Kõned president http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned 2017-11-24T13:14:52Z Joomla! 1.5 - Open Source Content Management Plenaarettekanne Euroopa Kaitseagentuuri aastakonverentsil "Turvalisus digiajastul: Euroopa koostöö lisaväärtus" 2017-11-22T22:00:00Z 2017-11-22T22:00:00Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13771-2017-11-24-12-45-43 Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>Lugupeetud härra Domecq, daamid ja härrad!</p> <p>Ma vabandan järgmise kalambuuri eest – ma tean, et olen viimane tulemüür teie ja lõunasöögi vahel, seetõttu lubage mul kohe asja kallale asuda. On kolm teemat, mida ma pean oluliseks ja mida ma soovin teiega jagada. Need on küberhügieeni olulisus kõigi inimeste jaoks, kõiki otsustajaid puudutav vajadus küberturvalisust tõeliselt mõista ja küsimus sellest, milline peaks selle juures olema Euroopa Kaitseagentuuri roll.</p> <p>Arvatavasti pole vaja mitte kellelegi selles ruumis viibijatest küberturvalisuse olulisust rõhutada. Kuid samuti olen ma kindel, et seda tunnet, kui oluline ja tähelepanu vajav teema see on, jagab ka enamik inimesi väljaspool seda konverentsiruumi. Või kui võtame veel isiklikuma küsimuse – küberhügieeni –, siis muret selle pärast jagavad kõik meie seast.</p> <p>Võtkem näiteks USA Demokraatliku partei kongressi meiliserverisse sissemurdmise juhtumi 2016. aastast. Pole oluline, mida arvame selle kohta, kes võis selle operatsiooni taga olla või kui palju võis see vahejuhtum USA presidendivalimiste tulemusi mõjutada. Tõsi näib olevat asjaolu, et võimalikuks sai niisugune asi peamiselt tänu sellele, et pääseti ligi Clintoni kampaaniajuhi John Podesta kontole. See ei olnud tehniliselt keeruline operatsioon, pigem oli see väga lihtne andmepüük.</p> <p>Lugupeetud härra Domecq, daamid ja härrad!</p> <p>Ma vabandan järgmise kalambuuri eest – ma tean, et olen viimane tulemüür teie ja lõunasöögi vahel, seetõttu lubage mul kohe asja kallale asuda. On kolm teemat, mida ma pean oluliseks ja mida ma soovin teiega jagada. Need on küberhügieeni olulisus kõigi inimeste jaoks, kõiki otsustajaid puudutav vajadus küberturvalisust tõeliselt mõista ja küsimus sellest, milline peaks selle juures olema Euroopa Kaitseagentuuri roll.</p> <p>Arvatavasti pole vaja mitte kellelegi selles ruumis viibijatest küberturvalisuse olulisust rõhutada. Kuid samuti olen ma kindel, et seda tunnet, kui oluline ja tähelepanu vajav teema see on, jagab ka enamik inimesi väljaspool seda konverentsiruumi. Või kui võtame veel isiklikuma küsimuse – küberhügieeni –, siis muret selle pärast jagavad kõik meie seast.</p> <p>Võtkem näiteks USA Demokraatliku partei kongressi meiliserverisse sissemurdmise juhtumi 2016. aastast. Pole oluline, mida arvame selle kohta, kes võis selle operatsiooni taga olla või kui palju võis see vahejuhtum USA presidendivalimiste tulemusi mõjutada. Tõsi näib olevat asjaolu, et võimalikuks sai niisugune asi peamiselt tänu sellele, et pääseti ligi Clintoni kampaaniajuhi John Podesta kontole. See ei olnud tehniliselt keeruline operatsioon, pigem oli see väga lihtne andmepüük.</p> Vabariigi President vägivallaennetuse tunnustusauhindade üleandmisel 2017-11-20T12:27:27Z 2017-11-20T12:27:27Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13749-2017-11-20-12-28-21 Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>Mul on väga hea meel anda täna üle vägivallaennetuse tunnustusauhinnad. Ammu oleks selleks olnud aeg.</p> <p>Eero Epner kirjutas Postimehes: „Kurjus, mis immitseb läbi meie eetiliste põrandapragude, on universaalne ja absoluutne, ja selle eiramine meie ühine kaassüü."</p> <p>Kurjust saab tõrjuda ja kurjus ei ole paratamatu. Ma ei taha leida meid ühel hetkel taas olukorrast, kus meie julguse ja tahtejõu on okupeerinud ideoloogiline sallimatus ja vaen. Me oleme ühiskonnana seal juba kord ära käinud ja seda juba kord näinud.</p> <p>Tänaseks on sellest 26 aastat, kui see ajastu mööda sai. Kuid meie kogukondlik enesekindlus, see on ikka veel hapravõitu. Aus on öelda, et vaba ühiskond nõuab julgust ja vastutustunnet ja ta nõuab, et taluksime endi seas ka neid, kes meile meelt mööda ei ole, kes võibolla ei käitu nagu meie, kes ei näe välja nagu meie ja kes ei mõtle nii nagu meie. Maailmas, kus sellised põhimõtted ei loe, ei saa olema pikalt olemas meid, eestlasi, sest meid on ju väga vähe. Enamus inimesi maailmas ei mõtle täpselt nagu meie, vähemalt ei tee nad seda samas keeles.</p> <p>Sestap peamegi üheskoos kogu maailma kurjuse eest kaitsma, vaenu eest kaitsma. Aga kogu maailm teadupärast algab kodust. Ärme usu neid, kes meile valetavad, et meie ebakindlust ja hirme võtab ära see, kui leiame endast nõrgema, keda alla suruda.</p> <p>Nagu lapsegi trauma väljendub tema käitumises, kui ta ei suuda läbielatust muul moel jagu saada, nii räägib ka meie raev kaasliikleja peale, meie valus netikommentaar ja õel pilk meie endi ebakindlusest, meie enda lootusetusest ja kibestumisest. Me suudame seda ületada ainult siis, kui julgeme nii endi kui ka teiste vastu olla hoolivamad. Me ei tohi lasta iseennast oma hirmudest vallutada.</p> <p>Mul on väga hea meel anda täna üle vägivallaennetuse tunnustusauhinnad. Ammu oleks selleks olnud aeg.</p> <p>Eero Epner kirjutas Postimehes: „Kurjus, mis immitseb läbi meie eetiliste põrandapragude, on universaalne ja absoluutne, ja selle eiramine meie ühine kaassüü."</p> <p>Kurjust saab tõrjuda ja kurjus ei ole paratamatu. Ma ei taha leida meid ühel hetkel taas olukorrast, kus meie julguse ja tahtejõu on okupeerinud ideoloogiline sallimatus ja vaen. Me oleme ühiskonnana seal juba kord ära käinud ja seda juba kord näinud.</p> <p>Tänaseks on sellest 26 aastat, kui see ajastu mööda sai. Kuid meie kogukondlik enesekindlus, see on ikka veel hapravõitu. Aus on öelda, et vaba ühiskond nõuab julgust ja vastutustunnet ja ta nõuab, et taluksime endi seas ka neid, kes meile meelt mööda ei ole, kes võibolla ei käitu nagu meie, kes ei näe välja nagu meie ja kes ei mõtle nii nagu meie. Maailmas, kus sellised põhimõtted ei loe, ei saa olema pikalt olemas meid, eestlasi, sest meid on ju väga vähe. Enamus inimesi maailmas ei mõtle täpselt nagu meie, vähemalt ei tee nad seda samas keeles.</p> <p>Sestap peamegi üheskoos kogu maailma kurjuse eest kaitsma, vaenu eest kaitsma. Aga kogu maailm teadupärast algab kodust. Ärme usu neid, kes meile valetavad, et meie ebakindlust ja hirme võtab ära see, kui leiame endast nõrgema, keda alla suruda.</p> <p>Nagu lapsegi trauma väljendub tema käitumises, kui ta ei suuda läbielatust muul moel jagu saada, nii räägib ka meie raev kaasliikleja peale, meie valus netikommentaar ja õel pilk meie endi ebakindlusest, meie enda lootusetusest ja kibestumisest. Me suudame seda ületada ainult siis, kui julgeme nii endi kui ka teiste vastu olla hoolivamad. Me ei tohi lasta iseennast oma hirmudest vallutada.</p> Vabariigi President isadepäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis 2017-11-12T10:46:41Z 2017-11-12T10:46:41Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13729-2017-11-12-11-15-07 Eve Salumaa eve.salumaa@vpk.ee <p>Selle aasta varasügisel sündis mu sõprade perre poeg. Me kõik oleme lugenud ja kuulnud luuletusi sellest, kuidas laps vaatab oma ema. Kuidas ema silmades on lapse jaoks terve maailm. Vaatasin oma sõpra vastsündinud pojaga. Isa silmis oligi terve maailm. Tegelikult siiski selle maailma ilusam, parim osa. See maailm, milles on lõputult hoolivust. Piiramatult armastust. Juba ette järgmiseks 20 aastaks kannatlikkust. Valmisolekut taluda pisikesi pahandusi ja tulla toime suurematega. Lubadust olla alati õigel ajal ja õiges kohas selleks, et pisike inimene saaks end tunda turvaliselt ja kindlalt.