- Reset + PDFPrindi

"President: Meil pole põhjust hirmu tunda", Pärnu Postimees

© Ardi Truija

04.02.2017

Siiri Erala


Sel nädalal Pärnut külastanud president Kersti Kaljulaid kinnitas, et eestimaalastel pole põhjust tunda end kuidagi alaväärsena ega karta.


Kas presidendiamet on see, mida oskasite oodata või olete kogenud midagi üllatavat?

Ma arvan, et selles ametis tuleb vastata Eesti rahva ootustele, mitte iseendale ootusi seada. Olen pakkunud arutelusid tuleviku ja meie lastelaste Eesti üle.


Teie presidendiaeg on alanud visiidirohkelt. Mis on olnud nende külastuste peaeesmärk: kas pigem ennast tutvustada või huvi Eesti inimeste käekäigu vastu?

See töötab kindlasti mõlemat pidi. Olen saanud inimestega palju oma mõtteid arutada ja leidnud kinnitust, et meil leidubki rohkelt kogukondi, kes tahavad panustada kohaliku elu paremaks tegemisse ja näevad selles 21. sajandi õmblusteta ühiskonnamudelit.

Igaüks peaks saama kohaliku omavalitsuse toel luua enda ümber just sellise Eesti, nagu tema kogukond parasjagu tunneb ja tahab. Tundub, et see on võimalik, ja ma arvan, et see ei ole väiksem innovatsioon kui meie e-riik.


Milline mulje on jäänud visiitide põhjal sellest, kuidas Eestis elatakse? Kas hästi?

"Hästi" on väga suhteline mõiste. Üks, millest meie inimesed võiksid paremini aru saada, on see, et oleme täpselt sama head ja nutikad, targad korraldama oma elu nagu Lääne-Euroopa riikide kodanikud, ametnikud, ettevõtjad. Me ei jää milleski alla. Me ei vaja lisahooldust. Me pole postsovetlik riik, vaid tavaline Euroopa maa.

Meie sissetulekute tase on küll märksa madalam kui paljudes Euroopa riikides, aga vähese bürokraatia ja kogukondi võimestava kohaliku omavalitsusega suudame seda juba praegu üsna suurel määral hüvitada. Kui mõtleme sellele kui kompenseerimismehhanismile, annab see meile võimaluse elada täpselt sama hästi kui keskmine lääneeurooplane.

Tuletan meelde, et ega kusagil ei ole suudetud vaesust välja juurida. Miinimumpalgaga on igal pool väga keeruline hakkama saada ja keskmise töötasuga saab toime tulla ainult keskpäraselt.


Kas keegi on julgenud muresid kurta või pannakse presidendi tulekuks end ehteisse ja näidatakse elu paremat poolt?

No kui sa ikka lähed naiste varjupaika, siis sulle ka muresid kurdetakse. Olen päris palju suhelnud nende vabatahtlikega, kelle töömaa ei ole alati seotud ilusa ja heaga. Muidugi räägime sel juhul probleemidest ausalt. Neile valdkondadele tahaksin rohkem tähelepanu pöörata: vägivallaküsimused, kuidas aitame elu hammasrataste vahele jäänuid.


Mida te Pärnumaa külastusest kaasa võtate? Kas mõne põneva kingituse?

Jaa, kutsehariduskeskus kinkis mulle leiva, mis lõhnab väga hästi ja tehtud pikka aega elus hoitud juuretisega. See oli nende enda meisterdatud kotis, ise valmistatud lõikelaual. Linnavalitsus kinkis mulle keraamilise taldriku, mis jääb seda piirkonda meenutama.

Mulle väga meeldis see energia, mis valitses haridusjuhtide aastakonverentsil.

Pärnus on imeilus vabadussõja monument, kuhu me viisime pärja ja mõtlesime korraks nendele, kes on meie eest langenud, ja neilegi, kes kaitsevad praegu Eesti riiki. Seda saab nüüd õnneks teha Eestist kaugel, aga ei ole sellepärast vähem tähtis. Me oleme 20 aastat maailma turvalisusesse panustanud ja see loob meile kindlustunde, et saame üksmeelsete riikidega tagada turvatunne siingi piirkonnas, rääkigu välismaised ajalehed, mida tahavad.


