- Reset + Prindi

Pahem pool

08.05.2019

Bogdan Seljanko
Anissia Meškova
Gleb Vakarjuk
Tallinna Õismäe Vene Lütseum

 

Mis on üldse  isamaa? Kas see on  koht, kus me oleme sündinud? Või siis koht, kus tunneme  end  täieõiguslike ühiskonna liikmetena? Me oleme Eestis sündinud ja see on meie kodu. Mida me ka ei teeks – õpime riigikeelt, tutvume rahvakommete ja kohaliku kultuuriga, mis iganes moel püüame saada Eesti ühiskonna osaks – meil ei tule see kunagi välja. Me ei ole “omad”, vaid “võõrad”.

Meie rahvastel on ju ühine ajalugu 20. sajandil, kuid igaüks tõlgendab  seda omamoodi, oma vaatenurgast. Selle tõttu tekivad eelarvamused, mis muutuvad takistusteks meievahelisel suhtlemisel. Näiteks, meid seostatakse nendega, kes lahutasid  peresid, hävitasid kultuuri ja võtsid ära kõige pühama – kodumaa. Kahel pool lõhet seisvad inimesed ei näe mõtet üksteisega läbi käia. Pigem eeldatakse, et neid ei mõisteta või isegi käitutakse agressiivselt. 

Kust saab selline suhtumine alguse? Me oleme veendunud, et see kõik algab perest ja kodustest juttudest. Nagu öeldakse, laps on perekonna peegelpilt. Väljakujunemata  mõistus imab nagu käsn oma vanemate igasuguseid eelarvamusi  ja astub nendega kodust laia maailma. Ta ei oska veel  mõelda objektiivselt ja seetõttu võib hakata alandama, haavama või lihtsalt ignoreerima teist poolt. Ta hakkab nägema vaenlast seal, kus teda ei ole.

Seda olukorda on võimalik muuta.

Me tahame kutsuda kõiki lapsevanemaid üles kasvatama oma lapsi võrdse suhtumisega teistesse rahvastesse. Lastele on vaja selgitada, et inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte rahvuse järgi.

Samuti  arvame, et meedias osutatakse tihtipeale asjaosalise rahvusele ainult selle jaoks, et vallandada negatiivne reaktsioon rahvuslikul pinnal, viies tähelepanu sündmuse olemusest kõrvale.  Kui see muutub, siis ei teki inimestel rohkem alusetuid eelarvamusi.

Lõpuks tahame öelda, et me unistame niisugusest Eestist, kus on koht kõigile, seal hulgas meilegi. Me tahame pöörata teie tähelepanu sellele, et mitte kordagi selle hetkeni me ei kasutanud sõnu “venelased” ja “eestlased”. Me lihtsalt ei taha jagada meie riiki kaheks Eestiks, sest usume, et saame elada ühtse perena.