- Reset + PDFPrindi

"Presidendi soovitus Eesti noortele Luksemburgis: hääletage valimistel!", Mõnikord

© Mattias Tammet, Vabariigi Presidendi Kantselei

30.09.2017

Kõige pikem intervjuu Eesti president Kersti Kaljulaidiga, mis seni on ilmunud

Luksemburgis tegutseva ajalehe Mõnikord toimetuse noored reporterid Tomi Perillus, Mirte Kurm, Eva Maria Maiquez Seitam, Katria Kivik ja Hans Loik kohtusid juuli keskel Kadriorus Eesti presidendi Kersti Kaljulaidiga. Kümme aastat Luksemburgis elanud riigpea võttis eesti noored hea meelega vastu ja vastas põhjalikult nende küsimustele, miks on ikkagi vaja Eestile Rail Balticut, kuivõrd igatsevad pojad Kaspar ja Georg oma endise kodukoha järele ja millise varju jättis nõukogude aeg ta enda lapsepõlvele.

Samuti andis president kuldaväärt soovituse Luksemburgis elavatele Eesti lastele ja noortele.

Kuidas teile meeldis laulupidu?

Laulupidu meeldis mulle täpselt nii nagu kõikidele eestlastele. Laulupeo päev on parim päev olla Eesti president.

Kas teil oli mõni lemmiklaul (laulupeol)?

Ei ole, sest see sõltub väga erinevatel aastatel sellest meeleolust, mis on parasjagu. Kui olla Eestist kaugel, siis tean, et välis-Eesti kooridel on «Mesipuu» alati see laul, mis läheb väga hinge. Pean ütlema, et Eestis elades on «Koit» näiteks võimsam, sest siis on see tunne, et nüüd, nüüd see laulupidu algab! See [lemmiklugu] muutub.

Mis teile presidendiameti juures kõige rohkem ja kõige vähem meeldib?

Sa ei saa teha seda tööd niimoodi [kui niimoodi mõelda]. Igal hommikul tõused üles ja tead, et ümbritsev maailm muutub täna jälle natuke, ning meil on täna jälle vaja teha õigeid asju, selleks et Eesti elu oleks turvalisem ja et majandus saaks areneda, aga eelkõige selleks, et meil oleks siin julge olla. See on see, mille peale mõtled igal hommikul. Kas meeldib või ei meeldi, need ei ole üldse need kategooriad, millega tehakse seda tööd.

Mida president igapäevaselt tegelikult teeb?

See sõltub väga palju päevast. Praegu, suvel, on natuke rohkem aega mõelda, lugeda ja kirjutada, aga kindlasti on iga nädal mitmeid intervjuusid. Kindlasti rohkem välisajakirjanikele kui Eesti ajakirjanikele, välja arvatud aastavahetuse paiku, kui neile millegipärast tundub, et nad peavad tegema presidendiga väga pikki intervjuusid kõikidesse Eesti ajalehtedesse.

Vabariigi aastapäeva eel on väga tihe mõttetegevus, koos kolleegidega tuleb kõne viimistleda ja seda harjutada – seda ei ole ka ühelgi teisel ajal aastas. Praegu on meil Euroopa Liidu eesistumine, millega on seotud palju üritusi, kus tuleb pidada avakõnesid. Aga kuna mulle ei meeldi pidada avakõnesid stiilis, et «Mul on tore, et te siin Tallinnas olete ja teil tuleb kindlasti sisutihe päev», siis pean süvenema valdkondadesse, millega ma muidu igapäevaselt ei tegelegi, aga mis on õpetlik sellepärast, et kui juba lähen ja teen suu lahti, siis peab sellel jutul olema alati mõte sees.

Meil on käsil ÜRO julgeolekunõukogusse kandideerimise kampaania. See otsus on tehtud 2005. aastal, et Eesti kandideerib sinna ajutiseks liikmeks 2020.-2021. aastani – vaadake, kui pikalt ette need otsused tehakse. Selle kampaania algus on nüüd aktiivses faasis ja selle pärast pean päris palju ÜRO kohta õppima.

Meil oligi väga tore juhtum sellega seoses. Sõitsime New Yorki kohtuma ÜRO peasekretäri [António Guterresi] ja teistega ning küsisin, et kas saaksin mingisugusegi organogrammi selle organisatsiooni kohta, mille peale mulle vastati, et see on võimatu. See ei ole nagu Euroopa Liit, et viis põhiinstitutsiooni ja rida teisi institutsioone ning ongi kõik. See on peaaegu hoomamatu struktuur, aga see tuleb endale selgeks teha, sest see jääb nüüd minuga kaheks aastaks.

Hästi palju erinevaid tahke on selles töös: ettevõtjatega kohtumised, riigivisiidid teistesse riikidesse, mis on omamoodi tseremoniaalsed, aga ka kasulikud, sest püüame alati kaasa võtta äridelegatsiooni.