</p> <p>Pisikese inimese silmis oli pilk, mis hästi hoitud imikutel ikka – lõputu rahu, sisemine enesekindlus, mis tuleneb sellest, et tema maailmas on kõik hästi ja teistsugust maailma ta polegi veel näinud. Eelarvamusevaba usk õnne ja turvalisusse.</p> <p>Sellist rahu suudame oma lastele pakkuda vaid esimesel eluaastal. Edaspidi hakkavad nad õppima elu. Elu on keeruline ja vastuoluline ja on paratamatu, et lapse arenguga kaasneb pettumusi, sest tema turvaline maailm hakkab omandama teisi varjundeid. Muidugi jääb hästi hoitud lapse maailm ikkagi alati turvaliseks, aga ta hakkab mõistma, et see turvatunne ei olgi iseenesestmõistetav. Selle turvatunde eest seisavad täiskasvanud, kõige rohkem tema vanemad.</p> <p>Emotsionaalse turvatunde allikana on mehed meie komberuumis selgelt alahinnatud. Stereotüüpne suhtumine teeb Eesti isadele liiga. Tegelikult kõige karmimate elukutsete esindajadki lähevad teist nägu, kui silmapiirile ilmub mõni tita. Kõikidele isadele meeldib rääkida oma lastest ja oma lastest rääkides on kõik isad hoopis teistmoodi uhked kui rääkides oma värskelt omandatud magistrikraadist või joostud isiklikust rekordist. Kaugel olevatele lastele mõeldes on isade igatsus tajutav, eriti kui lahusolek on pigem oludega leppimine kui valik. Võib-olla ei paista see kõik kergesti välja, aga kes oskab, see näeb. Isa silmis ja südames on laps terve maailm, olgu siis lähedal või kaugel, olgu laps väike või suur. <p>Selle aasta varasügisel sündis mu sõprade perre poeg. Me kõik oleme lugenud ja kuulnud luuletusi sellest, kuidas laps vaatab oma ema. Kuidas ema silmades on lapse jaoks terve maailm. Vaatasin oma sõpra vastsündinud pojaga. Isa silmis oligi terve maailm. Tegelikult siiski selle maailma ilusam, parim osa. See maailm, milles on lõputult hoolivust. Piiramatult armastust. Juba ette järgmiseks 20 aastaks kannatlikkust. Valmisolekut taluda pisikesi pahandusi ja tulla toime suurematega. Lubadust olla alati õigel ajal ja õiges kohas selleks, et pisike inimene saaks end tunda turvaliselt ja kindlalt.</p> <p>Pisikese inimese silmis oli pilk, mis hästi hoitud imikutel ikka – lõputu rahu, sisemine enesekindlus, mis tuleneb sellest, et tema maailmas on kõik hästi ja teistsugust maailma ta polegi veel näinud. Eelarvamusevaba usk õnne ja turvalisusse.</p> <p>Sellist rahu suudame oma lastele pakkuda vaid esimesel eluaastal. Edaspidi hakkavad nad õppima elu. Elu on keeruline ja vastuoluline ja on paratamatu, et lapse arenguga kaasneb pettumusi, sest tema turvaline maailm hakkab omandama teisi varjundeid. Muidugi jääb hästi hoitud lapse maailm ikkagi alati turvaliseks, aga ta hakkab mõistma, et see turvatunne ei olgi iseenesestmõistetav. Selle turvatunde eest seisavad täiskasvanud, kõige rohkem tema vanemad.</p> <p>Emotsionaalse turvatunde allikana on mehed meie komberuumis selgelt alahinnatud. Stereotüüpne suhtumine teeb Eesti isadele liiga. Tegelikult kõige karmimate elukutsete esindajadki lähevad teist nägu, kui silmapiirile ilmub mõni tita. Kõikidele isadele meeldib rääkida oma lastest ja oma lastest rääkides on kõik isad hoopis teistmoodi uhked kui rääkides oma värskelt omandatud magistrikraadist või joostud isiklikust rekordist. Kaugel olevatele lastele mõeldes on isade igatsus tajutav, eriti kui lahusolek on pigem oludega leppimine kui valik. Võib-olla ei paista see kõik kergesti välja, aga kes oskab, see näeb. Isa silmis ja südames on laps terve maailm, olgu siis lähedal või kaugel, olgu laps väike või suur. Digitaalse transpordi teemalisel konverentsil "Digital Transport Days 2017" 2017-11-09T22:00:00Z 2017-11-09T22:00:00Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13757-digitaalse-transpordi-teemalisel-konverentsil-qdigital-transport-days-2017q Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>Austatud külalised ja konverentsil osalejad!</p> <p>Soovin teile veidi hilinenult öelda tere tulemast digitaalse transpordi päevadele Tallinnas. Tänan korraldajaid nii Euroopa Komisjonist kui ka Eesti eesistumise organiseerijate seast, tänu kellele see oluline sündmus on teoks saanud. Nagu teate, on digiteemad meile siin Eestis väga südamelähedased. Seepärast on mul äärmiselt hea meel teid kõiki siin tervitada.</p> <p>Eestis oleme juba läbi teinud suure ühiskondliku muudatuse, mille tulemusena on meie kodanike ja ettevõtete käsutuses täiesti digitaalne keskkond, kus saab suhelda nii riigiga kui ka partneritega erasektorist. Loodetavasti taipate, et oleme eesliinil ka digitaalse transpordi lahenduste alal. Teisiti ei saakski see olla. Digitaalne transport on kahtlemata üks osa digiühiskonnast, ning muidugi on see lihtsam siis, kui transpordipartner on juba digiühiskonnas, selle asemel et hakata kõike aste-astmelt üles ehitama, nii et minu arvates oleme meie juba sammukese võrra ees ja meile järele jõudmine vajab pingutust.</p> <p>Inimeste liikumine ja ühenduses olemine on tänapäeva ühiskonna pärisosa. Selge on see, et tuleviku transpordisüsteemid peavad rahuldama ühiskonna majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid vajadusi, samal ajal minimeerides ebasoovitavat mõju, mis on ennekõike seotud saastamise ja õnnetustega.</p> <p>Kui volinik Violeta Bulc viimati Tallinnas käis, juhtis ta meie tähelepanu kurvale tõsiasjale, et iga päev kaotame Euroopas liiklusõnnetustes 70 inimest ja veel 350 saab raskelt vigastada. Transport tekitab 24% meie saastest. Keskmine inimene veedab igal aastal liikluses kohutavad kuus nädalat. Osa sellest on vältimatu, kuid seda aega on võimalik ummikute targa haldamisega muuta lühemaks ja sujuvamaks. Osa sellest on Eesti standardite järgi juba täiesti tarbetu, näiteks kohalesõitmine selleks, et registreerida lapse sünd, allkirjastada dokument, esitada avaldus lasteaiakoha saamiseks. Esimene, samuti viimane, sõltub lõppkokkuvõttes veebilahendustest.</p> <p>Seetõttu on mul hea meel igasuguste arutelude üle, mis rõhutavad tulevikutehnoloogia ja innovatsiooni tähtsust transpordis.</p> <p>Ummikute targa haldamise juures peame arvatavasti lootma liikuvusele kui teenusele, milles mängivad põhirolli võrdõigusplatvormid ja isesõitvad autod.</p> <p>Me teame, et suurt osa kasutult teel veedetud ajast oleks lihtne vältida, kui auto sõidaks ühest punktist teise ainult täiskoormaga ja selles oleks iga teekilomeetri kohta suurim võimalik arv sõitjaid. Sellise mudeli korral peaksid ummikud vähenema. Täpsus peaks suurenema. Üha vähem sõltub meie liikuvus sõidukitest, mis on meie omad. Need sõidukid, mis on meie omad, autod, mis on meie omad – tulevikus on need meil võibolla ainult edevuse, mitte vajaduse pärast. Sedasi muutub transport demokraatlikumaks. Mitmesuguste teenuste ja lahenduste kättesaadavus kasvab järsult.</p> <p>Võibolla juba kümne aasta pärast ei ole isikliku auto omamine enam ühiskondlik norm. Nagunii näitavad uuringud, et 94% ajast isiklik auto lihtsalt seisab.