- Reset + Prindi

Parimate koolilõpetajate vastuvõtul presidendi roosiaias

 Parimate koolilõpetajate vastuvõtul presidendi roosiaias © Arno Mikkor

06.07.2021

Proua minister, kallid koolilõpetajad!

Mul on hea meel, et on ilus päev. See kompenseerib seda, et juba teist aastat on meie elurütm olnud üsna segi paisatud. Midagi ei ole teha, see aasta kevad ei tulnud teisiti. Ta tuli jälle nii, nagu eelmisel aastal, ja see kõik oli kindlasti teile, teie õpetajatele ja õppejõududele kohutavalt keeruline.

Aga meie kõigi teadmised ja kogemused ja ka enesekindlus selles viiruskriisis toimetada oli selleks aastaks ikkagi märksa küpsem. Ja ma arvan, et see näitab meile, kui kiiresti tegelikult kaasaegsed ühiskonnad õpivad ja kohanevad ja tulevad toime. Nii, nagu aasta tagasi lahendamatuna tundunud kriis, mis puudutas maske, meditsiinivarustust, lahenes ära poole aastaga, kui maailma vabadel mõtlejatel, toimetajatel ja äritegijatel lasti takistamata toimida. Nii oleme ka meie kohanenud selle uue reaalsusega. Õpetagu see meid usaldama globaalset kogukonda. Kui me usaldame globaalset kogukonda, kui me ei hakka ehitama kunstlikke piire, ei oma mõttemaailmade ega oma kaubanduse vahele, siis lahendab globaalne kogukond poole aastaga, aastaga ära väga palju suuri probleeme, mis alguses tunduvad täiesti ületamatud. Olgu see teie viimase paari kooliaasta täiendav üldpädevus, mis te olete omandanud.

Ja nüüd. Kui eelmisel kevadel oli teil võimalus peamiselt tegematajätmise kaudu meie ühiskonda aidata – jah, mõned panustasid ka vabatahtlikus töös ja ma olen selle eest neile väga-väga tänulik –, aga ikkagi, põhiline oli hoiduda midagi tegemast, põhiliselt toredate asjade tegemisest, ja te saite sellega hakkama. Siis minu meelest ka siin oleme me sel aastal märksa paremas seisus. Sellepärast, et nüüd saate te sõna otseses mõttes meie ühiskonna toimimisele panna õla alla.

Vaktsineerimine. Tehke seda sellel suvel. Aegu on saadaval. Ilmad on muidugi ilusad ja päris rannas me seda tähtsat meditsiinilist protseduuri siiski ei toimeta, ega ka mitte pidudel. Ma arvan, et see on õige. See on meditsiiniline protseduur, seal tuleb jälgida inimest mõnda aega. See tähendab, võtke see aeg. Kuigi on maailma kõige ilusam vaba aeg, tehke seda. Palun pange meie ühiskonnale õlg alla. Laske see süst oma õlavarde teha. Niimoodi kaitsete te tegelikult kogu meie ühiskonda.

Muide, te olete alati niimoodi teinud, valdav osa teist on vaktsineeritud esimese eluaasta vaktsiinidega. Imikuna olete te pärast vaktsineerimist olnud kohutavalt vihased, te olete karjunud oma vanemate peale, sest teil on olnud paha olla ja palavik. Aga te olete seda teinud, selleks, et te ise ei jääks rasketesse lapseea nakkushaigustesse, ja ka selleks, et kaitsta alati neid, kes on meie ühiskonnas nõrgemad, sest mõned inimesed on nii nõrgad, et neid ei saagi vaktsineerida. Ja võimalik, et mõned inimesed on nõrgad ja vaatamata vaktsineerimisele nad ikkagi haigestuvad sellesse samasse kroonviirusesse. Ja just sellepärast kutsun ma teid, noori, mitte ainult neid, kes on täna siin aias, vaid kõiki Eestimaa noori. Palun, vaktsineerige. See on turvaline viis, millega te saate panustada meie ühiskonda.

Ma julgen teie poole pöörduda, sest ma olen näinud, meie noored on ühiskondlikult äärmiselt vastutustundlikud. Teie tahtmine, mis võib-olla on sündinud ka läbi kooli pakutud kogukonnapraktika, lüüa kaasa ühiskonnas, panustada oma vaba aega. See on teile loomulik. Mõnes mõttes on see arusaadav – meie põlvkond sisenes tööturule siis, kui töö oli tihtipeale ka füüsiliselt veel raske ja täitis väga suure osa meie jõust ja ajast. Tänapäeva töö on paindlikum, vaheldusrikkam, see ei ole nii kurnav enam. Ja sellest tuleneval vabal ajal on teie põlvkond valmis ühiskondlikus elus tagasi panustama, pakkudes soojust ja olles lihtsalt inimene teise inimese jaoks.

