Kõned president http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned 2018-02-22T12:42:20Z Joomla! 1.5 - Open Source Content Management Vabariigi President teenetemärkide kätteandmisel Narvas 2018-02-21T10:24:28Z 2018-02-21T10:24:28Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/14131-2018-02-21-10-26-32 Elke Rimpel Elke.Rimpel@vpk.ee <p>Neil päevil 25 aastat tagasi kõneles Lennart Meri oma esimeses vabariigi aastapäeva kõnes: "Ma nägin Eestimaad otsekui esimest korda: see on uus maa, täis lootust ja tulevikku, aga samas ka raskete probleemidega. Praegu me elame idealismist rohkem kui leivast. Idealismi kandjaks on meie vanim põlvkond, kes teab ja mäletab, et ainult töö muutis Eesti kahe maailmasõja vahel jõukaks ja dünaamiliseks vabariigiks. Idealismi teiseks kandjaks on eesti noorus, samamoodi nagu Manifesti väljakuulutamise ajal."</p> <p>See oli kõne, mille president Meri lõpetas sõjaeelse Saaremaa vallavanema August Otsa tsitaadiga: "Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata."</p> <p>Üks inimpõlv on sest ajast peale kasvanud. Näeme toonaseid lapsi täna juba siingi saalis. 90ndate alguse noortest on saanud kogenud keskealised. Tänutundega mõtleme toonastele vanadele, kes veel tänagi meie seas või juba esivanemate juurde läinud.</p> <p>Tehtud on üks inimpõlv tööd. Üks inimpõlv tööd iseseisva Eesti heaks.</p> <p>Teie täna siin saalis kehastate kui üht kaunist pilku sellele tööle ja ta tulemustele. Te kõik olete ehitanud Eestit nagu ehitatakse kodu – niihästi sirkli ja höövliga kui ka kunsti ja muusikaga. See töö on korda läinud, nagu südamega tehtud asjad ikka korda lähevad. Tänu teie tööle – olgu see siis ette võetud palgatööna või selle kõrvalt vabadel õhtutel ja nädalavahetustel – on selles kodus, nagu ühes õiges kodus peabki, aina rohkem teadmisi, sõpru, turvatunnet ja mälestusi. Veerand sajandi tagusega võrreldes kindlasti rohkem leiba ja tahaks loota, et mitte vähem idealismi.</p> <p>Minu suurim tänu ja lugupidamine teile ja teie kaaslastele ning lähedastele selle ühe põlve jooksul tehtud töö eest!</p> <p>Neil päevil 25 aastat tagasi kõneles Lennart Meri oma esimeses vabariigi aastapäeva kõnes: "Ma nägin Eestimaad otsekui esimest korda: see on uus maa, täis lootust ja tulevikku, aga samas ka raskete probleemidega. Praegu me elame idealismist rohkem kui leivast. Idealismi kandjaks on meie vanim põlvkond, kes teab ja mäletab, et ainult töö muutis Eesti kahe maailmasõja vahel jõukaks ja dünaamiliseks vabariigiks. Idealismi teiseks kandjaks on eesti noorus, samamoodi nagu Manifesti väljakuulutamise ajal."</p> <p>See oli kõne, mille president Meri lõpetas sõjaeelse Saaremaa vallavanema August Otsa tsitaadiga: "Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata."</p> <p>Üks inimpõlv on sest ajast peale kasvanud. Näeme toonaseid lapsi täna juba siingi saalis. 90ndate alguse noortest on saanud kogenud keskealised. Tänutundega mõtleme toonastele vanadele, kes veel tänagi meie seas või juba esivanemate juurde läinud.</p> <p>Tehtud on üks inimpõlv tööd. Üks inimpõlv tööd iseseisva Eesti heaks.</p> <p>Teie täna siin saalis kehastate kui üht kaunist pilku sellele tööle ja ta tulemustele. Te kõik olete ehitanud Eestit nagu ehitatakse kodu – niihästi sirkli ja höövliga kui ka kunsti ja muusikaga. See töö on korda läinud, nagu südamega tehtud asjad ikka korda lähevad. Tänu teie tööle – olgu see siis ette võetud palgatööna või selle kõrvalt vabadel õhtutel ja nädalavahetustel – on selles kodus, nagu ühes õiges kodus peabki, aina rohkem teadmisi, sõpru, turvatunnet ja mälestusi. Veerand sajandi tagusega võrreldes kindlasti rohkem leiba ja tahaks loota, et mitte vähem idealismi.</p> <p>Minu suurim tänu ja lugupidamine teile ja teie kaaslastele ning lähedastele selle ühe põlve jooksul tehtud töö eest!