- Reset + PDFPrindi

"24 minuti ja 34 küsimusega presidendile lähemal", Järva Teataja

Riigipea uudistab: Väätsa kool II klassi lapsed tegelesid parajasti ülesandega, kus mesilase-kujuline robot tuli programmeerida liikuma mööda ruudustikku märgitud täishäälikuid.
© Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

21.01.2017

Merit Männi


Mida teha, kui maakonnavisiidil viibival presidendil on leheintervjuuks aega vaid paarkümmend minutit? Fiskaalpoliitikast, regionaalarengu fondidest või perioodirahastustest rääkimiseks on aeg liiga napp ja kotletiküpsetamise teemal ei soovitanud kantselei riigijuhi poole pöörduda. Seega tulid kolmapäeval jutuks teised teemad. Küpsetamine siiski ka.


Äsja lõppenud kohtumisel omavalitsusjuhtidega ütlesite naljatamisi, et Eesti meedia arvates suudate küsimustele ainult jah- ja ei-vastuseid anda. Katsume selle arvamuse ümber lükata.

Oskan ka lünktekste täita ja riste õigesse lahtrisse panna.


Kord ülikooli ajal saite õppejõu käest pahandada, kui pärastlõunases loengus haigutasite. Olete selle kohta öelnud, et pärastlõunane aeg on teadmiste omandamise aspektist mõttetu.

Mõte töötab küll, aga uni kipub peale tulema. See oli tõesti Toivo Maimets, kes kannatas mitu nädalat seda haigutamist. See ei olnud ainult mina, haigutajaid oli seal veel ja ükskord, kui ta oli tulnud just Eestisse tagasi ja küsis konkreetselt: misasja? millega te tegelete, miks te haigutate?

See oli keemiahoone pisike auditoorium, kus oli hapnikuvõlg ja õhtu poole oli tõesti võrdlemisi keeruline. Võin ka öelda, et me kõik sealt tagareast tegime molekulaarbioloogia eksami viie peale ja Toivo Maimets on siiani minu väga hea sõber. Nii et see ilmselgelt ei olnud kuidagi suhteid rikkuv.


Siis Järvamaa omavalitsusjuhid ei peaks muretsema, et presidendile nende jutt meelde ei jäänud, ja vastupidi?

Kui mõni ka haigutas, siis ma pole üldse solvunud.


Olete kogu päeva Järvamaal ringi käinud, külastanud ettevõtteid ja kohtunud inimestega. Klassikuid tsiteerides: mis tunne on?

Tore Eesti loodus ja toredad Eesti inimesed, palju teha tahtmist. Palju asju ongi tehtud. Imeilus Väätsa koolimaja, kus seina peal on graafiliselt võimalik vaadata, kui palju kulus klassis elektrit, kui palju soojust, kui palju seinakontaktides ja kui palju laelampides. Tõeliselt tore ja huvitav kool!

Ometigi räägime sellisest koolist kui tavalisest. Ei ole tavaline kool, on huvitav kool! Õnneks on haridusministeeriumil programm, mis tegeleb huvitava kooliga, näitabki eestlastele, kui uhked võime olla oma kooli üle. Et PISA tulemus ei tule tuulest, see ei tule tuupimisest, see tuleb just sellest, et meil on väga palju koole, mis on põnevad, huvitavad ja teistmoodi.

Jah, neil on olnud kasutada palju projektiraha, et teha koolimaja niisuguseks, nagu see on. Selleks ongi Euroopa Liidu raha mõeldud: aidata järele piirkondi, kus muidu ei saaks endale midagi sellist lubada, ja et head mõtted ei jääks kasutamata. Oleme oluliselt tõstnud oma arengutempot läbi Euroopa Liidu, seda olen ma ka täna siin näinud.

Olen käinud ka ettevõttes – Koneskos, kus näeme, kuidas eestlase vastutustunne ja tahe teha tööd hästi on andnud tööd läbi kõigi majanduskriiside sadadele inimestele. Neil on olnud õnne teha koostööd ettevõttega, mida ka praegune maailma majandussurutis pole pidurdanud.

Kontserni sees on nad haaranud endale järjest suurema turuosa, mis on taganud pideva kasvu. Meil on ka super erainitsiatiiv ja ilma nendeta maksutulu ei tule, eks? Püüan alati käia heades ettevõtetes, räägin neist edaspidi hea meelega.


