- Reset + Prindi

Vägivallaennetuse tunnustusauhindade üleandmisel

Vägivallaennetuse tunnustusauhindade üleandmisel

25.08.2021

Head sõbrad siin kammerlikus ruumis!

Mul on hea meel teid näha ja ka tänada!

Eile oli jälle pidupäev ja me ju kõik teame, mis pidupäevadel ikka toimub. Inimesed tarvitavad erinevaid vägijooke, olgu see laulupeol või kodudes. Alkohol selles koguses muudab inimesed paraku teistmoodi käituvaks ja ma mõtlesin selle peale eile – ka nendel pühadel hetkedel kui parasjagu detsibelle lavalt tuli vähe, seda enam publiku hulgast – et mis saab sellest õhtust edasi ja kas see lõpeb ikka kõikidel ilusti.

Mõnes mõttes ilmselt olete teie koos minuga lõplikult rikutud, et niisugustel pidudel ja kuuldes niisuguseid teiste inimeste jaoks võib-olla rõõmsas peotujus inimeste hääli, mõtlete te selle peale, et mis siis nüüd edasi saab. Et see ei ole võibolla üldsegi nii parim ja kõik võib sellel päeval lõppeda ka halvasti.

Meil vähenes tegelikult möödunud aastal vägivallakuritegude arv statistiliselt. Ja me teame, et see juhtus peaaegu igal pool maailmas, mistõttu ma täiesti keeldun – enne kui me näeme ka järgmise ja ülejärgmise aasta arve – ütlemast, et täna lähevad asjad juba märksa paremas suunas. Me ei tea seda. Aga muidugi ma loodan, et äkki meie puhul siiski oleme me näinud seda laineharja, kus juhtumitest teatamise arv kasvas. Kasvas, sest inimesed julgesid üha rohkem tulla välja oma lugudega koduvägivallast, muust vägivallast, seksuaalvägivallast. Rääkimine on ühiskonnas muutunud, võiks öelda viimase viie-kuue aastaga kindlasti oluliselt vabamaks, mis on imelik sõna. Aga jah, need kangelased, kes on tulnud oma lugudega avalikkuse ette, need inimesed on muutnud tegelikult väga palju seda üldist pilti.

Esiteks saavad täna inimesed aru, et nad ei ole üks miljonist inimesest, kellega midagi sellist on juhtunud, kui nendega on midagi sellist juhtunud. Ja nad teavad, et nad saavad ka abi. Muidugi me loeme ka lugusid, kus ka abi otsimine võibolla ei saa sellist lahendit, mida ta on lootnud. Eks selles osas on ka paratamatust. Mõnikord ei ole võimalik tõendada seda, mis juhtus. Aga mõnikord jääb ka pealiskaudselt ka minul tunne, et võib-olla ei tehtud piisavalt tööd või tõlgendati asjaolusid siiski pigem vägivallatseja kasuks kui ohvri kasuks. Aga kahtlemata meie õigussüsteem, meie õigusriik, on piisavalt tugev.

Ma ikka tahaksin julgustada kõiki inimesi pöörduma kohtu poole. Ka need õnnetud juhtumid, kus ohver tunneb, et talle ikkagi ka kohtus tehti liiga.

Loodetavasti on need pigem ja enam juhtumid, kus ei olnud võimalik koguda mingil põhjusel tõendeid, mis oleksid valideerinud tema ütlusi. Või mõnikord ka need peod, kus tihtipeale pannaksegi tegusid toime, kus ohvrid on seisundis, kus nad ei suuda ise adekvaatselt hinnata ka seda, mis toimus. Aga see loomulikult ei ole mingi õigustus. Ma arvan, me peame ka siin mõtlema ja käima kammiga üle kõik selle seadusandluse, mis tegeleb vägivalla ohvritega, et saada täpselt aru ja olla kindel, et see süsteem ohvrit ei taasohvrista.

