- Reset + Prindi

Iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval presidendi roosiaias  

Iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval presidendi roosiaias     © Erlend Štaub

20.08.2021

23.03, 20. august 1991, kell 23.03. Esimese hooga ei meenugi, et see juhtus nii hilja. Vähem kui tund enne seda, kui kell löönuks südaööd ja tõld muutunuks kõrvitsaks. Muinasjutt.

Veel mõned aastad enne seda hetke olekski see kõlanud nagu muinasjutt. Eestlased saavad iseseisvaks ja elavad õnnelikult igavesest ajast igavesti. Veel mõned aastad varem oli märksa tugevam pigem see tunne, et kell läheneb vääramatult keskööle – ja me ei saa sinna midagi parata.

Aeg, mil Eestile veel sellest kasu tõuseks, et temast uuesti vaba riik saab, voolas kiiresti läbi liivakella. Eesti keele oskajate osakaal langes. Samal ajal kasvasid üles põlvkonnad, mille enamik oli olukorraga kohanenud, leidnud endale toimiva elukorralduse ja elas igapäevase kurbuseta.

Toimiv elukorraldus tähendas suuremaid või väiksemaid kompromisse, mida oldi valmis tegema – paljud ametid eeldasid partei liikmestaatust. Avalikke sõnavõtte eeldavad tööpostid aga lausa punase maailmavaate demonstreerimist, vähemalt sõnades. Kes ei olnud selleks valmis, pages vabatahtlikult ühiskonna äärealadele. Aga sealtki võidi liiga valjult unistajaid leida, pagendada teadusest katlakütmise manu või vaba Eesti mälestuse ettevaatamatult julgema väljendamise korral ka laagritesse.

Brežnevi pealtnäha sumbunud, suunata ja abitult stagneerunud ühiskonnas toimusid nõukogude ühiskonna ja homo soveticuse sihikindla loomise protsessid järjekindlalt edasi. Teisitimõtlejaid represseeriti. Rahvaste sulatusahjus pöörlesid sajad tuhanded. Paljud omal tahtel, meelitatuna kodust kaugele hüvedega. Hüvedega, mida sealsetele, kelle kodumaale nad läksid, jagati samal ajal hoopis vähem lahkelt.

Seda kella, mis lähenes vääramatu kindlusega keskööle, kuulsid siiski paljud. Juubelilaua jutud olnust, Siberist, väliseesti kogukondadest, kes lehvitasid sinimustvalgeid ja nõudsid Balti riikide okupeerimise järjepidevat mittetunnustamist, siiski liikusid. Kui paljudes kodudes, ei tea me ju täpselt keegi, aga piisavalt paljudes.

See kell, mis lähenes keskööle, pani tegutsema need, kes kirjutasid kirja, mis ei põlenud ära, nagu nii ilusasti on 40 kirja nimetanud Andres Tarand. Tagasihoidlikult vaid nõudes eesti keele kestmist tagavaid samme süsteemis sees – seda, mis tundus realistlik ja tehtav.

Seesama kell, mis lähenes keskööle, pani tegutsema Mart Nikluse ja meie hulgast tänavu lahkunud Enn Tarto, kes koos mõnede lätlaste ja leedukatega kirjutasid valmis sama hävimatu dokumendi – Balti apelli.

Sellest 80ndatel kuuldes tundus mulle asi siiski üsna lootusetu – mis kasu on meil sellest, et tähtsad inimesed kongressides ja europarlamentides meid sõnades toetavad? Mis kasu on sellest meil, kes me üha vähem saime asju ajada emakeeles?

Mis kasu on meil, 1969. aastal siia ilma tulnuil, kelle sünnitunnistus kandis veel ainult eestikeelset teksti, kui juba 70ndate keskel nooremate õdede-vendade sünnitunnistustel oli kohal kakskeelsus?

40 kirja kontseptsioon ja aetav asi tundus toona peaaegu saavutatav – nõuda, et liiduvabariikides austataks rohkem kohalikku keelt ja kultuuri. Küllap neile, kes läbi käinud Siberist ja Stalini aja üldisest põrgust, oli Balti apell ja 40 kiri küll märk, et vabalt mõtlevaid ja Eesti pärast muretsevaid inimesi veel on. Aga siis veel ei tundunud need mitte tingimata kilomeetritähised teel uuele vabadusele.

Aga nad olid seda. Kilomeetripostid, ajatähised. Sündinud murest isamaa ja emakeele pärast. Sündinud julgusest isamaa eest ka kannatada. Jah, isegi surra. Kes valisid avaliku mäletamise tee, pidid arvestama kannatustega. Väiksemad või suuremad kannatused, pole tagantjärele oluline, sest kes astus sammu, see astudes ei teadnud ju, milline on impeeriumi vastulöök.

