- Reset + PDFPrindi

"President Kersti Kaljulaid: meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused, ärme hägustame seda pilti", EPL

© Rauno Volmar, EPL

06.10.2017

Kärt Anvelt ja Raimo Poom

Me peame iseennast kui ühiskonda peeglist vaatama, pere- ja vägivallamustritel on omadus korduda põlvest põlve ning sellega tuleb tegeleda.

Meil on ainult üks erakond, kes tahab Eesti maailmast ära lõigata, aga kui valija seda ei mõista, siis saame valitsuse, kus EKRE-l on oluline roll.

President loodab, et ka kirikus on lubatud arvamuste paljusus. „Müts maha Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi ees."

Käite palju koolides [president andis eile Jüri gümnaasiumis ühiskonnaõpetuse tunni ja tunni lõpetuseks osales e-hääletusel] ja teil on kooliealised pojad. Kuidas on võimalik nii palju nõudvas ametis pere- ja tööelu edukalt ühitada?

Olgem ausad, ka meestel ja meesriigijuhtidel on lapsed, nii et see küsimus ei ole minu puhul kuidagi relevantsem kui kõigi teiste Eesti poliitikute puhul. Täpselt samuti nagu kõik isad igatsevad oma laste järele, kui nad neid mõni päev ei näe, igatsen ka mina. Helistada tuleb ka teiselt poolt maakera. Vahel südaöösel, kui pole muud võimalust. Tuleb hoida sidet nii palju, kui on võimalik. Võtta telefon, kui näed, et laps helistab.

Endistel peaministritel Andrus Ansipil ja Taavi Rõivasel oli komme tütarde kõne peale koosolek katkestada ja vastata.

See on ilmselt stiilierinevus. Ma helistan tagasi, kui on väike paus, sest tahan olla olemas ka nende inimeste jaoks, kellega parasjagu räägin. Ja kui on tõesti midagi kiiret, siis nad saavad helistada kas ihukaitsjatele või minu abidele.

Selleks aega leiate, et aidata poegadel näiteks matemaatika ülesandeid lahendada?

Minu lapsed oskavad täitsa hästi ise oma matemaatika ülesandeid. Ka enne presidendiametit ei vaadanud ma oma laste vihikutesse, päevikutesse, õpikutesse. Nad saavad ise hakkama. Nii on olnud esimest klassist peale kõigi minu lastega – nende töö, nende vastutus. Ja kui midagi on tegemata, siis on seegi nende vastutus, kui õpetaja on nende peale pisut pahane.

Teid on ajakirjanduses tituleeritud isepäiseks presidendiks. Olete sellega nõus?

Ma loodan, et kõik Eesti riigijuhid läbi aegade on lähtunud oma südametunnistusest, hingest ja mõtetest. Loomulikult teen seda ka mina. Ma ei usu, et ma selles mõttes oluliselt erinen.

Kuid olete teinud käike, mida eelkäijad pole teinud. Näiteks loobusite ametisse pühitsemise tseremooniast kirikus, jäite elama oma koju. See on natuke teistmoodi lähenemine.

Igaühel on oma rada ja kõik sündmused juhtuvad omas ajas ja ajastus. Nii et minu arvates on võrdlemine põhjendamatu. Ei saa öelda, et on mingid asjad, mida peab alati täpselt ühte moodi lahendama. On loomulikult sündmusi, kus kõigil Eesti presidentidel on enam-vähem ühesugune roll, näiteks 24. veebruar. Ja on teistsuguseid sündmusi, mis minu arvates võivad ajas ka natuke muutuda ja areneda.

Olete võtnud südameasjaks nõrgemate aitamise. Kolmapäeval avaldas „Pealtnägija" karmid väljavõtted häirekeskusse tehtud kõnedest, kus lapsed palusid perevägivalla tõttu abi. Oli jube kuulda last häirekeskusse helistamas, et issi lööb emmet. Juhtisite perevägivallale tähelepanu juba vabariigi aastapäeva kõnes. Kas näete selles probleemis arengut?

Arvan, et ka „Pealtnägija" saade oli see areng. Kohe, kui olin seda öelnud, valideerisid sellega kokku puutuvad inimesed – peaprokurör, Eesti politsei – minu seisukohad. Märkasime algul ka naeruvääristavat suhtumist, aga neile, kes teavad, kuidas asjad tegelikult on, oli see oluline, et teemat laiemalt käsitleda. Võime küsida, miks just perevägivald, aga tegelikult algab vägivald tihtipeale just kodust. Neil pere- ja vägivallamustritel on omadus korduda põlvest põlve, me peame sellest rääkima ja sellega tegelema. Me peame iseennast kui ühiskonda peeglist vaatama.

Mulle tundub, et parema elu poole kiirustades oleme pööranud liiga vähe tähelepanu neile, kellel on raske. Puuetega inimesed ja need, kellele on tehtud liiga, kelle hing on haiget saanud. Nad kõik vajavad pisut paksemat turvapatja, kui on meie ja ühiskonna ülesanne neile pakkuda. Kusjuures see ei sõltu parem- või vasakpoolsest maailmavaatest, see on humanistlik printsiip. Kui tunnistame, et kõigil peavad olema võrdsed õigused, siis peab ühiskond tegema osa inimeste võrdsete õiguste tagamiseks suuremaid kulutusi, et nad saaksid oma õigusi meiega võrdselt rakendada. Kui meil kõigil on õigus õppida, peab see olema võimalik ka neil, kes ei saa liikuda, ei näe, ei kuule. Kui meil on õigus loota, et kõik meie inimesed saavad õnnelikud olla, siis peame tegelema vägivaldse ühiskonna ja vägivalla küsimustega. Ka perevägivalla küsimustega. Inimesed ei saa õnnelikud olla, kui nad on lapsena katki tehtud.