</p> Vabariigi President Narva Garnisoni kalmistul 2018-02-21T09:15:07Z 2018-02-21T09:15:07Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/14136-vabariigi-president-narva-garnisoni-kalmistul Anne-Pille Krigolson Anne.Krigolson@vpk.ee <p>Austatavad narvakad, <br />head külalised!</p> <p>Eesti riigi sajanda sünnipäeva eel on oluline meeles pidada, et meie kõigi vabaduse eest andsid Vabadussõjas oma elu tuhanded. Nii eestlased ja soomlased, venelased ja juudid, inglased ja taanlased ning muude rahvaste esindajad. Meie oma rahvaväe võitlejad ja meie liitlased.</p> <p>Narva alt algas võitlus meie vabaduse kaitseks, Narva suutsime kiiresti tagasi võita ja seda vaatamata rasketele lahingutele sõja lõpuni kaitsta. Siin võitlesime välja Tartu rahulepingu.</p> <p>Selle paiga ajalugu kõneleb Eesti ajaloost. Narva Garnisoni kalmistu on paljude väärikate sõjameeste viimane puhkepaik, kes kaotasid oma elu selles piirkonnas. Kuid see paik kõneleb ka hilisemast hävingust ja okupatsioonist, kui vabaduse kangelaste hauapaik hävitati. Ning räägib iseseisvuse taastamisest ja monumendi taasavamisest Narva inimeste eestvõttel.</p> <p>Head sõbrad!</p> <p>Siin ligidal on Narva vangilaagri kalmistu. Sünge paik, mis on viimaseks rahupaigaks paljudele okupatsiooniohvritele. Nende ainsaks süüks võis olla vaid armastus Eesti riigi vastu ning selle eest pidid nad jääma vangilaagri nimetutesse kalmudesse. Seal puhkab ka teiste rahvaste esindajaid, igaüks omal moel kurba kaduvikku lükatud. Nende kõigi viimane rahula tuleb korrastada ja väärikalt tähistada, see on vähim, mis me nende mälestuseks teha saame.</p> <p>Austatavad narvakad, <br />head külalised!</p> <p>Eesti riigi sajanda sünnipäeva eel on oluline meeles pidada, et meie kõigi vabaduse eest andsid Vabadussõjas oma elu tuhanded. Nii eestlased ja soomlased, venelased ja juudid, inglased ja taanlased ning muude rahvaste esindajad. Meie oma rahvaväe võitlejad ja meie liitlased.</p> <p>Narva alt algas võitlus meie vabaduse kaitseks, Narva suutsime kiiresti tagasi võita ja seda vaatamata rasketele lahingutele sõja lõpuni kaitsta. Siin võitlesime välja Tartu rahulepingu.</p> <p>Selle paiga ajalugu kõneleb Eesti ajaloost. Narva Garnisoni kalmistu on paljude väärikate sõjameeste viimane puhkepaik, kes kaotasid oma elu selles piirkonnas. Kuid see paik kõneleb ka hilisemast hävingust ja okupatsioonist, kui vabaduse kangelaste hauapaik hävitati. Ning räägib iseseisvuse taastamisest ja monumendi taasavamisest Narva inimeste eestvõttel.</p> <p>Head sõbrad!</p> <p>Siin ligidal on Narva vangilaagri kalmistu. Sünge paik, mis on viimaseks rahupaigaks paljudele okupatsiooniohvritele. Nende ainsaks süüks võis olla vaid armastus Eesti riigi vastu ning selle eest pidid nad jääma vangilaagri nimetutesse kalmudesse. Seal puhkab ka teiste rahvaste esindajaid, igaüks omal moel kurba kaduvikku lükatud. Nende kõigi viimane rahula tuleb korrastada ja väärikalt tähistada, see on vähim, mis me nende mälestuseks teha saame.</p> Vabariigi President Kolme kooli ühisaktusel Tallinna Reaalkoolis 2018-02-20T12:04:00Z 2018-02-20T12:04:00Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/14130-2018-02-20-12-07-03 Elke Rimpel Elke.Rimpel@vpk.ee <p>Austatud abituriendid ja õpetajad,</p> <p>kallid sõbrad!</p> <p></p> <p>Eesti Vabariik saab mõne päeva pärast 100 aastaseks. Meie oma riik ei tulnud kuskilt tundmatusest või seda ei antud meile kellegi teise poolt, meie riik on meie oma töö ja meie oma looming. Selle eest pidime võitlema Vabadussõjas ning seda pidime kandma südames ja hoidma mälusoppides tallel ajal, kui olime okupeeritud võõraste poolt. See kõik on teinud meid oma riigi suhtes nõudlikuks ja see on igati loomulik, sest tõeliselt oma riik peabki olema kõige paremini toimiv, kõige õiglasemalt seatud ja korraldatud.</p> <p>Austatud abituriendid ja õpetajad,</p> <p>kallid sõbrad!