Õnneks pakkus ajalugu meile lõpuks ka seda ilusamat muinasjuttu. Seda, kus õnn pöördub enne, kui kell jookseb liivast tühjaks. Õnn pöördub enne, kui aeg otsa saab, ja elatakse edasi igavesti õnnelikult. Õnneks saabus see hetk ajal, mil veel oli uskujaid, võimalusest kinni haarajaid ja mil rahvas veel mäletas. Pöördelistel aegadel vajasime me neid kõiki –  kohanenuid ja leppinuid, aktiivselt vastu seisnuid ja vaikseid mäletajaid, kes ka oma lastele ja lastelastele seda mäletamist edasi andsid.

Neil kõigil oli pöördelistel aastatel oma roll kanda, nad kõik tegid midagi, mis tähendas, et 20. augustil kell 23.03 – vähem kui tund enne keskööd, enne kui liiv kellast lõppes, enne kui eestlased lõplikult läinuks mitmete teiste soome-ugri rahvaste teed ja hääbunuks – tuli iseseisvus.

Tuli vaieldes, tuli väiksemas üksmeeles kui rahvas mõistnuks, aga ta tuli. 30 aastat hiljem olen tänulik kõigile, kes said, tahtsid ja julgesid erinevatel hetkedel ette astuda, haarata lootuse ja seda edasi viia. Sõltumata sellest, millist teed pidi keegi sellesse ajahetke oli jõudnud – süsteemi seest või süsteemi kiuste. Me kõik ikkagi jõudsime sellesse ajahetke, üheskoos. Ja vaidlustest tõusnud iseseisev Eesti, taastatud õigusliku järjepidevuse alusel, alustas teed demokraatlikuks õigusriigiks, mis sai olla meie iseseisvuse püsimise ja arengu aluseks.

Vaidlustest ja kompromissidest sündinud iseseisvuse taastamise otsust ülemnõukogus ette kandes ütles Marju Lauristin: „Tänane otsus on väga tõsine sõnum kõigile neile, kes lootsid, et nüüd, mil meie vastu on suunatud suurriigi võimsus, langeb Eesti riik, Eesti ühiskond ussitanud õunana. Täna me näitame kogu maailmale, et mis tahes lootused takistada sisemiste vastuolude kaudu meie teed iseseisvusele, ei täitu.“

Vaid tagantjärele tundub kõik üksmeelsem, kui ta oli. Neile, kes seda päeva, 20. augustit 1991, ei mäleta, on toonased vaidlused ja vaidlusteni toonud erinevad teekonnad tähtsusetud. Neile, kes neis osalesid, mitte iialgi. Selline ongi ajaloo käik – mida kaugemale, seda lihtsam ja selgem kõik paistma hakkab.

See on omamoodi lohutav teadmine – et just vaieldes tehaksegi parimaid otsuseid, mis lõpuks, kui ajalugu nende õigsust on tõestanud, tunduvad iseenesestmõistetavad, paratamatu voolamisena ajaloo sängis.

Need ajaloo õppetunnid on kosutav mõtlemine ka praeguses ajas. Maailm, küll tervikuna ja keskmiselt rikkam ning turvalisem kui iialgi varem, tundub asuvat korraga mitmetel ajaloo murdejoontel. Eesti, samuti tervikuna rikkam ning turvalisem kui iialgi varem, asub klassikaliste ajaloo murdejoonte – hea ja kurja, vaba ja totalitaarse – vahetus läheduses. Lisanduvad uued murdejooned, mille asukoht ei ole enam geograafiliselt määratav – näiteks toimetulek ja kohanemine uute tehnoloogiatega, mis on muuhulgas tundmatuseni muutnud ühiskonnas toimivaid arupidamise ja mõtete jagamise mehhanisme.

Me õpime seda uut maailma. Nii nagu õppisid 30 aastat tagasi uut maailma Eesti iseseisvuse taastajad ja kindlustajad. See õppimine ei näe kuigi ilus välja. Nagu ei näinud igal ajahetkel ilus välja iseseisvuse taastamise protsess ja sellele järgnev riigi ehitamine.