Aga kui meie ühiskonnas ei julgeta sellest rääkida?

Siis peavad need ohvrid ületama veel ühe barjääri, et murest rääkida. Kui nad teavad, et selliste asjade juhtumine ei ole okei, aga nad kindlasti ei ole ainsad, kellega need asjad juhtuvad, siis on neil hõlpsam välja tulla. Et nad saaksid öelda: jah, see juhtus minuga. Et nad ei eitaks seda probleemi, sest me teame, et vägivallaohvril on häbi. Aga tal ei tohi olla häbi.

Aga kuidas turvapatja pakkuda, kui on inimesi, kes seda probleemi naeruvääristavad, nagu mainisite?

Ma arvan, et enam ei naeruvääristata ja see on väga suur mõttemuutus. Siit edasi liigumegi selleni, et hakkame märkama. See, kas meil tõesti on seda vägivalda, hakkab ühiskonnas oluliseks teemaks muutuma. Selgus, et on vägivalda. Nüüd saame koos edasi mõelda, kuidas me ennetame ja aitame, kui asi on juhtunud. Arvan, et oleme selle mõttega väga hästi edasi liikunud. Mina olen rahul ja õnnelik ning tänan ka ajakirjandust, kes pole üritanud seda probleemi minimeerida. Ei, ajakirjandus on tõstnud selle teema üles ja sellega edasi läinud. Ma tänan ka PPA peadirektorit Elmar Vaherit, kes hiljutises intervjuus teile ütles, et tal on suured ootused, et ka kohalikud omavalitsused leiavad viisi, kuidas aidata inimesel edasi minna pärast seda, kui menetlus on lõppenud. See ei saa olla alati ühe omavalitsuse piires lahendatav probleem, sest kui vägivallaohvrile on vaja anda uus elu, siis Eesti on pisike. Tõenäoliselt on vaja kohapealsest suuremat võrgustikku, mis saab appi tulla.

Meil on ikka veel tihti nii, et vägivallaohver lahkub ja läheb varjupaika. Aga miks peab kodust lahkuma naine? Tegelikult peaks riik suutma tagada, et vägivallatseja lahkub. Nii et pikk tee on vägivallaküsimustes veel käia. Samuti puuetega inimeste aitamises, kus omavalitsused mõistavad oma kohustust väga erinevalt. Kohalike omavalitsuste seadus annab omavalitsustele suure vabaduse, milliseid meetmeid kasutada ning mida pakkuda raskustes ja puuetega inimestele, aga kahjuks tõlgendavad paljud seda võimalusena mitte midagi teha, sest pole ju täpselt ette kirjutatud. Seetõttu teevadki omavalitsused asju erinevalt.

Ma olen Agrenska Fondi patroon. Olen nii nagu nemadki märganud, et inimesed tulevad ja ütlevad: ma käisin vallas, kus öeldakse, et ei saa, ei ole võimalik, pole ette nähtud, riik pole raha eraldanud. Ja siis me räägime neile, et teistes valdades, mis ometi on samas seadusruumis, on neid ja neid asju tehtud. Seega: inimene saab puuetega inimestele mõeldud võrgustikust teada, millised võiksid tegelikult olla head näited. Ja siis läheb see inimene ja räägib oma vallas. Vahel ka see töötab. Arvan, et meil ongi vaja haldusreformi lõppedes – kui asi puudutab piire, siis saab see ehk lõpule – omavahel selgeks rääkida, mida me omavalitsustelt ootame, kuidas nemad nõrgemaid aitaksid. Mulle meeldib see vabadus, mis neile on antud, aga see ei saa tähendada seda, et on ka vabadus mitte teha.

Usute, et olukord paraneb, kui haldusreformi käigus peaksid tekkima suuremad ja rahaliselt võimekamad omavalitsused?

Tunnen, et asi pole nii palju rahas. Mastaabiefekt on muidugi alati olemas, aga olen märganud, et omavalitsustes on juhtimise oskused üsna erinevad. Ma loodan, et kui meil on vaja vähem omavalitsusjuhte, siis üldine juhtimiskvaliteet paraneb. Ma loodan sellele väga. Juba varem vabatahtlikult liitunud vallad ütlevad, et nende kogukonnad on läinud aktiivsemaks ja hakanud vallaelus palju kaasa rääkima. Aktiivsed inimesed, kes kuulusid väikeste valdade volikogudesse, ei kao ju. Nemad jäävad ikka oma kogukonda edendama, loodetavasti ka probleeme märkama ja neile lahendusi pakkuma.

Asi on eelkõige kinni ikkagi tahtmises ja märkamises?

Jah. Olen märganud, et omavalitsustes, kus inimestel silm särab, on kõik tehtud ja kõige jaoks jätkub. Sa ei pea olema keskmisest jõukam vald. Ja siis on need, kellel ei tule kuidagi välja. Võib-olla on võimalik, et silm särab edaspidi rohkemates vallamajades.

