kantseleis

Valik meediakajastusi

- Reset + Prindi

"Valgalasest on saanud presidendi adjutant", Valgamaalane, 27. mai 2017

Rein Vaabel on oma elukutse tõttu olnud paljude oluliste sündmuste tunnistajaks ja reisinud paljudes riikides, kuid näinud ka sõjakoledusi.
© Erakogu

27.05.2017

Eeva Nugis


Valgas sündinud ja kasvanud kolonelleitnant Rein Vaabel ei ole elukutsevalikut kunagi kahetsenud. Nüüdseks on see ta viinud Eesti riigipeale äärmiselt lähedale.

Vaabeli koolitee algas Helme sanatoorses internaatkoolis, järgnesid õpingud Valga 2. kaheksaklassilises koolis. «Valga 1. keskkoolis õppisin matemaatika ja füüsika eriklassis, klassijuhataja oli Hille-Made Varul. Sealt saadud tugevate teadmistega alustas 32 meie klassi 34 õpilastest tudengiteed.»

Kuigi Vaabel sai Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse (EPA) põllumajanduse mehhaniseerimise erialale sisse, tuli keskkooli lõpetamise järgsel sügisel kutse Nõukogude armeesse.

«Leningradi oblastis, õhukaitsevägede väljaõppekeskuses möödus kaks aastat. Armeest tulles koolitee jätkus, aasta hiljem katkes. 1988. aastal asusin tööle Tartu metsatööstuskoondisesse Tarmeko, samal aastal abiellusin ja alustasin taas õpinguid EPAs. Seekord kaugõppeteaduskonnas, metsamajanduse erialal,» meenutas Vaabel.


Sündis otsus saada sõjaväelaseks


«1992. aasta varakevadel nägin ajalehes Edasi üleskutset liituda taasloodud Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoniga. Ahvatlus oli suur, mundrid ja sõjaväeline kord meeldisid, kuid julgusest elus selline kannapööre teha tuli puudu,» tunnistas Vaabel.

Vähem kui kuu hiljem leidis aga Vaabel postkastist kutse Tartu riigikaitseosakonnast vestlusele, et asuda teenima kaitseväe allohvitserina. «Ütlesin abikaasa Marile, et kui seni kõhklesin, siis nüüd on küll minek. Mind suunati allohvitseride kursuse asemel Tallinnasse ohvitseride kursusele.»

Ta tunnistas, et kaitseväe algusaastad olid rasked. «Alustada tuli tühjalt kohalt, puudus oli nii inimestest, varustusest kui taristust. Kursuse alguses oli 36 mehe peale viis logu automaati, sidetehnikat õppisime plakatitelt.»

Pärast ohvitseride kursust jäi ta nooremleitnandina teenistusse Tallinnasse. «1993. aasta mais määrati mind taastatud kaitseväe esimese juhataja Aleksander Einselni esimeseks nooremkäsundusohvitseriks. Kindral oli teeninud USA armees, tema mõttemaailm ja otsused erinesid Nõukogude armee kogemustega ohvitseride omast, mis tuli lapsekingades Eesti kaitseväele ainult kasuks.»

Käsundusohvitseri aja täitumisel palus Vaabel end üle viia Tartu üksik-jalaväekompaniisse, kuid seal sai ta olla vaid kaks kuud, kui tuli ettepanek asuda Võrus asuva Kaitseväe Lahingukooli ülema ametikohale. «Seekord olin nii rumal või julge, et võtsin pakkumise vastu. See oli vettehüpe tundmatus kohas, kuid seda juhtus tolleaegses noores kaitseväes paljudega.»


Sõjaväeteenistuse tumedam pool


Aasta pärast sai Vaabel taas suunamise Tallinna. «Kandideerisin ÜRO rahuvalvesse mineva rühma ESTPLA-2 koosseisu. Läbisime kolmekuulise teenistuse Taani pataljoni koosseisus Horvaatias, kus puutusin esimest korda kokku sõjaväeteenistuse tumedama poolega. Nägin lahingutest põhjustatud purustusi ja kannatusi. Nägin, kuidas pime usk ja sõge poliitika võivad ilusa maalapi segi keerata ja seal elavad inimesed kapitaalselt tülli ajada.»

Kui mees missioonilt naasis, kutsus kindralleitnant Einseln Vaabeli välja ja ütles: «Planeerisin teid vabariigi presidendi nooremkäsundusohvitseriks, kuid vabanes peastaabi rahuvalvejaoskonna ülema ametikoht, määran teid selle ülemaks.»

1996. aasta suvel liituski Vaabel Balti rahuvalvepataljoniga BALTBAT, asudes teenistusse pataljoni staapi, Riia külje alla Adažisse. Ligi kolmeaastase teenistuse jooksul käis ta kapteni auastmesse tõusnuna veel kahel missioonil, olles kuus kuud ÜRO missioonil Lõuna-Liibanonis ning sama pikalt NATO missioonil Bosnias ja Hertsegoviinas.

«Lõuna-Liibanonis kostus kahurimüra ülepäeviti, Bosnias tekkis kahtlus, kas elame ikka 20. sajandi lõpus. Igatahes seal nähtu ja kuuldu – massihauad, genotsiid, linnade piiramised – panid tõsiselt mõtlema, et kurjus pole siit ilmast kuhugi kadunud,» pajatas paljunäinud mees.