Pärast Soome visiiti on nii mõnigi ettevõtja tulnud mulle ütlema: «Mitu aastat proovisin, uks oli kinni. Tulime riigivisiidiga, uks oli lahti, isegi pärani». Vahel, kui tundub, et midagi kipub minema väga valesti, tuleb vestelda vastavate isikutega, kes neid otsuseid teevad, et ei läheks valesti.

Mida soovite presidendina saavutada ja mida tahate, et oleks teisiti?

Presidendi roll Eestis on tasakaalustada erinevaid võime ja kuulutada välja seadusi, aga ka näiteks anda kaitseväelastele auastmeid. See on suhteliselt tseremoniaalne ja igapäevaelu otsustamisest kõrvalseisev roll. Iga president otsustab ise, millega ta tahab süvitsi tegeleda.

Näen, et Eesti on riik, mis on piisavalt jõukas selleks, et pakkuda nendele inimestele, kelle elu on keerulisem kui tavalistel inimestel – puuetega inimestele ja vägivalla ohvritele – teistega võrdset kohtlemist.

Nende inimeste võrdselt kohtlemine tähendab suuremaid kulutusi, kui riik tavakodaniku jaoks tegema peab. Ja meie riik teeb, arvestades meie SKTd (sisemajanduse kogutoodang, mille järgi võrreldakse riikide majanduslikku arengut – Mõnikord) inimese kohta, vähem kui ta võiks. See on üks valdkond, millega tegelen süvitsi ja tahan tegeleda. Ja ikka seesama: igal hommikul tõused üles ja vaatad, et ka täna oleks Eestil siin maailmas turvaline.

Kuidas suhtute Rail Balticu ehitamisesse?

Väga hästi suhtun. Olen veendunud, et vähem rekasid maanteedel on kasulik meile kõigile. Siis on maanteedel turvalisem. Maksupoliitika suunab samuti suuri autosid vähem kasutama ja pigem kasutama raudteid. Meretranspordil on praegu keskkonnakahjud suuresti veel hinna sisse toomata, aga kindlasti see ühel päeval juhtub ning siis ei ole meretransport enam ka nii odav nagu praegu. Lisaks on raudteeveod täpsemad.

Rongiga jõuab kindlaks kellaajaks kohale, laevaga on see palju ebamäärasem. Rail Baltica vajab selleks, et olla majanduslikult edukas, ainult seda, et kümme protsenti Soome praegusest põhja-lõuna suunalisest kaubaliiklusest koliks Tallinnas üle rongile, mitte ei läheks laevaga allapoole edasi. Ainult kümme protsenti!

Ja me ei räägigi siin veel olukorrast, kus Arktikast hakkab laevaga läbi saama, vaid praegusest olukorrast.

Reisijateveo puhul on hästi keeruline teha prognoose. Tallinnast Berliini [hakatakse sõitma] kindlasti üsna vähe, aga tõenäoliselt päris palju inimesi hakkab sõitma kindlaid lõike sel trassil. Kui oleksime 15 kuni 20 aastat tagasi püüdnud teha Helsingi ja Tallinna vahelise laevaliikluse prognoosi ja keegi oleks pannud kirja, et viis miljonit soomlast – aga see on peaaegu Soome rahvaarv – sõidab igal aastal [üle lahe], siis ei oleks ka keegi seda uskunud, aga see toimub. Nii et kui on transpordiühendus, siis seda ka kasutatakse.

Meil on Rail Balticut väga vaja ka selle pärast, et asume Euroopa äärealal, aga kui tahame olla oluline osa Euroopast, siis peame olema temaga ka füüsiliselt tihedalt seotud. Nii et mina toetan väga Rail Balticu ehitamist.

Kõige tähtsam ongi see, et Euroopa inimesed teaksid, et Eesti on tähtis osa Euroopast – ja meile on see julgeoleku jaoks vajalik, et nad mõtleksid nii.

Seega peab neil olema isiklik side selle kohaga: äriline side, nad peavad olema siin käinud, nad peavad meid teadma ja tundma. Ja kui meid peaks ähvardama mingisugune oht, siis on nad kõik valmis meie eest seisma ja meie eest sõna võtma. See on meie jaoks väga tähtis, jääb alati väga tähtsaks, sest väikeriikidel on alati maailmas väga keeruline toime tulla.

Ajastud vahelduvad kogu aeg. On ajastud, kus riikidel on enesemääramise õigus, kuid katsetega väiksematelt riikidelt seda enesemääramise õigust ära võtta. Peame iga päev tegelema sellega, et jätkuks see maailm, mida täna tunneme, maailm, mis põhineb demokraatlikel väärtushinnangutel. Ja jätkuks ka siin, Eestis, mis on Euroopa Liidu kirdenurk. Selle kõige jaoks on meil vaja palju sidemeid.