</p> <p>Väga oluline on olla avatud ning pakkuda õigusruumi uuele tehnoloogiale ja uutele ideedele. Selle saime meie siin Eestis paljude näidete abil juba ammu selgeks. Võtkem kasvõi Eesti Geenivaramu 17 aastat tagasi. Meie ei teinud muud, kui lõime õigusruumi, siis tulid erainvestorid ja tegid erainvestorite rahaga meie inimeste jaoks geeniandmebaasi, sest meil oli siin riigis selleks sobilik õiguslik keskkond. Siis aga astusid ligi teised riigid ja nii-öelda solkisid turu ära. Nad hakkasid selle teenuse eest maksma ja see tähendas, et me kaotasime 15 aastat, sest meie polnud võimelised selle eest maksma. Nüüd on teenus nii odav, et oleme jälle suutelised selle eest maksma, aga me kaotasime erainvestorite initsiatiivi turul lihtsalt sellega, et riigid tulid ja solkisid turu ära. Samamoodi pole meil riigi omandis ühtegi ettevõtet telekommunikatsiooni sektorist, seega puudub seal ka riigist lähtuv kallutatus. Eesti ja Rootsi on esimesed kohad, kus 5G-võrk müüdi välja ilma riigi sekkumiseta, sest meil on lubav keskkond, me oleme loonud selleks vajaliku õigusruumi. Samuti pole meie siin Eestis hakanud sõdima Uberi ega Taxifyga. Me oleme otsustanud nende olemasolu tunnistada. Alates 1. novembrist on sellised platvormid nagu Taxify ja Uber reguleeritud ning seega tegutsevad nad Eestis selges õigusruumis. Seadusandlus peab alati käima tegelikust arengust ees või vähemalt pidama sellega sammu. Sooviksin ka teistes riikides näha rohkem valmisolekut leida lahendusi, selle asemel et seada piiranguid. Meie siin Eestis arutleme, kuidas luua õiguskeskkonda isetegutsevatele robotitele, nende funktsioonidest rääkimata. See ei pea olema auto, see võib olla ükskõik milline iseseisvalt tegutsev robot.</p> <p>Meil on ka hea praktiline põhjus selliste arutelude pidamiseks – selle aasta 20. septembril sattusid Tallinnas liiklusõnnetusse auto ja pakirobot, kui auto sõitis ettenähtud kohas teed ületanud robotile otsa. Mul on hea meel teatada, et kõik selles vahejuhtumis osalenud pääsesid suuremate vigastusteta.</p> <p>Samuti on mul hea meel teatada, et meie liiklusseadustik oli selliseid olukordi juba ette näinud – seega oli seda juba võimalik reguleerida. Muuseas, süüdlaseks jäi selles esimeses omataolises õnnetuses autojuht.</p> <p>Kuid sedalaadi vahejuhtumid panevad mõtlema selle peale, mida transport tänapäeval tähendab. See tekitab äratundmise, et digitaalsed transpordilahendused ei eksisteeri enam ainult filmides. Nad on siin. Nad on päriselt olemas ja nad jäävad siia. Mida varem me seda tunnistame ja nad oma kasuks tööle paneme, seda parem. Arutleme praegu selle üle, kuidas teha nii, et kõik tehisintellekti kasutavad masinad oleksid Eestisse ja digiühiskonda teretulnud.</p> <p>Me peame pühenduma sellele, et saaksime uut tehnoloogiat kasutada kõikehaarava, paremate ühendustega, konkurentsivõimelisema ja puhtama transpordisektori heaks. Meie suur eesmärk peaks olema, et Euroopa Liidust saaks selles valdkonnas üleilmne liider. Kuid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei peaks me püüdma reguleerida eraldi digitaalset transporti ja eraldi näiteks meie eest restoranides või haiglates hoolt kandvaid roboteid. Esialgu võib sektorite kaupa tegutsemine tunduda lihtsam, aga ausalt öeldes saavutaksime palju selgema õigusruumi, kui alustaksime üldisemast, otsides vastuseid küsimustele tehisintellekti esinemisviiside ning nende omanike õiguste ja kohustuste kohta.</p> <p>Kõigil riikidel üle maailma tuleb rinda pista vajadusega mõista tehisintellekti, mis on üha enam mõjutamas nende riikide inimeste elu. Transpordisektor on selles strateegilises arutelus üks peamisi huvirühmi, vaieldamatu liider, aga ta ei tohiks egoistlikult püüda seda seadustega sektorikaupa reguleerida.</p> <p>Loomulikult tuleb nende moodsate lahendustega, mis puudutavad ülesandeid, mida tehnoloogia toob kaasa konkreetselt ja ainult transpordi valdkonnale, tegeledagi transpordisektori sees. Suurem turvalisus on üks põhieesmärke, mis on käima lükanud suurema osa arendustegevusest maismaatranspordi ja lennunduse valdkonnas. See on ühtlasi kõige suurem proovikivi.</p> <p>Eesti on toetanud oma eesistumise aja ühe prioriteedina andmete vaba liikumist. Värskete andmete kasutamine ja süsteemne kättesaadavus aitab meil turvalisuse valdkonnas üle minna reageerivalt lähenemisviisilt – mis põhineb õnnetuste ja juhtumite aruannetel – proaktiivsele lähenemisviisile, mis tähendab, et me analüüsime andmeid, tuvastamaks trende ja kontrollida olukordi, mis võivad viidata turvaohule. Niisugust nihet võime juba näha lennundussektoris, mis tegutseb turvalisuse nimel peetava võitluse eesliinil.</p> <p>Kuid tulevikus mängib andmestike kasutamine turvalisuse haldamisel võtmerolli kõigis transpordi valdkondades. Ka teised sektorid võivad takseerida seda viljakat lähenemisviisi ja kanda selle teadmise üle oma valdkonda.</p> <p>Tänapäevased liiklusvahendid juba on nii mitmeski mõttes omavahel ühenduses. Kuid juba lähemas tulevikus hakkavad nad omavahel ja ka transporditaristuga otse suhtlema. Mõnikord isegi ilma sõitja või juhi teadmata.</p> <p>Mitmesugused uuringud on näidanud, et aastaks 2025 liigub meie teedel kaks miljardit omavahel ühenduses olevat autot. Need autod tekitavad iga päev kolmkümmend terabaiti andmeid.</p> <p>See parandab oluliselt maanteede turvalisust, liikluse sujuvust ning liiklusvahendi juhtimise ja sellega sõitmise mugavust, aga ka liikuvust.</p> <p>Väga oluline on rõhutada, et küberturvalisuse valdkonna areng peab käima käsikäes suure hulga delikaatse teabe jagamisega. Andmed on mõnevõrra teistsugune materjal kui kuld või nafta. Andmete hulk kasvab kiiremini kui meie suutlikkus neid tarbida.</p> <p>Veel üks oluline ajend digitaalse transpordi arendamiseks on tihedalt seotud keskkonnaga. Vajadus vähendada heitmeid ja vajadus võidelda linnakeskkondades ummikutega nõuavad kohest tähelepanu. See ei saa tulla kusagilt mujalt kui juba mainitud inimeste valikust saada hakkama ilma autota. Me oleme juba paljudes Euroopa linnades ja ka üle maailma muutnud auto omamise kohutavalt ebamugavaks. Ometi ei suuda inimesed autost loobuda, ja nad ka ei saa sellest loobuda, sest puudub alternatiiv, mis oleks sama mugav nagu auto. Tõhus ja tõeliselt automatiseeritud multimodaalsus on peamine motivaator, et inimene läheks isiklikult transpordilt üle jagatud transpordile. Väga raske oleks veenda meie inimesi seda sammu astuma. Miks? Sest oleme harjunud mõtlema, et kui ma ei saa loota oma auto peale, siis olen otsekohe sassis graafikute, hilinevate rongide, ümberistumiste jms ohver. Siinkohal pean mainima, et on üks riik – Jaapan –, kus on juba suudetud panna rongid käima nii, et need isegi ühte minutit hiljaks ei jää, sest järgmine rong tuleb juba minuti pärast ja sellele tuleb koht vabaks teha. Nii et kui aus olla, siis kõigepealt peaksime panema selle, mis meil juba on, oma inimeste jaoks täpsemalt käima, et nad saaksid rohkem usaldada ka teisi liiklusvahendeid peale isikliku auto. Siin tuleb jälle mängu digitaalsus. Me saaksime kasutada olemasolevaid andmeid, olemasolevat taristut saaks koos koondandmetega vabalt kasutada selleks, et inimesed vähemalt hakkaksid nägema, et see multimodaalsus võib ühel päeval mõistlikuks osutuda. Ma ei arva, et saaksime minna otse hilinevate rongide juurest lubaduse juurde, et inimesed peavad sõitma oma sõbra auto tagaistmel, et istuda ümber teise sõbra auto tagaistmele, et nii kuhugi õigeks ajaks pärale jõuda. Inimesed ei usu seda, kui neil pole mingit kogemust rongidega, mis käivad täpselt sõiduplaani järgi.</p> <p>Kindel on muidugi ka see, et koos digitaalsete transpordilahenduste saabumisega kaovad tulevikus paljud töökohad, mida me praegu selles strateegilise tähtsusega sektoris tunneme. Ma olen teadlik, et see üleminek kujuneb paljude inimeste jaoks ebamugavaks, aga tahan olla aus ja väljenduda selgelt.</p> <p>Need töökohad, mis meil praegu on, loomulikult kaovad. Sõidukijuhtide töökohad – sest isejuhtivate sõiduvahendite korral reguleeritakse paljusid aspekte liikluses sõidu- ja veoautode vahel toimuva kommunikatsiooni teel. Ma ei arva, et see oleks asi, millest me ei peaks rääkima. Hoopis vastupidi – me peaksime selle kohta infot jagama.