</p> <p></p> <p>Eesti Vabariik saab mõne päeva pärast 100 aastaseks. Meie oma riik ei tulnud kuskilt tundmatusest või seda ei antud meile kellegi teise poolt, meie riik on meie oma töö ja meie oma looming. Selle eest pidime võitlema Vabadussõjas ning seda pidime kandma südames ja hoidma mälusoppides tallel ajal, kui olime okupeeritud võõraste poolt. See kõik on teinud meid oma riigi suhtes nõudlikuks ja see on igati loomulik, sest tõeliselt oma riik peabki olema kõige paremini toimiv, kõige õiglasemalt seatud ja korraldatud.</p> Vabariigi President EV 100 raamatusarja avateose esitlusel 2018-02-19T13:36:23Z 2018-02-19T13:36:23Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/14129-vabariigi-president-ev-100-raamatusarja-avateose-esitlusel- Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>Tervist, kallid raamatusõbrad.</p> <p>Tõepoolest, kudunud olen Heimtalis ja Vabaõhumuuseumis ja kudunud on ilmselt siinviibijatest paljud nii päriselt sellesse meie füüsilisse kingituse vaipa, aga tegelikult ka nii, nagu selle raamatu autorid ja teised siinolijad, oleme me kõik kudunud oma eluga meie viimast veerandsada aastat.</p> <p>See on olnud imeline periood, kus me oleme saanud teha ise otsuseid omal maal. Ka sellele eelnenud palju keerulisemad ajad oli tegelikult sellised, kus kõik need, kes sel ajal toimetasid, püüdsid teha ajast ja olust lähtuvalt just nii, et Eesti saaks ikkagi olla selline koht, mida lastele ja lastelastele edasi pärandada.</p> <p>See ei saagi ju kõigil põlvkondadel tulla välja ühtemoodi, sellepärast, et meie ajad ja olud on väga erilised, väga erinevad, aga kõik on seda püüdnud. Ja sellepärast on see esimene raamat, esimene raamatupaar – sest nii pikk on Eesti ajalugu küll, et ühte raamatusse enam ära ei mahugi – meile väga tähtis.</p> <p>See raamatusari, umbes nelikümmend teost Eesti elu lõimedest – moest, kultuurist, ajaloost – see on sümboolne algatus sellele juubelinädalale. Täna esmaspäeval alustame me raamatuga. Miks on raamat eestlasele ja eestlaseks olemisele väga tähtis? Sellepärast, et raamat on kättesaadavaim kultuuriliik, üks odavamaid kultuuriliike tegelikult oma ajakulu mõttes.</p> <p>Tervist, kallid raamatusõbrad.</p> <p>Tõepoolest, kudunud olen Heimtalis ja Vabaõhumuuseumis ja kudunud on ilmselt siinviibijatest paljud nii päriselt sellesse meie füüsilisse kingituse vaipa, aga tegelikult ka nii, nagu selle raamatu autorid ja teised siinolijad, oleme me kõik kudunud oma eluga meie viimast veerandsada aastat.</p> <p>See on olnud imeline periood, kus me oleme saanud teha ise otsuseid omal maal. Ka sellele eelnenud palju keerulisemad ajad oli tegelikult sellised, kus kõik need, kes sel ajal toimetasid, püüdsid teha ajast ja olust lähtuvalt just nii, et Eesti saaks ikkagi olla selline koht, mida lastele ja lastelastele edasi pärandada.</p> <p>See ei saagi ju kõigil põlvkondadel tulla välja ühtemoodi, sellepärast, et meie ajad ja olud on väga erilised, väga erinevad, aga kõik on seda püüdnud. Ja sellepärast on see esimene raamat, esimene raamatupaar – sest nii pikk on Eesti ajalugu küll, et ühte raamatusse enam ära ei mahugi – meile väga tähtis.</p> <p>See raamatusari, umbes nelikümmend teost Eesti elu lõimedest – moest, kultuurist, ajaloost – see on sümboolne algatus sellele juubelinädalale. Täna esmaspäeval alustame me raamatuga. Miks on raamat eestlasele ja eestlaseks olemisele väga tähtis? Sellepärast, et raamat on kättesaadavaim kultuuriliik, üks odavamaid kultuuriliike tegelikult oma ajakulu mõttes.</p> Vabariigi President Müncheni julgeolekukonverentsil NATO idatiiva väljakutsete teemalises kõrvalpaneelis 2018-02-14T22:00:00Z 2018-02-14T22:00:00Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/14135-2018-02-21-15-16-19 Anne-Pille Krigolson Anne.Krigolson@vpk.ee <p>Lugupeetud suursaadik Ischinger, minister Schmidt, admiral Nielson,<br />daamid ja härrad!