Järvamaa puhul tuuakse esile asukohta Eesti keskel, mis on nii pluss kui ka miinus. Siit on igale poole ühepikkune maa, et ära käia. Aga paljud lähevad ega tule enam tagasi. Kas seda tuli täna kuskil jutuks?

Tuli ikka, ja mulle tundus, et rohkem plussina. Ka kohalike omavalitsuste inimesed pigem näevad Järvamaad plusspiirkonnana. Et ta pole ikka nii kaugel. Isegi nüüd, kui me enam iga asja tegemiseks ei peagi kohale minema.

Minu arust on üldine taju, et Järvamaa on lähedal. Kui neli rida (Tallinna–Tartu maantee neljarealine lõik – toim) siiani jõuab, siis ju ongi tegelikult väga lähedal. Viimase 12 aasta jooksul käis 20 protsenti minu töökaaslastest iga päev tööle 60-70 kilomeetri kauguselt. Midagi ei ole teha – maailmas asuvad töökohad tihti meist natukene eemal. Mõnes mõttes jälle on Järvamaalt ülejäänud Eesti töökohti vaadates üsna ühe palju minna.


Olete kursis, et just täna sai teil täis sada päeva presidendiametis?

Ei, ma ei ole sellega kursis, ma küll tean, et tänasest on Eestis võimalik saada start-up-viisat. Inimesi, kes tahavad töötada siin nutika majanduse ettevõtetes, hinnatakse teistmoodi ja nad saavad siia tööle tulla – seda ma tean.


Millise hinnangu neile sajale päevale annate?

No hinnanguid peavad tõenäoliselt teised inimesed andma. Mina püüan teha oma parima selleks, et leida üles teemad, mis on Eesti inimestele tähtsad, ja neid võimendada.

Loomulikult olen lisanud sinna mõtteid, mis on olnud mulle kogu aeg tähtsad. Õnneks on mul olnud võimalus end ajakirjanduse kaudu piisavalt palju väljendada ja vahva on see, et olen Eestis ringi liikudes leidnud tohutus koguses mõttekaaslasi.

Loomulikul tajun vastutust, mis mul on – et mul tuleb olla Eestile kõige kõvem kindlustuspoliis. Tulla toime välise maailma keeruka keskkonnaga iga päev ja iga tund. See tähendab, et minu ülesanne on olnud saada head suhted siinse piirkonna teiste riigijuhtidega, Euroopa Liidu tippjuhtidega.

Kõik kohtumised on olnud äärmiselt vastutusrikkad. Ega keegi taha rääkida inimesega, kellel pole mõtteid, kes ei taha või ei oska neid väljendada, seetõttu on väga tähtis, kuidas esimesed kohtumised lähevad. Vastastikku tuleb olla inspireeriv. Kohtumised on olnud toredad ja olen aru saanud, et need on inspireerinud ka vastaspoolt.


Kas 10. oktoobril riigikogu ees seisnud Kersti Kaljulaid ja praegune Kersti Kaljulaid on erinevad?

Arvan, et ma pole oluliselt muutunud. Olen ikka mina. Võib-olla üha rohkem ja vabamalt jälle seesama mina, kes ma olen olnud sõpradele ja tuttavatele ning ka Eesti ajakirjandusele eelmisel aastal ja varasematel aastatel. Ei usu küll, et olen kuidagi oluliselt muutunud.


Presidendiametisse astudes andsite lubaduse, et lähete inimestele lähemale, räägite ja suhtlete. On seda nüüd tehtud parajal määral?

On, aga seejuures ma küll ei arva, et võiksin olla kindel, et kõik inimesed teavad, mida ma arvan ja mõtlen. Seda tööd tuleb teha viis aastat.

Oluline pole ainult öelda inimestele, mida mina arvan ja tean, vaid suuta seda, mida inimesed arvavad-mõtlevad ja teavad, sõnastada niimoodi, et sellest oleks meile kõikidele kasu. Et me kõik oleksime kogu aeg optimistlikus ja edasiviivas-arendavas mõtteruumis. See on kindlasti väga oluline osa minu tööst.


Meedia kajastas suurelt seda, et ametisse vannutamise päeval loobusite tänujumalateenistusest.