</p> <p>Selle asemel et kärpida inimeste kohanemisvõimet juttudega kodanikupalgast, peaksime keskenduma sellele, kuidas uus tehnoloogia võiks suurendada ühiskonna kui terviku tuluteenimise võimekust. Tehnoloogiline areng ei peaks meile tähendama pelgalt tõhusamaid tööstusprotsesse ja sellest tulenevat töökohtade kadumist. Me teame, et see protsess loob ka uusi töövõimalusi, ja samuti teame, et me ei tea, millised need on. Aga me võime kindlad olla, et see juhtub. Me juba näeme, et riigi tasandil loob tehnoloogia teistsuguseid töökohti. See loob ka inimestele võimalusi kasutada oma vara lisasissetuleku teenimiseks. Kui me ei nimeta seda tööks, siis võime nimetada seda teenuseks. Kuidas sellega tuleviku keskkonnas toime tulla, on hoopis eraldi küsimus, aga need töökohad on juba kohale jõudmas.</p> <p>Suur osa vaidlustest liikuvuspaketi ümber põhineb hirmudel liig suure halduskoormuse ees, samuti selle järelevalvega seotud probleemidel. Põhjalikud digilahendused võiksid aidata neist hirmudest üle saada. Ma arvan taas kord, et kuna digilahendused on läbipaistvad ja hõlpsasti kasutatavad, siis võivad need aidata hirmudest üle saada. Loodan siiralt, et paberivaba tegutsemisviis saab üsna pea transpordisektoris valdavaks, ja ausalt öelda isegi imestan, et see praegu veel nii ei ole. Jah, imestan. Meil on minu arvates juba umbes 20 aastat olnud olemas tehnilised lahendused, et liikluse haldamine digitaalsemaks muuta, ja ometi pole me seda teinud. Jah, see tähendaks taas töökohtade kadu, aga ka kokku hoitud aega meie kõigi jaoks. Lubage mul lõpetada mõttega, et uus tehnoloogia on andnud meile võimaluse teha transpordisektoris otsustavaid ja kasu toovaid muudatusi. Kasutagem siis seda parimal võimalikul viisil! Ärgem kartkem tulevikku, ärgem püüdkem eirata tõsiasja, et me ei tea, kus me 15 aasta pärast oleme. Mitte keegi ei tea. Probleem on muidugi selles, et 20. sajandi transpordisektori mõtteviisis me teadsime, et hobuvanker pole sajandi lõpuks suure tõenäosusega enam kasutusel, ja üldjoontes see nii ka on. Praegu me ei tea täpselt, mida 10 või 15 aasta pärast enam ei kasutata, sest uuenduste tsükkel on nüüd palju kiirem. See tähendab, et kõik, mida me praegu kasutame, on 10 aasta pärast täiesti iganenud; teil on praegu taskus masin, mida 15 aasta pärast näidatakse kui kiviaegset. Ja nende inimeste 21. sajand erineb järsult 20. sajandist. Seetõttu on avalikul sektoril veel raskem sekkuda – mitte ainult õigusruumi või lubava õiguskeskkonna loomisega. Et olla selles osaline, on vaja absoluutset mittesekkumist. Ja meil siin Euroopas tuleb mittesekkumine tõesti halvasti välja. Aga me vajame seda. Sest seal väljas on sadu ideid, ja üks-kaks neist on edukad.</p> <p>Kui asume avaliku sektoriga vale idee taha neist 98st või 99st, siis tegelikult kallutame end tulevikku viiva peatee pealt kõrvale. Seepärast väidangi, et me ei peaks püüdma asju ise ära teha.</p> <p>Peaksime püüdma mõista, mis laadi õiguskeskkonda vajatakse, ning siis jätma ülejäänu teadus- ja arendusosakondade hooleks, keda me saame toetada neutraalselt – turu suhtes neutraalselt –; seejärel peaks ülejäänu tegelikult korraldama ja tegema võimalikult suures osas erasektor. Meie kogemus näitab, et kui mängu astub riik, kes asub toetama üht või teist tehnoloogilist lahendust ja see juhtub olema vale lahendus, raiskab ta lihtsalt tarbetult raha. Asi on aga isegi veel hullem siis, kui see juhtub olema õige tehnoloogiline lahendus, sest sel juhul peavad need, kes üritavad erasektorit sellesse investeerima saada, liikuma nende kannul, kes otsustasid sellesse investeerida avaliku sektori raha. Ja see on üks hirmus asi. Selle jaoks meil taskuraha pole. Tänan kuulamast!</p> <p>Kõne on algselt peetud inglise keeles ja tõlgitud eesti keelde. Kõne ingliskeelse versiooni leiab <a href="https://www.president.ee/en/official-duties/speeches/13744-at-the-digital-transport-days-2017-/index.html" target="_blank">SIIT</a>.</p> <p>Austatud külalised ja konverentsil osalejad!</p> <p>Soovin teile veidi hilinenult öelda tere tulemast digitaalse transpordi päevadele Tallinnas. Tänan korraldajaid nii Euroopa Komisjonist kui ka Eesti eesistumise organiseerijate seast, tänu kellele see oluline sündmus on teoks saanud. Nagu teate, on digiteemad meile siin Eestis väga südamelähedased. Seepärast on mul äärmiselt hea meel teid kõiki siin tervitada.</p> <p>Eestis oleme juba läbi teinud suure ühiskondliku muudatuse, mille tulemusena on meie kodanike ja ettevõtete käsutuses täiesti digitaalne keskkond, kus saab suhelda nii riigiga kui ka partneritega erasektorist. Loodetavasti taipate, et oleme eesliinil ka digitaalse transpordi lahenduste alal. Teisiti ei saakski see olla. Digitaalne transport on kahtlemata üks osa digiühiskonnast, ning muidugi on see lihtsam siis, kui transpordipartner on juba digiühiskonnas, selle asemel et hakata kõike aste-astmelt üles ehitama, nii et minu arvates oleme meie juba sammukese võrra ees ja meile järele jõudmine vajab pingutust.</p> <p>Inimeste liikumine ja ühenduses olemine on tänapäeva ühiskonna pärisosa. Selge on see, et tuleviku transpordisüsteemid peavad rahuldama ühiskonna majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid vajadusi, samal ajal minimeerides ebasoovitavat mõju, mis on ennekõike seotud saastamise ja õnnetustega.</p> <p>Kui volinik Violeta Bulc viimati Tallinnas käis, juhtis ta meie tähelepanu kurvale tõsiasjale, et iga päev kaotame Euroopas liiklusõnnetustes 70 inimest ja veel 350 saab raskelt vigastada. Transport tekitab 24% meie saastest. Keskmine inimene veedab igal aastal liikluses kohutavad kuus nädalat. Osa sellest on vältimatu, kuid seda aega on võimalik ummikute targa haldamisega muuta lühemaks ja sujuvamaks. Osa sellest on Eesti standardite järgi juba täiesti tarbetu, näiteks kohalesõitmine selleks, et registreerida lapse sünd, allkirjastada dokument, esitada avaldus lasteaiakoha saamiseks. Esimene, samuti viimane, sõltub lõppkokkuvõttes veebilahendustest.</p> <p>Seetõttu on mul hea meel igasuguste arutelude üle, mis rõhutavad tulevikutehnoloogia ja innovatsiooni tähtsust transpordis.</p> <p>Ummikute targa haldamise juures peame arvatavasti lootma liikuvusele kui teenusele, milles mängivad põhirolli võrdõigusplatvormid ja isesõitvad autod.</p> <p>Me teame, et suurt osa kasutult teel veedetud ajast oleks lihtne vältida, kui auto sõidaks ühest punktist teise ainult täiskoormaga ja selles oleks iga teekilomeetri kohta suurim võimalik arv sõitjaid. Sellise mudeli korral peaksid ummikud vähenema. Täpsus peaks suurenema. Üha vähem sõltub meie liikuvus sõidukitest, mis on meie omad. Need sõidukid, mis on meie omad, autod, mis on meie omad – tulevikus on need meil võibolla ainult edevuse, mitte vajaduse pärast. Sedasi muutub transport demokraatlikumaks. Mitmesuguste teenuste ja lahenduste kättesaadavus kasvab järsult.</p> <p>Võibolla juba kümne aasta pärast ei ole isikliku auto omamine enam ühiskondlik norm. Nagunii näitavad uuringud, et 94% ajast isiklik auto lihtsalt seisab.