- Reset + Prindi

"Roheline president Kersti Kaljulaid", Eesti Päevaleht, 5. detsember 2016

President Kersti Kaljulaid on karjääris teinud järske pöördeid varemgi ja uute proovikividega suurepäraselt hakkama saanud.
© Rauno Volmar

04.12.2016

Mart Laar, endine peaminister ja kaitseminister, praegune Eesti Panga nõukogu esimees


Kersti Kaljulaid pole roheline president mitte selles mõttes, et on ametis kogenematu, vaid seetõttu, et hindab elusloodust elutust palju kõrgemalt.


Kui Kerstiga Filiae Patriae suvepäevade organiseerimise käigus tutvunud Matti Maasikas teda mulle majandusnõunikuks soovitas, ei osanud ma esialgu midagi arvata. Rohkemgi kui majandusalane kogemus imponeerisid mulle tema loodusteaduslik taust ja selgelt lahendusi otsiv lähenemine probleemidele.

Meie minevikus on nii mõndagi sarnast. Minagi olin käinud noorte naturalistide majas ning "sturmas" ja Jermaki seljakotiga enda ja looduse suhet proovile panemas. Kersti oli elus teinud mitu järsku pööret, hüpates näiteks teadusest ärisse ja saades sealgi suurepäraselt hakkama. Või siis Euroopa kontrollikotta. Sellest, et Kersti soovib oma piire proovile panna, sain igatahes kiiresti aru. Ja ma lasin tal seda ohtralt teha.

Teine Kerstile iseloomulik omadus on ustavus oma veendumustele. Kersti ei räägi kellegi teise juttu, vaid seda, mida ise usub. Küsisin temalt töövestlusel, kuidas ta nõunikuna käitub, kui näeb, et tema meelest pole peaministril õigus. Kersti vastus oli lühike: ta tuleb ja ütleb, mida arvab. Selle peale võisin tõusta ja Kerstit töölevõtmise puhul tervitada, sest vajasin mitte ainult nõunikke, kes oleksid täiesti teisest eluvaldkonnast kui ma ise, vaid nõunikke, kes julgeksid oma arvamuse ka välja ütelda. Vikse ja viisakaid nõunikke võisin otsida lasteaiast. Omalt poolt on mul hea meel, et nagu Kersti on ise ütelnud, ei kuulnud ta Maasika ajal peaministri büroos kordagi, et midagi on vaja teha seetõttu, et seda on peaministrile või tema erakonnale vaja.

Nii sai Kerstist mu meeskonna liige. Mõnele võis ta esialgu tunduda ohutu halli hiirekesena, teised aga ei uskunud, et ta sedavõrd vägevate väljakutsetega toime tuleb. See aga on just üks Kersti omapärasid. Esita talle väljakutse, mida kõik teostamatuks peavad, ja Kersti võtab selle vastu. Paku talle millegi täiesti uue ja tundmatuga tegelema hakkamist ning Kersti teeb seda.

Kuidagi loomulikult tegeles Kersti peagi küsimustega, mida tema otsesed tööülesanded kohe kuidagi ette ei näinud. Peaministri majandusnõunik ei osale tavaliselt tulevikku suunatud geeniprojekti algatamises, nagu Kersti seda tegi. Keegi ei kuulnud teda seejuures hädaldamas või kurtmas, et ei oska. Kersti oli suurepärane käed-külge-suhtumise esindaja.

Probleemi nähes on Kerstile omane see esiteks algosakesteks lahti võtta ja siis uuesti hoolikalt kokku panna. Kui talle pärast Reformierakonna reetmist, valitsuse lagunemist ja Savisaare valitsusse võtmist pakuti tööd Eesti Energias, teatas Kersti, et enne mõnel vastutaval kohal töötamist peab ta altpoolt alustama ja energiamajanduse endale selgeks saama, paludes esiteks töökohta Iru soojuselektrijaamas. Kõigi hämmastuseks saigi ta seal energiamajanduse selgeks, sealjuures suuresti vene keeles. Sama kordus kontrollikojas. Seetõttu ongi Kersti sedavõrd mõjukas. Tundub, et tal on nüüd plaan Eesti riik ja rahvas vähemalt enda jaoks osadeks lahti võtta ning taas kokku panna. Kuidas see tal õnnestub, näitab aeg.

Loomulikult polnud Kersti mu omaaegses meeskonnas ainus roheline. Maksab mainida vaid Linnar Viiki ja Kaarel Tarandit. Aga ta oli ilmselt üks rohelisemaid. Ta ahvatles peaministri meeskonda ja vahel ka valitsust kahtlase väärtusega seikluslikele ettevõtmistele ja matkadele, korra viis meid avameelselt öeldes päris rappa. Selliseid nõunikke võib põhimõtteliselt olla iga peaministri meeskonnas.

