- Reset + Prindi

20. augusti klubi ja Riigikogu pidulikul ühisistungil 

20.08.2021

Austatud 20. augusti klubi liikmed,
president Arnold Rüütel,
hea esimees, ja teised seda ametit varem kandnud
rahvaesindajad! 

Head sõbrad! 

Seda otsust, mis võeti vastu siin saalis kolmkümmend aastat tagasi, olime me oodanud väga pikalt. Liiga paljud ei jõudnud seda päeva ära oodata, liiga paljud olid selle päeva saabumise nimel kannatanud ja oma elu jätnud.

Küüdivagunites, vangilaagrites, asumisel, kodumaalt kaugel.

Selle sügaval südames elava ootuse võttis kokku Hando Runnel:

Üks väga vana rahvas,

kel muldne tarkus suus,

meid teretas aegade tagant

ja ütles, me olla uus,

ja ütles, me olla elus,

me päevad olla veel ees.

Ning seda õnne kuuldes

meil olid silmad vees.

Seda päeva oodati läbi okupatsiooniaastate ning selle päeva saabumise lootuses osaleti kõigis nendes üldrahvalikes liikumistes ja ettevõtmistes, mis mahuvad kaunisse sõnapaari „laulev revolutsioon“, koos kogu oma võimsa eel- ja järellooga.

See päev saabus, kui üleminekuaja rahvaesindus ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.

„Ning seda õnne kuuldes
meil olid silmad vees.“

See otsus sündis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajate koostööna ning toetus mõlema esinduskogu valijate enamuse soovile – taastada Eesti Vabariik. Veel enam, seda soovi – iseseisva ja sõltumatu Eesti Vabariigi taastamine – kinnitas iseseisvusreferendumil 1991. aasta märtsikuus 77% hääletanutest. Muidugi erinesid arvamused, kuidas Eestile nii põhimõttelise eesmärgini jõuda ning nende erinevate iseseisvuse poole viivate teede üle käisid ju toona teravad vaidlused. Kuid peame arvestama sellega, et mitte keegi ei teadnud täpselt ette, kuidas me lõpuks saame vabaks meid poolsada aastat painajast.

Seega olid need kirglikud poliitilised vaidlused meile vajalikud, et saaksime oma võimalused ning valikud isekeskis selgeks räägitud. Kuid kõige tähtsam oli see, et neid valikuid ühendas üks ja ühine eesmärk – meie Eesti Vabariik.

Head sõbrad!

Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajate koostöös sündinud otsusega ei taastatud mitte ainult Eesti iseseisvus, vaid seati väga oluline siht ka ettepoole. Loodi Põhiseaduslik Assamblee, ülesandega välja töötada Eesti Vabariigi uue põhiseaduse tekst ning anda see rahvale lõplikuks hindamiseks. Oli väga oluline, et Põhiseaduslikus Assamblees olid esindatud kõik poliitilised jõud ning nii said tulevase riigielu korraldamise põhimõtted rahulikult, väärikalt, aga kirglikult kõigi poolt läbi räägitud.

Toompeal saadi sellel augustiõhtul riigimeheliku tarkusega aru, et vaba ja demokraatliku Eesti aluseks on vaid selline ühiskondlik kokkulepe, mis tunnustab, et meil ongi erinevaid arvamusi ja katsub leida nende vahel ühisosa.

Sellest esimesest õppetunnist peale parlament ongi kõige õigemaks paigaks, kuhu erinevad arvamused kokku tulevad, et need omavahel läbi vaielda ja üle rääkida. See ongi koht, kus rahva esindajad leiavad kõige mõistlikuma ühisosa arukate arutelude käigus. Kompromissi nimel peab suutma välja kannatada isiklikud loobumised, nii nagu ka kolmkümmend aastat tagasi seda tehti, sest see võib olla väärika kokkuleppe hinnaks tehes otsuseid Eesti inimeste ja Eesti riigi hüvanguks. Vabadus ja demokraatia püsivad, kui ka kõige keerulisemad otsused arutatakse selles saalis läbi lugupidamises üksteise vastu, mitte üksmeeles, aga üksmeelses lugupidamises üksteise vastu, sest siin kõneldes on iga sõna lausutud lugupidamises kogu meie rahva vastu.

Seda ülemnõukogu otsust, mis kinnitati Ülo Nugise haamrilöögiga 20. augusti hilisõhtul, on Liia Hänni tabavalt nimetanud saalomonlikuks ja selles on tal vägagi õigus.

Ma väga loodan, et meil teie järeltulijatel on samamoodi õnne vaielda ja et tulevik mäletab ka neis vaidlustes sündinud otsuseid niisama iseenesest mõistetavana nagu täna mäletame meie teie vaidlusest sündinud otsuseid.

Ma tänan teid, 20 augusti klubi! Soovin teile kõigile kaunist iseseisvuse taastamise päeva! Te olete ja jääte meile eeskujuks. Aitäh!