</p> <p>Väga oluline on olla avatud ning pakkuda õigusruumi uuele tehnoloogiale ja uutele ideedele. Selle saime meie siin Eestis paljude näidete abil juba ammu selgeks. Võtkem kasvõi Eesti Geenivaramu 17 aastat tagasi. Meie ei teinud muud, kui lõime õigusruumi, siis tulid erainvestorid ja tegid erainvestorite rahaga meie inimeste jaoks geeniandmebaasi, sest meil oli siin riigis selleks sobilik õiguslik keskkond. Siis aga astusid ligi teised riigid ja nii-öelda solkisid turu ära. Nad hakkasid selle teenuse eest maksma ja see tähendas, et me kaotasime 15 aastat, sest meie polnud võimelised selle eest maksma. Nüüd on teenus nii odav, et oleme jälle suutelised selle eest maksma, aga me kaotasime erainvestorite initsiatiivi turul lihtsalt sellega, et riigid tulid ja solkisid turu ära. Samamoodi pole meil riigi omandis ühtegi ettevõtet telekommunikatsiooni sektorist, seega puudub seal ka riigist lähtuv kallutatus. Eesti ja Rootsi on esimesed kohad, kus 5G-võrk müüdi välja ilma riigi sekkumiseta, sest meil on lubav keskkond, me oleme loonud selleks vajaliku õigusruumi. Samuti pole meie siin Eestis hakanud sõdima Uberi ega Taxifyga. Me oleme otsustanud nende olemasolu tunnistada. Alates 1. novembrist on sellised platvormid nagu Taxify ja Uber reguleeritud ning seega tegutsevad nad Eestis selges õigusruumis. Seadusandlus peab alati käima tegelikust arengust ees või vähemalt pidama sellega sammu. Sooviksin ka teistes riikides näha rohkem valmisolekut leida lahendusi, selle asemel et seada piiranguid. Meie siin Eestis arutleme, kuidas luua õiguskeskkonda isetegutsevatele robotitele, nende funktsioonidest rääkimata. See ei pea olema auto, see võib olla ükskõik milline iseseisvalt tegutsev robot.</p> <p>Meil on ka hea praktiline põhjus selliste arutelude pidamiseks – selle aasta 20. septembril sattusid Tallinnas liiklusõnnetusse auto ja pakirobot, kui auto sõitis ettenähtud kohas teed ületanud robotile otsa. Mul on hea meel teatada, et kõik selles vahejuhtumis osalenud pääsesid suuremate vigastusteta.</p> <p>Samuti on mul hea meel teatada, et meie liiklusseadustik oli selliseid olukordi juba ette näinud – seega oli seda juba võimalik reguleerida. Muuseas, süüdlaseks jäi selles esimeses omataolises õnnetuses autojuht.</p> <p>Kuid sedalaadi vahejuhtumid panevad mõtlema selle peale, mida transport tänapäeval tähendab. See tekitab äratundmise, et digitaalsed transpordilahendused ei eksisteeri enam ainult filmides. Nad on siin. Nad on päriselt olemas ja nad jäävad siia. Mida varem me seda tunnistame ja nad oma kasuks tööle paneme, seda parem. Arutleme praegu selle üle, kuidas teha nii, et kõik tehisintellekti kasutavad masinad oleksid Eestisse ja digiühiskonda teretulnud.</p> <p>Me peame pühenduma sellele, et saaksime uut tehnoloogiat kasutada kõikehaarava, paremate ühendustega, konkurentsivõimelisema ja puhtama transpordisektori heaks. Meie suur eesmärk peaks olema, et Euroopa Liidust saaks selles valdkonnas üleilmne liider. Kuid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei peaks me püüdma reguleerida eraldi digitaalset transporti ja eraldi näiteks meie eest restoranides või haiglates hoolt kandvaid roboteid. Esialgu võib sektorite kaupa tegutsemine tunduda lihtsam, aga ausalt öeldes saavutaksime palju selgema õigusruumi, kui alustaksime üldisemast, otsides vastuseid küsimustele tehisintellekti esinemisviiside ning nende omanike õiguste ja kohustuste kohta.</p> <p>Kõigil riikidel üle maailma tuleb rinda pista vajadusega mõista tehisintellekti, mis on üha enam mõjutamas nende riikide inimeste elu. Transpordisektor on selles strateegilises arutelus üks peamisi huvirühmi, vaieldamatu liider, aga ta ei tohiks egoistlikult püüda seda seadustega sektorikaupa reguleerida.</p> <p>Loomulikult tuleb nende moodsate lahendustega, mis puudutavad ülesandeid, mida tehnoloogia toob kaasa konkreetselt ja ainult transpordi valdkonnale, tegeledagi transpordisektori sees. Suurem turvalisus on üks põhieesmärke, mis on käima lükanud suurema osa arendustegevusest maismaatranspordi ja lennunduse valdkonnas. See on ühtlasi kõige suurem proovikivi.</p> <p>Eesti on toetanud oma eesistumise aja ühe prioriteedina andmete vaba liikumist. Värskete andmete kasutamine ja süsteemne kättesaadavus aitab meil turvalisuse valdkonnas üle minna reageerivalt lähenemisviisilt – mis põhineb õnnetuste ja juhtumite aruannetel – proaktiivsele lähenemisviisile, mis tähendab, et me analüüsime andmeid, tuvastamaks trende ja kontrollida olukordi, mis võivad viidata turvaohule. Niisugust nihet võime juba näha lennundussektoris, mis tegutseb turvalisuse nimel peetava võitluse eesliinil.</p> <p>Kuid tulevikus mängib andmestike kasutamine turvalisuse haldamisel võtmerolli kõigis transpordi valdkondades. Ka teised sektorid võivad takseerida seda viljakat lähenemisviisi ja kanda selle teadmise üle oma valdkonda.</p> <p>Tänapäevased liiklusvahendid juba on nii mitmeski mõttes omavahel ühenduses. Kuid juba lähemas tulevikus hakkavad nad omavahel ja ka transporditaristuga otse suhtlema. Mõnikord isegi ilma sõitja või juhi teadmata.</p> <p>Mitmesugused uuringud on näidanud, et aastaks 2025 liigub meie teedel kaks miljardit omavahel ühenduses olevat autot. Need autod tekitavad iga päev kolmkümmend terabaiti andmeid.</p> <p>See parandab oluliselt maanteede turvalisust, liikluse sujuvust ning liiklusvahendi juhtimise ja sellega sõitmise mugavust, aga ka liikuvust.</p> <p>Väga oluline on rõhutada, et küberturvalisuse valdkonna areng peab käima käsikäes suure hulga delikaatse teabe jagamisega. Andmed on mõnevõrra teistsugune materjal kui kuld või nafta. Andmete hulk kasvab kiiremini kui meie suutlikkus neid tarbida.</p> <p>Veel üks oluline ajend digitaalse transpordi arendamiseks on tihedalt seotud keskkonnaga. Vajadus vähendada heitmeid ja vajadus võidelda linnakeskkondades ummikutega nõuavad kohest tähelepanu. See ei saa tulla kusagilt mujalt kui juba mainitud inimeste valikust saada hakkama ilma autota. Me oleme juba paljudes Euroopa linnades ja ka üle maailma muutnud auto omamise kohutavalt ebamugavaks. Ometi ei suuda inimesed autost loobuda, ja nad ka ei saa sellest loobuda, sest puudub alternatiiv, mis oleks sama mugav nagu auto. Tõhus ja tõeliselt automatiseeritud multimodaalsus on peamine motivaator, et inimene läheks isiklikult transpordilt üle jagatud transpordile. Väga raske oleks veenda meie inimesi seda sammu astuma. Miks? Sest oleme harjunud mõtlema, et kui ma ei saa loota oma auto peale, siis olen otsekohe sassis graafikute, hilinevate rongide, ümberistumiste jms ohver. Siinkohal pean mainima, et on üks riik – Jaapan –, kus on juba suudetud panna rongid käima nii, et need isegi ühte minutit hiljaks ei jää, sest järgmine rong tuleb juba minuti pärast ja sellele tuleb koht vabaks teha. Nii et kui aus olla, siis kõigepealt peaksime panema selle, mis meil juba on, oma inimeste jaoks täpsemalt käima, et nad saaksid rohkem usaldada ka teisi liiklusvahendeid peale isikliku auto. Siin tuleb jälle mängu digitaalsus. Me saaksime kasutada olemasolevaid andmeid, olemasolevat taristut saaks koos koondandmetega vabalt kasutada selleks, et inimesed vähemalt hakkaksid nägema, et see multimodaalsus võib ühel päeval mõistlikuks osutuda. Ma ei arva, et saaksime minna otse hilinevate rongide juurest lubaduse juurde, et inimesed peavad sõitma oma sõbra auto tagaistmel, et istuda ümber teise sõbra auto tagaistmele, et nii kuhugi õigeks ajaks pärale jõuda. Inimesed ei usu seda, kui neil pole mingit kogemust rongidega, mis käivad täpselt sõiduplaani järgi.</p> <p>Kindel on muidugi ka see, et koos digitaalsete transpordilahenduste saabumisega kaovad tulevikus paljud töökohad, mida me praegu selles strateegilise tähtsusega sektoris tunneme. Ma olen teadlik, et see üleminek kujuneb paljude inimeste jaoks ebamugavaks, aga tahan olla aus ja väljenduda selgelt.</p> <p>Need töökohad, mis meil praegu on, loomulikult kaovad. Sõidukijuhtide töökohad – sest isejuhtivate sõiduvahendite korral reguleeritakse paljusid aspekte liikluses sõidu- ja veoautode vahel toimuva kommunikatsiooni teel. Ma ei arva, et see oleks asi, millest me ei peaks rääkima. Hoopis vastupidi – me peaksime selle kohta infot jagama.