</p> <p>Esmalt soovin ma tänada Saksamaa NATO ühingut ja Müncheni julgeolekukonverentsi selle paneeli korraldamise eest. Kuna Eesti on üks neljast liitlaste suurendatud kohaloleku (eFP) lahingugruppe vastu võtvast riigist, sooviksin anda ülevaade sellest, mida on Varssavi tippkohtumise järgse pooleteise aastaga ära tehtud ja mida tuleks edasi teha. Ning lõppu lisaksin ka mõned mõtet selle kohta, mida me EI peaks seoses eFP-ga ja NATO kui terviku koherentsust silmas pidades tegema.</p> <p>Lugupeetud suursaadik Ischinger, minister Schmidt, admiral Nielson,<br />daamid ja härrad!</p> <p>Esmalt soovin ma tänada Saksamaa NATO ühingut ja Müncheni julgeolekukonverentsi selle paneeli korraldamise eest. Kuna Eesti on üks neljast liitlaste suurendatud kohaloleku (eFP) lahingugruppe vastu võtvast riigist, sooviksin anda ülevaade sellest, mida on Varssavi tippkohtumise järgse pooleteise aastaga ära tehtud ja mida tuleks edasi teha. Ning lõppu lisaksin ka mõned mõtet selle kohta, mida me EI peaks seoses eFP-ga ja NATO kui terviku koherentsust silmas pidades tegema.</p> Vabariigi President Eesti Ajaloomuuseumi näituse "Minu vaba riik" avamisel 2018-02-14T20:06:38Z 2018-02-14T20:06:38Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/14121-2018-02-14-20-12-30 Eve Salumaa eve.salumaa@vpk.ee <p>„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks."</p> <p>Nii on öeldud meie iseseisvuse väljakuulutamise manifestis kõigile Eestimaa rahvastele. Eesti alustas sada aastat tagasi ise oma saatuse määramist ning kodu ehitamist. Muidugi mõista ei olnud see lihtne tollasele noorele riigile, kuid me ei kohkunud tagasi. Me ei kohkunud tagasi ega vandunud alla ka kõige raskematel okupatsiooniaastatel, kui oma riiki sai hoida vaid südames ja mälestustes, ega ka siis, kui oli võimalus oma vabadus taastada.</p> <p>„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks."</p> <p>Nii on öeldud meie iseseisvuse väljakuulutamise manifestis kõigile Eestimaa rahvastele. Eesti alustas sada aastat tagasi ise oma saatuse määramist ning kodu ehitamist. Muidugi mõista ei olnud see lihtne tollasele noorele riigile, kuid me ei kohkunud tagasi. Me ei kohkunud tagasi ega vandunud alla ka kõige raskematel okupatsiooniaastatel, kui oma riiki sai hoida vaid südames ja mälestustes, ega ka siis, kui oli võimalus oma vabadus taastada.</p> Vabariigi President Tartu rahu 98. aastapäevale pühendatud pidulikul kontserdil 2018-02-02T15:40:42Z 2018-02-02T15:40:42Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/14002-2018-02-02-15-42-26 Liis Lepik Liis.Lepik@vpk.ee <p>Austatud Riigikogu esimees,<br />Kaitseväe juhataja,<br />välisminister ja Riigikogu liikmed,<br />suursaadikud,<br />daamid ja härrad!</p> <p>Tervitan teid kõiki Tartu rahu aastapäeva puhul.</p> <p>Minevik ununeb kergesti. Selja taha jäävad saavutused näivad sageli iseenesestmõistetavatena. Kuid neist on palju õppida ka hiljem. Nii on lood ka Tartu rahulepinguga, mille sõlmimiseks tuli läbida raske tee. Suure diplomaatilise võidu saavutamiseks ei piisanud vaid suust ega sulest. Käiku oli vaja lasta ka mõõgad ja täägid. Rahu saavutamiseks andsid Vabadussõjas oma elu tuhanded Eesti sõdurid ja sajad vabatahtlikud meid toetanud riikidest. Me olime edukad tänu terve riigi üheskoos toimimisele, sihikindlusele ning sõpradelt ja liitlastelt saadud sõjalisele ja mittesõjalisele varustusele. Piisav edu rindel andis lootust edukaks stardipositsiooniks läbirääkimiste laua taga. Riigisisene üksmeel ülla eesmärgi nimel andis meie delegatsioonile kindla seljataguse.</p> <p>Pingelises sõjaolukorras toimunud rahuläbirääkimised olid meie verivärsketele diplomaatidele esimeseks tõsiseks proovikiviks. Tänu meie delegatsiooni pühendumisele, osavusele, aga ka pearulikule põikpäisusele saadi parim võimalik rahuleping, mille üle meil on tänaseni põhjust uhkust tunda. Tõestasime ennekõike iseendale, et suudame korda saata suuri tegusid, kui seda tahame ning sellesse ka lõpuni usume. Ning et meie noor riik saab olla rahvusvaheliste suhete subjekt, mitte objekt.