kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Kersti Kaljulaid: Eesti ei ole vaene riik", Lääne Elu

Kersti Kaljulaid.
© Arvo Tarmula/Lääne Elu

02.04.2017

Kaire Reiljan


Kolmapäeval Läänemaad väisanud president Kersti Kaljulaid astus pika ja külastustest tiheda päeva lõpuks sisse Lääne Elu toimetusse, et anda usutlus maakonnalehele.


Olete enamiku Eesti maakondi juba läbi käinud, miks alles nüüd Läänemaale jõudsite?

See on suuresti juhus. Külaskäik sõltub sellest, kuidas omavalitsusjuhtidele ajaliselt sobib.


Teil on Läänemaaga olnud ka isiklikum side – suvekodu Lõuna-Läänemaal. Kas sellest sidemest on midagi ka säilinud?

See maja ei kuulu enam meile, aga ma kahtlustan, et mu vanem poeg maksab oma maksud Hanila valda. Meil oli Läänemaal koht, kus olla siis, kui mu vanemad lapsed olid väikesed ja meil ei olnud Tallinnas oma murulappi. Luksemburgis elades polnud mul aga võimalust selle eest hoolitseda ja nii müüsime selle headele sõpradele, kellest ma uskusin, et sellest saab tore koht neile, kui nende lapsed on väikesed.


Kui tänase ringsõidu juurde tulla, mis oli see, mis teid Läänemaal nähtust kõige rohkem üllatas?

Tegelikult ei saa ma öelda, et üllatas, sest ma teadsin seda. Ma teadsin Uuemõisa töökeskust. Teadsin, et seal tegutseb AS Hoolekandeteenused, aga ka seda, et sinna juurde on kohalikud elanikud teinud MTÜ, et nendel peremajades elavatel inimestel oleks toredat tööd ja meeldivam keskkond töö tegemiseks. Tore kogukondlik tegevus koos riikliku teenusega oli just see sümbioos, mida ma näha lootsin ja ka nägin.

Mis on hästi tore ja mida ka ASi Hoolekandeteenused juht Maarja Mändmaa palus rõhutada, et haapsallased on tolerantsed teistsuguste inimeste suhtes. Tahan ka omalt poolt, tuginedes Maarja sõnadele, kiita siinse piirkonna inimesi. Haapsalu inimesed on vastuvõtlikud teiste muredele. Teil elab siin ka neid, kes on tulnud Euroopasse peitu oma kodukandi hädade eest, ja te olete nad vastu võtnud.


Kui hea pildi maakonnast nii lühikese visiidiga saab?

On tore, et inimesed, kes siin elavad, ja ettevõtjad, kes siin ette võtavad, pole siin mitte sellepärast, et nad pole leidnud teist väljapääsu, vaid sellepärast, et nad tahavad siin olla. Nad on otsinud võimalusi teha ja arendada oma ettevõtet just siin, trotsides tööjõupuudust ja teinekord võib-olla ka halbu transpordiühendusi. Käisin Narma OÜs, mis on väike nišitootja. Rääkisime nii seal kui ka mujal, kuidas nišitoote puhul, olgu see siis Haapsalu pitsist rätik või vaip, nagu Narmas, on kogu globaalne turg kättesaadav ka Haapsalust või Lihulast. Paarkümmend aastat tagasi ei olnud kindlasti võimalust, et ka väga pisike ettevõte saaks oma toodangut saata paarikümnesse riiki. Tänapäevane maailm muudab õnneks geograafia vähem oluliseks. Arvan, et päris varsti ei tunneta me enam muret, et mõni koht asub keskusest kaugel.


Ütlesite ka Oru kooli lastele, et varsti pole enam oluline koht, kus tööd teha. Teisalt on väikeseski kohas peale hea internetiühenduse vaja kooli, poodi, postipunkti, kust omavalmistatud kruus saata kliendile teise maailma otsa. Praegu kaovad need maalt.