Aga ma ei taha halvustada neid inimesi, kes on väikeste valdade piires püüdnud väikeste võimalustega teha seda, mida nad on suutnud. Aga need inimesed võivad ka lihtsalt väsinud olla. Väikest valda ongi väga kurnav hallata olukorras, kus sa tead, et ei suuda pakkuda teenuseid, mida üks vald peaks pakkuma. Nii et ma ei tahaks olla ülearu kriitiline.

Tuleme tagasi vägivalla ja selle põhjuste juurde. Olete aasta jooksul käinud paljudes väikestes Eesti kohtades. Eksperdid ütlevad, et Eestis on alkohol suur probleem, ja politsei ütleb, et vägivald saab paljuski alguse alkoholist. Kas teie hinnangul oleks alkoholipoliitikat võimalik mõjutada, nii et need põhjused väheneksid?

Seda küll. Olen arvamusel, et nii lahja kui ka kange alkoholi aktsiisid peavad olema sellised, et neil oleks mõju. Ja neid tuleb kogu aeg keskmise palga muutumise järgi kohendada. Samas ma ei arva, et alkoholi suuremad müügipiirangud vähendaksid joomist. Siin on ikkagi see küsimus, et me peame kasvama ja kasvatama, et me vähem tarbiksime. Pildituks joomine peab kaduma. Ma loodan, et see tuleb ajaga. Ma loodan, et ühiskonna arenedes ja kasvades need armid – mulle tundub, et siin on veel palju vanu arme – kaovad. Ja ma loodan, et kui huvitava elu kättesaadavus on geograafiast sõltumatu – üha enam nii on, ka meelelahutuse valdkonnas –, siis väheneb ka joomine.

Me ju näeme, et noorte hulgas on alkoholi tarvitamine vähenenud. Ilmselt on ka nemad näinud, kui halb see võib olla ja milleni viia. Nad ei taha sellist elu ja see on tore. Meie noored on targemad kui meie põlvkond.

Elmar Vaher ütles Eesti Päevalehele antud intervjuus, et see-eest tarvitatakse rohkem kanepit, mis viib kangete narkootikumideni, fentanüülini. See laastav mõju on jõudnud Tallinnast ja Narvast kaugemale, väikestesse kohtadesse.

Jah, see on väga halb. Keegi ei süsti endale esimese asjana fentanüüli. On kohutav, kui inimesed räägivad: no mis siis on, proovisin väikese kanepi. Ja sellist käsitlust ei tohiks meedias levitada inimesed, kellel on teistele mõju. Narkootikumide tarvitamine algab kergematest mõjuainetest. Kanep tekitab paljudel ka kanepist sõltuva psühhoosi. Me ei tea, milline osa inimesi selle küüsi jääb, milline mitte. See on loterii. Me peame noortele järjest rohkem selgitama, et see pole üldse hea. Isegi üks kord proovida pole okei. Ma loodan, et enamik lapsevanemaid teeb seda selgitustööd. Ise olen teinud. Kaheaastastele räägin suitsetamise kahjulikkusest ja viieaastastele sellest, et maailmas on sellised ained nagu narkootikumid ja need on väga halvad.

Narkootikumide küüsi sattunuile tuleb luua väli, mis võimaldaks neil end liigselt süüdi tundmata abi otsida. Neil on võimalik suhteliselt kergelt pääseda, vähemalt proovida vabaneda oma sõltuvusest. See peab olema tagatud. Ka leevendavad meetmed on äärmiselt olulised, et ei leviks haigused ja narkomaania ei tõstaks väikekuritegevuse taset ega muudaks tänavaid ebaturvaliseks. Pole mõtet öelda, et probleemi pole. Probleem on ilmselgelt väga suur ning ega tegelikult aita miski muu kui ennetustegevus koolides ja kodudes. Ühiskonda on läbi aegade muutnud järjepidev selgitustöö. See pani meid täitma hügieenireegleid, see peab meid hoidma eemal alkoholist, narkootikumidest ja tubakast.

Samal ajal lubas Erakond Eestimaa Rohelised luua kanepitarvitamise alad. Nagu Elmar Vaher kommenteeris: kuhu me nii välja jõuame, kas järgmine samm on fentanüülitarvitamise alad, näiteks laulupeol?

Olen Elmariga iga meeter sellel teel ka järgmised neli aastat, et selgitada, selgitada ja veel kord selgitada. Olen TAI-ga, kes püüab leevendavaid meetmeid arendada ja pakkuda. See ei ole päris nii lihtne, et ise olete süüdi ja kannatage. Me peame püüdma päästa neid, keda on võimalik päästa, ja me peame pakkuma asendusravi neile, keda on keeruline päästa. Ei tohi ignoreerida ega alla anda.

Kui jätame narkootikumid ja alkoholi kõrvale, siis kui palju te näete frustratsiooni? On see väikestes kohtades ja pealinnas erinev?

Arvan, et kui koputada Tallinnas omaenda kvartalis kõigile ustele, siis leiab sealt samamoodi kurbi ja väsinud inimesi, kellel on raske omadega toime tulla. Selles mõttes ma küll ei usu, et Tallinn ja meie äärealad kuidagi erinevad. Ma ei usu ka depressiivsete väikelinnade kontseptsiooni. Olen säravaid silmi näinud igal pool.