Rail Baltica on üks selline ühendus. Meil on ju veel ka palju teisi ühendusi, nagu näiteks energiaturud või Baltic Connector – gaasiühendus Soomega. Näeme praegu vaeva, et välja mõelda, kuidas saaksime Balti riigid ära tuua Venemaa elektrisüsteemist ja viia nad Lääne-Euroopa omasse. Kõik need on tegevused, mis ühendavad meid Euroopaga, muudavad meid Euroopa loomulikuks osaks. Meie ise arvame, et oleme Euroopa väga loomulik osa, aga kusagilt Portugalist vaadates see niimoodi ei paista.

Mida tuleks Eestis teha, et elu oleks parem ning ühiskond ja majandus areneksid?

Arvan, et tuleb võimalikult vähe keelata ja võimalikult palju toetada neid, kellel on hästi erinevaid mõtteid.

Ei tohi kindlasti otsida seda ühte ja õiget suurt mõtet, mida tuleks teha selleks, et elu Eestis läheks paremaks.

See oleks minu poolt jäme viga, kui ütleksin, et leiame selle suure idee ja töötame selle nimel. Tänapäeva maailm on nii muutlik, tehnoloogia on nii muutlik, kõik muutub väga kiiresti. Sul peab olema vähemalt tuhat mõtet, selleks et üks nendest oleks edukas. Ja kui me kõik otsiksime nüüd seda ühte või ainsat ideed, siis ebaõnnestuksime peaaegu kindlasti.

Tegelikult on selliseid näiteid 1990ndatest, kui areng oli veel palju aeglasem, kus riigid on teinud otsuse toetada teatud majandussektoreid eriti hästi, et oleks arengut. Näiteks Soome on väga olulisel määral toetanud majanduse arengut riigi rahaga, aga nendes sektorites, mida peeti siis perspektiivikateks ja mis sellel hetkel olid seda. Aga niimoodi tehes muudame oma majanduse vähem vastupidavaks, sest kui meil on rohkem mitmesuguseid tegevusi, siis peame majanduskonjunktuuri muutustele lihtsalt paremini vastu.

Sellepärast ei tohigi riik kunagi öelda, et need mõtted või need majandusharud on need, mida toetame, paneme kogu oma jõu ja ressursi sellesse ning ülejäänud ideed ei huvita meid. Sest kaleidoskoop pöörab ja tekib mingisugune uus maailmapilt, uus tehniline lähenemine ja see, mis oli eile veel põhiline, on nüüd ebaoluline ja see, mis eile tundus täiesti servateema, on täna tähtis.

Sellepärast on väga halb, kui poliitikud räägivad, et neil on üks hea suur idee, mis tuleb kindlasti elu viia ning siis ongi meie tulevik helge ja kindlustatud. Vaatame kas või seda, et need telefonid, mis teil on täna taskus, on kümne aasta pärast [nii-öelda] kiviaegsed. Aga kui vaatame tagasi 20. sajandisse, siis läks ainult kaks asja põhimõtteliselt täiesti hapuks: üks oli hobuvanker ja teine petrooleumlamp. Kõik muu elas selle sajandi üle ja leidis kasutamist ka järgmisel sajandil.

Võrrelge seda muutumise kiirust ja siis saate aru, et 30-aastane arenguplaan ei ole tänapäeval enam lihtsalt mõeldav. Teame ainult mõningaid asju kindlalt: et inimesed tahavad olla vabad ja rõõmsad.

Ja sellepärast ongi oluline toetada vabadusi. Igal juhul toetada mõtte-, sõna-, ettevõtlusvabadust. See on see, millest tuleb turvaline tulevik. Igasugune mõtte- ja tegevusvabaduse piiramine selle nimel, et meil tuleks turvaline tulevik, on silmamoondus. Seda ei tohi lasta juhtuda.

Kas teate juba, mis toimub Eesti Vabariigi 100. aastapäeva vastuvõtul?

Tean, aga ei räägi.

Kas on reaalne oht, et Venemaa ründab Eestit? Ja mida teeksite siis?

Täna ei ole. Sellepärast ei ole, et Eesti kui NATO [liikmes]riik saab toetuda sellele, et kui Venemaa on ebastabiilsem, mida ta praegu kindlasti on võrreldes näiteks 15-aasta taguse ajaga, siis NATO hindab neid riske ja võtab tarvitusele vastavaid meetmeid.

Teame, et Eestis on täna NATO pataljon nagu ka Lätis, Leedus ja Poolas, aga see on kõigest pataljon. Selles mõttes see ei ole sõjaline, füüsiline kaitse. Aga selle sõnum Venemaale on järgmine: 18 NATO riiki seisavad siin, NATO kirdenurgas, NATO terviklikkuse eest.

