- Reset + Prindi

Aasta vabatahtlike ja kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel

Aasta vabatahtlike ja kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel © Mattias Tammet/presidendi kantselei

29.11.2020

Mida tähendab vabatahtlikkus Eesti inimesele ja kuidas see seostub sellega, mida vabatahtlikkusest mõnedes teistes riikide mõeldakse ja räägitakse?

Miks see küsimus mind vaevama hakkas, on see, et mul oli tänavu võimalus osaleda paneelis, kus räägiti filantroopiast ja rahastamisest ning vabatahtlikust panustamisest. Kuidagi kippus sealt välja tulema mõte, et meil on Eestis filantroope vähe.

See jäi mulle väga hinge peale. Kui mõtleme, kust me 30 aastaga tulnud, siis justnimelt raha oli see, mida meil lihtsalt ei olnud sellises koguses oma ühiskonda panustada, ent millega filantroopidel on kõige lihtsam head teha. 

Meil ongi olnud raha vähe, aga see ei tee meist ühiskonda, mis ei hooli. Ei ole mitte kunagi teinud. Oleme panustanud seda, mida meil on olnud ja mis on tegelikult palju kallim – aega ei saa keegi juurde teha ega juurde osta. Paarkümmend aastat tagasi, kui meie sissetulekute tase jäi veel arenenud riikide omast kaugele, olid paljud inimesed valmis tegema vabatahtlikku tööd, selmet et võtta paremaks äraelamiseks veel teinegi töökoht. Raha ei ole kõik, on olulisemat siin ilmas.

See on meie vabatahtliku tegevuse arengu ilus pool – oleme alati olnud valmis panustama ja saanud tihtipeale vastu lihtsalt sõprust, üksteise mõistmist, koostööd teistsuguste inimestega. Tihtipeale koostööd ka nendega, kellega meil on erinev maailmavaade. Aga nendel hetkedel ja nendes oludes, kus tuleme vabatahtlikult eesmärgi saavutamiseks kokku, siis ei ole lähe see meile korda. Ja ei peagi minema.

Valupoolena ei suutnud meie riik 30 aastat tagasi pakkuda paljusid tugiteenuseid, millest olime kuulnud ja osanud unistada. Inimesed ei jäänud istuma ja kurtma ja see on ka ilus.

Valu seisnes selles, et tüüpiliselt hakkasid vabatahtlikult toimetama need inimesed, kellel endal või kelle peres oleks olnud sellist teenust tarvis ja lõid need teenused ise.

 

Õnneks tuli meile appi geograafiline asukoht sii Ida-Euroopas vastu Põhjalat võimalusega liikuda läänelikku väärtusruumi ja Euroopa Liitu. Koostöö Põhjala rahapakkujatega, eelkõige Norra fondidega lõi mingisuguse lootuse ka nende jaoks, kes ilma selle ressursita oleksid pidanud võitlema oma lähedaste eest palju suuremas ressursivaesuses. See on meie vabatahtliku tegevuse teine pool.

Ühel pool kokku tulemise ja ilusate asjade tegemise rõõm ja teisel pool vajadus ja kohustus aidata neid inimesi, kellest ülejäänud ühiskond keeldus mõtlemast.

Vahest sõnum, mida advendiajal võiks kõige enam kõlama jääda on see, et inimesed, kes kannatavad ja need inimesed, kes neile appi lähevad, vajavad ülejäänud ühiskonnalt vähemalt võimalust sellest rääkida. Vaatamata sellele, et teemad on ebameeldivad, kurvad ja tihti koledadki. Kui meie ei taha sellest isegi mitte kuulda, siis mõelgem sellele, et inimesed ju kannatavad sellise elu all. Ja me peame vähemalt tahtma kuulda. See on üks sõnum, mida kogu Eesti vabatahtlik sektor kannab – meie julgeme toimetada ja teha, julgege teie vähemalt näha ja tunnustada. Isegi, kui on kurb, valus ja ebameeldiv. Tihti ta seda on.

