- Reset + PDFPrindi

"President: seaduste ostmine ei ole okei", Sakala

Pilistveres riigimees Jüri Vilmsi büsti ees Sakala usutlusele vastates avaldas Kersti Kaljulaid arvamust, et Eesti riik ei peaks Konstantin Pätsile monumenti püstitama.
© Elmo Riig/Sakala

21.01.2017

Rannar Raba


President Kersti Kaljulaidi hinnangul on vabakondlik tegevus Eestis viimasel ajal jõudsalt arenenud ning aidanud tõelisel kodanikuühiskonnal juurduda. Samas rõhutab ta, et elu ei saa edendada mis tahes vahenditega, olgu eesmärk kui tahes üllas.


Presidendiks saades lubasite algatuseks Eestis palju ringi sõita ja inimestega vahetut kontakti otsida. Paistab, et olete seda tõepoolest teinud. Äsja käisite Järva- ja Viljandimaal. Mida neil ringkäikudel kogetust esimesena esile tõstate?

Olen näinud palju inimesi, kes tahavad ise midagi ära teha. Võtame näiteks Viljandi mittetulundusühingud Teeme!, Viljandi Maanaiste Ühendus ja Viljandi Uisutajad, aga ka Pilistvere külakogukonna: nende kõigi liikmed pole saanud olla rahus, sest on näinud, et nende kodukandis on midagi puudu. Nad on ise hakanud tegutsema, leidnud lahendused ning tõestanud omavalitsusele, et neid teenuseid on vaja.

Tundub, et oleme siin Eestis jõudnud sotsiaalse ümbermõtestamise lävele. Oleme ära tabanud midagi, mida jõukad lääne riigid võib-olla pole veel tabanud. Mõistame üha paremini, et arusaam riigist ei saa olla selline, et maksad maksud ära ja ootad kõiges ja kõikjal vastutasuks teenuseid.

Vabakonnad on sotsiaalse innovatsiooni liidrid hoolimata sellest, et nad ise endal seda rolli võib-olla ei taju. Seepärast on oluline, et nüüd, kui haldusreformis on piiride joonistamise faas möödas, aitaks vallad ja linnad elanikel endil senisest veelgi rohkem oma kodukanti kujundada.

Minu soovitus kõikidele valijatele eelseisvateks kohalikeks valimisteks on: nõudke endale sellist vallavanemat või linnapead, kes aitab teil teha asju, mis päriselt teie kodu ümbrust paremaks muudavad.


Kui palju vabakondliku tegevuse elavnemises on häda sundi? Võib-olla on asja iva selles, et Tallinnast eemale jäävate maakondade elanikkonna ja koos sellega omavalitsuste võimekuse kärbumine on olnud lihtsalt nii suur, et kohapeale jäänutel polegi muud valikut kui lahkuda või elu säilimise nimel hambad risti ise pingutada.

Seda teemat võibki vaadelda kahtepidi. Kui riik on väeti ega ulatu igale poole, peavad inimesed rohkem ise tegema. See on nii-öelda pooltühja klaasi vaade. Kui aga mõelda teistpidi, on põhjust rääkida enesekindluse kasvust: kohapealsed inimesed teavad ise kõige paremini, mida nad vajavad, ja kui nad oskavad sellesse kaasata omavalitsuse, tekibki õmblusteta ühiskond.

Mul oli sellest just eelmisel nädalal juttu Ameerika Ühendriikide suursaadiku James D. Melville'iga. Tema tuletas mulle meelde, et Ameerika ühiskond ei tugine sotsiaalsel heaolumudelil ja seepärast on seal vabatahtlike kanda hulk asju, mida Euroopas on harjutud pidama avalikuks teenuseks. Veelgi enam: seal mõistavad ka jõukad inimesed, et ilma igasuguse bürokraatiata on võimalik aidata neid, kellel on nutti, aga napib raha. Ongi väga normaalne, et kõik ühiskonna liikmed panustavad vahetult, mitte üksnes maksude maksmise kaudu.

Seepärast ütlen, et Eestis praegu toimuvad muutused ei ole siiski häda sund, vaid enesekindluse kasv.


Eelmine nädal tõi meile veel ühe huvitava kodanikuühiskonna ilmingu. Nimelt annetas rühm ärimehi erakondadele kopsaka rahasumma tasuks kolmanda lapse toetuse tõstmise eest. Kuidas te sellesse suhtute? Kas näete selles mingit ohtu läbipaistvale demokraatlikule otsustusprotsessile?