Probleemid ei jää kusagil rääkimata. Ka väljaspool Tallinna oleme rääkinud neistsamadest puuetega inimeste probleemidest, kokku on tulnud suure südamega inimesed, kes muretsevad nende asjade pärast. Muretsevad vaimse tervise probleemide pärast, sellepärast, et meil pole tugisüsteemi lähedase kaotanud inimestele. Ja lõpuks ka need, kes muretsevad sellepärast, et võib-olla pole meil piisavalt loomade varjupaiku või pole sealsed tingimused loomadele head. Minu eest ei varjata mitte midagi. Me räägime neist asjadest ja püüame koos mõelda, kuidas suurendada ühiskonnas empaatiavõimet, et probleemide lahendamisele tuleks taha suurem jõud.

Nii et te ei karda, et maakohad jooksevad tühjaks?

Mina tõesti ei karda, sest tean, milline tohutu väärtus on vaikus, rahu ja rohelus. Ma pigem arvan, et nüüd, kui töö on järjest rohkem geograafiast sõltumatu, on üsna varsti meie maakohtades inimesi natukene rohkem kui pelgalt suvepuhkuse ajaks. Ja ma ei räägi ainult kaugtöötajatest. Need on inimesed, kes tahavad teha seda, mida nad on alati maal teinud. Olen rääkinud käsitöölistest. Palun mitte solvuda. Aga käsitöölised on need, kes võidavad väga palju internetist, sest nad saavad oma kaupa turustada üle kogu maailma. Ma loodan, et meil tekivad sellised portaalid, kus sa saad leida kogu Eesti või kogu Setu käsitööd. Rohkem koostoimimist, sest see kindlasti moodustab suurema ja nähtavama koosluse ja aitab neil kõigil ka ükshaaval oma toodangut paremini turustada.

Meil on väga edukaid näiteid käsitöölistest, kes elavad sellest, et nende kaup läheb üle kogu maailma. Vanasti sai käsitööline ligi neile laatadele, kus ta jõudis suve jooksul käia. Eelmine sajand tegid suveniiripoega lepingu, siis läks sinu kaup sinna – oli juba efektiivsem. Nüüd on üle maailma kõvasti rohkem rahvast kättesaadav ja kõvasti väiksemate kuludega kui varem. Arvan, et tehnoloogia muudab meie tööturgu väga kiiresti ja see muutus on äärealadele positiivne. Vaikus, rahu ja rohelus on hinnas ja läheb üha rohkem hinda.

Tuleme korraks kõne juurde, mille pidasite 20. augustil roosiaias. Üllatasite ootamatult terava poliitäärmuste kriitikaga. Aga toome kaks paralleeli. Ütlesite muu hulgas: „Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – see on iseenda okupeerimise algus." Aga ütlesite ka: „Õnneks ei ole mingit vastuolu rahvuslike väärtuste ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vahel. Vabandage, aga seda konflikti tõepoolest ei ole olemas." Kas siis selle, et kellegi sõnul tuleb mustale ust näidata, saab panna suhkrusaiaga võrdväärselt ühte lausesse?

Ma täiesti möönan, et on oluline kategooria vahe, kas räägime suhkrusaia keelustamisest või sellest, et kui on must, näita ust. Probleem on selles, et kui sa tahad rääkida vabadusest ja sellest, et vabadused on olulised, siis alles pärast seda, kui ühiskond on need olulised põhiasjad endale selgeks õppinud, võime me tulla järgmisel tasemel selle küsimuse juurde. Kui me oleme vabad ja näeme, et meil on ühiskonnas suuri probleeme, millega peaksime rohkem tegelema, siis me rakendame neile selged piirangud. Me teeme seda ju praegugi, iga päev. Meil ei ole kanepitarvitamise alasid. Aga kuna olen arvamusel, et meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused, on võib-olla parem, kui need, kes minuga koos sellesama vabaduse eest seisavad, ei hägustaks seda pilti nende piirangutega, mis tunduvad inimestele veidrad ja raskesti arusaadavad ning teevad sõnumi segaseks. Filosoofilises plaanis saame aru, kus on erinevus, aga mulle tundub, et parem on hoida sõnumit kõva, selge ja puhtana. Meil on liberaalsed demokraatlikud vabadused, need on meile olulised. Ja me saame olla eestlased ja neid vabadusi korraga nautida. Need asjad on omavahel täiesti kokkusobivad, seal pole mingit vastuolu.

Kui püüame sinna kõrvale tuua kiiresti uusi piiranguid, mis on meie ühiskonnale võõrad – me ei ole harjunud toidulaua keeldude ja käskudega –, siis anname mingisuguse relva. Jah, teoreetiliselt pole see nii ja seal on erinevus, aga praktikas me teame, et seda saab nii kasutada. Ja seda ka kasutatakse selleks, et pilti ja selget sõnumit hägustada. Hägustada seda, et me tahame sõnavabadust, liikumisvabadust, kauplemise vabadust. Seda, et Eesti inimene võiks minna mujale ja olla eestlane, tulla tagasi ja olla eestlane, tulla tagasi teiste kas väikeste või suurte inimestega, kes tahavad ka olla eestlased, isegi kui nad ei räägi eesti keelt või alles õpivad seda. Või on teist värvi. Kui me seda kõike tahame, siis peab see sõnum olema väga selge. Kogu Ida-Euroopas on raudsest eesriidest nii palju aega möödas, et...

... unustaks ära?