Tänujumalateenistust ei toimunud. Ma tänasin väga selle ürituse korraldada tahtjaid, andsin teada ja olen ka kodulehel väljendanud, milline on minu suhe religiooniga. Ma väga austan neid inimesi, kes kuuluvad kogudustesse, ennast sealtkaudu teostavad ja teevad elu selliseks, nagu nemad tahavad.

Mulle on hästi oluline, et minu suhet religiooniga ei tõlgendataks millenagi, mis peaks mõjutama teiste inimeste suhteid religiooniga. See pole kindlasti kordagi olnud minu eesmärk.

Samas on mul sügav veendumus, et kui tahame, et meie riik on sekulaarne, siis on mõistlik, kui riigiinstitutsioonides seda iga päev meeles peetaks. Me väga palju arutame selle üle, millised peaksid olema meie vastutulekud inimestele, kes tulevad siia ja on religioonidest, mis on meil vähem esindatud.

Kas peaksid olema erimenüüd, kas peaks võimaldama kanda teatud tüüpi riietust või ei peaks? Mulle tundub, et vastused küsimustele on palju lihtsamad, kui lähtume sellest, et riigikirikut ei ole, seetõttu pole ühelgi riigiasutusel põhjust ega tarvidust tingimata arvestada erinevate uskude vajadustega.

Minu positsioon ei tulene mitte ainult sellest, kuidas minu isiklik suhe religiooniga on. Mida on ka öeldud: ma nii-öelda lähtun enda suhtest religiooniga ega mõista oma rolli institutsioonina. Vastupidi – ma täiesti mõistan. Ma nii seda mõistangi – riigikirikut ei ole.


Tegelikult tahtsin kirikuga seoses hoopis ühe trikiga küsimuse küsida. Ma ei tea, kui kõva mälumängur olete.

Ei ole üldse mälumängur. Olen selline, kes tuletab ja arvutab vastuseid, mitte ei pea fakte meeles.


Kas teate, mille poolest on Türi kiriku tornikukk Eestis ainulaadne?

Ei tea.


See on ainuke värviline tornikukk Eestis.

Jah? Väga rõõmustav, ei teadnud. Siis ei olegi küsimus, kas ma mäletaks. Ma pole seda kunagi kuulnud.


Elasite ja töötasite 12 aastat Luksemburgis. Olete ütelnud, et see oli pigem üks pikk komandeering. Mida ütlete neile, kes samamoodi Eestist eemal «pikas komandeeringus» on ja tahaksid tagasi tulla?

Ma arvan, et nad tulevadki koju sõltumata sellest, mida mina neile ütlen. Eesti elukeskkond on hea, on väga hea. Kui mitte varem, siis pensionipõlves nad tulevad koju.

Ma näen ka oma sõpru ja tuttavaid puhkuste ajal alati Eestis. Sellel seltskonnal on alati nina püsti, kui lennuki nina on Tallinna poole. Olen nii veendunud, et see on kodumaast kaugel elavate eestlaste ühine saladus: Eestis on toredam.


Sellel nädalal avaldas statistikaamet, et Eesti rahvaarv on aastaga suurenenud 1850 inimese jagu.

Jah. Kasv on juba teist aastat järjest.


Kuidas saaks seda arvu veel suuremaks kasvatada?

Midagi ei ole teha, on ainult kaks meetodit: kas inimesi tuleb mujalt juurde või sünnib rohkem lapsi. Mõlemad meetodid on väga head.

Üks meetod, mida võiksime kaaluda, kuidas haritud ja teotahtelisi inimesi juurde saada, on e-residentsuse programm. Töötada mõtetes ja protseduuriliselt läbi see, kuidas e-residendist võiks saada päris resident, kui ta seda peaks soovima.

Need inimesed on teinud Eestisse ettevõtte, sest neile on tundunud, et siinne keskkond on lahe. Nad on valmis ka siia panustama. Ilmselgelt on nad ettevõtlikud inimesed. Oleme e-riigina väga tuntud, e-residendina saad varbaga katsuda seda vett, mis meil siin on. Meil peaks olema üsna lihtne mudel, kuidas need inimesed saaksid tulla, tehagi siin tööd ja olla.


Aga ikka on nii, et need ettevõtted koonduvad Tallinna ja Tartusse.