</p> <p>Tartu rahulepingu ratifitseerimine võttis mõlemal poolel aega loetud nädalad. Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee tegi seda ühehäälselt juba 4. veebruaril. Eesti Vabariigi Asutav Kogu kinnitas selle 13. veebruaril ning ratifitseerimiskirjade vahetamine leidis aset Moskvas juba sama aasta 30. märtsil. Selle ratifitseerimisele ei seatud mingeid eeltingimusi. See näitas ilmekalt siis ja näitab ka täna, et kui pooltel on siiras tahe, siis viiakse läbirääkimiste laua taga antud lubadused ellu. Atmosfäär ei kuulunud tollal ega kuulu ka nüüd rahvusvahelise õiguse sõnavarasse.</p> <p>Austatud Riigikogu esimees,<br />Kaitseväe juhataja,<br />välisminister ja Riigikogu liikmed,<br />suursaadikud,<br />daamid ja härrad!</p> <p>Tervitan teid kõiki Tartu rahu aastapäeva puhul.</p> <p>Minevik ununeb kergesti. Selja taha jäävad saavutused näivad sageli iseenesestmõistetavatena. Kuid neist on palju õppida ka hiljem. Nii on lood ka Tartu rahulepinguga, mille sõlmimiseks tuli läbida raske tee. Suure diplomaatilise võidu saavutamiseks ei piisanud vaid suust ega sulest. Käiku oli vaja lasta ka mõõgad ja täägid. Rahu saavutamiseks andsid Vabadussõjas oma elu tuhanded Eesti sõdurid ja sajad vabatahtlikud meid toetanud riikidest. Me olime edukad tänu terve riigi üheskoos toimimisele, sihikindlusele ning sõpradelt ja liitlastelt saadud sõjalisele ja mittesõjalisele varustusele. Piisav edu rindel andis lootust edukaks stardipositsiooniks läbirääkimiste laua taga. Riigisisene üksmeel ülla eesmärgi nimel andis meie delegatsioonile kindla seljataguse.</p> <p>Pingelises sõjaolukorras toimunud rahuläbirääkimised olid meie verivärsketele diplomaatidele esimeseks tõsiseks proovikiviks. Tänu meie delegatsiooni pühendumisele, osavusele, aga ka pearulikule põikpäisusele saadi parim võimalik rahuleping, mille üle meil on tänaseni põhjust uhkust tunda. Tõestasime ennekõike iseendale, et suudame korda saata suuri tegusid, kui seda tahame ning sellesse ka lõpuni usume. Ning et meie noor riik saab olla rahvusvaheliste suhete subjekt, mitte objekt.</p> <p>Tartu rahulepingu ratifitseerimine võttis mõlemal poolel aega loetud nädalad. Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee tegi seda ühehäälselt juba 4. veebruaril. Eesti Vabariigi Asutav Kogu kinnitas selle 13. veebruaril ning ratifitseerimiskirjade vahetamine leidis aset Moskvas juba sama aasta 30. märtsil. Selle ratifitseerimisele ei seatud mingeid eeltingimusi. See näitas ilmekalt siis ja näitab ka täna, et kui pooltel on siiras tahe, siis viiakse läbirääkimiste laua taga antud lubadused ellu. Atmosfäär ei kuulunud tollal ega kuulu ka nüüd rahvusvahelise õiguse sõnavarasse.</p> Eesti Teaduste Akadeemia 80. aastapäeva pidulikul aktusel „Akadeemia ja ühiskond" 2018-01-31T11:06:41Z 2018-01-31T11:06:41Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13920-2018-01-31-11-13-47 Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>80 aastat tagasi, Eesti Teaduste Akadeemiat asutades määratleti, et "Eesti Teaduste Akadeemia on seadusega asutatud kõrge kvalifikatsiooniga teadlaste ühendus, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi Eestis". See määratlus on täiesti kohane ka täna.</p> <p>Ühiskonnas on liikumapanevaks jõuks olnud alati antud ajastu probleemid, kuid tõsiste probleemide lahendamine on muidugi võimalik üksnes siis, kui see on korralikult seostatud teadusmõttega.