Ja oluline on tähele panna, et nad ei kaitse siin Eestit, vaid iseennast. Väga sageli öeldakse – ja pean ka parandama teiste riikide poliitikuid –, et NATO tuleb teile appi. Ei tule. NATO kaitseb siin iseennast.

NATO-l on 70-aastane, isegi natuke pikem, 100-protsendiline õnnestumiste rida. Ta pole mitte kunagi ebaõnnestunud oma liikmete kaitsmisel, ka mitte külma sõja ajal. Külma sõja ajal oli samamoodi, et Nõukogude Liit ja lääne liitlased seisid joone peal vastastikku, lendasid igal õhtul lennukitega piki piiri ja näitasid, mis neil on seal tiibade all.

See ei ole muidugi meeldiv. Oleks märksa toredam, kui kõik riigid saaksid omavahel hästi läbi ja minule meeldiks ka väga demokraatlik Venemaa, kellega meil oleks normaalne kaubavahetus, sest Eestil oleks sellest ainult võita. Aga kahjuks on Venemaa nii ettearvamatu, et isegi majandussuhetes ütlevad meie ettevõtjad nüüd, et nad ei lähe Venemaale tagasi, isegi kui saaks uuesti Venemaaga äri ajada.

Tegemist on ettearvamatu riigiga, kes ei tunnista omaenda allkirja rahvusvahelistel lepetel. Selles mõttes on see olnud meile isegi hea, sest kui 15 aastat tagasi peeti meid Vene vaenajateks, kui rääkisime, et Venemaa ei ole lõplikult ohutu ning Venemaal võivad toimuda arengud, mis muudavad ta agressiivseks, sest ta ei ole asunud demokraatlikule teele, siis täna on kõik aru saanud, et kahjuks see on niimoodi. Sellepärast on meil ka lihtne saada oma liitlaste tähelepanu ja tuge. Isegi Euroopa Liit tegeleb kaitse-, mitte ainult majanduskoostööga, millega ta varem tegeles.

Ja ütleme ausalt, kui Euroopa Liit tegeleb kaitsekoostööga, siis siin piirkonnas on vähe neid riske, millele ta mõtleb. Ilmselgelt on Venemaa oht see, millele mõeldakse.

Kui minu käest küsitakse, kas muretsen, siis vastan alati vastan, et vaadake, jaapanlased elavad seismiliselt ohtlikus piirkonnas, aga ehitavad pilvelõhkujaid ja üldse ei muretse, vaid hoopis valmistuvad. Ja meil on siin samamoodi: meie elame geopoliitiliselt seismilises piirkonnas ja me ka ei muretse, me valmistume. Aga meil on üks oluline eelis jaapanlaste ees: võid valmistuda palju tahad, maavärinat ära ei hoia. Aga kui valmistud ja oled valmis ennast kaitsma, siis tõenäoliselt hoiad ära selle rünnaku. Ja see on meie selge eelis: geopoliitiliselt seismiline piirkond on ikkagi natuke mõnusam kui lihtsalt seismiline piirkond.

Me saame sellega hakkama. Iga päev. Aga kaitsetahe on väga tähtis. Näeme, et meie noored tahavad minna kaitseväkke ja olla reservväelased. Iga kaitseväe läbinu on väga uhke selle üle, kui ta vaatab e-riiki ja näeb sealt, mis on ta ametipost. Ja kui peaks toimuma reservõppe kogunemine või mobilisatsioon, siis nad teavad, mis on nende ülesanne. Meil on väga palju kaitseliitlasi, ka noori kaitseliitlasi. Võrumaal on näiteks veerand koolilastest noorkotkad ja kodutütred.

Meil on nii selge kaitsetahe, et sellist siili ei ole mõtet rünnata. Siil on meie kaitsetegevuse mitteametlik sümbol. Väike loom, hirmus okkaline. Teda ei ole lihtsalt mõtet hammustada, vastik on ja palju ei ole sellest ka tulu.

Me siin ise hindame, et Eesti on väga hästi kaitstud. Pool aastat tagasi, kui siin veel ei olnud NATO pataljoni, siis päris paljud välisajakirjanikud nägid ka siin konfliktiohtu, aga tänaseks on see laine maas. Juba Müncheni julgeolekukonverentsil panin tähele, et võrreldes paari varasema aastaga, mil see teema tõesti oli terav, justnimelt reaalse sõjalise konflikti oht, siis selle aasta teema oli selgelt geograafiaga mitte seotud: Venemaa katsed mõjutada interneti kaudu valimisprotsesse mujal Euroopas. See oli see, mida rohkem peljati, millest rohkem räägiti ja mis ongi olnud selle aasta reaalne risk.

Kuidas kaitseksite Eestit terrorirünnakute eest?

Eestit kaitstakse terrorirünnakute eest iga päev. Eestil on julgeolekuorganid, kes jälgivad inimesi, kes mõtlevad imelikult, kel võiksid olla radikaalsed ideed ja kes võiksid tahta korraldada siin midagi. Sellest tööst ei räägita kunagi palju, aga see töö käib kõikjal Euroopas.