See ongi see inimeseks olemise kõrge kunst, mis 21. sajandil muutub väga-väga tähtsaks. Te olete valmis seisma inimõiguste eest, te olete valmis seisma vähemuste õiguste eest ja te olete valmis seda tegema lähtuvalt oma veendumustest, väärtustest ja põhimõtetest. Mitte sellepärast, et te tingimata kuuluksite ise ühe või teise vähemuse hulka. Mis ongi õige, sest et absoluutselt kogu maailmas oleme me alati mingis küsimuses mingisuguse vähemuse osa. Mingisuguse, võib-olla ka tõrjutud rühmituse osa. Ja hästi tähtis on see, et meie ühiskonnas ei tunneks keegi, isegi, kui ta teab, et ta on vähemus, et ta on sellepärast tõrjutud.

Teie teate, kuidas seda asja ajada, paremini kui meie põlvkond. Paljud teist on käinud juba koolis, mis on kiusamisvaba. Keegi meist ei ole, meievanustest inimestest. Ja sellepärast me kiusamegi üksteist avalikus ruumis, me kiusame üksteist Riigikogus. Ja mul on väga häbi seda tunnistada, aga see tuleb sellest, et meid ei ole korralikult kasvatatud panema ennast teise inimese kingadesse ja mõistma, et halvasti käitudes ei saa mitte kunagi saavutada head tulemust. Ja ma tõepoolest kutsun teid üles vältima avalikus debatis ja diskussioonis terve oma elu – nii, nagu teie seda paremini oskate kui minu põlvkond – kraaklemist. Sellepärast, et kraageldes me kindlasti lahendust ei leia, siis me kindlasti üksteist ei kuula.

Ma olen märganud, kuidas teie põlvkonna noored võpatavad, kui meie põlvkonna inimesed väljendavad mõnda oma, võib-olla isegi alateadlikku eelarvamust. Ja mul on sellest iga kord kohutavalt hea meel. Et ma näen, et teie olete nende alateadlike eelarvamustega õppinud tööd tegema ja toime tulema. Sest teie ees on olnud õppimiseks lahti kogu aeg kogu maailm. Ja suur hulk sellest, mida te tegelikult teate, jah, pärineb küll teie headelt pedagoogidelt, õppejõududelt, aga päris suur hulk seda negatiivset eeskuju, mida meie ühiskond on pakkunud viimastel aastatel – see põhjustab teis teistsugust käitumist, sest te olete lahti maailmale ja te vaatate ringi kasvõi läbi internetisilma ja te mõistate paremini, mis on õige ja mis on vale. Teil on rohkem kontakte selle maailma teistsugustega ja ma olen väga tänulik selle eest, et üha rohkemad teie hulgast tahavad ühiskonnas seda oma kogemust, seda oma mõtet jagada. Ja parim, mis te saate siis teha, on alati jääda aupaklikuks, viisakaks ja püüda mõista. Püüda mõista ka seda, et kõik inimesed on kunagi siia maailma tulnud headena, ja midagi on olnud teisiti nende eluteel, kui see hea on pöördunud halvaks.

Enam ei ole meie koolides kombeks rääkida, et laps on halb. Ükski laps ei ole mitte kunagi halb. Midagi on juhtunud temaga, kui ta on olnud väike, kui ta on tulnud kooli, võib-olla siiski veel, kui ta on sattunud suhtlema nendega, kellega ei ole leidnud hästi ühist keelt. Ja siis hakkab laps käituma nii, nagu suurtele inimestele on ebamugav. Aga me ei saa mitte kunagi öelda, et selle ebamugavuse põhjus on halb laps või halb noor. Alati saame me aidata, alati saame me aidata headusega. Ja ma tean, et teie seda kindlasti oskate paremini kui meie.