Kuidas õnnestuda? Ja kuidas mitte heituda sellest, et ei näe alati ilus välja? See on võimalik vaid siis, kui seada kaugemaid eesmärke ja liikuda nende poole südametunnistusega  kompromisse tegemata. Siis taandub paljugi igapäevast lihtsalt müraks ja selgineb see, mis on päriselt oluline. Tean – kõlab idealistlikult. Kuid ka need 30 viimast aastat näitavad, et hiljem, tagantjärele, müra vaibudes seda kulgu hinnates enamasti nii ongi olnud.

Mis on meie töö selles maailmas, kus kadunud pole ükski vana murdejoon, millest me ennast õigele poolele mängisime 90ndatel? Mis on meie põlvkonna kohus, kui seisame märksa paremal stardipositsioonil kui eelmine põlvkond poliitikuid 20. augustil kell 23.03, kui õnn pöördus ja Eestile anti võimalus teha need otsused, mis on meist teinud tugeva, sõltumatute institutsioonidega ja jõuka riigi?

Kas me suudame mõista, et täna oleme meie üks neid riike, kel on palju kaitsta ja hoida ja kes võib endale lühikeses ajaraamis lubada mugavaid otsuseid? Olgu meil mõistust ära tabada, et see oht meid ähvardab, ja sellest ohust mööda minna!

Ka klassikalistes julgeoleku kategooriates mõeldes pole meie ümber täna vähem keeruline keskkond. Riigid, kellel toimetulek suurte murrangutega 30 aastat tagasi ei õnnestunud nii nagu meie toonane uus algus, püüavad kaotatud aega tasa teha. Jõupõhine maailmakord ei taha neist lahti lasta. Väärtuspõhine on pealtnäha jõuetu. Kes julgeb suurelt ja selgelt väärtuste eest seista, olgu vabadusse püüdlevates riikides või isegi parimini kaitstud vabadusega, Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluvates riikides, peab arvestama reaalsete rünnetega.

Sellistega, mis mõeldud vaigistama, eemale tõmbuma sundima, jõule vaba toimetamiseruumi võimaldama. Peame täna Leedu piiril toimuvat mõistma sellena, mis see on – rünnakuna vabadusi austavale maailmakorrale tervikuna. Peame selle mõistmise viima nendeni, kes eelistavad toimuvat pisendada. Sõprade võrk, mida heal ajal ehitame, muutub just selliseil hetkil ülioluliseks.

Me saame hakkama, kui oleme ausad ja julged. Aus ja julge olemine on risk, aga julguseta ei saa. Vähemalt mitte geopoliitiliselt seismilistel aladel toimetades, nagu Balti riigid seda teevad.

Ja muidugi on täna suurte ja pikaajaliselt oluliste teemade kõrval vaja igal hommikul tähelepanu pöörata viiruskriisile, mis saab mööduda ainult siis, kui me võidurelvastumise tema vastu võidame ja võidame nii kodus kui võõrsil. Ja olgugi täna pidupäev, see raske mure saadab meid ka täna. Mida peaksime tegema veel, et me kõik, meie Eesti inimesed võtaks ühiselt kohustuse kaitsta ligimest, isegi kui olete veendunud, et puhtalt isiklikust huvist lähtudes eelistaksite te riskida haiguse läbipõdemisega? Mida peaksime tegema teisiti?

Kindlasti saame midagi teha teisiti, paremini, planeerida, juhtida, korraldada. Ka veenda, mõjutada, üles kutsuda. Aga mida ükski riik täna teha ei saa, on pakkuda vaktsiine, mis kaitseks 100% ka kerge kroonviirushaiguse eest, oleksid olnud pikka aega kasutuses ja toimemehhanismilt kõigile arusaadavad. Mida me teha ei saa, on kaotada maailmast vandenõuteooriaid ja piirata valeinfo levikut ilma, et kaoksid ka paljud meie vabadused.

Ükski riik ei saa täna veel öelda, et just nende valitud tee – ja iga riigi tee on siin olnud erinev – viiruskriisi vastu võitlemisel on olnud just see õige. Nagu ikka, tõde selgub tagantjärgi ja kindlasti on igal pool tehtud ka samme, mida tagantjärgi saab lugeda ekslikuks. Aga ma loodan – te usute siiski, et ka ekslikena teeme me otsuseid oma riigi, oma rahva ja laiemalt vaba, demokraatliku maailmakorra huvides, kõikide inimeste õigusi austades.

Selle usuta ei pääse pandeemiast, ei peata kliima soojenemist, ei hoia Eesti 30 aasta edu, ei kaitse eesti keelt ja kultuuri, ega suuda tagada kõigile me inimestele võrdseid võimalusi. 

