

Ilmselt tabasid ääred selle enne ära. Keskpõrandal ja tasakaalukatel inimestel ei jää muud üle, kui mõelda välja kujundlikke viise, kuidas väärtustada tasakaaluka poliitika tegemist. Ma arvan, et siin tuleb Brexiti-juhtum meile väga hästi appi. See näitab, et tasakaalustamata, valedel faktidel põhinev suur otsus ei tee elluviimisel enam kedagi õnnelikuks.

-Milline on lahendus?

Rääkida ja selgitada. Ei ole asjata ka see töö, mida teen mina, ja ma loodan ka, et paljud teised tasakaalukalt mõtlevad poliitikud. Me käime ja räägime inimestega. Inimesed saavad ju lõppude lõpuks aru, et loosung ei ole tegutsemisjuhis. Tegutsemisjuhised peavad ka kuskilt tulema. Need peame ise koos välja mõtlema, loosungist ei piisa.

Äärtel muud tavaliselt ei ole kui loosung. Nad on saanud seda omale lubada, sest kui sa oled äär, ei olegi sul vaja vastata küsimusele, kuidas sa oma loosungi ellu viid. Oli nii vahva vaadata Brexiti-hääletusele järgnenud päeval, milline jahmatus kõiki tabas, sest nad ei olnud kunagi mõelnud, et peavad oma sõnade eest vastutama.

-On mainitud, et äärmused võib olla initsieerinud mõni teine riik. Viimasel aastal on väga palju räägitud Venemaa initsieeritud infosõjast. Eestis ollakse arvamusel, et see pigem ei puuduta meid või et me saame sellega hakkama. Teistsugusel arvamusel on näiteks kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kes kirjutas hiljaaegu Postimehes, et avaliku raha viimine ebasõbraliku riigi telekanalitesse – näiteks PBKsse – tuleks viivitamatult lõpetada.

Olen sellega nõus.

Mis puudutab avaliku arvamuse mõjutamist, siis on ilmselge, et Venemaa huvides on levitada arvamust, et Venemaa ei olegi tegelikult nii halb. Meil ei ole mingit põhjust arvata, et Venemaa ei tee kõike endast olevat, et Euroopa Liidu ühtsust murendada. Seda on kõige lihtsam teha, kui tekitada rahvas kõhklusi ja kahtlusi.

Sa pead julgema seista sellele vastu, kui kahtlustad, et teine pool pöörab avalikku arvamust oma huvides.

-Mitmel tasandil õigustatakse, et PBK kaudu jõuavad nad oma sõnumiga oma auditooriumini, sest inimesed vaatavat seda telekanalit.

Kõigel on alati mõju ja kõrvalmõju. Ka sellega peab arvestama. Kui ütleme, et meie riigi jaoks on oluline telekanal PBK, sest selle kaudu jõuame oma inimesteni, siis mida see veel tähendab? Et me ei suuda oma kanalite kaudu oma inimesteni jõuda! Siis tuleb teha tööd oma kanalitega. Andke see raha siis kanalile ETV+. Minu arvates võiks Tallinna TV linnatelekanalina tegevuse lõpetada ja liituda telekanaliga ETV+.

-Kui see inimene ei vaata kanalit ETV+? Mil viisil saame Eesti venekeelse elanikkonnaga suhelda? Me peame nendeni kuidagi jõudma.

See võtab aega, et neil kanalitel kujuneks välja oma vaatajas- ja kuulajaskond. Raadio Neli näiteks on üsna kuulatav raadio. Ega see tulnud üleöö. Tuleb tööd teha ja ei tohi meelt heita.

Tegelikult on meie muukeelne elanikkond huvitatud, et nad saaksid infot ka Eesti kanalitest. Me ei peaks kogu aeg eristama ühiskonnas neid, kelle on teine kodune keel. Näiteks noorematel ei ole keelebarjäär nii kõrge ja passiivne keeleoskus on olemas. See, et su kodune keel on vene keel, ei tähenda, et sa ei suuda informatsiooni vastu võtta ka eestikeelsetest allikatest.

-See vastandamine on siis kunstlik?

See on vananenud.

-Allkirjastasite septembris naistevastase vägivalla konventsiooni. Mis tundega see allkiri tuli?

