- Reset + Prindi

Eesti kohast Euroopas

08.05.2019

Lena Kurg
Prantsuse Lütseum

 

Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
Me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

***

 

Kallid kaaskodanikud! 

See Lydia Koidula 1865. aastal kirjutatud luuletus on kõigile väiksest peale teada. Need read räägivad kodust, kodumaast, lahkumisest ja täiskasvanuna oma lapsepõlvele tagasi vaatamisest.

 

***

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
“Laps, oota,” kostis ta, “see aeg
on kiir’ küll tulema!”

 

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm nõnda seletas-
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas!

***

 

Viimasel ajal on need viimase salmi read kuidagi eriti asjakohased tundunud. Lapsepõlv on möödunud ja täiskasvanuiga iga sammuga lähemal. Eesti on olnud minu kodu kogu elu ning andnud mulle palju head. Ma olen ümbritsetud toredate inimestega, hea kirjandusega, suurepäraste õppimisvõimalustega. Alati, kuuldes teiste riikide suurtest muredest, on tundunud, et vähemalt siin läheb kõik hästi. Uhke olen olnud keskkonna ja inimeste üle. Ilus loodus, neli aastaaega ning lumised talved on alati loomulikuna tundunud.

Tundub, et vähene teadlikkus üldiselt maailmas toimuvast on Eestis tõusev tendents ja see pole probleem ainult suurematest linnadest väljaspool.

Maailmas on suure kaaluga muresid palju, alates tolereerimise küsimustest kuni majanduse ja ülerahvastumiseni välja. Probleemid moodustavad ahela, milles üks on tingitud teisest. Aga kõik viivad siiski välja suurimani: kliimaküsimuseni. See on probleem, millest on räägitud aastakümneid, kuid mida on siiani ignoreeritud. Kuhu me paigutame oma mured siis, kui meil pole enam planeeti, kus elada? Kliimamuutusest tulenev kriis üha laieneb ning mõjutab kogu maailma, arvestamata inimese elupaika, majanduslikku olukorda või maailmavaadet. 2015. aasta Pariisi kliimakonverentsil võeti eesmärgiks, et globaalne keskmine temperatuur tuleb hoida alla 1,5 kraadi Celsiuse (võrreldes tööstusrevolutsioonijärgse ajaga). Selle saavutamiseks tehtud reaalsed sammud hoiaksid soojenemist lähima kolmekümne aasta jooksul parimal juhul ainult 3 kraadi piires. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse sõnul on Maa keskmise temperatuuri tõus 3 kraadi võrra väga ohtlik, sest selle tagajärjel vihmametsad kuivaksid ja sellega kaasneks massiline looma- ja taimeliikide väljasuremine. Lõuna-Euroopast saab kõrb, migratsioon kasvab ja see toob omakorda kaasa konflikte ja sõdu. Haigused levivad kiiremini, paljud inimesed surevad nälga, sest pidev põud hävitab saaki. Metsade kuivamise tagajärjel sagenevad tulekahjud ning sellest omakorda eralduv CO2 viib üha suurema ja veel kiirema globaalse soojenemiseni. Tekib hiiglaslik nõiaring, millest väljuda oleks võimatu. Praegu on viimane võimalus vaadata üle inimese tekitatud kahjud, seada reaalsed eesmärgid ja hakata võitlema parema tuleviku eest.

Ometi nägime viimaste riigikogu valimiste eel ja järel hoopis muud: räägiti küll alkoholi aktsiisist, pensionisambast, tööjõupuudusest, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, aga mitte ükski suurem erakond ei soovinud oma peateemaks tõsta kliimamuutusi ja sellega kaasnevat looduskatastroofi. Veelgi hullem, äärmuskonservatiivide initsiatiivil on diskussioon jõudmas tagasi saja aasta taguste moraaliküsimusteni, kliima muutuste osas aga ollakse selles seltskonnas lausa eitaval seisukohal; näib, et lihtsam on tänased toimetused visata homse varna ja puhuda suureks väikesed asjad, lasta inimestel rohkem vaielda olmeküsimuste üle. Sealjuures on Eesti ise Euroopas üks suuremaid õhureostajaid. Alkoholimaksude üle diskuseerimise asemel vajame hädasti arutelu reostuse kõrgemast maksustamisest, tõsiseltvõetavat survet taastuvenergiale üleminekuks, lahtiste kaartidega prognoose sellest, millise panuse annab Eesti teiste riikide kliimakatastroofi leevendamisse ja kliimapagulaste vastuvõtmisse.

Aga tuleme tagasi Koidula juurde. Üks hiljutine kirjandusteaduslik uuring mainib, et lapse metafoor võis Koidulal tähistada ka rahvast. Nagu laps, nii kasvas romantilist vaimulaadi esindanud Koidula jaoks ka rahvas: pürgis noorena suurde maailma, aga seda lõpuks nähes tõdes, et see polnudki nii armas, kui ette kujutas. Eesti on olnud läbi aegade vaba maailma poole püüdlev riik, siinne areng on olnud ehk isegi kiirem, kui seda loodeti paarkümmend aastat tagasi. Läänemaailmaga liitumine on andnud riigile suure arenguhüppe, aga on toonud kaasa ka tõdemuse, et kunagine kujutlus piiramatust heaolust on petlik ning selle eest peab maksma kõrget hinda. Oleme rahvana omamoodi teelahkmel: meil on võimalus tegeleda oma “aiaäärsega”, kus kasvab veel sama “lill ja rohi” mis lapsepõlveski, ning silmi kinni pigistades uskuda, et lapsepõlve idüll jääb igaveseks kestma. Või meil on võimalus vaadata silma tõsiasjale, et kliimamuutused ei tunne riigipiire, et see, mis on “üle aia”, puudutab ka meid siinpool aeda ning olukorda on võimalik muuta ainult riikidel ja rahvastel omavahelist koostööd tehes. See ei pruugi tõepoolest ehk olla pooltki nii armas kui lapsena või noore riigina kujutleti, aga see on ainus võimalus. Oleme saanud täiskasvanuks.

Tänan!