«Palusin end taas viia teenistusse Tartusse. Aastatel 1999–2004 olin ametis Balti Kaitsekolledžis ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes. Teenistuse kõrvalt lõpetasin Tallinna Tehnikaülikooli avatud ülikooli haldusjuhtimise eriala. Üks minu säravam kursusekaaslane oli praegune Valga linnapea Kalev Härk.»

2004. aastal suundus majori auastme saanud Vaabel oma neljandale missioonile: ÜRO sõjaliseks vaatlejaks Golanile, Süüriasse. «Olukord oli sel ajal rahulik, väliselt ei viidanud miski sellele, et riiki oleks valesti juhitud. Pigem liikus Süüria aeglaselt demokraatia suunas ning seda, mis juhtus seal kuue aasta pärast, ei oleks osanud ka kõige süngemas unenäos ette näha.»

Aasta väldanud missioonilt tagasi jõudes asus Vaabel õppima Balti Kaitsekolledžisse vanemstaabiohvitseride kursusele. Järgnesid kolonelleitnandi auaste, teenistus kaitseväe peastaabis ning erialadiplomaadina kolmeaastane lähetus Brüsselis, Eesti alalises esinduses NATO juures.


Käsundusohvitserina presidendi läheduses


Teenistus kaitseväes on seotud pideva liikumisega. «Belgiast tulles asusin juba neljandat korda teenistusse kaitseväe peastaapi. 2012. aasta suvel kutsus kaitseväe juhataja kindral Riho Terras mu välja teatega, et mind on määratud vabariigi presidendi vanemkäsundusohvitseriks. Esimese asjana meenus mulle 1995. aasta, kui kindral Einseln mind Kadriorgu teenistusse planeeris,» rääkis Vaabel.

Neli aastat oli kolonelleitnant Vaabel president Toomas Hendrik Ilvese teenistuses ja alates möödunud aasta oktoobrist on ta president Kersti Kaljulaidi vanemkäsundusohvitser.

«Riigipea käsundusohvitseride ehk adjutantide ametikohad loodi juba 1920. aastal. Oleme kolleegiga kordamööda teenistuses seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas. Täpsemad tööülesanded tulenevad presidendi päevakavast. Aitame üritusi korraldada, võtame vastu presidendi külalisi, koordineerime auvahtkonna tegevusi, viime riigipea nimel sünnipäevalistele lilli või lahkunutele pärgi.»

Väljaspool vabariigi presidendi kantseleid ning välismaal olles on aga ülesanded teistsugused. «Jälgime päevakava, hoolitseme vajalike dokumentide olemasolu eest, tagame pagasi liikumise ja majutuse sujumise. Presidendi turvalisuse eest käsundusohvitserid hoolitsema ei pea, sellega tegelevad politseinikest ihukaitsjad,» kirjeldas Vaabel tööülesandeid.

Vaadates tagasi presidendi teenistuses oldud aastatele, tõdes Vaabel, et reisitud on palju, käidud lausa 24 riigis. Juhtunud on ka huvitavaid seiku. Ajavahest tingituna ajas Vaabel näiteks kord president Ilvese Ameerikas keset ööd voodist üles, arvates, et aeg on hommikusöögile minna.

«Kord juhatati meid ühe lennujaama VIP-toast täiesti tühjale lennukile, kus puudusid nii piloodid, stjuardessid kui ülejäänud reisijad. Pärast väikest selgitust juhatati meid lennuvälja teises otsas asunud õigele lennukile,» meenutas Vaabel juhtumusi.


Mälestustest sündis raamat


Esimese Eesti üksuse ESTPLA-1 saatmisega ÜRO teenistusse sai alguse Eesti kaitseväe osalus rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. «Ühel hetkel avastasin, et see teadmine on jäänud tänases kiires elutempos tagaplaanile, ununema hakkasid ka enda mälestused. Ei tahtnud, et see kõik kaduma läheks ning sellest sündis idee koostada raamat.»

2015. aastal valmiski kümnete kaasautorite abil teos «Eesti sinikiivrid. Eesti kaitsevägi ÜRO rahuvalves 1995–2015». Raamat sisaldab sõjameeste mälestusi, päevikukatkeid, fotosid ja kirjavahetust, samuti taustateavet ja ajaloolisi dokumente ning võtab kokku ühe tahu Eesti kaitseväe viimase 20 aasta tegevusest.

2015. aasta oli Rein Vaabelile ka muul moel meeldejääv. Tema vanem tütar Kadi, kes elab Soomes, tegi isast vanaisa. Noorem tütar Brenda töötab ja elab Tallinnas ning noorim laps, poeg Henry läks möödunud aastal Pirital esimesse klassi.

«Saan jõudu looduses liikumisest ja pereliikmetega koosolemisest, suviti sõidan mootorrattaga, teinekord käin kalal, naudin reisimist. Valgas, emal ja õe perel käin külas kolmel-neljal korral aastas. Loen siis tagantjärele ka suure kuhja ema kogutud Valgamaalasi,» lisas kunagine Valga poiss, kes nüüd kõrges ametis ja pool maailma läbi käinud.