Loomulikult ei ole kunagi sajaprotsendilist garantiid, aga teame üsna hästi, mis toimub Eestis. Eestis on terrorioht jätkuvalt madal. Sel lihtsal põhjusel, et see ei ole koht, mille ründamine oleks sümboolse väärtusega nendele, kes täna võivad tahta terrorirünnakuid korda saata.

Samas on ka selge, et kui me ei valvaks ja ei hoolitseks selle eest, et siin oleks turvaline, siis võiks siin midagi juhtuda lihtsalt sellepärast, et seda on siin lihtne korraldada. Ja et nii ei oleks, tehakse iga päev tööd.

Kas räägiksite oma lapsepõlvest?

Mida tahaksite täpsemalt teada?

Mis on näiteks teie lapsepõlve üks toredamaid mälestusi või meeldejäävamaid hetki?

Üks meeldejäävamaid hetki – ma ei tea, kas see on just üks toredamaid mälestusi – on kindlasti see, kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias. Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.

Arvan, et see vari ongi raudselt minu lapsepõlve kõige eredam ja meeldejäävam mälestus. Sinna juurde kõik need nördimused selle üle, et kui läksid poodi ning ei osanud vene keelt, siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa. Tal oli täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida ja see tekitas pidevalt sellist nördimapanevat enesetunnet. Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv.

Minu meelest polnud see võimalik, sest teadsid ju kogu aeg, et midagi on väga valesti. Mul on raske aru saada, kuidas oli 1970ndatel või 1980ndatel Eestis võimalik kasvada nii, et sa ei pidanud seda kõike enda jaoks oluliseks. Minu jaoks on see kindlasti oluline lapsepõlve vari. Ka mu lemmikraamatud tollest ajast olid sellised, mis rääkisid lugusid vabast maailmast, vabast elust, vabast ühiskonnast.

Mulle meeldis näiteks «Bullerby lapsed», kus lauldi, et «nüüd rootslased tulevad mürinal kõik», ja lehvitati Rootsi lipuga. Kõik sellised asjad sobitusid sinna [vaba ühiskonna] mustrisse. Meil ei olnud ja neil oli. Kusjuures kõik see materiaalne külg, mis oli Lääne-Euroopas, see tundus nii ebaoluline. Just see, et sa ei tohi öelda, mida mõtled – see oli kõige olulisem.

Kas sellel oli mingi konkreetne põhjus, miks teile kodus sellised sõnad peale loeti?

Arvan et see oli nagu kõigil teistel, kuna meil kodus räägiti Eesti kunagisest vabadusest ja suured inimesed lihtsalt panid tähele, et lapsed kuulavad kuskil laua all peidus, kuidas suured inimesed vaidlevad. Need vaidlused võisid olla suhteliselt huvitavad.

Mäletan oma sugulasi vaidlemas selle üle, kas Nõukogude ajakirjandus ikka kehtestab suuremaid sõnavabaduse piiranguid, kui seda tehti [Konstantin] Pätsi ajal. Täiesti legitiimne küsimus kuskil 1970ndatel.

Lihtsamad vaidlused olid selle üle, kas võis olla, et Eesti Vabariigi ajal andsid talulehmad rohkem piima kui kolhoosi ajal. Tollal andsid kolhoosilehmad tavaliselt vist 4000 liitrit [aastas] ja nemad väitsid, et nende lehmad andsid juba Eesti Vabariigi 7000 liitrit. Isegi selle infoga oleks võinud koolis – ütleme nii – sattuda valvsa tähelepanu alla. Ei olnud üldse palju vaja.

Mida peale «Bullerby laste» veel lugesite?

Lugesin kõike. Sel ajal oli ju nii, et raamatuid ilmus täpselt nii palju, et jõudsid nad kõik mitu korda läbi lugeda. [Astrid] Lindgren oli kindlasti üks mu lemmikuid. Eesti kirjanikest oli see Silvia Rannamaa. «Silja, päikesekiir ja maailm» (autor Silvia Truu – Mõnikord) oli selline hästi helge raamat, mis on mul meeles. «Kadri»  ja «Kasuema»  (autor Silvia Rannamaa – Mõnikord) olid muidugi kõike muud kui helged. Aga see õpetas hindama seda, mis sinu elus kõik siiski oli. Lugesin ka läbi kõik suurte raamatud, mida sain kodust kätte. Eriti suviti, kui ei olnud eriti midagi teha.