Kui on rohkem töökohti, mis toovad tulu siinse piirkonna elanikele, siis laekub juba rohkem makse, mille eest saab vähemalt teed heas korras hoida. Väga tähtis on, et teedevõrk ja transport toimiks. Kui praegu teame, et Euroopas ilmselgelt ei hakata autotranspordile väga palju võimalusi juurde looma ega anna läbilaskevõimet kuigivõrd suurendada, siis raudteetransport on see, mis võiks olla tulevikus perspektiivikam. Haapsallased on ju kaua oodanud, et ehk tuleb raudtee tagasi. Ehk tuleb.


Olete nüüd suurema osa maakondi läbi sõitnud, kohtunud ja rääkinud inimestega. Kuidas teile tundub, kas nägemus Eesti riigist Tallinnas ja maakondades erineb?

On üks üsna oluline erinevus. Tallinnast väljaspool on inimesed minu 24. veebruari kõnes märganud kogukondade Eesti teemat. Tallinnas sellele erilist tagasisidet ei olnud. Kõige suurem erinevus tundub olevat, et kohalik elu toetub külale, alevile, kogukonnale ja kohalike elanike ettevõtlikkusele. Nüüd on väga tähtis, et pärast haldusreformi, kui oleme piiride joonistamise ükskord ometi lõpetanud, oskaksime seda kohalikku kogukonda toetada, enne kui ta väsib. See on väga tähtis. See on haldusreformi tõeline sisu.


Piirid on meil Läänemaal teatavasti väga hell teema.

Ei olegi ju väga halvasti välja kukkunud.


Lõuna-Läänemaa kaotamine on maakonnale väga valus.

See võibki niimoodi tunduda. Inimesed on harjunud, et nad on Läänemaa osa ja nii see ka on. Kui aga mõelda, et Pärnust mõnikümmend kilomeetrit põhja pool olles tõenäoliselt ümber lahe poodi ei sõida, on võib-olla tehtud otsus mõistlik. Ju siis tolle kandi inimestele paistis niimoodi, Haapsalust ilmselt paistab jälle teistmoodi. Oluline, et see on olnud inimeste valik.


Pealinnast väljaspool elades paistab, et palju on ebakindlust, ning seda süstivad ka valitsus ja riigikogu oma otsustega, mis vahel sõidavad inimestest üle. Kas teile pole sellist muljet jäänud?

Üks on kindel: miraaž, et riik ja kohalik omavalitsus korraldavad inimeste jaoks kõik kindlalt ära ja kolm põlve ette, nagu on püütud seda Lääne-Euroopas pikka aega kujutada, pole olnud jõukohane ei Lääne-Euroopa riikidele ega ole ka meile. Meie eelis on, et olemegi harjunud mõtlema, kuidas ise toime tulla, toetama oma peret, tegelema oma kogukonna või asumiseltsiga ja lootma, et siis ka kohalik omavalitsus meid selles tegevuses toetab. Minu arvates on see jätkusuutlik mudel. See võiks vähendada ka ebakindlust, mida elu üha kiirem muutumine paratamatult tekitab.

Ütleme, et kui eelmisel sajandil läks tõeliselt halvasti kahes sektoris – veohobused ja petroolilambid –, siis see, mis oli 15 aastat tagasi täielik uudis, on nüüd vaadates kiviaeg. Maailm lihtsalt muutub kiiresti ja seda me muuta ei saa. Midagi ei ole teha, me peame selle kiire muutumisega leppima.

Mulle tundub, et nüüd, mil kohalikud omavalitsused saavad suuremaks, jääb ehk vähemaks ka mittevajalikku harmoniseerimist. Arvan, et see on haldusreformi positiivne külg.


Te loodate haldusreformile?

Ei ole eriline saladus, et olen juba sajandivahetusest alates arvanud, et haldusreform tuleks kiiresti ellu viia. Võib-olla olnuks kõigile lihtsam, kui oleksime lähtunud printsiibist: üks maakond – üks vald. See ei oleks võtnud nii palju energiat kui piiride joonistamine ja see jaotus oleks ka mõnel pool, mitte siin, saanud loogilisem.


Olete öelnud, et olete kohal, kui on ohus meie julgeolek ja nõrgematele tehakse liiga. Kes on tänapäeva Eestis need, kellele liiga tehakse?

