- Reset + PDFPrindi

"Steni muinasjutuvõistluselt tuli kuraditosin auhinda Läänemaa lastele", Lääne Elu, 9. aprill 2017

© Peeter Langovits/Lääne Elu

09.04.2017

Krista Kumberg


Kui Tere oli alles pisike, kutsuti teda Heiks, kasvades sai ta nimeks Tsau ja kui Tere vanaks jääb, on tema nimi Tervist. Selliseid nimevimkasid kasutab Karmen Pikkmets oma muinasjutus, mis jutustab laia ilma minekust ja koduigatsusest. Aktuaalne teema, kas pole? Aktuaalset leiab Steni muinasjutuvõistluselt igal aastal.

Sten Roosi muinasjutuvõistlus tähistab laste- ja noortekultuuri aastal oma kahekümne viiendat sünnipäeva. Ann ja Ants Roosi postkasti laekus 256 muinasjuttu üle kogu Eesti. Sõelale jäi neist 44. Autasustamine oli laupäeval, 8. aprillil Tallinna raekojas.

Võistlus motiveerib lapsi kirjutama ja katsetama, kui hästi nende Pegasuse tiivad kannavad. Mis motiveerib korraldajaid? Rooside eesmärk on anda "kirjutamiskiiksuga" lastele väljund, hoida ning edendada sedakaudu ilusas eesti keeles kirjutamise oskust ja sõnaseadmismõnu. Nad pälvisid oma sihikindla tegevuse eest tänavu Eesti presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Laste looming on ühtaegu traditsiooniline ja uudne. Kirjutatakse palju loomalugusid ja tavapärase ülesehitusega imemuinasjutte. Teemadelt aga erineb iga aasta saak eelmise omast. Näiteks tuli sel korral väga vähe tuntud muinasjuttude paroodiaid-teisendusi-edasiarendusi, mis olid palju aastaid trendikad (ja võidukad). Aga huumorist, ka mustast huumorist kantud lugusid oli sellele vaatamata rohkesti. Kiusamine ei ole enam nii valdav teema kui varem. On ilmunud uus nuhtlusalune – nutitehnika. Juba teist aastat saab sarjata!

Eelmisele võistlusele saadeti pagulasteemat käsitlevaid muinasjutte, seekordsele märksa vähem. Jõulumekiliste muinaslugude asjus võis tõdeda, et mitmes taunitakse kingiküllust ja igatsetakse vanematega koos veedetava aja järele. Inger-Liis Link kirjutab tüdrukust, kes soovib omale jõuluvanalt uusi vanemaid, sääraseid, kes rohkem kingitusi teeks. Saabki, aga need ei räägi temaga ... Õnneks oli see uni. Lisett Saarjõe tegelane Soobekonk hüpnotiseerib jõuluvana ja saab kõik kingid endale. Mõttetu kingikuhi jagatakse laiali ja sellest sugeneb õige rõõm. Markus Kevin Ojamäe kirjutab kuningast, kes otsib perega erilisi jõulukingitusi. Selgub, et hoopis otsimisel koos veedetud aeg oli parim kink. Nii võtab valitseja vastu seaduse, mille kohaselt tuleb vähemalt kord aastas (sic!) pereringis aega veeta.

Märkimisväärselt mitu printsessi soovis ise oma riiki valitseda ja jooksutas printse niisama mööda ilma ringi. Et jalust ära saaks, ma pakun. Või soovis printsess tegelda looduse ja heategevusega, mitte printsessiks olemisega. Tublid lugejad olid nad, muuseas, ka!

Alati teeb rõõmu, kui laps on inspiratsiooni saanud eesti folkloorist. Andrus Pajumägi "Kratiga sõbraks" nimitegelane räägib kerge vene aktsendiga ja aitab poisil õppida. Meenub lugu August Jakobsoni "Puujalaga katkust", kus kratt oli samuti mõistlik mees ja hea semu. Jan-Erich Sarapuu tegelasel nii hästi ei lähe. Ta sõlmib vanatühjaga lepingu, et too talle koolis head hinded tagaks. Ülikoolis aga leping enam ei kehti, poiss on loll mis loll, temast saab napsitrall, keda Pagana-Antsuks kutsutakse. Kristiina Aurelia Kullang kasutab loos "Kärbes Ruudis" osavalt ära vanasõnu.

