- Reset + Prindi

"Tuleviku pensionär peab end ise päästma", Virumaa Teataja, 9. november 2016

Reedel toimus konverents ''Pension 2050''.
© Martin Dremljuga

08.11.2016

Liina Laks


Reedel toimunud konverentsil "Pension 2050" arutleti Eesti pensionisüsteemi üle. Kõlama jäi mõte, et vanadus kui mõiste tuleb ümber mõtestada ning pensioniea tõstmisest paraku ei pääse.

Konverentsi avasõnad lausus president Kersti Kaljulaid, kes tõi välja, et pensioniea puhul räägitakse eelkõige tööst, mitte tööea lõppemisest. Demograafilises olukorras, kus rahvastik aina vananeb ja maksumaksjate osakaal väheneb, tuleb presidendi sõnul inimese elukaar ümber mõtestada. Kersti Kaljulaid märkis, et lisaks sellele, et rahvastik väheneb, on noorte suhtumine töösse täielikult muutunud: selle asemel et otsida rakendust, ühte töökohta, kus püsida aastakümneid, otsitakse eelkõige põnevat tööd. Töökohti vahetatakse sageli ning paarikümne aasta tagune arusaam, et ametit tuleb õppida ehk korra-kaks elus, ei sobi tänapäeva maailmaga kokku.

Pensionisüsteemi kommenteeris president nõnda, et sel viisil jätkata pole enam võimalik. Paraku tuleb rääkida ka pensioniea tõstmisest.

Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika juht Kristiina Selgis andis ülevaate pensionisüsteemi ajaloost. Pension oli esialgu 19. sajandi Saksamaal eelkõige vaesematele vabriku­töölistele mõeldud kindlustus, ­mille sai tööline kätte alates

70. eluaastast. Kristiina Selgis tõi näiteid teistest Euroopa riikidest, kus pensioni arvutamisel võetakse aluseks tööstaaž või riigis elatud aastate arv. Eestis otsustati 90ndate pensionireformi käigus aga Saksamaa süsteemi kasuks.

Kristiina Selgis ütles, et möödunud nädalal valitsuses vastu võetud otsus siduda pensioniiga oodatava elueaga on kahtlemata samm õiges suunas, kuid arvestades seda, et riigikassa pensionirahad on väga halvas seisus, tuleks kaaluda veelgi radikaalsemaid samme. Tema sõnul valitses üheksakümnendatel optimism, arvati, et tulevad peale suured eestlaste põlvkonnad, kes pensioni maksma hakkavad. Kuid läks vastupidi.

Mitu konverentsil kõnelejat tõid välja paradoksi, et tänapäeva nooremad põlvkonnad usuvad, et nende pensionipõlv saab olema mõnusam kui nende vanematel. Kristiina Selgis näitas aga arvutust, et kui praegu on pensioni suurus 360 eurot kuus, siis 2050. aastaks kahaneb see number 280 euro peale. Lisaprobleemi tekitab ühiskonnale see, et sotsiaalministeeriumi arvutuste kohaselt jääb 77% eestlaste töötasu allapoole riigi keskmist palka. Palgavaesus tipneb aga pensionieas veelgi suurema vaesusriskiga.

Annika Uudelepp Tuleva pensioniühistust tõi välja, et kui praegu moodustab riiklik pension ligi nelikümmend protsenti keskmisest palgast, siis tulevikus kahaneb selle osakaal sääraselt, et isegi teisest sambast saadav raha ei suuda seda protsenti neljakümne peale kergitada. Seepärast on aina olulisem inimestel endil säästa ja investeerida, kuna vaid riigi peale paraku loota ei saa. Kui uuringud on näidanud, et inimesed kujutavad sageli ette, et nende säästud moodustavad pensionipõlves ehk 20% sissetulekutest ning ülejäänu tuleb pensionist, siis tegelikkuses kujuneb pensionist saadav osa tõenäoliselt kaduvväikseks.

Tartu ülikooli rahatarkuse lektor Leonore Riitsalu kõneles, kuidas inimestel on raske investeerimisotsuseid langetada, kuna aju eelistab pigem selliseid lahendusi, kus tulemus oleks kohe näha. Paraku näeb seda, kas pensionipõlveks tehtud investeering oli hea või halb, alles mitmekümne aasta pärast. Teise huvitava punktina tõi lektor välja asjaolu, et inimesed ei suuda ennast vanemana ette kujutada. "See seal kauges tulevikus" tundub lihtsalt nii võõras, et "talle" raha kõrvalepanek tundub samasuguse teona nagu raha võõrale andmine. Samas andis Leonore Riitsalu lootust, et hea investeerimiskäitumine on õpitav ning iseennast tuleb lihtsalt rohkem "dresseerida".

Välismaiseid kogemusi jagasid Rootsi pensioniameti ökonomist Ole Settergren ja Social Market Foundationi teadusdirektor Nigel Koehane. Esimene kõneles, kuidas Rootsis üheksakümnendatel pensionireform läbi viidi ning kuidas riik maksudega niinimetatud tööandja pensionit stimuleeris. Tema sõnul on Rootsi olulisim õppetund see, et iga pensionisüsteem lahendab eelkõige neid probleeme, mis tol ajal valusalt esil on, ning ideaalset süsteemi pole lihtsalt olemas. Samuti tõi ta välja, et lõpuks jõutakse paraku igal pool sama küsimuse – pensioniea tõstmise juurde. Rootsis on võimalik pensionile jääda 61aastaselt, aga siis saab raha oluliselt vähem, kui 65aastaselt pensionile minnes. Kuna Rootsis on seadustega sätestatud, et inimese töökoht peab olema garanteeritud kuni 67. eluaastani – et vähendada vanuse tõttu diskrimineerimise riski –, siis majanduslikult kõige kasulikum ongi Rootsis hiljem pensionile jääda.

Suurbritannia hiljutisest pensionireformist kõnelenud Nigel Keohane kirjeldas sealset uut süsteemi, kus teise pensionisamba raha on nüüd võimalik välja võtta mitmel moel: igakuiste maksetena, osaliselt või kasvõi kogu summa korraga, ilma et inimene kõrgete maksude näol rahaliselt kaotaks. Keo­hane sõnul jääb sel puhul üle loota inimeste vastutustundlikkusele, et nood kogu summat lõbustusteks ära ei kulutaks ning seejärel sotsiaalsüsteemi koormama ei hakkaks.

Vanuse ümbermõtestamise juurde jõudis ka Tallinna ülikooli nooremteadur Tiina Tambaum. Tema sõnul on Eestis kõrge vanus stigmatiseeritud, kuigi tegelikkuses on vanusenumbrist hoopis olulisem see, et inimene elu lõpuni võimalikult aktiivseks jääks. "Inimene on noor, kuni tal on kohustused iseenda ees," ütles Tiina Tambaum.


Artikkel Virumaa Teataja veebilehel.