</p> <p>Selle asemel et kärpida inimeste kohanemisvõimet juttudega kodanikupalgast, peaksime keskenduma sellele, kuidas uus tehnoloogia võiks suurendada ühiskonna kui terviku tuluteenimise võimekust. Tehnoloogiline areng ei peaks meile tähendama pelgalt tõhusamaid tööstusprotsesse ja sellest tulenevat töökohtade kadumist. Me teame, et see protsess loob ka uusi töövõimalusi, ja samuti teame, et me ei tea, millised need on. Aga me võime kindlad olla, et see juhtub. Me juba näeme, et riigi tasandil loob tehnoloogia teistsuguseid töökohti. See loob ka inimestele võimalusi kasutada oma vara lisasissetuleku teenimiseks. Kui me ei nimeta seda tööks, siis võime nimetada seda teenuseks. Kuidas sellega tuleviku keskkonnas toime tulla, on hoopis eraldi küsimus, aga need töökohad on juba kohale jõudmas.</p> <p>Suur osa vaidlustest liikuvuspaketi ümber põhineb hirmudel liig suure halduskoormuse ees, samuti selle järelevalvega seotud probleemidel. Põhjalikud digilahendused võiksid aidata neist hirmudest üle saada. Ma arvan taas kord, et kuna digilahendused on läbipaistvad ja hõlpsasti kasutatavad, siis võivad need aidata hirmudest üle saada. Loodan siiralt, et paberivaba tegutsemisviis saab üsna pea transpordisektoris valdavaks, ja ausalt öelda isegi imestan, et see praegu veel nii ei ole. Jah, imestan. Meil on minu arvates juba umbes 20 aastat olnud olemas tehnilised lahendused, et liikluse haldamine digitaalsemaks muuta, ja ometi pole me seda teinud. Jah, see tähendaks taas töökohtade kadu, aga ka kokku hoitud aega meie kõigi jaoks. Lubage mul lõpetada mõttega, et uus tehnoloogia on andnud meile võimaluse teha transpordisektoris otsustavaid ja kasu toovaid muudatusi. Kasutagem siis seda parimal võimalikul viisil! Ärgem kartkem tulevikku, ärgem püüdkem eirata tõsiasja, et me ei tea, kus me 15 aasta pärast oleme. Mitte keegi ei tea. Probleem on muidugi selles, et 20. sajandi transpordisektori mõtteviisis me teadsime, et hobuvanker pole sajandi lõpuks suure tõenäosusega enam kasutusel, ja üldjoontes see nii ka on. Praegu me ei tea täpselt, mida 10 või 15 aasta pärast enam ei kasutata, sest uuenduste tsükkel on nüüd palju kiirem. See tähendab, et kõik, mida me praegu kasutame, on 10 aasta pärast täiesti iganenud; teil on praegu taskus masin, mida 15 aasta pärast näidatakse kui kiviaegset. Ja nende inimeste 21. sajand erineb järsult 20. sajandist. Seetõttu on avalikul sektoril veel raskem sekkuda – mitte ainult õigusruumi või lubava õiguskeskkonna loomisega. Et olla selles osaline, on vaja absoluutset mittesekkumist. Ja meil siin Euroopas tuleb mittesekkumine tõesti halvasti välja. Aga me vajame seda. Sest seal väljas on sadu ideid, ja üks-kaks neist on edukad.</p> <p>Kui asume avaliku sektoriga vale idee taha neist 98st või 99st, siis tegelikult kallutame end tulevikku viiva peatee pealt kõrvale. Seepärast väidangi, et me ei peaks püüdma asju ise ära teha.</p> <p>Peaksime püüdma mõista, mis laadi õiguskeskkonda vajatakse, ning siis jätma ülejäänu teadus- ja arendusosakondade hooleks, keda me saame toetada neutraalselt – turu suhtes neutraalselt –; seejärel peaks ülejäänu tegelikult korraldama ja tegema võimalikult suures osas erasektor. Meie kogemus näitab, et kui mängu astub riik, kes asub toetama üht või teist tehnoloogilist lahendust ja see juhtub olema vale lahendus, raiskab ta lihtsalt tarbetult raha. Asi on aga isegi veel hullem siis, kui see juhtub olema õige tehnoloogiline lahendus, sest sel juhul peavad need, kes üritavad erasektorit sellesse investeerima saada, liikuma nende kannul, kes otsustasid sellesse investeerida avaliku sektori raha. Ja see on üks hirmus asi. Selle jaoks meil taskuraha pole. Tänan kuulamast!</p> <p>Kõne on algselt peetud inglise keeles ja tõlgitud eesti keelde. Kõne ingliskeelse versiooni leiab <a href="https://www.president.ee/en/official-duties/speeches/13744-at-the-digital-transport-days-2017-/index.html" target="_blank">SIIT</a>.</p> Vabariigi President tervise innovatsioonikonverentsil 2017-11-09T09:07:02Z 2017-11-09T09:07:02Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13725-vabariigi-president-tervise-innovatsioonikonverentsil Kaidi Aher kaidi.aher@vpk.ee <p>Head tervishoiutöötajad ja arstid, ametnikud ja teadlased, treenerid ja juhendajad,</p> <p>kõik tervise- ja innovatsioonihuvilised, kes te täna siin olete!</p> <p>Kõik soovivad elada tervelt, kvaliteetselt, õnnelikult ja pikalt. See on igati inimlik ja loomulik püüdlus ja nii määratleb ka Maailma Terviseorganisatsioon tervist kui sellist. Ühiskondlikult aktsepteeritud normina pole tervis ammu enam haiguste puudumine, vaid kogum füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest heaolust.</p> <p>Kuigi selline käsitlus oli aktsepteeritud juba enam kui 70 aastat tagasi, on selle järgi tervelt elamine pidevalt keerukamaks muutunud. Paljud omapärad on saanud diagnoosideks, aga mõned omadused on ka lakanud seda olemast. Ühed kui teised muutused on andnud meile humanistlikuma ühiskonna – abivajajad seda saavad, lihtsalt teistsugusust oskame aktsepteerida. Üha enam oskame teistmoodi olekut ka väärtustada, peame lugu ja leiame koha kõikidele siin ühiskonnas ja selle päikese all. Ja see on tegelikult väga tore.</p> <p>Kaasaegses maailmas ümbritseb meid tervisega seonduvalt rohkem informatsiooni kui eales varem, mistõttu on oma tervise hoidmiseks olulisi valikuid teha järjest keerulisem. Ka töö ja elamise viis on muutunud, mis vähemalt lääne kultuuriruumis tähendab sageli ka füüsilise aktiivsuse vähenemist. Kergem elu, millest osa tuleks pühendada oma tervise hoidmiseks füüsiliselt koormava tegevuse leiutamisele, on seisund, millega me alles oma vaimus kohaneme.</p> <p>Aga enne veel, kui pikemalt nii mina oma kõnes kui seejärel ka teie siin terve päeva jooksul hakkate rääkima tervisest, sellest kuidas seda hoida, kuidas kasutada meile 21. sajandil antud või meie endi loodud tööriistu tervise hoidmiseks, tahan ma teid tänada. Ega ma täpselt tea, kuhu te oma konverentsi aruteludega jõuate, aga minu jaoks on väga oluline, et asjadest räägitaks fakti-, teadmiste- ja teaduspõhiselt.</p> <p>Mis juhtub, kui Google'isse sisestada sõna „tervendamine"? „Tervendamine inglite abiga; kuidas tervendada energiakeha; emotsionaalkeha tervendamine – valgusesaar; kas Jumal tervendab ka tänapäeval?".</p> <p>Kõik need näited olid esimese kümne vaste sees, mis välja tulid. Ma neid linke ükshaaval lahti ei klikkinud. Aga kui vaadata laiemalt meie rahva tervist, mingit üldist vaimset tasakaalu ja ratsionaalset ümbritseva keskkonna adumist, siis uhhuu-kultuuri massiivne pealetung teeb mind tegelikult väga murelikuks. Ja me peame minu meelest päris tõsiselt mõtlema, kuidas sellise info pealetungile ühiskonnana vastu saada.</p> <p>Head tervishoiutöötajad ja arstid, ametnikud ja teadlased, treenerid ja juhendajad,</p> <p>kõik tervise- ja innovatsioonihuvilised, kes te täna siin olete!</p> <p>Kõik soovivad elada tervelt, kvaliteetselt, õnnelikult ja pikalt. See on igati inimlik ja loomulik püüdlus ja nii määratleb ka Maailma Terviseorganisatsioon tervist kui sellist. Ühiskondlikult aktsepteeritud normina pole tervis ammu enam haiguste puudumine, vaid kogum füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest heaolust.</p> <p>Kuigi selline käsitlus oli aktsepteeritud juba enam kui 70 aastat tagasi, on selle järgi tervelt elamine pidevalt keerukamaks muutunud. Paljud omapärad on saanud diagnoosideks, aga mõned omadused on ka lakanud seda olemast. Ühed kui teised muutused on andnud meile humanistlikuma ühiskonna – abivajajad seda saavad, lihtsalt teistsugusust oskame aktsepteerida. Üha enam oskame teistmoodi olekut ka väärtustada, peame lugu ja leiame koha kõikidele siin ühiskonnas ja selle päikese all. Ja see on tegelikult väga tore.