Kersti viis oma rohelise mõtteviisi valitsuse tegevusse laiemalt. Sellele tugines esialgu lihtsalt karmist vajadusest tingitud säästueelarve, mis ressursse kokku hoides muutus hiljem omaette väärtuseks. Kersti väitis, et Eesti konkurentsieelis võrreldes arenenud riikidega seisneb uue tehnoloogia laialdasest kasutuselevõtust tulenevas suutlikkuses pakkuda sama palju või rohkemgi teenuseid märgatavalt tõhusamalt ja säästlikumalt kui arenenud maailmas. Agaralt tahtis Kersti Stenbocki majja kolides taotleda peaministri büroole rohelist märgist, mis eeldas kulutatava paberi hulga hüppelist vähendamist. Siit kasvas välja paberivabade istungite idee, sellest omakorda arvukalt e-valitsuse algatusi, hiljem aga ID-kaart, e-valimised, e-residentsus ja teisi Eestile tuntust toonud algatusi.


Loogiline ja asjalik – tugevus ja nõrkus


Paljud on kinnitanud, et Kersti on väga loogiline ja asjalik. See on tõesti tema tugevus. Aga teatud tingimustel võib see osutuda ka nõrkuseks. Näiteks puutudes kokku millegi määramatu või ebaloogilisega, mida lahterdada ja osadeks lahti võtta pole võimalik. Alates religioonist ja lõpetades Donald Trumpiga.

Ega ma nüüd liiga palju ka ei muretse. Kersti on viimase poole elust põhjalikult kokku puutunud määramatusega nimega Euroopa Liit, millel loogikaga just liiga palju pistmist pole. Brüsseli ja Stras-bourgi koridorides õppis ta pärast esimest ehmatust igatahes igati hästi liikuma.

Selle elumuutuse tulemusena on Kersti ka loomult pehmemaks läinud ja see on talle ainult kasuks tulnud. Usun, et praegune amet mõjub samamoodi, sest presidendina tuleb tal kokku puutuda igasuguste loogikaväliste nähtustega ja seejuures iseendaks jääda.

Iseendaks jäämise puhul tuleb võrdlusmomentide otsimiseks vaadata varasemate presidentide poole. Just iseendaks jäämine on andnud meile tugevad presidendid. Vahel võidakse selle kohta loomulikult öelda, et nad on kerge kiiksuga. Presidendi üks peamisi ülesandeid on teha end meeldejäävaks. Kas Lennart Meri oleks seda aga suutnud, kui ta poleks Valge Maja gloobusele Kamt- šatka kalavete asukohta joonistanud? Või Toomas Hendrik Ilves, kui ta jätnuks nobelist Paul Krugmanile kell pool kolm öösel vastuseks säutsumata?

Katse liiga mõistlik olla pole Eesti jaoks kunagi just liiga hästi lõppenud. Kas aga poleks vahva, kui maailmal oleks president, kes käiks teiste riigipeadega vainurästa pesitsuskohti otsimas?


Tundmatu Kaljulaid on juba teeninud rahva poolehoidu

Kindlasti on üleöö Eesti Vabariigi presidendiks valitud Kersti Kaljulaid mõjukas inimene. Seda juba oma ameti-positsiooni tõttu. Ometi, president sai Kaljulaidist põhimõtteliselt ilma, et ta selleks midagi oleks pidanud tegema. Kui teised kandidaadid tiirutasid kuid mööda Eestit, siis Kaljulaid käis korra läbi vaid riigikogu fraktsioonid ning presidendiks valitud ta saigi. Ilmselgelt oli ta asja peale mõelnud, sest niisama lihtsalt vähem kui ööpäevaga sellisele pakkumisele "jah" ei öelda.

Et rahvas ei teadnud kevadel Kaljulaidist veel midagi, seda näitab kasvõi Eesti Päevalehe presidendikandidaatide populaarsusuuring: aprillis toetas teda vaid 1% valimisealisi kodanikke. "Inimesed teavad sellise mastaabiga nimesid nagu Kallas, Savisaar, Tarand, isegi Helme. Poliitikahuvilised inimesed kujutavad muidugi ette ka Kaljulaidi ja Karist, kuid keskmise kodaniku jaoks ei ütle need nimed mitte midagi," tõdes Turu-uuringute AS-i uuringujuht Juhan Kivirähk.

Ent rahvas ei vali presidenti. Presidendi nime pani paika riigikogu vanematekogu ja kontrollikojast tulnud Kaljulaid sai 81 riigikogu liikme poolehoiu. Ka rahva poolehoidu on Kaljulaid hakanud juba teenima. Ka sellesama mõjukate küsitluse järgi pidas teda Eesti mõjukaimaks poliitikuks 31% vastanuid. EPL


● Probleemi nähes on Kerstile omane see algosakesteks lahti võtta ja siis uuesti hoolikalt kokku panna.
● Presidendina tuleb Kerstil kokku puutuda loogikaväliste nähtustega ja seejuures iseendaks jääda.
● Esita talle väljakutse, mida kõik teostamatuks peavad, ja Kersti võtab selle vastu.


Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.