Kas te mäletate 17-18 aasta tagust aega, kui Aino Järvesoo investeeris seninägematul moel Eesti iibepoliitikasse? Tollal polnud meie ühiskond veel valmis maksurahaga kinni maksma kunstlikku viljastamist. Aga Järvesoo initsiatiiv muutis suhtumist. Ta toetas seda valdkonda oma rahaga nii kaua, kuni riik mõistis ja muutus.

Kui võtan siia kõrvale hiljutise näite, pean esmalt ütlema, et ei tea, kas erakonnad teadsid või ei teadnud, et neile tuleb selle seadusemuudatuse eest raha. Mängime mängu, et nad teadsid või vähemalt mõni neist teadis. Sel juhul eelistan mina sügavalt Aino Järvesoo mudelit. Seaduste ostmine ei ole okei, isegi mitte siis, kui ostetav seadus on sisult üllas.


Meie suuremad erakonnad tegid hiljuti läbi sisemised muutused. Paljud juhid on vahetunud. Millised ootused teil selles plaanis parteidele on?

Minu arvates peaks erakondade raamatupidamine asuma internetis ja olema seejuures ka tõene. Hästi oluline on olla poliitilises protsessis avameelne ning kõik ausalt ära rääkida, nagu tegi Agu Sihvka. Teist teed pole. Kodanikud ei saa usaldada jõude, kelle puhul pole kindlust, kas neist ikka on kõik teada. Avalikkusel on õigus teada, millised argumendid ja ressursid on otsuste taga.

Minu arvates on äärmiselt oluline säilitada erakondade rahaline toetus riigieelarvest, sest vastasel juhul nad jäävadki sõltuma sellistest eraannetustest, mida te eespool mainisite.


Miks ei võiks erakondi toetada ainult riigieelarvest?

See on ka variant. Aga peame küsima, milleks meil eelkõige on maksuraha vaja. Oleme harjunud, et meie maksukoormus on 35 protsendi kandis. Selle arvelt peab riik suutma tagada lastele hea hariduse sõltumata sellest, milline on nende vanemate taust või töökoht. Samuti lasub riigil kohus hästi toime tulla tervishoiu ja riigikaitsega. Paljuks enamaks sellest 35 protsendist ei jätku.

Ka minu käest küsitakse tihti, kas riik ei peaks tegema veel seda, teist ja kolmandat. Näiteks räägitakse ettevõtluse suuremast toetamisest regioonides. Minu seisukoht on siiski, et tugevatele on vabadused ja nõrkadele mingu toetused. Kui me oleks valmis taluma maksukoormust, mis ulatub 50 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, võiks muidugi proovida paljutki teisiti teha. Aga millegipärast ma ei usu, et see meile edu tooks. Liiati olukorras, kus vabatahtlik tegevus elavneb – inimesed on valmis rohkem panustama oma aega, mitte maksma.


Vaadates viimasel ajal suuremate ajalehtede uudisvoo pealkirju, on pilt vaat et apokalüptiline. Donald Trumpi teemade kõrval mängitakse juba üpris julgelt Euroopa Liidu ja isegi NATO lagunemise teemaga. Mitte ükski protsess ei näi enam toetavat Eesti harjumuspäraseid välis- ja julgeolekupoliitilisi põhimõtteid. Miks see nii on? Kes on süüdi, et asjad vähemalt pealtnäha kraavi tüürivad?

On välja kujunenud teatud stampseisukohad, millele käiakse meie juurest tõestust otsimas. Ja kui tõestust ei leita, väänatakse sõnu ikkagi nii kaua, kuni õnnestub ära kirjutada see, mida tuldi kirjutama.

Olen ka ise välismeedialt etteheitvas toonis küsinud: kuulge, sõbrad, kas NATO heidutus on kunagi koosnenud sõnadest? Kas NATO vihmavari on nailonriidest? Ei. See on alati koosnenud relvadest ja meestest. Nii oli see ka külma sõja ajal. Kas siis leiti, et äkki ei peaks igaks juhuks Lääne-Berliini investeerima? Investeeriti mühinal.

Olukord on kahtlemata keeruline, sest välja on kujunenud nägemus, et keegi kuskil peab kogu aeg hirmsasti kartma, ning seda seisukohta kasutatakse üha. Kui aga NATO viib samal ajal täiesti rahulikult – sõltumata sellest, kes mingile ametikohale on parasjagu valitud või valimata jäetud – ellu Varssavi tippkohtumisel kokkulepitut, on teistpidine häda: näe, siia tuuakse relvastust, tähendab, on probleem.

Ma ei tea, kuidas me sellest välja saame. Igal juhul peame nende seisukohtade üle suhteliselt reljeefselt vaidlema.