</p> <p>Kaasaegses maailmas ümbritseb meid tervisega seonduvalt rohkem informatsiooni kui eales varem, mistõttu on oma tervise hoidmiseks olulisi valikuid teha järjest keerulisem. Ka töö ja elamise viis on muutunud, mis vähemalt lääne kultuuriruumis tähendab sageli ka füüsilise aktiivsuse vähenemist. Kergem elu, millest osa tuleks pühendada oma tervise hoidmiseks füüsiliselt koormava tegevuse leiutamisele, on seisund, millega me alles oma vaimus kohaneme.</p> <p>Aga enne veel, kui pikemalt nii mina oma kõnes kui seejärel ka teie siin terve päeva jooksul hakkate rääkima tervisest, sellest kuidas seda hoida, kuidas kasutada meile 21. sajandil antud või meie endi loodud tööriistu tervise hoidmiseks, tahan ma teid tänada. Ega ma täpselt tea, kuhu te oma konverentsi aruteludega jõuate, aga minu jaoks on väga oluline, et asjadest räägitaks fakti-, teadmiste- ja teaduspõhiselt.</p> <p>Mis juhtub, kui Google'isse sisestada sõna „tervendamine"? „Tervendamine inglite abiga; kuidas tervendada energiakeha; emotsionaalkeha tervendamine – valgusesaar; kas Jumal tervendab ka tänapäeval?".</p> <p>Kõik need näited olid esimese kümne vaste sees, mis välja tulid. Ma neid linke ükshaaval lahti ei klikkinud. Aga kui vaadata laiemalt meie rahva tervist, mingit üldist vaimset tasakaalu ja ratsionaalset ümbritseva keskkonna adumist, siis uhhuu-kultuuri massiivne pealetung teeb mind tegelikult väga murelikuks. Ja me peame minu meelest päris tõsiselt mõtlema, kuidas sellise info pealetungile ühiskonnana vastu saada.</p> Sõnavõtt Politsei- ja Piirivalveameti 99. aastapäeva vastuvõtul 3. novembril Viljandis, Ugala teatrimajas 2017-11-03T16:30:18Z 2017-11-03T16:30:18Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13704-2017-11-03-16-31-58 Eve Salumaa eve.salumaa@vpk.ee <p>Austatud siseminister ja peadirektor, head politseinikud, piirivalvurid!<br />Statistika näitab, et Eesti inimeste turvatunne ja usaldus politsei vastu pole kunagi olnud nii kõrge kui täna. Erinevalt 20 aasta tagusest ajast on Eestisse jäänud väga vähe selliseid paiku, kuhu tavaline seadusekuulekas inimene ei julgeks minna ilma, et ta peaks muretsema oma turvalisuse ja elu pärast. Paljuski on see kindlasti olnud ka ühiskondliku ja majandusliku arengu tulemus, kuid väga suur osa tänust selle eest, et Eesti on oma elanikele turvaline koht – kuulub teile.</p> <p>Tänan teid, patrullpolitseinikud, ja teid, kriminaalpolitsei uurijad, ning teid, piirivalvurid, ka teid, abipolitseinikud ja migratsiooniametnikud! Ja muidugi tervitan siinkohal eraldi neid, kes täna ei saa siin olla, sest on täitmas oma teenistusülesandeid.</p> <p>Inimeste turvatunne on väga olulises osas ajendatud veendumusest, et politsei – aga ka riik laiemalt – on häda korral alati nende jaoks olemas, oskab ja suudab abistada. Kui inimestel tekib mulje vastupidisest, võib turva- ja kindlustunne väga kiiresti hakata kahanema. Iga inimene tunneb hirmu ja tunneb abitust, kui ta ühtäkki mõistab, et mõeldamatu ja irratsionaalne võib meid tabada mitte öisel kõrvaltänaval, vaid päise päeva ajal Tallinna kesklinnas. Tavaline inimene lihtsalt ohkab selle peale: maailm on liigestest lahti. Teile sellist filosoofilist võimalust ei anta. Teie peate tegutsema ja tegutsete, et inimeste turvatunne jääks püsima.</p> <p>Austatud siseminister ja peadirektor, head politseinikud, piirivalvurid!<br />Statistika näitab, et Eesti inimeste turvatunne ja usaldus politsei vastu pole kunagi olnud nii kõrge kui täna. Erinevalt 20 aasta tagusest ajast on Eestisse jäänud väga vähe selliseid paiku, kuhu tavaline seadusekuulekas inimene ei julgeks minna ilma, et ta peaks muretsema oma turvalisuse ja elu pärast. Paljuski on see kindlasti olnud ka ühiskondliku ja majandusliku arengu tulemus, kuid väga suur osa tänust selle eest, et Eesti on oma elanikele turvaline koht – kuulub teile.</p> <p>Tänan teid, patrullpolitseinikud, ja teid, kriminaalpolitsei uurijad, ning teid, piirivalvurid, ka teid, abipolitseinikud ja migratsiooniametnikud! Ja muidugi tervitan siinkohal eraldi neid, kes täna ei saa siin olla, sest on täitmas oma teenistusülesandeid.</p> <p>Inimeste turvatunne on väga olulises osas ajendatud veendumusest, et politsei – aga ka riik laiemalt – on häda korral alati nende jaoks olemas, oskab ja suudab abistada. Kui inimestel tekib mulje vastupidisest, võib turva- ja kindlustunne väga kiiresti hakata kahanema. Iga inimene tunneb hirmu ja tunneb abitust, kui ta ühtäkki mõistab, et mõeldamatu ja irratsionaalne võib meid tabada mitte öisel kõrvaltänaval, vaid päise päeva ajal Tallinna kesklinnas. Tavaline inimene lihtsalt ohkab selle peale: maailm on liigestest lahti. Teile sellist filosoofilist võimalust ei anta. Teie peate tegutsema ja tegutsete, et inimeste turvatunne jääks püsima.</p> Avalik loeng Khuthaisi Akaki Tsereteli ülikoolis 2017-11-01T22:00:00Z 2017-11-01T22:00:00Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13707-2017-11-06-14-02-31 Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>Austatud ekstsellentsid, daamid ja härrad!</p> <p>Kõigepealt soovin avaldada tänu võimaluse eest rääkida täna siin teie ees oma viimasel Gruusia riigivisiidi päeval. Olen täiesti veendunud, et peale ametlike kohtumiste, eravestluste, pressikonverentside ja intervjuude on niisama tähtis jõuda ka laiema avalikkuseni. Mul on au viibida Khuthaisi Akaki Tsereteli ülikoolis, mis asub kunagises ühtse Gruusia pealinnas. See on linn, millel on oma kultuuri-, haridus- ja äritraditsioonide poolest Gruusias silmapaistev koht.</p> <p>Austatud ekstsellentsid, daamid ja härrad!</p> <p>Kõigepealt soovin avaldada tänu võimaluse eest rääkida täna siin teie ees oma viimasel Gruusia riigivisiidi päeval. Olen täiesti veendunud, et peale ametlike kohtumiste, eravestluste, pressikonverentside ja intervjuude on niisama tähtis jõuda ka laiema avalikkuseni. Mul on au viibida Khuthaisi Akaki Tsereteli ülikoolis, mis asub kunagises ühtse Gruusia pealinnas. See on linn, millel on oma kultuuri-, haridus- ja äritraditsioonide poolest Gruusias silmapaistev koht.</p> Vabariigi President Gruusia riigivisiiidi õhtusöögil 2017-10-31T16:26:30Z 2017-10-31T16:26:30Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13691-2017-10-31-16-32-00 Eve Salumaa eve.salumaa@vpk.ee <p>Austatud president Giorgi Margvelashvili,<br />lugupeetav proua Maka Chichua,<br />ekstsellentsid, daamid ja härrad!</p> <p>Riigivisiit on kahe maa omavahelise suhtlemise kõige pidulikum vorm, mis kinnitab veelkord üle meie lähedased suhted. On tähelepanuväärne, et praegune visiit toimub just nüüd, kui tähistame Gruusia ja Eesti diplomaatiliste suhete 25 aastapäeva. See on olnud katkematu sõpruse ja koostöö veerandsada.</p> <p>Kuid alustan hoopis meie inimestest, sest vaid neile saab toetuda meie tihe riikidevaheline läbikäimine. Käisin mõned päevad tagasi Zaza Urushadze ja Ivo Feldi uue filmi „Pihtimus" Tallinna esilinastusel. See linateos, nagu ka tema varasem film „Mandariinid" ja Ana Urushadze film „Ohtlik ema", on meie kahe maa inimeste koostöö üheks parimaks näiteks. Koostööfilmi loomine õnnestub vaid siis, kui see toetub teineteise mõistmisele ja avatud suhtlemisele. Meie mõlema maa filmiloojad on sellega imeliselt hakkama saanud, mis näitab, kui sarnased me oma mõttelaadilt oleme, sest muidu ei oleks olnud võimalik luua nii suurepäraseid ja hinnatud teoseid. Me mõlemad hindame tarkust hoida vastastikust austust ja oskust teineteist kuulata, ehk väljendades suure poeedi Šotha Rusthaveli sõnadega: „Targad võtavad nõu kuulda, rumalad talitavad omapead." Nõnda on Gruusia ja Eesti vaimne lähedus palju suurem, kui geograafiline vahemaa lubab oletada.