Kes oli enne – muna või kana? Kas noored autorid on nimme kodeerinud päevakajalisi ja/või ajaloolisi sündmusi muinasjutukeelde või loeb lugeja lugudest välja seda, millega tema meel ja mõte tegelevad? Küllap on nii kirjutajal kui ka lugejal tundlikud antennid. Anett Aaviku loos "Must ja valge" on nimetatud värvi lõngakerad omavahel vaenlased ega taha ühes korvis elada. Just nemad aga valitakse välja ning kootakse kaunid kindad, lõngad on rõõmsad ja sõbrunevad. No kas ei meenuta see paljuräägitud lõimumise teemat?

"Rebane Dox" oleks justkui presidendikandidaat Trump – lubab valimistel, et ehitab metsale aia ümber, nii ei pääse võõrad loomad enam läbi. Clintoni (tuttidega) kõrvad paistavad sellest loost samuti silma. Riko Mihkelsoni "Kitse pere" parodeerib (või kõverpeegeldab?) vaimukalt Martin Repinski äpardunud ministriks saamist. Siim Viilukas on kirjutanud lausa poliitilise mõistujutu "Hundid ja karud", milles aimub MRP lepingut, Talvesõda ja Teist maailmasõda.

Rhea Rosette Tüür asetab esikoha pälvinud muinasjutu "Looduse kroon" nagu peegli meie mulluse presidendivalimise saaga ette. Lugu on stiilne ja peene huumoriga kirjutatud. Liisa Raaveli "A & O" pole kirjutatud mitte kaupluseketist, vaid tähestiku tähtede – Arabella ja Oskari – armastuse ning teineteise poole püüdlemise lugu. Mia-Mai Kalda "Eide nutt" on pealkiri, mille teise sõna palatiseerimine (või mitte) annab loole erilise tähenduse. Olgu öeldud, et nutist või selle puudumisest võib nuttu tulla küll. Eriti siis, kui nutiseade "appi tuleb".

Niisiis, head kirjanduse sõbrad, Steni muinasjutuvõistlus laseb silma paista lastel, kellel on nutti, nii et ei mingit nuttu noorema põlve nutistumise teemal!


Medali said:

I koht Rhea Rosette Tüür, Tallinna Nõmme gümnaasium, "Looduse kroon"
II koht Liisa Raavel, Lihula gümnaasium, "A & O"
III koht Mia-Mai Kalda, Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium, "Eide nutt"

Läänemaa lastest pälvisid auhinna:

Žürii eriauhind

Indrek Üksvärav, Lihula gümnaasium, "Suhkur ja sool"
Andri Lobjakas, Lihula gümnaasium, "Kadunud jalutuskepp"

Ergutusauhind

Riin-Rosanna Uusen, HLA, "Muinasjutt lumememmedest"
Markus Kevin Ojamäe, HPK, "Aja lugu"
Alvar Nikkel, Metsküla algkool, "Teelt eest!"
Helena Kase, ULA, "Jänese jõulud"
Reena Roos, Oru kool, "Kulda testitakse tules"

Haapsalu linnavalitsuse auhind

Lisett Saarjõe, HLA, "Soobekonki jõulusoov"
Ronja Emili Veski, HPK, "Nutielu"

Lääne Elu auhind

Elisabeth Sild, HPK, "Emake Loodus jagab sotsiaalmeedia profiile"

Lääne maakonna keskraamatukogu auhind

Laura Mägi, Palivere põhikool, "Kui mõtted peas karjuvad"

Ülle Väljataga auhinna pälvis Hendrik Rand HPKst oma looga "Lugu ühest väikesest karust".


Artikkel Lääne Elu veebilehel.