</p> <p>Ma lugesin eelmise aasta lõpus üht teksti, mille oli kirjutanud masin. Lugedes oli aru saada, et tegemist on targa, sõnaosava, teravmeelse ja väga palju lugenud masinaga. Aga oli muidugi ka selge, et seda teksti inimene loonud ei olnud. Sellise sõnavaraga, sellise faktiteadmiste hulgaga inimene ilma mõne raskema vaimuhaiguseta sellist teksti ei kirjutaks. Oli selline vahva eksperiment, kus majandusajakiri oli üht arvutiprogrammi õpetanud omaenda tekstide toel läbi aastakümnete ja lasknud siis sel tarkvaral oma arvamusartikli koostada. Tulemus oli ootuspärane ja esialgu tabas mind kergendus. Sain aru, et inimest ei saa siiski loogilise mõttekäigu sünni ja kirjapanemise protsessist veel välja võtta. Loetud teksti põhjal isegi mitte niipea. Aga natukene aega hiljem hakkas mind siiski vaevama üks mõte ühest teisest ooperist – kui paljud tavalised, keskmise haridustasemega ja mõistliku inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed oleksid veel aru saanud, et see tekst ei saa olla lihtsalt üks keeruline lugu keerulistest asjadest kirjutavas ajakirjas?</p> <p>Lõpuni lugedes – tõenäoliselt siiski vähemalt pooled, sest mõte tõepoolest puudus. Aga kui paljud oleksid jätnud lugemise pooleli? Tekst oli keeruline, täis targalt esitatud fraase ja sõnumeid. Ilmselt valdav enamus lugejaid, kui selline tekst hoiatama näiteks The Guardiani kodulehele üles panna, jätaks pooleli. Ja päris paljud poleks julgenud ka öelda, kui neil kahtlus tekkiski, sest äkki oleks nad ise rumalad paistnud, kui targast jutust aru ei saanud?</p> <p>80 aastat tagasi, Eesti Teaduste Akadeemiat asutades määratleti, et "Eesti Teaduste Akadeemia on seadusega asutatud kõrge kvalifikatsiooniga teadlaste ühendus, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi Eestis". See määratlus on täiesti kohane ka täna.</p> <p>Ühiskonnas on liikumapanevaks jõuks olnud alati antud ajastu probleemid, kuid tõsiste probleemide lahendamine on muidugi võimalik üksnes siis, kui see on korralikult seostatud teadusmõttega.</p> <p>Ma lugesin eelmise aasta lõpus üht teksti, mille oli kirjutanud masin. Lugedes oli aru saada, et tegemist on targa, sõnaosava, teravmeelse ja väga palju lugenud masinaga. Aga oli muidugi ka selge, et seda teksti inimene loonud ei olnud. Sellise sõnavaraga, sellise faktiteadmiste hulgaga inimene ilma mõne raskema vaimuhaiguseta sellist teksti ei kirjutaks. Oli selline vahva eksperiment, kus majandusajakiri oli üht arvutiprogrammi õpetanud omaenda tekstide toel läbi aastakümnete ja lasknud siis sel tarkvaral oma arvamusartikli koostada. Tulemus oli ootuspärane ja esialgu tabas mind kergendus. Sain aru, et inimest ei saa siiski loogilise mõttekäigu sünni ja kirjapanemise protsessist veel välja võtta. Loetud teksti põhjal isegi mitte niipea. Aga natukene aega hiljem hakkas mind siiski vaevama üks mõte ühest teisest ooperist – kui paljud tavalised, keskmise haridustasemega ja mõistliku inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed oleksid veel aru saanud, et see tekst ei saa olla lihtsalt üks keeruline lugu keerulistest asjadest kirjutavas ajakirjas?</p> <p>Lõpuni lugedes – tõenäoliselt siiski vähemalt pooled, sest mõte tõepoolest puudus. Aga kui paljud oleksid jätnud lugemise pooleli? Tekst oli keeruline, täis targalt esitatud fraase ja sõnumeid. Ilmselt valdav enamus lugejaid, kui selline tekst hoiatama näiteks The Guardiani kodulehele üles panna, jätaks pooleli. Ja päris paljud poleks julgenud ka öelda, kui neil kahtlus tekkiski, sest äkki oleks nad ise rumalad paistnud, kui targast jutust aru ei saanud?</p> Vabariigi President A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel Rahvusooperis Estonia 2018-01-30T17:52:02Z 2018-01-30T17:52:02Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13918-2018-01-30-18-01-25 Eve Salumaa eve.salumaa@vpk.ee <p>Käisin just eelmisel laupäeval vaatamas Andrus Kivirähki näidendit „Vaimude tund Koidula tänavas". See on näidend armastusest, kuigi teeskleb end olevat kirjandusest ja kirjanikest. Aga usume korraks seda teesklust. Võtame seda tõesti nii, nagu pildis paistab. Siis on meil kaks kirjameest, Tammsaare ja on Unt. Kaks kummitust, kaks vaimu. Aga nende kahe kummituse vahel on näidendis midagi olulist, mis neid ka teispoolsuses eristab. See on aeg. Unti mäletavad veel kõik. Milline ta oli. Maneerid. Mustrid. Vembud. Aeg ei võimalda Unti mängida teisiti kui tema oli. Hea seegi, et välist sarnasust pole taga aetud, kummagi kummituse puhul.