Kas ma saan õigesti aru, et te peate tõejärgse maailma üheks põhiarhitektiks ajakirjandust, kelle tegelik ülesanne peaks olema võimalikult kaine ja tõetruu pildi peegeldamine?

Ei, ma ei pea silmas tingimata ajakirjandust, sest meedia on tänapäeval väga lai mõiste, sisaldades endas sotsiaalmeediat ja mitmesuguseid muid kommunikatsioonivorme. Maailm on arenenud selliseks, kus absoluutselt igaühe arvamus on internetis võrdselt kättesaadav. Seepärast on oluline, et säiliks kohad, kust me saaks vajaduse korral kontrollida, millised on tegelikud faktid ja tasakaalustatud analüüsid. Euroopa riikides on enamjaolt riigi rahastatud tele- ja raadiokanalid ning on igati põhjendatud neilt nõuda, et nad tegeleksid faktipõhise ja tasakaalus analüüsiga. Ja isegi kui analüüsid ei taba mõnikord märki, ei tohi need mingil juhul olla hüsteerilised.

Ma ei ütle, et erameedia ei saa olla objektiivne, tasakaalustatud ja analüüsiv. Väga hästi saab. Isegi kui mõnikord ollakse mõnes saates üht- või teistpidi kaldu, antakse kokkuvõttes igakülgne pilt ja ajakirjandusega on kõik korras. Küll aga võiks mõelda, kuidas senisest paremini eristada päris ajakirjandust ja seda, mida kõige laiemas mõttes meediaks nimetatakse.


Teie eelkäija Toomas Hendrik Ilves oli Eesti ajakirjanike suhtes mõnikord üsna sapine, öeldes, et nad tegelevad liiga palju tiluliluga ega taha või oska maailma tegelikult muutvatesse teemadesse süveneda. Kuidas teie Eesti ajakirjandusega rahul olete?

Suhtun Eesti ajakirjandusse lugupidamisega, sest tean, millised on ressursid selle valdkonna ülalpidamiseks. Saan aru, et kuskilt peab tulu tulema, ja mõistan seepärast olukordi, kus pehmem ja kõvem sisu kipuvad omavahel pisut segi minema. Aga sõltumata sellest, mida ma mõne kontserni kollasemast nurgast lugema ei juhtu – kas või iseenda kohta –, ei kavatse ma kunagi keelduda ajakirjanikega suhtlemast. Sellist asja juba ei juhtu, ära te mind ei hirmuta.

Loomulikult on mul kurb, kui ma hommikul kell 10 saan mahuka ülevaate sellest, mis mul eelmisel päeval seljas oli, kuid sellest, mida ütlesin, ei räägi keegi. Aga mis siis ikka, eks tule edasi rääkida.


Meie riik tähistab varsti 100. aastapäeva. Mis te arvate, kuidas võiks praeguse Eestiga rahul olla need mehed, kes vahetult selle loomise juures olid? Pean silmas näiteks Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi, Konstantin Konikut, aga ka Jaan Tõnissoni.

Ma ei kahtle, et nad kõik oleks meie üle väga õnnelikud. Ehk oleks nad ka kadedad, sest meil on Euroopa Liit ja NATO; et meie väärtusi jagavas maailmas on kokku lepitud, kuidas me neist väärtustest räägime ja kuidas neid kaitseme. Nende päevil seda polnud.

Tõsi, ma ei ole päris veendunud, et kõik nad suudaks jääda rahulikuks, vaadates meie praegust meediaruumi. Võib-olla mõni neist tunneks vastupandamatut soovi hakata töötama riikliku propagandasüsteemi loomise nimel.

Ehkki kõigi inimeste tegevust tuleb hinnata nende ajastu kontekstis, kuulun minagi nende hulka, kes arvavad, et vaikival ajastul oli oma roll selles, et meil läks nii halvasti, nagu läks. Kui otsustajate ring jääb kitsaks, pole poliitikul piisavat seljatagust ja see on kindlasti probleem, oli probleem ka toona.


Kas Konstantin Pätsile peaks püstitama monumendi?

Mulle meeldiks rohkem, kui me räägiks Eesti riigi rajajate ühisest mälestusmärgist. Konstantin Pätsi monument riigikogu kõrval... Ma ei läheks seda avama.


Kuidas Eesti inimesed teie hinnangul oskavad oma riiki hinnata? Võrreldes näiteks Luksemburgiga, kus te vahepeal pikalt töötasite ja elasite.