Meie põlvkond peab tihti teie põlvkonna seotust tehnoloogiaga justkui millekski halvaks, millekski riskantseks, mis võtab teie aja ära ja te ei loe võib-olla nii palju enam raamatuid. Ma loodan, et te ikkagi loete neid raamatuid, sest minu meelest on see tore, et tegelikult teha ikkagi erinevaid asju. Aga paratamatult olete teie just need, kes suure osa teadmisi suudavad omandada ja ka kasutada, ellu rakendada, läbi visuaalsete kunstide ja läbi visuaalse, interneti teel pakutava. See ongi meie põlvkonnale võõras ja keeruline mõista. Ja seegi töö jääb teile teha niimoodi, et need asjad, mida te olete täna mõelnud oma koolis, et kas need ei võiks olla rohkem lahendatud koostöös tehnoloogiaga. Näiteks kui te istute klassis ja te teate kõike seda, mida õpetaja räägib, ja samas on teil klassikaaslasi, kes ei tea sellest mitte midagi. Kas ei võiks olla sellist süsteemi, kus igaüks klassis õpib tehnoloogiat kasutades seda, mis on tema jaoks täna huvitav, ja et õpetaja pigem toetab seda õppimise protsessi. Ma usun, et läbi pandeemia tulles oleme me loonud nii palju e-õppevahendeid ja e-õppematerjali, et üsna varsti meie kool muutub selliseks. Et ühes klassis käivad lapsed, kelle erinevad huvid on viinud erinevates ainetes väga erinevate teadmiste tasemeni, tunnevad ennast kõik klassis kaasatuna ja neil on seal kõigil tore olla ja huvitav.

Ja siis tekib tihtipeale küsimus, kas me peaksime siis koolis rohkem õpetama tehnoloogiat ja tehnoloogilist lähenemist, et kuidas te ometigi siis omandate kõik need töövõtted, et toime tulla tehnoloogiaga. Aga tegelikkus on paraku see, et need omandate te käigult. Nii, nagu tehnoloogia muutub, nii te ka kohanete sellega. Ja meil ei ole mõtet proovida isegi õpetada teile seda tehnoloogiat, mida te vajate 30-40 aasta pärast, sest tänane on kiviaeg kolme aasta pärast.

Aga on üks asi, mida minu arvates ei saa mitte kunagi haridussüsteemilt mitte keegi ära võtta. Ja just see on see, kuidas meie kool, õppimine ja õpetamine saab muutuda nii, et oleks alati igasuguse tehnoloogilise taseme juures parim, mida me saame oma noortele pakkuda. Ja see on just seesama, lasteaiast algav teise inimese mõistmise kunst. Öelge selle kohta emotsionaalne intelligents, kui soovite, mulle meeldib öelda inimeseks olemise kunst. See on enamat, kui ühiskonnaõpetus. See on just seesama, kuidas me suudame ühiskonnas toime tulla, saades selle, mis on meile oluline ja väärtuslik, samal ajal haavamata teisi inimesi ja võtmata neilt seda, mis on neile oluline ja väärtuslik.

See on oskus, mille võib-olla jällegi meie põlvkond, kui ta tahtis, omandas paremini, iseenesest üles kasvades, sest meie pidime minema poodi, andma kellelegi viisteist kopikat, saama vastu jäätise ja kolm kopikat tagasi, mõnikord saime kaks, tuli osata viisakalt küsida, et kolmas ka. Me õppisime lugema inimeste kehakeelt, suhtlema teiste inimestega, olema ühiskonna liikmed madala riskiga, tegelikult ebaoluliste kontaktide kaudu. Ja vaat’ need kontaktid on nüüdsetel noortel kõik puudu, sest teie suhtlete peaasjalikult oma igapäevaelus juba masinatega. Ja just sellepärast peab meie kool, meie haridus ja meie mõtlemine, mis puudutab haridust, keskenduma inimeseks olemise kõrge kunsti õppimisele. Juba maast madalast, juba varasest lasteaiast.

Me teeme seda üha paremini. Teie oskate seda üha paremini väärtustada, sest te olete juba käinud koolis, kus sellele on pööratud mingitki tähelepanu. Tehke seda palun edasi. Niimoodi saab meie Eesti olla ilus, hea ja turvaline kodu kõikidele teile ja teie lastele, siis, kui on nende aeg.

Ma ei rääkinud täna kliimamuutustest ja kliimasoojenemisest, aga ma arvan, et nendes protsessides inimkond, kes paratamatult peab mingite raskustega arvestama, ei saa ka millestki muust enam võita, kui sellest, kui me oskame olla üksteise vastu hoolivad. Inimesed.

Aitäh teile, et te täna siia tulite. Palju õnne ja edu edasises ja pange tähele seda sõpra või lihtsalt seda teekaaslast – võib-olla temast võib saada sõber, aga võib-olla ta vajab lihtsalt veidi teie abi.

Edu teile.