Just Rootsi suures päevalehes ilmus hiljuti artikkel, mis rääkis meil valitsevast sõjapaanikast. Kasutati sõnastust "eestlaste elu ja surma küsimus".

See tuli meil jutuks Rootsi riigi juhtidega. Nemadki tajuvad, et kogu Läänemere piirkonda suhtutakse ebaõiglaselt. Praegust olukorda ei ole mõtet võrrelda külma sõja ajaga, tänapäeval räägitakse omavahel rohkem kui tol ajal. Nii et suhted on isegi paremad.

Aga ega NATO heidutus ei seisa koos paberist või nailonist vihmavarjust, vaid varustusest ja vägedest. Ja see just tagabki rahu.

Ilmselgelt on meil ühes kõikide Läänemere-äärsete riikidega vaja meenutada ülejäänud maailmale, et kahjuks pinged on olnud meie elu osa. Alati. Nendele tuleb adekvaatselt reageerida. Ei saa jätta välja tegemata jätta, sellepärast et muidu puhkeb paanika. Ikka tuleb reageerida, et tõelist ja ohtlikku situatsiooni ei tekiks.


Kust see siis lõpuks tuleb, et välispress kujutab sõjahirmus värisevate jalgadega eestlasi?

See tuleb väga suurel määral sellest, et löövat pealkirja on vaja. Mikk Salu Eesti Ekspressist iseloomustas väga värvikalt, kuidas ajakirjanikele antakse ülesanne. Poolas andsin intervjuu ühele suurele väljaandele. Pärast oli reporter suursaadikule öelnud, et on väga rahulolematu ega saanud üldse, mida ta tahtis. Jah, tõesti ei saanud ja ei saa edaspidi ka.

Meil ei ole siin mitte mingisugust põhjust tunda hirmu. Küll aga on vaja Euroopa ja NATO partneritega rääkida, mida tähendab Venemaa strateegiline kommunikatsioon. Seegi on tegelikult Venemaa strateegiline kommunikatsioon hoida elus müüti, et kui siia tuuakse NATO pataljon, järelikult valitseb siin oht. See sobib neile, aga mitte meile. Ärme vähemalt ise seda siin võimenda.


Tänapäeva suur maailm koosneb justkui reaktsioonidest Donald Trumpi ütlemistele ja tegemistele. Kui rahulikult või rahutult teie seda jälgite?

Ma jään kindlaks sellele, et ei kommenteeri teise maa siseasju mingil moel. Kui riigid omavahel saavad sõbralikult läbi ja on partnerid, siis räägivad nad otse ja otsekoheselt. Nii et kui mul kunagi peaks tekkima võimalus arutleda Donald Trumpiga tema poliitika üle, siis kindlasti ma küsin mõne asja kohta. Saamaks aru, mis on seal taga.


Pärnus viibides ei saa ümber ausamba küsimusest. Ütlesite hiljuti, et ei pea Pätsi monumenti riigikogu kõrval sobivaks. Pärnu plaanib vabariigi juubeliks kinkida Eesti Vabariigi loojate mälestusmärgi. Kas selle avamisele oleksite nõus tulema?

Ma ütlesin, et kõiki sündmusi tuleb vaadata oma ajas, aga tihtipeale see nende olemust ei muuda. Kes tahab natuke paremini mõista vaikivat ajastut ja püüda seda vaadata objektiivselt, võiks tutvuda Tartu ülikoolis kirjutatud magistritööga, mis käsitleb, kuidas kontrolliti infot ja arvamusvabadust. Seetõttu võiks monumente rajada päästekomiteele, Eesti Vabariigi rajajatele – kõikidele.

Ei tohiks vaikiva ajastu olemasolu eitada ja sellest mitte rääkida. Siis kestaks see justkui edasi.

Demokraatia ja vaba mõttevahetus on nii tähtsad. Arvestame seda ka siis, kui mõtleme oma minevikust ja kavandame tulevikku.


Artikkel Pärnu Postimehe veebilehel.