</p> <p />Samalaadset lähedast mõttevabadust kirjeldab oma mälestusest ka meie kirjamees Karl Ast. Enne Esimest maailmasõda Tartu Ülikoolis õppinud grusiinid olid otse loomulikult kaasakiskuvalt rõõmsameelsed ja laululembesed, kuid olid ka headeks kaaslasteks impeeriumi vastases võitluses ning unistasid juba siis Tartus oma Gruusia vabast riigist. <p>Austatud president Giorgi Margvelashvili,<br />lugupeetav proua Maka Chichua,<br />ekstsellentsid, daamid ja härrad!</p> <p>Riigivisiit on kahe maa omavahelise suhtlemise kõige pidulikum vorm, mis kinnitab veelkord üle meie lähedased suhted. On tähelepanuväärne, et praegune visiit toimub just nüüd, kui tähistame Gruusia ja Eesti diplomaatiliste suhete 25 aastapäeva. See on olnud katkematu sõpruse ja koostöö veerandsada.</p> <p>Kuid alustan hoopis meie inimestest, sest vaid neile saab toetuda meie tihe riikidevaheline läbikäimine. Käisin mõned päevad tagasi Zaza Urushadze ja Ivo Feldi uue filmi „Pihtimus" Tallinna esilinastusel. See linateos, nagu ka tema varasem film „Mandariinid" ja Ana Urushadze film „Ohtlik ema", on meie kahe maa inimeste koostöö üheks parimaks näiteks. Koostööfilmi loomine õnnestub vaid siis, kui see toetub teineteise mõistmisele ja avatud suhtlemisele. Meie mõlema maa filmiloojad on sellega imeliselt hakkama saanud, mis näitab, kui sarnased me oma mõttelaadilt oleme, sest muidu ei oleks olnud võimalik luua nii suurepäraseid ja hinnatud teoseid. Me mõlemad hindame tarkust hoida vastastikust austust ja oskust teineteist kuulata, ehk väljendades suure poeedi Šotha Rusthaveli sõnadega: „Targad võtavad nõu kuulda, rumalad talitavad omapead." Nõnda on Gruusia ja Eesti vaimne lähedus palju suurem, kui geograafiline vahemaa lubab oletada.</p> <p />Samalaadset lähedast mõttevabadust kirjeldab oma mälestusest ka meie kirjamees Karl Ast. Enne Esimest maailmasõda Tartu Ülikoolis õppinud grusiinid olid otse loomulikult kaasakiskuvalt rõõmsameelsed ja laululembesed, kuid olid ka headeks kaaslasteks impeeriumi vastases võitluses ning unistasid juba siis Tartus oma Gruusia vabast riigist. Vabariigi President IV idapartnerluse ärifoorumil 2017-10-26T12:55:56Z 2017-10-26T12:55:56Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13682-2017-10-27-12-57-48 Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>Idapartnerlus on Euroopa Liidu ja tema partnerriikide suhete jaoks äärmiselt oluline instrument.</p> <p>Kõigi Balti riikide jaoks, kes varem olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, on idapartnerid olnud südamelähedased ja me mõtleme alati nende peale. Me ei taha ega luba seda, et idapartnerlusriikide saatus Euroopa Liidu tegemiste laualt maha kukub.</p> <p>Me tunneme end vastutavana. Vilnius ja Riia on juba võõrustanud idapartnerluse tippkohtumisi ning Tallinn on otsustanud korraldada selle kohtumise Brüsselis. Selline koha valik on sümboolne – idapartnerlus on Euroopa Liidu teema, mitte Ida-Euroopa teema. See on keskne element Euroopa Liidu naabruspoliitikas.</p> <p>Jah, me tunneme end vastutavana. Vastutavana selle eest, et me ei sulgeks bussi uksi, et sõita ära paremasse tulevikku. Vastutavana selle eest, et jätkuksid arutelud Euroopa ühendamise üle. Vastutavana alternatiivide otsimise eest, kui Euroopa Liidu laienemine pole võimalik.</p> <p>Idapartnerlus on Euroopa Liidu ja tema partnerriikide suhete jaoks äärmiselt oluline instrument.</p> <p>Kõigi Balti riikide jaoks, kes varem olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, on idapartnerid olnud südamelähedased ja me mõtleme alati nende peale. Me ei taha ega luba seda, et idapartnerlusriikide saatus Euroopa Liidu tegemiste laualt maha kukub.</p> <p>Me tunneme end vastutavana. Vilnius ja Riia on juba võõrustanud idapartnerluse tippkohtumisi ning Tallinn on otsustanud korraldada selle kohtumise Brüsselis. Selline koha valik on sümboolne – idapartnerlus on Euroopa Liidu teema, mitte Ida-Euroopa teema. See on keskne element Euroopa Liidu naabruspoliitikas.</p> <p>Jah, me tunneme end vastutavana. Vastutavana selle eest, et me ei sulgeks bussi uksi, et sõita ära paremasse tulevikku. Vastutavana selle eest, et jätkuksid arutelud Euroopa ühendamise üle. Vastutavana alternatiivide otsimise eest, kui Euroopa Liidu laienemine pole võimalik.</p> Vabariigi President Idapartnerluse kodanikuühiskonna konverentsil 2017-10-25T14:41:13Z 2017-10-25T14:41:13Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13677-2017-10-25-14-41-53 Liis Lepik Liis.Lepik@vpk.ee <p>Lugupeetud kodanikuühiskonna esindajad! Lugupeetud valitsuste esindajad, kes te hoolite kodanikuühiskonna ja valitsuse koostööst!</p> <p>Tervitan teid Tallinnas, Eestis, kus me loodame muuta oma ühiskonna sujuvalt toimivaks nii, et avalik sektor, vabaühendused ja sotsiaalse ettevõtluse sektor tegutsevad ühiselt meie inimeste hüvanguks.</p> <p>Isegi kui raudse eesriide tagant või uustulnukana vaadata arenenud lääneriikide ühiskondi, siis süsteem, kus kodanikud lihtsalt maksavad makse ning valitsus võtab kogu vastutuse kõigi protsesside, kõigi inimeste ja kõigi kogukondade eest, paistab atraktiivne. Kuid meie siin oleme aru saanud, et reaalses elus ei ole see keskpikas perspektiivis ja ammugi mitte pikas perspektiivis jätkusuutlik.</p> <p>Jätkusuutlik on koostöö – kodanikuühiskonna ja valitsuse ühine tegutsemine. See teenib meie inimesi paremini: kodanikuühiskond ei hakka tegutsema enne, kui ühiskonnas on tekkinud mingi reaalne vajadus, ja seega on see täiuslik signaal valitsusele astuda omapoolseid samme, kui kodanikuühiskond on neist huvitatud. Kodanikuühiskond ei paku sama teenust 30 aastat järjest, kui see pole enam vajalik. Kodanikuühiskond reageerib õigel ajal ja just neile probleemidele, mis ühiskonnas on tekkinud.</p> <p>Niisiis, valitsuse toetus kodanikuühiskonnale teenib inimesi lihtsalt kõige paremini. See võimaldab pakkuda teenuseid just siis, kui neid vajatakse, ja just neid teenuseid, mida vajatakse. Teenuste all pean ma silmas väga erinevaid tegevusi, mida kodanikuühiskond on valmis ette võtma. <p>Lugupeetud kodanikuühiskonna esindajad! Lugupeetud valitsuste esindajad, kes te hoolite kodanikuühiskonna ja valitsuse koostööst!</p> <p>Tervitan teid Tallinnas, Eestis, kus me loodame muuta oma ühiskonna sujuvalt toimivaks nii, et avalik sektor, vabaühendused ja sotsiaalse ettevõtluse sektor tegutsevad ühiselt meie inimeste hüvanguks.</p> <p>Isegi kui raudse eesriide tagant või uustulnukana vaadata arenenud lääneriikide ühiskondi, siis süsteem, kus kodanikud lihtsalt maksavad makse ning valitsus võtab kogu vastutuse kõigi protsesside, kõigi inimeste ja kõigi kogukondade eest, paistab atraktiivne. Kuid meie siin oleme aru saanud, et reaalses elus ei ole see keskpikas perspektiivis ja ammugi mitte pikas perspektiivis jätkusuutlik.</p> <p>Jätkusuutlik on koostöö – kodanikuühiskonna ja valitsuse ühine tegutsemine. See teenib meie inimesi paremini: kodanikuühiskond ei hakka tegutsema enne, kui ühiskonnas on tekkinud mingi reaalne vajadus, ja seega on see täiuslik signaal valitsusele astuda omapoolseid samme, kui kodanikuühiskond on neist huvitatud. Kodanikuühiskond ei paku sama teenust 30 aastat järjest, kui see pole enam vajalik. Kodanikuühiskond reageerib õigel ajal ja just neile probleemidele, mis ühiskonnas on tekkinud.</p> <p>Niisiis, valitsuse toetus kodanikuühiskonnale teenib inimesi lihtsalt kõige paremini. See võimaldab pakkuda teenuseid just siis, kui neid vajatakse, ja just neid teenuseid, mida vajatakse. Teenuste all pean ma silmas väga erinevaid tegevusi, mida kodanikuühiskond on valmis ette võtma.