Ei. Tundub isegi, et on selgunud, et tol ajal oli elu lihtsam. Paneme nüüd mingid uued trellid ette, saab jälle lihtsam. Võib-olla see on selle taga, miks me näeme Ida-Euroopas sellist endasse sulgumise arutelu, mida ma tõesti nimetan iseenda okupeerimiseks. Mõtleme korraks: mis segab meil olemast eestlane, kui me austame teiste inimeste õigust? Kui me austame vähemuste õigusi, kui me austame meie enda kodanike õigust kodus mõnda teist keelt rääkida? See ei tee meist vähem eestlasi. Kui me peame lugu oma kodanikest, kes on läinud mujale, leidnud seal armastuse või tulnud tagasi. Teeb see meist vähem eestlase? See teeb meist suurema hingega eestlase ja suurema hingega rahval on kindlasti parem tulevik.

Te ei arva, et sotside ja EKRE vastasseis on poliittehnoloogiliselt konstrueeritud?

Esiteks peab märkama, et meil pole ainult üks liberaalseid demokraatlikke väärtusi toetav erakond. Samamoodi seisab nende väärtuste eest Reformierakond. Ka Keskerakond ei tee katseid meie vabadusi piirata. Tegelikult on meil üks erakond, kes ütleb: selleks et eestlus ja Eesti elu saaks parem, peame sulgema piirid, tegema lääne partneritega vähem koostööd, olema enesekesksemad. Rohkem selliseid erakondi pole. Me peame sellest ausalt rääkima. Ma ei saa aru, kui ütleme, et ärme sellest enne valimisi või ärme sellest üldse räägime. Kui ühiskonnas on sellised mõtted, et äkki oleks parem olla selline vahevöönd, kellel puuduvad selged sidemed läänega ja on võib-olla sellevõrra paremad sidemed idaga, siis kas me näeme seal vahevööndis kedagi õnnestumas selle strateegiaga? Mitte kedagi selle strateegiaga pole. Me oleme ammu teinud oma valiku Lääne-Euroopa suunal, aga me ei saa loobuda selle valiku alustest, milleks on liberaalsed demokraatlikud väärtused. Midagi pole teha. Kuulake Macroni, kuulake Junckerit – nad kõik räägivad sellest. Macron puudutas sama teemat, et käib mingi imelik arutelu, nagu oleks olemas mingisugune aktsepteeritav illiberaalne demokraatia. Mis nali see on? On demokraatia ja vabadused või neid ei ole.

Teie üleskutse neile demokraatiat ja liberaalseid väärtusi kandvatele erakondadele on rääkida selgemini põhiväärtustest ja põhialustest, mitte sogada vett väikese madistamisega?

Ei. Valimissituatsioon on valimissituatsioon. Ma ei taha ülearu kriitiline olla. Võib-olla ongi minu roll juhtida tähelepanu sellele, et konkreetse valimisdebati all on üks suurem väärtuspõhine arutelu, mis meie ühiskonnas toimub ja millele tasub meil kõigil mõelda. Valimisväitluses juhtub kõike ja loomulikult on vaja leida mingi silmatorkav nüanss. Ei maksa olla ülearu kriitiline. Aga minu roll on meenutada, et ideoloogia on väärtus ja valides tasub alati ka ideoloogiat vaadata.

Olete mitu korda rõhutanud, et tänapäeva konservatism ei ole liberaalsete väärtustega vastuolus.

Jah, muidu oleks Angela Merkel ju ammu pidanud Saksamaa Euroopa Liidust minema viima, sest neil on ju ka konservatiivne erakond. Tegelikult on paljudes Euroopa riikides paremtsentristid võimul, nad on olnud pikalt Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon. Konservatism on tänapäevane poliitikavool ja mina tõlgendan seda kõige laiemal moel – see on ettenägemise kunst, mis võimaldab järske muutusi vältida. See on pidev kohanemine sellega, mis sind ootab, ja pidev valmisolek. Sellisena on see minu jaoks väga progressiivne maailmavaade.

Kas ka mõni Eesti partei kannab seda tänapäevast konservatiivset vaadet?

Minu ülesanne ei ole meie parteide ideoloogilist maastikku kaardistada. Jääb nende endi kirjeldada, millises nišis nad on.

Aga kui inimestest rääkida, siis näiteks Risti koguduse õpetaja kolmapäevaõhtusest saatest „Suud puhtaks"...

Jaa. Müts maha Annika Laatsi ees, ta oli imeline.

Kas tema kannab seda maailmavaadet?

Jah, ma olen tema koguduses külas käinud ja see töö, mida nad seal teevad, on töö, mida iga kogukond võiks teha. See on ühtehoidev seltskond, ka nemad näevad mõnikord vääritimõistmisi ja peavad selgitama, aga see on imeline töö. Mina toetan ja olen täiesti nõus sellega, mida ta saates ütles, aga mina ei suudaks teise poolega kõnelda nii nagu tema selle saate lõpus.

Ma loodan, et arvamuste paljusus on lubatud ka Eesti luterlikus kirikus.

Meie intervjuu ajend oli aasta möödumine teie riigipeaks valimisest. Mis seal salata, eelmise aasta valimised olid suhteliselt turbulentsed, oli palju kandidaate ja lõpplahendus võis mõnelegi ootamatu paista. Kuidas vaatate tagasi? Kas presidendi valimine tuli hästi välja või mitte?

Ta vastas seadusele.

Aga ma mõistan ka nende inimeste pettumust. Mul endal oli ka šampanja külmas, et kohe saab president valitud, aga läks kuu aega, enne kui kellelgi tuli meelde see sealt välja võtta.

Samas kandus inimeste pettumus üle ka minu esimestele töökuudele. Pidin sellega kogu aeg tegelema ja tegin seda.

Oli see raske?