Tänapäeval on täitsa ebaoluline, kus ettevõte asub. Eile rääkisin Eesti start-up-kogukonnaga, need ettevõtted polnud isegi Eestis, aga nende töötajad on. Üha rohkem on töökohti, mis pole geograafiaga seotud. Seda rohkem on inimestel võimalik olla reedest pühapäevani seal, kust nad on pärit, kus nad tahaksid olla.

Samas ma ikkagi usun, et kolmanda lapse toetamise poliitikas on oma iva. Lastetoetused peaksid olema nii-öelda kättesaadavad ja määratud nendele, kes seda tõesti vajavad. Minu meelest pole mõistlik maksta toetusi kõigile, kes ei vaja toetust. Selline on olnud meie ühiskondlik kokkulepe, et toetuste saajaid ei piirata ega sordita sissetulekute järgi. Kui jaksame seda endale lubada, siis on väga tore. Minule on olulisem ühtne ja kõikidele ühtmoodi hea koolisüsteem.


Kui juba jutuga laste juurde jõudsime, siis lugesin Luksemburgi eestlaste lehte Mõnikord. Selle novembrinumbri esikaaneloo pealkiri oli «Hoia Eestit, Kersti!»

Vikotriiniküsimus nüüd: miks selle lehe nimi on Mõnikord?


Sest see ilmub mõnikord?

Täpselt! Näed, kui loogiliselt on tuletatav vastus, on võimalik lihtsalt ära arvata. Jah, neil ei ole kindlat ilmumissagedust. Nad ei võta seda vastutust.


Lugesin sealt, et kohalikud lapsed avaldasid arvamust, mida nemad presidendiametis teeksid. 13aastane Uku arvas, et tema ei tahaks presidendiks saada, sest töö on liiga raske. Ta soovis teile jõudu.

Ma tunnen neid lapsi ja nemad tunnevad mind. Oleme aastaid tuttavad ja mul on hea meel, et nad mulle emotsionaalselt kaasa elavad.

Ei, töö ei ole raske. Selles töös on väga suur vastutus. Tegelikult vastutavad kõik riigijuhid selle eest, et Euroopa püsiks elamisväärne, areneks, oleks endiselt jõukas, piirkond, kus inimesed tahavad elada.

See on meie kõigi kollektiivne vastutus. Selles mõttes on töö väga suure vastutusega, aga riigis ringi käies ma tegelikult kogu aeg puhkan. Saan uusi mõtteid, energiat. Mulle meeldib see, mida ma teen. Seega, Uku, ära muretse!


12aastane Sadu arvas, et tema palkaks head nõuandjad ja loeks alati kodanike saadetud kirju.

Seda ma olen teinud. Osalt loen ise ja osalt loevad neid nõuandjad. Sadu on õigesti aru saanud sellest, et üks pole kunagi lahinguväljal sõdur. Suure pere lapsena ta seda teab. Sadu tunnen ma ka.


Luksemburgi-aastate kohta leidsin ühe huvitava asja veel: seal tegutseb Eesti naiste vokaalansambel Meloodilised Tordid. Nüüd on ansamblis üks liige vähem.

Juba natuke varem oli üks liige vähem, viimasel aastal ma enam ei käinud, kellaajad kuidagi ei sobinud. Ei saanud enam pihta.


Alt või sopran?

Teine alt. Peaks olema kuulda.


Te olete koorilaulja ka olnud?

Olen kehv laulja, selline tüüpiline Eesti koorilaulja, et päris üksi ikka heameelega ei laulaks. Luksemburgis oli tore seltskond, lapsed tihti kaasas. Selline Eesti elu tagab selle, et vahel inimesed imestavad: kuidas on nii, et kõik teie lapsed räägivad aktsendivaba eesti keelt. Sellepärast räägivadki. Neil on ka laulukoor. Seal on hästi aktiivne eestlaste kooskäimine nii nagu ka Brüsselis ja Belgias üldse. Samamoodi Saksamaal.

Kõige suurem laulupeole tulev koor on ju Euroopa koor, kus on lauljaid Saksamaalt, Belgiast ja Luksemburgist. Ka Prantsusmaalt käiakse sinna. 2014. aasta laulupeoks oli kooris kõvasti üle saja inimese. Mina käisin laulupeol küll naiskoori, oma korporatsiooni Filiae Patriae kooriga. Mis tähendab, et pidin käima Tallinnas proovis.