</p> <p>Aga Kivirähki kirjutatud ja Tõnu Oja mängitud Tammsaare ei kummita nii, nagu oleks meil käsil saade „Tantsud tähtedega". Me keegi ei võrdle Tammsaaret päris Tammsaarega, sest me lihtsalt ei tea, milline inimene tema täpselt oli. Ma otsisin Andruse pärast üles ja küsisin, kas tema arvates oli Tammsaare hea inimene. Andrus arvas, et oli. Paistis, et ka Tõnu Oja jaoks oli. Tammsaare hoolis.</p> <p>Tammsaare kaasaegne kirjarahvas on ju iseendi tegemistest üsna palju kirjutanud. Me teame toonasest kultuuriskeenest üksjagu. Kes kuidas käitus, kuidas suhtus kolleegidesse, loomingusse, Eesti Vabariiki. Tammsaare olemus ei jookse neis meenutusis mitte väga sageli välja, sest tema vist ei käinud väga kultuuriinimeste toonaseid radu, kindlaid kohvikuid ja kogunemisi pidi. Tervis oli kehva. Sõbrad olid ka teised, asisemat masti. Õiguskantsler Anton Palvadre näiteks. Olid need põhjused mis nad olid, aga Tammsaare on justkui eraldi, ei kuulunud rühmitusisse ega parandanud maailma koos teiste rahva seas armastatud kirjanikega.</p> <p>Täna on Tammsaare ka kuidagi natuke eraldi. Ta on meile püha. Eestlastele on aga omane, et kui miski on väga väärtuslik, kallis ja peaaegu püha, selline reliikvia, siis me paneme selle ära, kappi, klaasi taha. Võtame välja ainult suurtel pühadel, kaitseme kõige igapäevase eest ja paneme pärast jälle padjale puhkama, kuni järgmise korrani.</p> <p>Käisin just eelmisel laupäeval vaatamas Andrus Kivirähki näidendit „Vaimude tund Koidula tänavas". See on näidend armastusest, kuigi teeskleb end olevat kirjandusest ja kirjanikest. Aga usume korraks seda teesklust. Võtame seda tõesti nii, nagu pildis paistab. Siis on meil kaks kirjameest, Tammsaare ja on Unt. Kaks kummitust, kaks vaimu. Aga nende kahe kummituse vahel on näidendis midagi olulist, mis neid ka teispoolsuses eristab. See on aeg. Unti mäletavad veel kõik. Milline ta oli. Maneerid. Mustrid. Vembud. Aeg ei võimalda Unti mängida teisiti kui tema oli. Hea seegi, et välist sarnasust pole taga aetud, kummagi kummituse puhul.</p> <p>Aga Kivirähki kirjutatud ja Tõnu Oja mängitud Tammsaare ei kummita nii, nagu oleks meil käsil saade „Tantsud tähtedega". Me keegi ei võrdle Tammsaaret päris Tammsaarega, sest me lihtsalt ei tea, milline inimene tema täpselt oli. Ma otsisin Andruse pärast üles ja küsisin, kas tema arvates oli Tammsaare hea inimene. Andrus arvas, et oli. Paistis, et ka Tõnu Oja jaoks oli. Tammsaare hoolis.</p> <p>Tammsaare kaasaegne kirjarahvas on ju iseendi tegemistest üsna palju kirjutanud. Me teame toonasest kultuuriskeenest üksjagu. Kes kuidas käitus, kuidas suhtus kolleegidesse, loomingusse, Eesti Vabariiki. Tammsaare olemus ei jookse neis meenutusis mitte väga sageli välja, sest tema vist ei käinud väga kultuuriinimeste toonaseid radu, kindlaid kohvikuid ja kogunemisi pidi. Tervis oli kehva. Sõbrad olid ka teised, asisemat masti. Õiguskantsler Anton Palvadre näiteks. Olid need põhjused mis nad olid, aga Tammsaare on justkui eraldi, ei kuulunud rühmitusisse ega parandanud maailma koos teiste rahva seas armastatud kirjanikega.</p> <p>Täna on Tammsaare ka kuidagi natuke eraldi. Ta on meile püha. Eestlastele on aga omane, et kui miski on väga väärtuslik, kallis ja peaaegu püha, selline reliikvia, siis me paneme selle ära, kappi, klaasi taha. Võtame välja ainult suurtel pühadel, kaitseme kõige igapäevase eest ja paneme pärast jälle padjale puhkama, kuni järgmise korrani.</p> Eesti Maaülikooli rektori Mait Klaasseni inauguratsioonil 2018-01-23T14:57:20Z 2018-01-23T14:57:20Z http://admin2.president.ee/index.php/et/ametitegevus/koned/13901-2018-01-23-15-01-32 Mailin Aasmäe mailin.aasmae@vpk.ee <p>Austatud rektor Mait Klaassen,</p> <p>president Arnold Rüütel,</p> <p>hea akadeemiline pere.