Iga riigi tähendus tema kodanikele on ikka üks ja seesama: see on kodu. See on koht, kus sa tahad, et kehtiks sinu kombed; kus inimesed saaks sinust poolelt sõnalt aru – isegi kui mitte igal teemal, siis suurtel teemadel. See on koht, kus sa võid olla kindel, et vaidlusele järgneb kokkulepe. See on koht, kus on sulle selge, mille pinnalt saab kokku leppida ning et on midagi, mis on püha ja puutumatu.

On üks oluline asi, mida olen märganud nende eestlaste juures, kes oma töö tõttu iga päev Eestis ei ela. See tuju, millega minnakse Frankfurdis lennukile, et sõita Tallinna, on oluliselt parem, kui see tuju, millega minnakse lennukile Tallinnas, et sõita Frankfurti.

Meie rahvastik on viimastel aastatel pöördunud taas kasvule. On näha, et meie inimesed tahavad välismaalt tagas tulla ning sissetulekute kasv pakub neile selleks üha rohkem võimalusi.


Kui Siim Kallas oli kümme aastat Euroopa Komisjoni asepresidendi ametit pidanud ning naasis Eestisse, siis kurtis ta, et Eesti elu oli talle mitmes mõttes – eeskätt muidugi poliitilises – võõraks jäänud. Teie töötasite enne presidendiks saamist 12 aastat Luksemburgis Euroopa Kontrollikojas. Selles mõttes olete Kallasega sarnane. Kui hästi te praegu Eestit tunnete ja tunnetate?

Ma püüdsin kogu aeg end mõne tegevusega Eestis hoida. Olin Tartu ülikooli nõukogus just sellepärast, et mul säiliks side. Sama kehtib Kuku raadio eetris olnud «Eurominutite» kohta, mida tegin.

Muide selle raadiosaate puhul tahan kindlasti märkida, et kui ma seda alustasin, võisin pimesi mis tahes Euroopat puudutaval teemal saate kokku panna, sest võis kindel olla, et teised kanalid polnud sellest veel rääkinud. Aga lõpu poole läks asi järjest keerulisemaks. Tahan sellega öelda, et eestlased on hakanud Euroopat paremini nägema ja tunnetama ning peavad seda rohkem enda omaks.

Rääkides naasmisega kaasnenud üllatustest, siis pean jutu viima tagasi meie vestluse alguse juurde, kus me rääkisime XXI sajandi uuest sotsiaalsest mudelist. Mul on olnud juba päris mitu aastat arusaam, kuidas pakkuda tulevikus riigis häid teenuseid, ilma et peaks defitsiiti tekitama. Ja mulle on olnud suur üllatus, kui kaugele eestlased on vahepeal Eesti eri nurkades selle mudeli arendamisega jõudnud. Inimesed toimetavad ja panustavad kogukondades väga aktiivselt. Vahel Tallinnas öeldakse, et noh, seal Narvas ja Kagu-Eestis on ju asjad väga kehvasti. Sõidad sinna ja näed: ei olegi nii kehvasti! Loomulikult on neid, kellel on raske ja kurb, aga siingi tuleb rõhutada, et väga suur osa vabatahtlikust tööst on suunatud abivajajatele.

Minu nõunik Urmo Kübar ütleb, et Eestis tehakse aastas 10 000 inimese täistöökoha jagu vabatahtlikku tööd. See on tunnustamist väärt.


Olete nüüdseks presidendi ametis olnud veidi üle kolme kuu...

Eile keegi ütles, et sada päeva. Järeldan, et täna on 101. päev (intervjuu on tehtud neljapäeval – toimetus).


Milline kogemus on teid selle aja jooksul kõige enam üllatanud?

Olen tajunud, et eestlaste enesekindlus on sajandivahetusega võrreldes väga palju kasvanud. Oleme saanud palju selgemaks selle, kuidas XXI sajandi Euroopas tulemuslikult toimetada. Oleme jõudnud veendumusele, et oleme sama head, nutikad ja kiired või ehk isegi paremad, nutikamad ja kiiremad kui Lääne-Euroopa inimesed.

Käisin äsja Järvamaal Väätsa koolis. Seal on seinal palju lippe, mis tähistavad riike, kuhu lastel on olnud võimalik Euroopa raha toel minna. Nad on käinud Türgis, Ungaris, Prantsusmaal ja veel paljudes kohtades. Pange tähele, jutt käib põhikoolilastest! Selline tegevus süvendab väga hästi Euroopa ühtekuuluvustunnet ja annab kindluse, et ka meie lapsed ja lapselapsed saavad elada samadele väärtustele põhinevas maailmakorras, mida meie praegu õigeks peame. Ühtlasi seab see meie poliitikutele kohustuse iga päev töötada selle nimel, et demokraatia ja vabadus säiliksid.


Artikkel Sakala veebilehel.