Mäletan, et lugesin Prantsuse kunstniku [Hendri de] Toulouse-Lautreci elulugu, kui olin nii seitsme-kaheksa-aastane. See oli tohutu põnev raamat, aga sa poleks seda muidu ette võtnud, kui sul oleks olnud teha midagi muud põnevat. Parasjagu siis järelikult ei olnud. [Erich Maria] Remarque 'i [teoseid] sai loetud umbes kümneaastaselt. Mihkel Mutil oli üks tore raamat «Französisch», mis rääkis tõusiklikkusest ühiskonnas. Kõike sai loetud, ka Nõukogude lastekirjandust. Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: «Vasjok Trubatšov ja sõbrad» – Ukraina partisanidest, «Paradiisilapsed» – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.

Kuidas saite presidendiks?

Sain presidendiks nii, et valimised riigikogus ja valijameeste kogus ei andnud võitjat. Valimised läksid tagasi riigikogusse, kellel oli erinevaid variante, kuidas valimistega edasi minna. Nad arutasid asja ja tegid lõpuks mulle ettepaneku kandideerida ja kohtuda kõigi riigikogu kuue fraktsiooniga. Minu toetamiseks koguti 90 allkirja 101st (riigikogus on 101 liiget – Mõnikord), mis näitas, et mul võiks olla piisavalt lai toetus, et saada valituks. Nii ka läks, sain 81 häält. Aga see põhjus, miks just mina – seda ma ei tea. Mina ju ei olnud riigikogus nende arutelude juures.

Kas teile meeldib olla president?

Rääkisime juba sellest, et see pole õige kategooria (et kas meeldib või meeldi – Mõnikord). Tunnen vastutust selle töö ees ja tunnen, et suudan kanda seda vastutust. Tunnen, et suudan tagada Eestile rahvusvaheliselt piisavalt kontakte selleks, et see oleks meile täiendav kindlustuspoliis meie julgeoleku ja iseseisvuse hoidmisel. Tunnen, et mul on Eesti rahvale midagi öelda. Juba rääkisime suuremast tähelepanust sotsiaalteemadele. Kui vestlen inimestega Eestis, näiteks omavalitsusjuhtidega, siis arutame koos seda, mis võiks olla paremini, mida võiks teha teisiti, mis on eri osapoolte roll ja vastutus – see kõik meeldib mulle väga.

Milliseid uusi võimalusi on andnud teile presidendi amet?

Ma ei mõtle sellest nii, et mis võimalusi see mulle annab. Töötan Eesti jaoks, Eesti huvid tulevad enne kõike. Saan väga pahaseks, kui ma mõnikord näen, et poliitilistes diskussioonides eelistatakse erakonna huvisid Eesti huvidele. Mul on väga tore meeskond siin Kadriorus. Mul on väga vahvad julgestustöötajad, mind ümbritseb hästi palju heasoovlikke inimesi. See on kahtlemata tore.

Kas olete kogenud presidendina midagi, millega te varem pole kokku puutunud? Mingid täiesti uued asjad?

Võib olla see, et kipun endiselt alahindama seda, et kui lähen sõpradega kuhugi kontserdile, näiteks suvel Muhu laulupeole, oma vabast ajast, siis see ei tähenda, et sellest ei kujune institutsionaalne üritus. Ma ei saa sealt ära tulla, siis kui tahan. Pean olema korralikult ürituse lõpuni, muidu oleksid inimesed väga kurvad, kui oleksin poole pealt ära läinud.

Teisest küljest oli ka Kaspar (presidendi kõige noorem laps – Mõnikord) kodus väga kurb, sest ta ootas mind – olin lubanud talle poole pealt ära tulla. Sellised olukorrad on olnud uudsed. Aga teistpidi on see tore, sest näitab, et Eesti rahvas hoolib oma presidendist. Olen seda ka selgelt tajunud, et võrreldes eelmise sügisega vaatab mulle rahva seast kohtumistel vastu palju säravaid silmi.

Rahva säravad silmad – see on huvitav! Kas tunnete, et rahva seas on ootused teie kui presidendi suhtes kõrgemad kui mõne eelkäija suhtes?

Ma ei usu. Sellepärast, et tegelen ise sellega iga päev, et meenutada Eesti inimestele, et Eesti president on primus inter pares («esimene võrdsete seas» ladina keeles – Mõnikord), ja et Eesti on riik, kus võim on hästi jagatud. Võimu kontsentreerimist on vaja igal juhul vältida. Need on meie 1930. aastate vigade haavad, mida parandame, tagades seda, et mitte ühelgi isikul poleks väga suurt võimu. Isegi kui see üks isik parasjagu tahaks Eestile kõige paremat, siis puudub garantii, et ka järgmine tahaks. Pean päris tähtsaks ka seda, et Eesti inimesed täpselt ja õigesti tajuksid, et selliseid ootusi ei oleks.

Kas tunnete siis, et rahval on suuremad ootused, kui suudate täita?

Ma pole lubanud midagi muud kui küsida kriitilisi küsimusi ja olla nõudlik. Mulle tundub, et inimesed saavad aru, et see on päris hea stiilivalik olukorras, kus sul võim on piiratud. Ma ei taju, et need ootused oleksid ülearu kõrged, et peaksin Eesti elu ühe korraga heaks tegema.