Mis on möödunud aastal olnud ka oluline teetähis minu arust, on meie spordimaailmas avalikuks tulnud juhtumid laste väärkohtlemisest treenerite poolt. Ja ma loodan, et see arutelu läheb veel edasi, sest me oleme näinud, et reaktsioonid on olnud seinast seina. On organisatsioone, kes väga adekvaatselt on juhtunule reageerinud. Ja on endiselt ka seda suhtumist, et mis siis ikka juhtus. Või et see juhtus nii väga ammu või et tegemist on ju muidu ühiskonnas toreda inimese, hea treeneriga. Seda suhtumist oleme me näinud ja ma tahaksin siinkohal seda enam tänada neid inimesi, kes ikkagi on tulnud välja ja rääkinud oma loo ära. Tihtipeale öeldakse, et rääkimine on teraapiline, aga kui ühiskondlik vastuvõtt on selline, nagu ta meil tihti siin on olnud – see ei ole teraapiline. See kindlasti ei toeta ohvrit.

Õnneks on meil ka kitsamad tugigrupid, kus saab selliste lugudega välja tulla ja teadmine levib nendest üksikutest avalikuks tulnud lugude taustal ka järjest rohkem ja paremini. Ja ma tõesti tahan kiita meie ajakirjandust. Ma tunnen, et ma olen viis aastat tundnud seda tuge nende poolt, kes üritavad leida tõestust sellele, et meie ühiskond ei ole nii ilus, kui me tahaksime seda ise mõelda. Ja nende tehtud töö ja nende räägitud lood mõjuvad rohkem kui see, et Euroopa riigid peavad isekeskis statistikat, mille tulemuseks on see, et Eesti on üks kõige vägivaldsem koht Euroopas.

Ja ei saa ju üle sellest, et kui niimoodi väidetakse, et Eesti on kõige vägivaldsem piirkond Euroopas, siis peame paratamatult vaatama igaühe lapsepõlve.

Ükski inimene ei tule siia ilma geneetiliselt pahatahtliku ja vägivaldsena.

See on üks viga, mida ühiskonnas kiputakse tegema. Hästi palju arvame, et ta ongi selline. Absoluutselt iga halvasti käituv laps, kui ta räägib väga rumalasti, siis ta on kuulnud seda kodus. Kui ta lööb teisi ja lahendab tülisid kakeldes ja kui tal ei ole ühtegi vaimse tervisega seotud probleemi, mis takistaks tal verbaalset suhtlemist teistega eakohasel võrdsel moel, aga ta siiski kakleb, siis tuleb vaadata, mis toimub selle lapse kodus. Samamoodi ka noorte puhul. Ei ole olemas halba last, on olnud ainult halb keskkond ja me peame jõudma selleni, et see on meie instinkt. See on meie instinkt minna sellele lapsele appi. Peame saama üle sellest, mida oleme tegelikult aastakümneid näinud ju ilmselt ka ise. Ma mäletan omaenda lapsepõlvest, et kui keegi käitub halvasti, siis öeldakse seda tema vanematele ja siis eks vanemad annavad kodus veelkord kere peale või midagi sellist. Me peame muutma seda käitumisinstinkti. Halvasti käituv laps – uurime välja, miks ta seda teeb. Mis on tema elus sedasi, miks ta niisugusel viisil tähelepanu otsib.

Ei saa mööda muidugi ka digi- ja küberkiusamisest. Ja siin muidugi on niimoodi, et minuarvates Eesti lapsed ja noored on küber- ja digikiusamise osas täielikult teadlikud. Kui nad seda ka teevad, nad teavad, mida nad teevad. Mulle tundub, et pigem on siin probleem täisealistel ja meie enda, ka isegi minu ja Maris Lauri ametikaaslastel, kellel ei ole sellist arusaamist – et niisugune asi on digi- ja küberkius. Aga õnneks on maailmas tihti ka nii, et ega negatiivne eeskuju on ka kasvatav eeskuju.

Meie noored loodetavasti on piisavalt arukad, et grupina, tervikuna, tajuda seda, et mõnikord tuleb teha teisiti kui eelkäijad, sest muidu me lihtsalt läheme ühiskonnana väga katki.

Ja ma olen tegelikult lootusrikas, sest meie jaoks on see sotsiaalmeedia ja digimaailm nagu midagi, millega me peame kohanema. Nende jaoks on see miski, kuhu nad on sündinud. See ei erine nende jaoks tavamaailmast mitte kuidagi. Ja ma arvan, et nad saavad paremini hakkama tegelikult kui meie.

Nii. Ja mul on väga hea meel, et see on nüüd ka pisike juubel, viies kord.