Vaatasin, et parlamendis ei saanud see üksmeelset toetust ja mitte kõik ei hääletanud selle poolt. Saan aru, et argumendiga, et meie oma seadused katavad need asjad. Kuid asja iva pole selles. Oluline on olla oma liitlastega ühises väärtusruumis. Ka selles küsimuses on meil rahvusvahelised liitlased, kes tunnistavad kõikide inimeste õigust tunda ennast ühiskonnas turvaliselt ja kaitstult. Ka selle pärast ühineme nende konventsioonidega.

Konventsiooni allkirjastades oli väga oluline uuesti juhtida tähelepanu sellele, mida ütlesin ka 24. veebruari kõnes: meie ühiskonnas on liiga palju vägivalda, mida me ei märka. Mulle tundub, et väike murrang sellega ühiskonnas toimus, kuna tekkis diskussioon.

-Nii et aastapäevakõnes löödud pall ei kukkunud maha?

Ei kukkunud. See on muutnud ühiskonna hoiakut, minu arvates. Samamoodi oli see toeks neile, kes on pikki aastaid nende küsimustega tegelenud, näiteks politseis ja prokuratuuris. Nad on mulle öelnud, et tunnevad ennast nüüd vähem üksi.

Tahaks, et jõuaksime selleni, et mitte keegi ei pööra pead ära. See on midagi, mida me kõik saame teha. Peame hakkama ühiskonnana märkama ja tegutsema. Ja kui seda ei saa teha ennast ohtu seadmata, siis märkama ja abi kutsuma.

-Hiljutine kohtulahend ei olnud kuigi julgustav – kohus leidis, et kool ei vastuta koolivägivalla eest.

Sõltumata üksikutest kohtulahenditest vastutab kogu ühiskond selle eest, milline on vägivalla ja kurjuse tase ühiskonnas. Mitte keegi ei ole vabastatud vajadusest tegutseda.

-Oleme sel aastal inimsuhetest rääkinud rohkem kui varem. Ajakirja Time aasta inimeseks valiti liikumine #metoo ja ka Eestis oli oma ahistamisskandaal. On see juhus või protsess, et järsku julgetakse maailmas ja Eestis sellistest asjadest rääkida?

Arvan, et see on üsna tüüpiline, et ükskord lahvatab see, mis kogunenud salaja. See toimub siis, kui ühiskond võimaldab ohvrile seda, et vaikimisbarjäär ei ole enam ületamatu. Meie ülesanne ühiskonnana on seda barjääri kogu aeg lõhkuda, et ohvril ei oleks kunagi hirmu, et teda hakatakse süüdistama või naeruvääristama, kui ta tuleb oma looga välja. Väga hea, et see müür on murdunud ja inimesed, kes tunnevad ennast ahistatuna, saavad selle välja öelda.

-Inimsuhetega ja mõneti meeste-naiste suhetega seoses on sel aastal esile tõusnud veel üks küsimus, mis on ühiskonda pannud väärtuste ja hoiakute üle arutama. Oleme teada saanud, et paljud meie kaunimad tütred on suure raha ja mesijutu eest nõus pugema ükskõik millisesse voodisse. Kahjuks on pilt õõvastav. Kas see on meedia üle paisutatud teema või asi, mille üle ühiskond peaks arutama?

Kui need asjad ühiskonnas juhtuvad, siis tuleb neist rääkida. Kas või selleks, et emad teaksid tütreid kasvatada, rääkida rohkem eneseväärikusest ja neid hoiatada. See on hea, et needki asjad on jutuks tulnud.

Ka siinkohal võime arutleda, milliseid otsuseid võib täiskasvanud naine teha.

-Aga tulles komberuumi juurde?

Nad on vabad tegema neid otsuseid ja valikuid. Küll aga on meil seadusega keelatud kupeldamine ja sellele järgneb karistus. Nii seda tulebki mõista.

See teema on sarnane sellega, kuidas mõned aastad tagasi sattusid noored naised narkomuulaks. Enam ei ole seda juhtunud, sest inimesed teavad olla ettevaatlikud ja tähelepanelikud.

-Kus on Eesti inimeste väärtushinnangutes ja -hoiakutes praegu kõige suurem puudujääk?

Ei saa öelda, et Eesti rahval oleks midagi viga. Ühiskonnas ei ole tabusid ja kõikidel teemadel toimub arutelu. See on ju hea.

Mina näen, et rohkem saaks omavalitused ja inimesed koostööd teha, omavahel sõbralikud ja toetavad olla ja vaieldes faktidele toetuda. Selle kõigega tuleb iga päev tegeleda. Ma ei usu, et saame öelda, et ilm on hukas.