Kas rahvas peaks teid presidendina nägema kui inimest, kellel on võim, või presidendina, kes on mitte just päris sõber, aga nende jaoks ikkagi nagu oma inimene?

Saan teie küsimusest vist aru. Tahaksin, et inimesed näeksid oma presidenti sellisena, kes neid toetab ja kes alati hoiab pöialt, et neil õnnestuks oma unistused ja ideed ellu viia.

Kui palju on teil vaba aega?

Ei olegi. Mul on ikka üsna väikesed lapsed ja kindlasti kõik see aeg, mis ma ei ole tööl, tegelen nendega. Välja arvatud üks erand: kui ma ei saa teha mingilgi moel sporti, siis mu pea ei tööta. Umbes kolm-neli korda nädalas, suvel mõnikord ka viis, proovin väljas midagi teha. See võib olla mõnikord keeruline. Kui novembris oli jäine ja tuuline, siis siin Pirital oli päris karm joosta. Olen lihtsalt jõuga seda oma graafikusse korraldanud.

Leppisin oma ihukaitsjate meeskonnaga kokku, et kui nad näevad minu päevas ükskõik kas hommikul või õhtul kahetunnist auku, siis pole küsimus selles, kas lähme trenni, vaid mis trenni teeme.

Kuidas te niisama linna peal käite? Kas käite alati ja igal pool ihukaitsjatega?

Jah, aga käin küll niisama linna peal. Lihtsalt lähen ja teen seda, mida ikka teen. Kui vaja või on soovi, käin Selveris, kohvikus. Nad [ihukaitsjad – Mõnikord] on mul lihtsalt kaasas.

Kuidas on teie pere, eriti lapsed, muutustega harjunud?

Ega lõpuni kindlasti ei olegi. Sellega ongi keeruline harjuda, et oled kõrgendatud tähelepanu objekt. Lahendame seda niimoodi, et nendesse puutuks see võimalikult vähe. Te ei leia ajakirjandusest väga palju pilte, kus on kogu pere peal. Põhjuseks on see, et kaitsealune isik olen mina, nemad ei ole. Neid ei kaitseks avalikkuse tähelepanu eest linnaruumis mitte keegi, ja sellepärast ongi parem, kui inimesed nii täpselt ei teagi, kes nad on ja kus nad on.

Põhiline muutus nende jaoks on selles, et ema on nende jaoks veel vähem. Neil ei olnud ema ka enne palju, sest minu töö ongi olnud selline väga ringirändav. Aga nad on väga iseseisvad ja saavad hakkama. Lisaks on Eestis olemas ka poiste suur õde ja vend, kes saavad vajadusel toimetada nendega ja toetada neid. Nad on tegelikult hästi kohanenud. Kasparile ja Georgile meeldib Eestis koolis käia.

Kus koolis nad käivad?

Kodu lähedal, Tallinna Nõmme gümnaasiumis.

Kas tunnete oma vanast elust Luksemburgis puudust?

Ei tunne. Olen alati teadnud, et Luksemburgis töötamine ja elamine oli ajutine. Et tulen sealt tagasi Eestisse ja ilmselt sellepärast ma alateadlikult ei lasknud sinna juuri alla kasvada. Tegin selle otsuse, et tulen Eestisse tagasi juba enne, kui tekkis presidendiks kandideerimise oht. Ootasin juba pool aastat asendust Euroopa Kontrollikotta.

Miks eelmine president [Toomas Hendrik] Ilves ei saanud puhkust võtta?

See ei olnud niimoodi. Vastupidi, kõigil varasematel riigipeadel oli ette nähtud õigus võtta puhkust. Aga seda puhkust ei saanud välja võtta sellepärast, et seadusandja oli kujundanud olukorra, kus riigikogu esimees peaks loobuma oma riigikogu mandaadist, tulema Kadriorgu asendama riigipead ja riigikokku peaks tema asemele tulema asendusliige. Poleks reaalne niimoodi teha iga kord, kui president võtab kolmeks või viieks päevaks või nädalaks puhkuse.

Seetõttu tekkiski olukord, et paberite järgi ükski president ei puhanud, kuigi tegelikkuses nad muidugi puhkasid, kui oli võimalik võtta vabu päevi.

See seadus muudeti meie palvel ära: nüüd on nii nagu parlamendi liikmetelgi, et president puhkab siis, kui see on võimalik. Seda ei vormistata puhkusena: sa võtad endiselt telefoni, tuled kohe kohale, kui seda on vaja, keegi sind ei asenda. Ja kui töögraafik võimaldab, saab mõned päevad või koolivaheajanädala võtta ka rahulikumalt, nii et igapäevane kontoris viibimine pole tingimata vajalik. Nii on see loogiline ja toimib enamikus riikides maailmas.