</p> <p>Mõnikord on jaanuaris ka september, sest Mait Klaassenil on see juba üsna mitmes kord ametisse astuda. Seepärast tundub mulle, et septembrikuus kõik on uus – uued lubadused, uued väljakutsed, aga midagi on ka jäävat. Maaülikooli jaoks on rektor Mait Klaassen see, kes tuleb ikka ja jälle, alati uuesti, uute mõtete ja ideedega.</p> <p>Maaülikoolil on palju väärikaid vilistlasi. Nende hulka kuulub ka Hando Runnel, kes enam kui 35 aastat tagasi on kirjutanud:</p> <p>Laenatud kandlega kaua ei mängi,</p> <p>laenatud leivaga lulli ei löö,</p> <p>omal on pill siis määta või mängi,</p> <p>omal on leib siis sõku või söö.</p> <p>See ei muutu. See on kõikide Eesti rahvusvaheliste ja rahvusvahelistuvate ülikoolide põhitõde. Meie elu teeb keeruliseks see, et omas valdkonnas oleme me alati maailma ainuke. Teie olete maailma ainuke eestikeelne maaülikool.</p> <p>Ja samal ajal tahame me kõik ja oleme uhked selle üle, et meie ülikoolid on rahvusvahelised. Ka Maaülikool on vägagi rahvusvaheline. Mõnes mõttes on Maaülikoolil võibolla lihtsam olla rahvusvaheline sellepärast, et see keel, mida räägivad meist erinevad elusolendid, väga palju ei varieeru. Aga teistpidi, lihtne on teha koostööd linnast linna, pealinnade vahel, suurte linnade vahel, kus lennukid käivad. Palju keerulisem on see nendele koolidele, kes asuvad suurtest tuiksoontest eemal. Ja seda enam on tunnustus, et Maaülikool on jõudnud selle ühe protsendi enam tsiteeritavate maaülikoolide ja biomajandusülikoolide hulka. See on tegelikult väga suur väärtus.</p> <p>Me teamegi, et Tartu tähendab eestlase jaoks linna, kus käiakse kõrgharidust omandamas. On hea, et Tartul on kaks keskust. Linnaservas, linnasüdames ja seal linna teises servas, kus on kooli uu<em>s </em><span id="_mce_caret" data-mce-bogus="true">kampus.</span></p> <p>Austatud rektor Mait Klaassen,</p> <p>president Arnold Rüütel,</p> <p>hea akadeemiline pere.</p> <p>Mõnikord on jaanuaris ka september, sest Mait Klaassenil on see juba üsna mitmes kord ametisse astuda. Seepärast tundub mulle, et septembrikuus kõik on uus – uued lubadused, uued väljakutsed, aga midagi on ka jäävat. Maaülikooli jaoks on rektor Mait Klaassen see, kes tuleb ikka ja jälle, alati uuesti, uute mõtete ja ideedega.</p> <p>Maaülikoolil on palju väärikaid vilistlasi. Nende hulka kuulub ka Hando Runnel, kes enam kui 35 aastat tagasi on kirjutanud:</p> <p>Laenatud kandlega kaua ei mängi,</p> <p>laenatud leivaga lulli ei löö,</p> <p>omal on pill siis määta või mängi,</p> <p>omal on leib siis sõku või söö.</p> <p>See ei muutu. See on kõikide Eesti rahvusvaheliste ja rahvusvahelistuvate ülikoolide põhitõde. Meie elu teeb keeruliseks see, et omas valdkonnas oleme me alati maailma ainuke. Teie olete maailma ainuke eestikeelne maaülikool.</p> <p>Ja samal ajal tahame me kõik ja oleme uhked selle üle, et meie ülikoolid on rahvusvahelised. Ka Maaülikool on vägagi rahvusvaheline. Mõnes mõttes on Maaülikoolil võibolla lihtsam olla rahvusvaheline sellepärast, et see keel, mida räägivad meist erinevad elusolendid, väga palju ei varieeru. Aga teistpidi, lihtne on teha koostööd linnast linna, pealinnade vahel, suurte linnade vahel, kus lennukid käivad. Palju keerulisem on see nendele koolidele, kes asuvad suurtest tuiksoontest eemal. Ja seda enam on tunnustus, et Maaülikool on jõudnud selle ühe protsendi enam tsiteeritavate maaülikoolide ja biomajandusülikoolide hulka. See on tegelikult väga suur väärtus.</p> <p>Me teamegi, et Tartu tähendab eestlase jaoks linna, kus käiakse kõrgharidust omandamas. On hea, et Tartul on kaks keskust. Linnaservas, linnasüdames ja seal linna teises servas, kus on kooli uu<em>s </em><span id="_mce_caret" data-mce-bogus="true">kampus.</span></p>