See oli eeldatav. Ma ei oska öelda, kas raskem oli seepärast, et olin laiemale avalikkusele tundmatum või see pettumus valimiste protsessi lõpus. Aga kindlasti alustasime me, ütleme nii, madalate ootustega.

Kolmapäeval tuli justiitsminister Urmas Reinsalu välja uue presidendivalimise seaduse eelnõuga. Peate te oluliseks, et presidendivalimise korda muudetaks?

Ma olin juba pisut mures, et aasta on möödas. Teame, et kui tahta seda korda tõesti muuta, on vaja põhiseadust muuta, mis on pikk protseduur. Kui sellega üldse mitte praegu tegeleda, siis kas jõuab? Selles mõttes on mul hea meel, et parlamentaarne arutelu selle küsimuse üle nüüd lahti läheb. Ma loodan, et parlament teeb valikud ja jõuab võimalikult suurt konsensust pälvivate valikuteni.

Teie valitsemise esimestesse kuudesse jäi ootamatu valitsuse vahetus. Järsku oli Stenbocki majas seni demoniseeritud Keskerakond, küll uue esimehe Jüri Ratasega. Mis tunne teil oli?

See ei tekitanud minus keerulisi tundeid, sest rahvas on teinud oma valiku ja pannud selle alusel kokku riigikogu. Kõik koalitsioonid, mida see riigikogu moodustab, on legitiimsed. Ma pidin seda selle protsessi käigus ka meelde tuletama.

Kas inimesena mõtlesite teistmoodi? Üks asi on vabariigi presidendi lähenemine, aga te ju olete olnud konservatiiv ja siis järsku Keskerakond!

Niimoodi ei saa mõelda, kui oled president. Kui oled president, siis enda poliitilised eelistused ei saa ühelgi moel sinu mõtlemist ja otsustamist mõjutada.

Enne Jüri Ratase erakonna esimeheks ja peaministriks saamist peeti Keskerakonda poliitiliseks paariaks. Kas Ratas on endise Keskerakonna ja valitsuspartei vahele edukalt joone tõmmanud?

Mina sellele ei mõtle. Minule on oluline, et Eestil läheb hästi. Minu arusaamist mööda läheb Eestil hästi siis, kui ta on tugevalt rahvusvaheliselt võrgustunud. Kui ta on aktiivne ja konstruktiivne partner EL-is ja NATO-s. Kui Eesti püüab laiendada diplomaatilist mõjusfääri, näiteks kandideerides ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, siis ka see teeb meid paremini võrgustunuks. Kõik need eesmärgid on mulle olulised.

Rääkisin juba paar aastat tagasi president Ilvese korraldatud presidendi kärajatel, et hea poliitika on paratamatult ka tasakaalus poliitika. Minu näide oli üksikisiku tulumaksu alandamine 25%-lt 20%-le, mis ei võimaldanud meil vajaliku kiirusega tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja mis minu arvates lõi ohu astmelise tulumaksu saabumisele. Tagantjärele tuleb öelda, et enam-vähem nii ongi läinud, meil on nüüd üsna keeruline üksikisiku tulumaksu süsteem.

Ma arvan, et koalitsioon, mis on näiteks sedasama üksikisiku tulumaksuvaba miinimumi kiiresti tõstnud, pole ühiskonnale halba toonud. Valitsuste ja vaadete vahetumine võimu juures on see, mille pärast demokraatiat hinnatakse. Oleme Lääne-Euroopas näinud, kuidas valitsused vahetuvad. On olnud olukordi, kus traditsioonilised vasakpoolsed on saanud teha reforme, mida parempoolsed pole saanud teha. Sellepärast et rahvas saab paremini aru: kui vasakpoolsed neid asju peavad tegema hakkama, siis on asjad vist tõesti hullud. Mõtleme Schröderile.

Presidendina jään selle juurde, et kõik koalitsioonid, mida riigikogu saab moodustada, on väga head. Ja mul on väga hea meel, et Keskerakond võttis ise kiiresti maha meie esimese mure: kas Euroopa- ja NATO-meelne kurss jätkub? Ja ma kindlasti ootasin, et Jüri Ratas seda teeb.

Edasine, mis puudutab juba muu poliitilise planeerimise detaile... Ma ei hoiaks oma arvamust vaka all, kui näiteks meie eelarve ei vastaks Maastrichti kriteeriumitele. Siis ma seda siit majast ka ütleksin. Samuti väljendan oma arvamust teistes poliitilistes küsimustes, kui minult seda küsitakse. Aga see on valijate tahe saada selline valitsus ning see valitsus viib ellu seda poliitikat ja nende kostmise päev on järgmised valimised. Siis, kui rahval on uuesti võimalus otsustada.

Ütlesite, et Ratas võttis kohe maha Euroopa Liidu ja NATO kursi jätkumise küsimuse. Aga kas teilt näiteks välisvisiitidel ikka uuriti selle kohta veel pärastki?

Muidugi uuriti, aga ma olin ju Keskerakonnaga neil teemadel rääkinud. Ja ma ei pidanud valetama, sest mul polnud mingisugust kahtlust selles, et meie EL-i ja NATO-meelne kurss säilib.

Rõhutasite, et kõik riigikogus moodustatavad koalitsioonid on legitiimsed. Opositsiooni läinud endine võimupartei Reformierakond on öelnud, et koalitsioon EKRE-ga oleks põhimõtteliselt võimalik. Teie olete rääkinud, kuivõrd mitteadekvaatne on EKRE maailmavaade, kuid teisalt oleks siis koalitsioon nendega legitiimne?