Olen öelnud, et olen kohal ka siis, kui ohus on meie vabadused, mitte ainult julgeolek. Eestis ei ole süsteemselt tõrjutud gruppi. Aga meie sissetuleku taset vaadates peaks meie riigieelarves olema ruumi korraldada eelarve kasutamist nii, et abi saaks need, kes tõesti ise hakkama ei saa ja vajavad tuge. Võtame siin raske puudega lapsi kasvatavad pered – et me jaksaks neid rohkem vati sees hoida. Me peame seda suutma.

Minu arvates ei peaks me liigselt panustama näiteks ettevõtluse tugisüsteemidesse ja sellesarnastesse struktuuridesse, vaid peame rohkem mõtlema, kuidas olla väärikas ja lasta kõigil olla väärikas. See töö, mida me näeme kas või sealsamas ASis Hoolekandeteenused, kelle otsused siin ja seal vahel ka küsimusi tekitavad, on just nimelt küsimus nõrgemate väärikusest. Sellistesse kohtadesse peame rohkem panustama.

Meil on harjumus mõelda, et meil on vaene riik ja me ei suuda teha nii head sotsiaalsüsteemi kui jõukamad riigid. Me ei ole vaene riik. Me oleme keskmise sissetulekuga riik ja nutikalt toimides saame endale päris palju lubada.


Mis on teie meelest kolm kõige suuremat probleemi, millega peaksime siin Eestis tõsisemalt tegelema?

Minu arvates on üks oluline probleem valimisaktiivsus. Palun igal pool noortel seada eesmärgiks, et nüüd, kui valimised tulevad, oleks noorte valimiskatiivsus sada protsenti. Ülejäänud probleemid saabki tegelikult defineerida valija. Mida selgem on signaal valijalt valitavale, seda paremini jõuab kohale ka informatsioon sellest, mida tuleb teha.

On veel üks üldine probleem: Eesti inimesed, kes pole kunagi elanud teistes Lääne-Euroopa riikides, muretsevad natuke sellepärast, et oleme justkui kehvemad ja tuleme kehvemini toime. Ei ole nii. Mahajäänud piirkondi ja ka rohkem arenenud suuremaid keskusi on kõikides riikides. Need probleemid on universaalsed ja ka jõukamas riigis on ääremaal toimetulekutase meie omaga võrdlemisi sarnane.

Oleme harjunud mõõtma absoluutset sissetulekut, aga kui võrrelda näiteks kinnisvarakulusid, näeme, et tegelikult on elu Eestis, ka tänu meie puhtale loodusele ja suurepärasele administratiivkeskkonnale, võrdlemisi meeldiv.


Olete mitmeid asju teinud teisiti kui teie eelkäijad. Kas teile on presidendiamet töö nagu iga teine või on see institutsioon?

Esiteks ei tee ma kindlasti midagi väga teisti kui minu eelkäijad. Iga president toimetab selles ajas ja ruumis, mis talle on antud ja vastavalt sellele, mida ta on oma valijatele lubanud, isegi kui neid valijaid on vaid 81. Ma lubasin olla alati kohal, kui kõne all on meie julgeolek ja vabadused või tehakse liiga kõige nõrgematele – selle põhimõtte järgi ma oma tööd ka korraldan.

Loomulikult ei ole see töö nagu iga teine. See on suure vastutusega töö, mille oluline osa on kahtlemata see, mida Eesti inimene võib-olla ei näe ega selle peale väga mõtle. See on töö, mida tehakse Müncheni või Brüsseli julgeolekufoorumitel, mis tähendab olla lähedal teistele riigijuhtidele, olla lähedal teistele Euroopa tulevikust mõtlejatele ja meie NATO liitlastele. Tunnustada meie liitlasi ja partnereid ka selle eest, mida nemad on viimasel paaril aastakümnel teinud selleks, et oleme praegu siin, kus me oleme. See on väga oluline töö, mida Eesti inimene ei näe.

Täpselt sama oluline on rääkida Eesti inimestele muuhulgas seda, millest mõtleb Euroopa Liit, millest mõeldakse NATOs ja jagada kas või neidsamu mõtteid, nagu täna siin teiega oleme jaganud.


Artikkel Lääne Elu veebilehel.