- Reset + Prindi

Eesti Parim Toiduaine 2021 autasustamisel

28.04.2021

Laenatud kandlega kaua ei mängi

Laenatud leivaga lulli ei löö,

omal on pill siis määta või mängi,

omal on leib siis sõku või söö.

See on Hando Runnel, kõik teame. Kuid on ju nii, et oma leib,  enda toit, on midagi täiesti erilist, midagi sellist, millele elus alati, igas olukorras, toetuda saab. Nii oli see läbi aegade: meie esiisad kasvatasid või teenisid ikka leiba, mitte raha.

Eks maailm ole muutunud ja meie koos sellega. Täna me teenime raha, mitte leiba. Teame, et kui on raha, saab kindlasti ka leiba.  Kui endal ei ole, tuuakse leib raha eest kohale kasvõi teiselt poolt maailma.

Kuni viimase ajani muutus selline toomine järjest kiiremaks ja odavamaks ning meie elu seeläbi lihtsamaks. Aga ka igavamaks ja ühetaolisemaks. Kes poleks tundnud pettumust kaugel maal globaalset brändi kohates, autentset otsides?

Kuid olgu progress milline tahes, toidu tootmine oli ja jääb alati eluliselt kõige tähtsamate  majandusharude hulka. Pidagem meeles, et tsivilisatsioonid said tekkida alles siis, kui inimesed toidu kogumise asemel õppisid seda piisavas koguses tootma ja saavad püsida seni, kuni kõikidel erinevatel aladel tegutsevate inimeste toidulaud alati kaetud on.

Kuid täieliku isevarustamise kindlustamise vajadusest on tänaseks saanud minevik. Möödunud sajandi teine pool tõi põhimõttelise muutuse.

Igasugune toiduvaru, nii toore kui ka valmistoodangu oma, muutus globaalseks ja aastaringse toiduvaru hoidmine ei olnud enam vajalik.

Nii toidu kvaliteedi kui ka hinna poolest polnud sellel mingit mõtet, sest kui põhjapoolkeral külvatakse, on lõunas uus saak juba salves. Selleks, et end aastaringselt ka kriisiolukorras soodsa ja kvaliteetse toiduga kindlustada, on nüüd vaja eelkõige piisavalt kütust.

Järjest enam globaliseeruvas ja liberaalses maailmas ongi nii kõige õigem: põllumajandussaadusi kasvatada ja töödelda seal, kus see on kõige efektiivsem. Kasvatada nii palju kui vaja, aga mitte ülearu palju, sest suurtel  varudel pole hästi toimival turul mõtet, need olid lihtsalt lisakuluks.

On loomulik, et täna, mil maailm seisab lisaks kliimamuutustest tingitud riskidele silmitsi veel sellise tõsiasjaga, et terved piirkonnad maailmas võidakse ootamatult lukku panna, et seni kindlalt toiminud transpordiahelad võivad täiesti võimatutena näivatel põhjustel logisema hakata ja et ka lepingutele ning WTO reeglitele enam alati loota ei saa, tuleb meil muutuvas maailmas toimetulemiseks leida oma tegemistele senisest mõnevõrra teistsugune tasakaal.

Kuid vältida seejuures äärmusesse kaldumist. Tuleb aru saada, et ka muutuvas maailmas saab ja tuleb minna edasi, aga mitte tagasi.

Täna on mul eriline rahulolu tõdeda, et meie toiduainete tootjad, nii töötlejad kui ka põllumehed, on läbi igasuguste aegade hästi hakkama saanud. Suur tänu teile, teie ettevõtlikkuse ja töö eest! Suur tänu selle eest, et meie toidulaud on ka epideemiapäevil olnud sama rikkalik kui varem.

Pole ju meie maal nii rikkalikku ja taskukohast toidulauda kui praegu, kunagi olnud. Kuigi valdav osa meie toidust on Eesti tootjate toodang, on kogu aeg meie laual ka kogu maailma toit.   

Ja omakorda Eesti toit on jõudnud maailmas paljude inimeste toidulauale. Kuid päris tasakaalus meie toidu tootmine ja tarbimine siiski ei ole. Sõltuvalt aastast me impordime toiduaineid 8–10 protsendi, see on 100–150 miljoni euro eest enam, kui neid ekspordime ja siin on mõtlemiskoht.

Mitte sellepärast, et selline impordi ülekaal meile mingit julgeolekuriski tähendaks, vaid seepärast, et siin on päris kindlasti kasutamata võimalusi. Ma ei räägi ainult sellest, et mitmed Euroopa väikeriigid on üliedukad kõrge lisandväärtusega toiduainete eksportijad, vaid eelkõige sellest, et nii ÜRO kui ka IMF hoiatavad kiiresti halvemaks muutuva olukorra eest maailma toiduainetega varustatuses.

Nõudlus toidu järele maailmas kasvab päris kindlasti, kuid kasu on sellest siiski sellistel tootjatel, kes tajuvad konkreetse turu avanemist, selle eripära, on teistest kiiremad ning efektiivsemad. Objektiivsed tingimused avanevatel turgudel konkureerimiseks peaks meie tootjatele olema soodsad: Eesti on koht, kus ka kliima tuntava muutumise korral peaks toiduse tootmise tingimused küllalt heaks jääma.

Kuigi Eesti toiduainetetööstuse põhiline ülesanne on meie enda inimesi järjest paremini toiduga kindlustada, saab meie toiduainetetööstus kasvada üksnes välisturgudel konkureerides, laienemise võimalus on seal. Öeldu ei tähenda aga seda, et just kõik meie ettevõtjad peaks oma pilgu välisturgudele suunama, kuid tööstus tervikuna vajab arenguks ja kasvuks siiski välisturgusid.

Koduturu pärast meil nii väga muretseda polegi vaja, sest ühelgi võõral maal ei osata toidu sisse panna seda maitset ja sisu, mis meile inimpõlvedega omaseks saanud on, aga teistele turgudele lõpptoodanguga minnes on tootjate ees seisev ülesanne teine. Seal tuleb saada omaks ja olla samal ajal huvitav.

On veel üks asi, millest tahan teile rääkida. See on pakendid ja pakendamine. Samal ajal kui inimesed oskavad toitu toota juba tuhandeid aastaid, on pakendamine tänases tähenduses umbes pool sajandit vana. Paraku oleme pakendamist arendades jätnud tähelepanuta pakendite utiliseerimise küsimused ja lasknud neil kasvada tõeliseks keskkonnaprobleemiks. Räägin sellest teile seepärast, et suurim osa ühekordselt kasutatavast pakendist tuleb just toiduainetetööstusest.

Ma ei kutsu teid küll homsest alates heeringaid tünnidesse pakendama, nagu seda tehti veel möödunud sajandi keskel, aga meil on vaja teha kõik, et võimalikult kiiresti suur osa pakenditest oleks ringmajanduse mõttes paremini kasutatavad kui katlas põletamine. Selleks peavad nad olema eelkõige üheliigilisest pakendist valmistatud.

Tean, et ülesanne ei ole kergete killast, kuid lahenduse me leidma peame. Ehk on järgmisel aastal teil ka kategooria „Eesti säästlik toidupakend“.

Seniks aga – aitäh, et meil on ikka kõht täis ja soovi korral isegi väga tervislikult!