Kuidas üldse puhkate? Kas olete kodus ja veedate aega, näiteks lugedes?

Olen õppinud väga kiiresti puhkama. Kaks vaba päeva tähendab juba pikka puhkust. (Muigab.) Talvel käisime lastega nädala suusatamas. See suvi loodan olla Saaremaal, käia paadiga sõitmas. Kevadel oli paar päeva aega käia laidudel, vaadata, kuidas loodus ärkab.

Kus laidudel president käib?

Ei ütle, sest ma ei taha sellest avalikult rääkida, kus hulgun ringi. See on minu väike saladus.

Kas teil on mingi saavutus, mille üle olete oma töös kõige uhkem?

Mul on päris palju saavutusi, mille üle olen uhke olen, aga need saavutused on kõik tulnud meeskonnatööna. Tean asju, mille üle olen väga uhke, aga need on peamiselt sellised asjad, millest ma ei räägi mitte kellelegi mitte kunagi. Olen vägagi meeskonnamängija ning tahan, et meie riigil läheks tervikuna hästi.

Mida te soovitaksite Luksemburgi Eesti noortele?

Need, kes on üle 16 aasta vana, oleksid Eestis valimisealised. Need, kellel on Eestis aadress, on seda ka praegu.

Võiksite vähemalt mõelda, et kui oleksite Eestis, siis kuidas teie teeksite oma valimisotsuse. Seda, kas teeksin, ei maksa üldse mõelda, sest noored peaksid kõik käima valimas ja valimisteks valmis olema. Kohalikud valimised on väga hea harjutamise koht, kus õppida lugema väljakäidud mõtteid ja programme ning saada aru, mis on teile tõeliselt oluline.

Soovitan mõelda, kumb on olulisem: kas see, kui keegi lubab tasuta lõunaid või see, kui keegi lubab teid toetada, kui te tahate ette võtta midagi oma kodukandi elu parandamiseks. Need on kaks erinevat poliitilist kultuuri, tasub mõelda, kumb teile rohkem sobib.

Tasub jälgida poliitikute moraalset palet, vaadata, milline on nende minevik ja millega nad on varem tegelenud, kas nende kappides on luukeresid, kas on põhjust arvata, et nad on võinud teha oma otsuseid mitte tingimata oma kogukonna parematest huvidest lähtudes. Ka juhul, kui te ise ei lähe valima, sest ei ole Eestis aadressi, siis neid harjutusi tasub noortel teha kindlasti.

Ja peale selle püsite te niimoodi ikkagi Eesti elu ja asjadega kursis ning jääte eestlasteks. See on väga oluline. Minu arusaam eestlane olemisest on see, et eestlane on hargmaine rahvus, nad elavad kus iganes. Meil on olemas e-riik, mida teistel ei ole. Oleme palju rohkem üksteisele kättesaadavad, ükskõik, kus maailma nurgas oleme. [Tartu] ülikooli rektori ametisse nimetamise kõnes mainisin, et minu arvates peaks olema võimalik nii Eesti kooli kui ka Eesti ülikooli tarbida kusiganes maailma nurgas.

Arvan, et umbes viie aasta perspektiivis kindlasti on ka niimoodi. Nii meie ajakirjandus kui ka meie haridus lähevad inimestele järele sinna, kus nad on. Geograafia muutub järjest vähem tähtsaks igasuguste tööde ja tegemiste osas. Olge eestlased seal, kus olete, ja kui keegi ütleb, et te justkui ei ole päris sellised eestlased nagu need, kes siin kodus on, siis ärge kuulake!

Mis on elu mõte?

Minu elu mõte on täitsa selgelt see, et Eesti oleks endiselt turvaline ja arenev koht. Et Eestil läheks hästi.

Siis ka, kui mina siit elust lahkun. See on olnud minu elu mõte päris kaua. Ka näiteks Euroopa institutsioonides töötades meie kõik – Siim Kallas, Henrik Hololei, mina, Maive Rute, Signe Ratso, Küllike Jürimäe ja teised –, mõtlesime iga päev oma tööd tehes alati natuke ka eestlaste mainele, meie rahvusvahelisele mainele. Väike riik vajab väga tugevat rahvusvahelist mainet. Selleks, et tal oleks sõnaõigus ja selleks, et lisaks sõnaõigusele teda ka kuulataks.

Kui Eesti sai uuesti iseseisvaks, siis läks mõni aasta aega selle täielikuks kohalejõudmiseks, kui habras meie iseseisvus tegelikult ikkagi on. Igasugune hea olukord on maailmas alati habras. Maailm on selline sebra, valged ja mustad triibud vaheldumisi. Ja kui oled siis selle valge triibu otsa peal, siis tuleb õppida seda nii laiaks venitama kui vähegi võimalik.

Intervjuu Mõnikord veebilehel.