Jah, nii tulebki võtta. Kui valija ei ole mõistnud seda kriitikat, mida teised erakonnad teevad EKRE kohta – see pole ju mina, seda teevad teised erakonnad –, ja annavad EKRE-le suure toetuse, siis saame valitsuse, kus EKRE-l on oluline roll. Ja sellisel juhul saavad nemad ellu viia oma poliitikat ja ka see oleks rahva tahe.

Eestil on käsil EL-i eesistumine. Äsja toimus Tallinnas suur digitippkohtumine, mis tähistas ka suuremate siinmail toimuvate sündmuste lõppu...

Tallinnas said sündmused otsa, aga idapartnerluse tippkohtumine, Aafrika tippkohtumine on veel ees, seega tippu ja kohtumist on veel kõvasti.

Äsja avaldas pikaaegne IRL-i esimees Mart Laar arvamust, et Eesti eesistumine ei lähe sugugi hästi, sest selle sümboliks on saanud magav Merkel. See oli vist veidi ebaõiglane kokkuvõte, sest Tallinna tippkohtumine oli Euroopa tuleviku jaoks päris märgiline.

Mart on tegudemees, see aga oli mitteformaalne tippkohtumine. EL-i mitteformaalsetel tippkohtumistel ei tehta tõepoolest otsuseid. Paari nädala pärast viib Eesti eesistujana liidu nõukokku tippkohtumise järeldused ja siis me näeme, kui tugevaid järeldusi suudame selle tippkohtumise pinnalt teha.

Meil on täiesti selged eesmärgid teha avang selleks, et EL hakkaks nüüd välja töötama vaba digitaalse turuga seotud seadusandlust. Tänu Andrus Ansipile teame kõik, mis eesmärgid on seal vaja saavutada, ja ma väga loodan, et EL liigub edasi nii, nagu riigipead siin olles ütlesid, et tahavad edasi liikuda.

Mille me oleme ära teinud? Me oleme saavutanud olukorra, kus mõned küll vastumeelselt, aga siiski lepivad olukorraga, et meie inimesed ja ettevõtted on olemas internetis ja meil on kohustused tagada neile seal turvalisus, aga ka needsamad vabadused, mis neil on analoogmaailmas. Neid vabadusi seal selget ei eksisteeri, seal on imelikke piire ja piiranguid. Andrus Ansip toob värvikaid näiteid, kuidas ta on proovinud mõne krediitkaardiga mõnele aadressile midagi tellida. Elementaarsed asjad. Rääkimata suurematest probleemidest. Kui mõni riik ikka ütleb, et maksuandmed peavad paiknema selles riigis, siis pole sul isegi tehniliselt võimalik palgata teisest riigist audiitorit, kes tahab neid andmeid pilve kaudu näha.

Oleme andnud inimestele neli vabadust, kuid võtnud need samas olulises osas ära, sest praegu toimub ikkagi oluline osa tehinguid internetis. See peab olema samamoodi vaba. Pikka aega oli seisukoht, et seal võiks rakendada neidsamu seadusi mis analoogmaailmas, kuid ilmselgelt võtaks selle kohtupretsedentide kaudu saavutamine rohkem aega kui ühtse digituru loomine.

Ja ma olen üsna veendunud, et see algas Tallinna digitippkohtumiselt. Midagi sai kindlasti ära tehtud, kuid riikideülene demokraatia, mis on Euroopa Liit, pole kindlasti nii kiire, kui oli kasvõi sajandivahetuse Eesti.

Siit 2004. aastal Euroopasse minnes tundsin ka mina, et appi, ma ei saa midagi tehtud. Tagantärele saan öelda, et minu näpujäljed on olulistel lihtsustustel, mis on toimunud Euroopa Sotsiaalfondi raames, Euroopa teadusraha rakendamisel. See mõjutab miljoneid inimesi ja suuri rahasummasid, kuid võttis kõik aega.

President vaatab eesistumist natuke kõrvalt, ent teab toimuvat rohujuuretasandilt. Kas saate meie inimestele öelda, et me eesistumine läheb hästi?

Eesti president vaatab seda kõrvalt jah, sest meil on parlamentaarne riik ja ülemkogul käib meil üldiselt peaminister. Aga meil läheb hästi.

Tuleme digimaailmast reaalsesse ellu. Riigipeal on suur roll teiste riigijuhtidega suhtlemises, sellest ei vabasta miski. Äkki räägite, mida olete õppinud teiste riigijuhtidega suhete algatamise kohta ja kas mõni neist on teile ka hinge pugenud?

Ma ei saa öelda, et olen midagi väga õppinud. 12 aastat Euroopa institutsioonides töötamist ja suhtlemist eri volinikega – neli aastat nende jaoks äärmiselt ebamugavas rollis, kus mina läksin Euroopa Parlamenti ja ütlesin, et Euroopa Komisjon ei ole jälle hakkama saanud eelarve korrektse kasutamisega, sest päris palju on probleeme, mida teevad liikmesriigid ja komisjon. Ka sellise sõnumi toojana olen pidanud rahvusvahelises keskkonnas tööd tegema, ma olen sellega harjunud.

Sellepärast on teiste riigijuhtidega tutvumine olnud minu töös meeldiv osa. On mitmeid, kes on mulle südamesse pugenud ja kellega ma suhtleks meeleldi ka tööväliselt. Ja mõnega suhtlengi. Meil on telefonid ja SMS-id ju liiguvad. Aga kindlasti ei nimeta ma ühtegi nime.