Ei saa ka unustada, et majanduslikult on olnud väga edukas aasta. Eks jõukamal ühiskonnal on rohkem aega iseenda üle järele mõelda ja esile tulevaid vigu parandada.

-Mis on selle aasta kolm kõige olulisemat muutust Eestis?

See on konksuga asi. Tihti saame alles hiljem aru, mis see muutus oli. Oleme näinud, et Eesti välise julgeoleku kurss püsib üle erakondade, meie kaitsetahe on tugev, meie valmisolek oma kaitsele kulutada püsib. Meie majandus on tugev. Usun, et märkamiskultuur on ka ikka natuke parem selle aasta lõpuks.

Mind teeb väga õnnelikuks, et selle aasta lõpuks on tekkinud diskussioon, kuidas vabatahtlik tegevus ja avalik sektor saavad koos pakkuda sidusat ühiskonda, kus mõlemad pooled tunnevad, et teevad õiget asja.

Möönan, et peaks veel rohkem inimesi kaasa haarama nendesse protsessidesse ja tundesse, et midagi sõltub ka neist.

-Pigem oli Eestil hea aasta?

Eestil oli kindlasti hea aasta.

-Eesistumine oli laias laastus ju Eesti edulugu.

Seda kindlasti. Ma ju näen ka, mida arvatakse sellest Euroopa institutsioonide rohujuure tasandil. Mul on seal palju sõpru ja kõik ütlevad, et Eesti on olnud hea ja tasakaalukas eesistuja, kes ei ole vältinud mingite asjadega tegelemist ettekäändel, et see ei ole kodus populaarne. Eelkõige migratsiooniasjad, aga ka lähetatud töötajate direktiiv, mis siin ehk kuigi populaarne ei ole.

Oleme väga lähedal sellele, et Euroopa kaitsekoostöö saab reaalsuseks, oleme sellele virsikupuule omalt pool lisanud militaarse mobiilsuse. Oleme sellele asjale hästi entusiastlikult lähenenud.

Minule on kogu aeg tundunud, et eesistumist ja oma entusiasmi ära kasutades võiksime tekitada Euroopas diskussiooni, kas kõik asjad on ikka halvasti Euroopa Liiduga. Praegu on ilmselt suurem nende inimeste hulk, kes leiavad, et Euroopa Liit ikkagi toimib.

-Kuidas edulugu Euroopa Liidu eesistujana oma välispoliitilistes huvides edaspidi ära võiks kasutada?

Oleme kasutanud seda eesistumist, et samal ajal edendada oma ÜRO julgeolekunõukogu kampaaniat. See on meie rahvusvaheliste suhete parandamiseks. Eesistumine andis selleks kindlasti väga tugeva impulsi.

-Mis on sel aastal Eesti märk maailmas?

Ei ole mingit kahtlust, see oli e-Eesti. Muidugi ei ole see teadmine levinud kõikidesse maailma riikidesse, aga Euroopas on väga raske leida kedagi, kes e-Eestit ei teaks.

-Mida tähendas meie endi jaoks see väike maavärin ID-kaardi turvalisusega?

Lootsime, et sellest õnnestub teha edulugu, nii nagu läks küberrünnakutega meie vastu aastal 2007. Samamoodi demonstreerisime, et digitaalne ühiskond tähendab, et inimesed ei aktsepteeri enam paberist alternatiive, ja see õpetas, et meil on vaja digitaalset alternatiivi nii e-riigile kui ka selle juurdepääsule. Meie lahendus näitas, et suudame kaitsta ennast ka selliste ootamatute olukordade vastu.

-Selle lahenduse eest saame kiita ametnikke ja valitsust?

Jah. See läks hästi. Ka see, et sellest avalikult räägiti, oli väärtuslik. Läbipaistvus aitab sellistes olukordades.

-Järgmine aasta kujuneb Eesti jaoks väga eriliseks ja oluliseks. Tähistame oma riigi 100. sünnipäeva. Mida te sellelt aastalt ootate?

See on kindlasti suur pidu. Laenaksin sümbolit Eesti Ornitoloogia Ühingult, kes valis metsise järgmise aasta linnuks: metsis laulab, kuniks keegi ta ära sööb. Pidu on, ja see on väga tore, aga nüüd peame mõtlema, kuidas järgmised sada aastat mööduksid meile vähemalt sama edukalt kui viimased 25. Igal hommikul tõuseme üles ja teeme nii, et õhtul oleks Eesti sama turvaline, kui oli hommikul.


Artikli leiab SIIT.