- Reset + Prindi

"Kuidas mina tegin suusamaratonil tõsiselt sporti, aga president liikus", Eesti Päevaleht, 7. veebruar 2017

President Kaljulaid (5900) ja reporter Ojassaar (6945) startisid suusamaratonile üksteisest ainult mõne meetri kaugusel.
© Karli Saul/Delfi

06.02.2017

Raul Ojassaar, Lahti-Tallinn


50 kilomeetrit Finlandiahiihtol osutus katsumuseks ajakirjanikule, aga mitte president Kaljulaidile.


Tõele au andes ei olnud mul veel kolmapäeva hommikul õrna aimugi, et ma nädala lõpus elu esimesele suusamaratonile sõidan. Tol hommikul sattusin parasjagu Eesti Päevalehe ja Delfi fototoimetuse juhi Hendrikuga niisama juttu rääkima, kui tajutu lõpetuseks - ma olen päris kindel, et naljaga pooleks - küsis, ega ma ei tahaks juhuslikult koos presidendiga Finlandia-hiihtot sõitma minna. Ütlesin kiiresti "okei", samuti naljaga pooleks, aga järsku hakkas see mõte mulle kohe päriselt meeldima. Ilmselt oli see lumevaene talv, mis oli mulle suusaisu peale ajanud, ja isegi need 50 kilomeetrit ei tundunud nii suure katsumusena. Esimese hooga...

Neljapäeva ja reede jooksul jõudis mulle tasapisi kohale, millesse ma ennast mässinud olin. Piletid, broneeringud ja muud korraldused olid juba tehtud, tagasiteed enam polnud. Kuigi käisin põhikooli ajal päris mitu aastat suusatrennis, ei olnud ma kunagi teab mis hea sõidumees. Mõtlesin, kuidas olen viimase viie aasta jooksul kokku umbes kuus-seitse korda suusad alla saanud, sel talvel mitte kordagi. Silme ees kangastusid mälestused sellest, kui rasked olid iga talve esimesed suusatamas käimised: kilomeetrid tulid raskelt, üle kümne tavaliselt ei jaksanud. Nüüd tuli ette võtta viis korda nii pikk maa.


Hirmutav guugeldamine


Kõige suurema vea tegin siis, kui hakkasin huvi pärast uurima, milliseid tulemusi on president Kersti Kaljulaid spordiradadel varem näidanud. Esimesed guugeldamise vasted panid peast kinni haarama: jooksumaratonid korduvalt alla nelja tunni... Kartsin, et ma ei pea tema tempos esimest viit kilomeetritki vastu.

Laupäeva õhtul ma naljalt magama ei jäänud, peast käisid läbi igasugused mõtted. Kas ma leian presidendi stardisaginas üldse üles? Miks ma ennast kõigi ees naerualuseks teen? Kes mind päästma hakkab, kui ma keset Lahti metsi kokku vajun?

Suurel päeval läks kõik aga üllatavalt kenasti. Presidendi leidmisega probleeme ei tekkinud ja sain alustada sisuliselt otse tema selja tagant. Pulsikell käe peal näitas esimestel tõusudel, et mu süda lõi kolm korda sekundis, kuid otsustasin alguse lihtsalt ära kannatada, teades, et mul on suusatades alati pulss kahtlaselt kõrge olnud. Pärast mõnd kilomeetrit läks ka selles vallas asi pisut paremaks, kuid natuke liiga suureks jäi see näit ka sõidu lõppedes.

Aga mis peamine: Eesti lipuga ilusat mütsi kandnud võistleja number 6900 ja temaga kaasa sõitnud mehed püsisid mul endiselt läheduses. Nägin päris lähedalt, kuidas teised rajal olnud eestlased ikka aeg-ajalt presidendist mööda sõitsid ja temaga suusoojaks ka juttu üritasid vesta. Üle paari sõna sealt üldjuhul vastuseks ei tulnud, mina olin samal ajal aga niivõrd anaeroobses olekus, et poleks vist üldse peale hingeldamise midagi vastata suutnud.

Sain aru, et minu suusad on tunduvalt libedamad kui suuremal osal kaasvõistlejatel, sealjuures olid minu kümme aastat vanad lauad kiiremad kui presidendil all olnud kollased Fischerid. Raja üheksandal kilomeetril tuligi üks selline lõik, kus mitu lauget laskumist läksid üle üheks pikaks allamäge sõiduks. Eesti delegatsioonil eest ära libisenuna mõtlesin esialgu, et ootan neid järele, kuid tundsin siis, et mul oli niivõrd kena sõidurütm tekkinud, et selle rikkumine oleks võinud hoopis halvasti lõppeda. Seega otsustasingi omas tempos edasi minna, eeldades, et millalgi president mulle ikka järele jõuab.

Siin aga andis tunda tõsiasi, et raja kõrval polnud mul oma Mati Alaveri, kes oleks mulle vaheaegu hõiganud. Kuulsin küll aeg-ajalt, kuidas kauguses ponnistasid kohalikud kommentaatorid presidenti tervitades võidu eestikeelseid lauseid, kuid täpsest vahest polnud mul õrna aimugi - ega ka sellest, kui palju kilomeetreid on veel sõita jäänud.


Üks suur kannatamine


Esimest korda tekkis mul tunne, et ma võib-olla ehk sõidangi need 50 kilomeetrit lõpuni, kui esimene, 30-kilomeetrine ring läbi sai. Selleks ajaks oli vasak käelaba küll pisut kangeks tõmmanud ja jalalabade siseküljed hõõruma hakanud, kuid olin juba nii kaugele tulnud, et oleks olnud narr katkestada. Teadmine, et suurem osa on sõidetud, andis indu juurde, aga kui aus olla, siis need viimased paarkümmend kilomeetrit oli üks suur kannatamine.

Lõpuks aga hakkasid raja äärde ilmuma ka päästvad viidad. Viis kilomeetrit lõpuni. Neli. Kolm. Kaks. Üks... Ja need viimased 1000 meetrit olid vaieldamatult raja kõige mõnusamad. Lai rada, mis viis enamjaolt allamäge... Kui suusastaadion kaugelt paistma hakkas, kadusid ühtäkki väsimus ja kõik valud.

Ametlike vaheaegade põhjal läbisin viimased 800 meetrit keskmise kiirusega 47,5 km/h - vaat just nii mõnus see lõpulõik oligi!

Finišialas ei pidanud ma presidenti kaua ootama, ainult viis minutit minust hiljem jõudis temagi rahuloleval ilmel lõpuni ja nõustus mulle isegi väikese "võistlusjärgse" intervjuu andma (kus ta tagasihoidlikult väitis, et tema ei tee sporti, vaid liigub). Siin tuleb mul presidendiga aga eriarvamusele jääda: 50 kilomeetri suuskadel läbimine on tõsine sport, mitte niisama liikumine!


Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.