Muidugi ei puudu ka meie vahatahtlikus töös rõõmsam pool: aitamine kultuuri ja spordi valdkonnas, töö lastega ja noortega. Ka nende noortega, kellel polegi kodus probleeme – kujutage ette, ka nendega tegeletakse meie vabasektoris. Kuigi niipalju tähelepanu läheb ju kurbadele asjadele. Siin ei erine vabatahtlik töö Eesti mõistes niipalju vabatahtlikust tööst muus mõistes. Ent meie riik on nii harjunud sellega, et vabatahtlikud panustavad palju riigi ellu ja just vabatahtliku töö kaudu saame seda signaali, mida tegelikult on tarvis teha ja kuidas on vaja ühiskonda arendada. Nii juhtub, et ikka ja jälle tabame ennast olukorrast, kus mõni vabatahtlik organisatsioon on teinud midagi nii vajalikku, et nüüd tahan riik olla kindel, et ta sellest enam ilma ei jää.

Näiteks naiskodukaitse loodud äpp, mis aitab inimestel teada saada, kuidas kaitsta iseennast ja oma peret ning olla kriisideks valmis. See on nüüd jõudnud sinnani, et riik tahaks, et läbi äpi saaksid 112 valida ka inimesed, kes ei kuule, on tummad või kellel on mõnel muul põhjusel raske suhelda riigi hädaabiteenistustega.

On hea, kui vabatahtlikud organisatsioonid sellistel hetkedel mõistavad, et kui riik tuleb nende juurde, et luua midagi pikaajalist, mis institutsionaalses raamis oma koha sisse võtab, siis jätkugu meil oskust, tahtmist ja julgust rääkida riigiga selgelt läbi, milline saab edaspidi olema vabatahtlik roll ja milline riigi roll. Olgu ka mõnikord julgust oma riigile öelda, et ei, niisugust pikaajalist vastutust me oma vabaühendustega võtta ei saa ja ei jaksa. Küll siis riik leiab võimaluse ka ise edasi minna, kui ta teenust tõesti oluliseks peab.

Meil on sellistest, eriti just sotsiaalsfääri aruteludest sündinud mudeleid, kus on suur roll oma huvil ja vabal tahtel, aga teiselt poolt ka riik panustab. Meie naiste varjupaigad on parim koostöö näide, kus mõlemad pooled saavad aru, et vabatahtlik tegevus ei suuda pakkuda ideaalselt lahendust ja riiklik tugi täidab seetõttu neid lünki. Esitamata nõudmisi vabatahtlikule poolele või püüdmata tegevust viia üle oma kontrolli alla.

See on üsna ainulaadne ja minu jaoks on selline õmblustega ühiskond endiselt suur väärtus – et vabasektor toimib koos riigisektoriga, kes on ka kohalikus omavalitsuses ja ministeeriumites piisavalt paindlik selleks, et niisugust koostöövormi näha ka pikaaegsena.

Muidugi tuleb siin aegajalt ette komistusi ja vääriti mõistmisi ja möödarääkimisi ja see on elu. Ent kui anname endale aru, et selles õmblusteta koostoimimises on oma väärtus, siis saame nendest üle.

Viimase remargina tahan öelda, et vahetult enne haldusreformi oli minu jaoks olemas üks üsna oluline oht, aga teistpidi ka võimalus. Meil oli suur hulk aktiivseid inimesi, kes senini lõid volikogu liikmetena ja pärast liitumist tekkis hirm, et äkki nad kaotavad oma huvi ühiskonda panustada, kui uued suuremad omavalitsused ei kaasa kiiresti vabasektorit. Õnneks on siin realiseerunud see võimalus. Täna suuremates ja võimsamates omavalitsustes ringi liikudes kuulen palju seda, et: „Me arvasime, et meie nurgale enam tähelepanu ei jätku, aga näeme, et tegelikult on vastupidi. On pingutatud selle nimel, et ka need, kes jäid formaalsest poliitikategemisest kõrvale, nemad läbi oma küla- ja mõnikord ja käsitööseltsi, tunneksid ennast toetatuna.“

Mul on hea meel, et meie kohalikud omavalitsused ja nende juhid on seda vajadust mõistnud ja teadlikult sellele aega ja ressurssi pühendanud. Miks ma tean, et see ei ole lihtsalt juhtunud, vaid nad on seda teadlikult teinud? Kohe pärast haldusreformi, kui hakkasin omavalitsustes käima, siis mitte keegi neist ei jätnud ütlemata, et vabatahtlike hõlmamiseks on meil määratud omaette inimene ja kõik olid loonud kontaktpunkti. Üks telefoninumber võib tunduda pisike asi, aga tegelikult ta seda ei ole, sest Eesti ongi pisike. Ja see telefoninumber, kuhu vajadusel pöörduda, hoiab koos nii vabatahtlike kui ametimehi. Ja see on tõeliselt väärtuslik ja meie pisikesele Eestile nii omane.