Küll aga ei saa ma öelda, et mul oleks olnud ühtegi kohtumist, kus poleks leitud ühist keelt, jutuainet või ühist meelt.

Teil saab täis aasta ametis ja laupäeval saab 25 aastat Lennart Meri ametisse astumisest. Kas ja kui palju kummitavad siin majas – seda kõige paremas mõttes – eelmised riigipead?

Eks nad jäävad. Ka 20. augustil oli tore vaadata, et niipea kui oled poliitikute vastu ülikriitiline, siis tuleb see võrdlus ära.

Ma arvan, et olen pidanud ka kõnesid, mis on edasiviivamad kui see 20. augusti oma, aga nad pole olnud nii kriitilised – me kõik mäletame, et Lennart oli väga kriitiline poliitikute vastu. Eks kõigil on olnud tugevad küljed. Seetõttu, et Arnold Rüütel oli ametis, oli tõenäoliselt võimalik leida rohkem tuge Euroopa Liitu saamisel ka Tallinnast kaugemal asuvate inimeste seas. Toomas Hendrik Ilves oskas kindlasti olla väga kohal USA-s. Tal on selline taust, et ta räägib nende märgisüsteemis. Jah, ma räägin seda keelt küll, kuid kindlasti pole mul sellist ajalootaju. Digiasjades tegeles tema selgelt tehnoloogiaküsimustega. Minu jaoks on huvitav see, kuidas see tehnoloogia hakkab nüüd ühiskonda muutma ja juba ongi muutnud.

Meil kõigil on olnud omad nišid, kus oleme südamest tahtnud Eestit paremaks teha, ja selles oleme kõik ühtemoodi. Meid ei saa siin ju juhtida miski muu kui põhiseadus ja oma südametunnistus.

- ÄÄREJUTT -

President võlub prantslasi nende endi keeles

President Kersti Kaljulaid valdab vabalt eesti ja inglise keelt, kuid räägib hästi ka prantsuse keelt, nii et saab Prantsusmaa juhtidega otse suhelda. „Seda olen teinud nii Macroni, Hollande'i kui ka Édouard Philippe'iga," tunnistas ta.

Kaljulaid saab aru ka saksa keelest. „Kohtumisel Saksa parlamendi Balti sõprusgrupiga ei viitsinud ma küsimuste tõlget oodata. Sain aru, kuid vastasin inglise keeles."

President möönis, et külaliste emakeeles rääkimine toob kohtumisse hoopis teise emotsiooni. „Vahe on suur. Eriti eelmisel sügisel president Hollande'iga kohtudes. See pidi olema väga kiire ja lühike lõunasöök, kuid kujunes pea kaks korda pikemaks."

Kaljulaid läheks Venemaale visiidile, kui piirileping ratifitseeritaks

President peatus ka Eesti-Venemaa suhete seisul, märkides, et kehvad suhted pole kunagi olnud meie valik. „Praegu on see Venemaa valik, et nad eiravad üldisi kokkulepitud printsiipe rahvusvahelises suhtluses. Muu hulgas seda, et riikidel on õigus otsustada, mida teha ja kellega kaubelda ka siis, kui neil pole jõudu. Venemaa ei taha seda tunnustada. Ükskõik mida me siin teeksime peale selle, et hoiame oma lääne partneritega ühtsust ja punaseid jooni, ei muuda seda."

Kaljulaidi sõnul on oluline hoida suhteid tasanditel, kus suhtlus on võimalik. Ta tõi näiteks kultuuri- ja piirisuhted. „Mida rohkem on meil madala tasandi suhteid, seda rohkem säilib meil arusaamist, mida see suur rahvas seal mõtleb. Ja seda on oluline teada."

Eesti Päevaleht uuris, kas see tähendab, et Kaljulaid ei kutsu Venemaa presidenti Vladimir Putinit Eesti sajandale sünnipäevale, nagu Soome seda tegi. „Mult on Vene ajakirjanikud küsinud, millisel juhul läheksin Venemaale visiidile. Olen öelnud, et kui Eesti-Vene piirileping peaks saama ratifitseeritud, siis ma küll võtan ette ning lähen ja ütlen selle eest tänu."

Trumpi tuleb rahulikult võtta

USA on Eesti julgeoleku mõttes kõige olulisem liitlane. President Donald Trump on aga teadagi sotsiaalmeedias üpris ettearvamatu käitumisega. Kaljulaid ütles, et asja tuleb rahulikult võtta, sest selle presidendi on Ameerika rahvas valinud.

„Me töötame temaga, tema asepresidendi, esindajatekoja ja senatiga. Ütlesin seda ka Lennart Meri konverentsil ja ma ei pea seda seisukohta muutma. Meie oleme sellelt administratsioonilt saanud midagi, mis väga meenutab väärtuspõhist välispoliitikat. Väga palju tähelepanu, nähtavaid visiite, meil pole põhjust olla selle poliitikaga rahulolematu," ütles Kaljulaid. Ta lisas, et kui keegi tahab, siis võib ta seda nimetada strateegiliseks naiivsuseks, aga tema arust on see lihtsalt tõde. „Meil on väga head suhted. USA ja president Trump on kinnitanud pühendumust NATO 5. artiklile ja üleatlandilisele koostööle. Meil ei ole põhjust muretseda."

Intervjuu Eesti Päevalehe veebilehel.