Tunnustame koos justiitsministriga eeskujulikku ja innustavat valikut vägivallaennetajatest, kes levitavad vajalikku sõna, aitavad ohvreid, harivad kolleege ja spetsialiste ja toimetavad konarlikul teel selle sallivama ühiskonna poole.

Mina tutvustan, nagu me oleme siin ikka teinud, osasid tänaseid laureaate ja minister jätkab sealt, kus mina pooleli jään. Nii, et kes ei kuule oma nime, ärge olge pettunud.

Vaike Kukk on olnud seotud peamiselt haridus-; sotsiaal-; noorsoo- ja lastekaitsevaldkondadega. Ta on olnud mitmete oluliste projektide algataja ja edendaja, olgu siis erivajadustega inimeste, alaealiste õigusrikkujate või lapsena seksuaalse väärkohtlemist kogenud täiskasvanute toetuseks. Näiteks algatas Vaike jalgrattasõiduprojekti, mille abil tõmmata tähelepanu lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud täiskasvanute ehk ellujäänute vajadustele.

Roman Krõlov on aastaid nõustanud vägivallaga seotud osapooli. Just nimelt osapooli. Ta olnud MTÜ Eluliin kauaaegne nõustaja prostitutsiooni kaasatutele ja inimkaubanduse ohvritele. Möödunud sügisel alustas ta koos politsei, ohvriabi ja prokuratuuriga sotsiaalkindlustusametis pilootprojekti, kus nõustati lähisuhtevägivallas kahtlustatavaid võimalikult koheselt, et neid motiveerida oma vägivaldsest käitumisest edaspidi loobuma. See projekt on praeguseks ametlikult lõppenud, aga sellised vestlused on saanud politsei ja Roman Krõlovi argitöö osaks.

Ja vana tuttav Pille Tsopp-Pagan, kes juhib Eesti vanimat naiste varjupaika – Tartu Naiste Tugi- ja Teabekeskust. Peale selle ta kirjutab aktiivselt ja võtab sõna ja ei karda võtta sõna. Me ju teame, mis juhtub nendega, nendel teemadel. Võtavad sõna ja küberkius ja muu kius. Aga Pille on algatanud mitmeid rahvusvahelisi projekte, osutamaks kitsaskohtadele ja sihtgruppidele, kes või mis ennetustöös just rohkem tähelepanu vajavad. Olgu siis eakad või sõltuvusprobleemiga naised või hoopis kübervägivald. Just tähelepanu eakatele on miski, mis on tulnud juurde. Ja Pille teema on see olnud ka juba mõnda aega.  Ja Pille valiti ülemöödunud aastal Women Against Violence Europe organisatsiooni presidendiks ja täna jätkab ta asepresidendina.

Mäletan ka seda meeleolukat konverentsi, mis siin Tallinnas toimus. Pean ütlema, et me siin Eestis ajame oma asju väga not in your face. Aga see oli väga tore kogemus, kuidas neid asju aetakse ka mujal maailmas.

OÜ Verge Eesti eestvedajad Martin Kallavus ja Airiin Demir on viinud vägivalla ennetuse uuele tasandile just konfliktsetes olukordades. Nad teavad, et oskus konflikte ennetada ja agressiivse käitumisega toime tulla on igale inimestega töötavale professionaalile hästi vajalik. Tänapäeval töötavad ju peaaegu kõik professionaalid inimestega. Martin ja Airiin kasutavad Norras juba pea 30 aastat tagasi välja töötatud Verge meetodit, mis just nende kaudu Eestisse jõudis aastal 2012. See arvestab osapoolte õigusi ja turvalisust ja seda on võimalik kasutada igas valdkonnas ja organisatsioonis, kus on head suhted olulised, olgu see siis hariduses, tervishoius või julgeolekus.

Nagu ma ütlesin, siis siitkohalt jätkab justiitsminister Maris Lauri, kes tutvustab meile ülejäänud laureaate ja minu poolt siis aitäh ära kuulamast seda väikest ülevaadet, kus me minu arvates vägivalla ennetuse ja vägivallavastase võitluse maakaardil täna asume. No võib-olla mitte enam päris serva peal, aga ütleme, et pikk tee on veel minna, et jõuda turvalisse tsentrisse.

 

Jõudu teile kõigile ja aitäh kaasa löömast!