Öeldakse ikka, et üks kord koorilaulja – alati koorilaulja. Mis saab 2019. aastal, kui tuleb üldlaulupidu? Plaanite osaleda?

Sõltub sellest, kui Filiae Patriae koor jälle kokku tuleb. Tema tuleb ka kokku siis, kui on laulupeo aeg. Kui koor kvalifitseerub, siis täpselt nii ka on.


Turvameeskonnale tähendab see ilmselt peavalu?

Jah, teise aldina on minu koht kaare all, kõrgel üleval paremal. Täiesti viimastes ridades. Kuidas jõuda sinna kõnepidamise puldist, eks seda peame arutama. Kõigepealt loodan, et Filiae Patriae saab jälle koori kokku ja läheb sellega laulupeole. Ma ei taha, et see kõlaks nüüd, nagu oleksin tohutu laulja! Olen täpselt selline, kes napilt pääseb laulupeole.


Presidentidega on nii, et kõik tahavad teda natuke enda omaks, näiteks saarlased uurisid kohe välja, et olete Saaremaa juurtega.

Jah, mu isa on saarlane ja ema on mulk.


Järvamaaga siis sidemed puuduvad?

Ei tea, jah, et oleks. Aga mäletan, et kauges koolipõlves oli Järvamaa üks hea koht matkata. Sai umbes Järva-Jaani kandist metsa minna ja nädal aega käia nii, et kedagi ei näinud. Selles mõttes mulle siin täitsa meeldib. Saad vabasse loodusse minna ja see on kodune. Aga juurikaid mul siin tõesti ei ole.


Olete öelnud, et õpite Eestimaad uuesti tundma.

Kahtlemata! Palju asju on 12 aastaga muutunud, ja paremaks. Ka täna, kui sain kokku kõigi siinse piirkonna omavalitsusjuhtidega, õppisin tundma, mis nendel inimestel on mõtetes. Ka see on Eestimaa tundmine, mitte ainult see, millised matkarajad korda on tehtud. Mida on samuti väga palju.


Kas telerist aastalõpuintervjuud peaministriga juhtusite nägema?

Jah, juhtusin vaatama küll.


Ott Sepp ja Märt Avandi näitasid Jüri Ratasele ministrite nimesid ja palusid nimetada esimese pähe tuleva sõna. Sotsiaalkaitseminister Kaia Ivaga seostus Ratasele esimese asjana Türi. Mis seostub teile Türiga?

On tõesti üks seik, mis mul tuleb alati meelde sõnaga «Türi». Üks mu väga hea sõbranna on pärit Türilt ja me ükskord olime tema pool. Tema voodi all olid tomatitaimed. Mina ei tea aiandusest midagi, siis õnnestus mul teada saada, miks nad seal olid.

Nimelt olid nad sinna ära pandud, et naabrinaised ei näeks, kui viletsad taimed ikka veel olid, sest nad olid tol aastal kasvamisega kuidagi hiljaks jäänud.

Kui keegi ütleb «Türi», siis viimseni korras aiad, ilusad aiad, lilled maja ees, kartul maja taga on kõik, mis mulle seostub Türiga. See on tõsine kiitus, sest mul pole üldse rohelised näpud, ma ei oska mitte midagi kasvatada ja võin vabalt arvata, et tomatitaim peabki oma elu alguse veetma voodi all. Mine tea seda tänapäeva sordimajandust.

Mulle tundub alati väga põnev see, mida teevad teised inimesed. Türi seostub mulle vägeva aianduskultuuriga, mis on võib-olla igav ja trafaretne ütlus, aga nii see on.


Lillelaat?

Kahtlemata!


Et asi oleks tasakaalus, siis küsin, mis seostub teile Paidega?

Arvamusfestival. Ei mingit kahtlust.


Järva Teataja lugejad loevad seda intervjuud laupäeval. Ehk mõni joob kohvi või sööb pannkooke. Milline on presidendi kõige tavalisem laupäevahommik, kui ei pea just viibima mõnel kokkusaamisel või visiidil?

Ma pole kordagi jätnud nädalavahetusel pannkooke tegemata. Vaatamata kampaaniale ja vaatamata sellele elule. Iga kord nädalavahetusel on pannkoogid tehtud saanud.

Artikkel Järva Teataja veebilehel.