Me ei pea kogu aeg kõik ja kõiki uskuma. Meist osade jaoks on head ühed ja halvad teised otsused, teiste jaoks vastupidi. Võib-olla aitab ja julgustab poliitilise eestvedamise kunsti pisut rohkem usaldama just see, kui mõelda, millistest vaidlustest sündis Eesti iseseisvus uuesti. Jah, oli ühisosa – Balti kett ja öölaulupidu. Aga oli ka väga kibedaid vaidlusi. Nagu alati vabas ühiskonnas. Me vajame ka vaidlusi. Kui oleks üks otsus ja üks tee, üks tõde – siis poleks me oma riiki taastades õnnestunud.

Aga vahel tuleb teha ka Balti kett, võtta käest kinni sellel, kellega ollakse tavaliselt selgelt eriarvamusel, ja lihtsalt päästa oma laste tulevik. Võidelda kliimamuutustega nii, et sellest areneks, mitte ei kannataks Eesti majandus. Et muutustega kaasnev kulu ei langeks neile, kes seni on hoidnud tuled põlemas. Et kõik Eesti lapsed saaks koolist kaasa võrdse stardikoha me ühiskonnas kaasa löömiseks, hoolimata sellest, millist keelt kõnelevad nad koduses õhtusöögilauas, kui kaugele jääb koduuksest maakonnakeskus või milline on nende vanemate positsioon või sissetulek.

Head Eesti inimesed!

Eestil on 30 aasta jooksul läinud hästi. See pole iseenesestmõistetav. See on poliitiliste otsuste tulemus. Eesti ei ole siia lihtsalt jõudnud, Eesti riik on juhitud siia, tänasesse päeva. Täna peame me samamoodi tegema julgeid otsuseid, mitte raiskama aega eilsest kinni hoidmisele.

Targad ja julged otsused on vajalikud, et me suudaks ehitada Eesti, kus pealinna ja teiste piirkondade arenguvahe väheneks, mitte ei kasvaks.

Targad ja julged otsused on vajalikud, et ühegi Eestis kooli mineva lapse edasisi valikuid eluteel ei peaks enam piirama vähene eesti keele oskus. 

Targad ja julged otsused on vajalikud, et meie majandus ja ühiskond võidaks rohepöördest. See on ühtaegu nii vältimatu kui võimalik.

Tarku ja julgeid otsuseid on vaja ka selleks, et me saaks ka järgmiste kümnendite edulugu ehitada maailma parimale digiriigile, aidates selle uuele tehnoloogilisele tasemele.

Targad ja julged otsused hoiavad meie liitlased ja partnerid meiega. Koos säilitame maailmakorra, mis kaitseb iga rahva õigust kujundada ise oma tulevik.

Ja tarku ja julgeid otsuseid on vaja selleks, et iga inimene meie riigis saaks päriselt tunda, et elab vabas ja hoolivas Eestis, kus kõigil on võrdsed võimalused hoolimata sellest, kas ta parasjagu mingis küsimuses enamuse hulka kuulub või on vähemuses. 

Ja need targad ja julged otsused tulevad meieni alati läbi suurte vaidluste. Nii peabki olema. Me saame sellega hakkama, kui ka vaieldes keskendume asja tuumale, sisule. Me suudame rohkem inimesi arutelusse haarata, kui me hoidume poliitilisest koolikiusust. Idealistlik taas, ma tean. Aga idealismita head, hoolivat, tulevikku vaatavat ja kõigi jaoks ühtmoodi kallist riiki paraku ei ehita.

Nii, nagu 20. augusti otsuse eel, läbirääkimiste käigus, sõnastas Jaak Jõerüüt:

„Ajaloo spiraalid liiguvad pidevalt ja vahetevahel õnnestub meil sattuda taas sellesse kohta, kus me asusime. Üks esimesi selles saalis vastuvõetud otsuseid oli otsus koostööst Eesti Kongressiga. Vahepeal on Eesti sise- ja välispoliitilises elus toimunud palju sündmusi. Tänases otsuseprojektis on minu arvates ajaloo spiraaliring pöördunud tagasi väga õigesse kohta. Tänase otsuse loomise valu väljendab taas üksmeele sündi Eesti ühiskonnas. See on tegelikult ainuke ja põhiline komponent, mille alusel on võimalik riiki taastada.“

30 aastat oleme kriitiliste valikute hetkedel seda alati suutnud – uskuda seda ainukest ja põhilist, kus ajaloo õigel poolel püsimine sõltub üksmeele sünnist ühiskonnas. Andku see meile julgust!

Hoiame seda, mille oleme saavutanud ja ehitame edasi! Hoiame oma Eestit!