- Reset + Prindi

Äripäeva TOP 100 auhinnatseremoonial

Äripäeva TOP 100 auhinnatseremoonial

27.11.2020

Tere õhtust!

Meil oli võimalus kuulda globaalsetest trendidest ettevõtja vaates. Mina tahaksin rääkida kolmest  olulisest trendist mida mina näen, kus poliitikud-regulaatorid kindlasti sekkuvad, meeldib see siis või mitte.

Kõigepealt meile nii armas tehnoloogiline ja digitaalne maailma muutumine. Jah, see on õige, et aina vähem on tootmistsüklis reaalne tootmine ja üha suurem on teenuse osakaal. Juba enne kroonviiruse kriisi võis täheldada tootmise regionaliseerumist ja teenuste turu globaliseerumist. Nüüd on olukord selline, et kogu maailma poliitilised otsustajad saavad aru, et see on juhtumas. Nad on olnud aastaid kinni ühe teema juures, mis puudutab globaalset digitaalset turgu: suurte küberhiidude maksustamine. Mis on kogu selles pildi muutumises tegelikult ebaoluline nüanss.

Tegelikult on oluline see, et kuna aina suurem hulk tootmist on teenus ja üha suurem hulk teenuseid on globaalsed, siis üksiku teenusepakkuja jõud sellel turul suureneb meeletult. See muutub geograafiast sõltumatuks. Enam ei ole oluline, kas mulle osutab raamatupidamise või disainiteenust keegi Eestist, Ameerika Ühendriikidest või Fidži saartelt. Kõik on ühteviisi hea ja sobiv.

On selge, et sellist globaliseeruvat teenuste turgu ei saa regulaatorid või kui soovite, poliitikud, ignoreerida, midagi tuleb teha. Meie industriaalajastu maksusüsteem, kus inimene läks hommikul masina juurde tööle, kõik läksid ühte kohta, sellest ühest kohast tuli riigieelarvesse palju raha ja siis õhtul läksid inimesed koju ja vastavalt sellele, kuhu nad koju läksid, siis riik osutas neile mingisuguseid ümberjagavaid teenuseid, olgu selleks siis laste koolitamine, sotsiaalteenused, mis iganes. Sellel on lõpp. Seda ei ole enam. See on sama hästi kui lakanud.

Edaspidi on inimestel võimalus pakkuda oma (võibolla olla väga kitsalt spetsialiseerunud ja väga kõrge lisandväärtusega) tööd viies riigis korraga, kümnes ettevõttes korraga. Neil puudub huvi sõlmida kellegiga pikaajalist kokkulepet. Ammugi puudub neil huvi töötada üheksast viieni üksteist kuud aastast. Mis tähendab, et nad ei sobitu enam ei meie maksumudelitesse, ega ka meie teenuse pakkumise mudelitesse. Nad on paindlikumad ja globaalsemad.

On võimatu, et poliitikud seda ei märka. Ja on võimatu, et nad ei hakka tööle selle nimel, et selline maailm pakuks siiski ka sotsiaalset turvatunnet. Selle eest hakkavad seisma kindlasti sotsiaalse turumajandusega riigid, eelkõige Euroopa riigid. Samal ajal hakatakse otsima õiglasi lahendusi. Kui töö migratsioon ei tähenda enam ilmtingimata füüsilist migratsiooni, siis tekib kohe küsimus, kuidas nüüd see inimene, kes töötab meie turul, selle tema loodud hüve sotsiaalse komponendi saab samuti repatrieerida ja koju viia, nii nagu ta viib koju osa või kõik oma sissetulekust. Kuidas me kohandame globaalse maksusüsteemi meie diginomaadidele, keda on järjest rohkem ja kes üldse ei ole seejuures oma töös digitaalsed tegijad—nad võivad olla näiteks käsitöömüüjad. Aga nad osalevad globaalsel turul, ise ja üksi, tundmata mingisugustki huvi ettevõtete asutamise ja muu sarnase maailma vastu. Kuidas nad ei lange välja meie maksustamise ja teenindamise mudelist? See küsimus tuleb lahendada ja kuigi seda on märgatud, siis lahendusi veel ei ole. Aga olen kindel, et see on üks selge trend, millega lähiaastatel paljud poliitikud toimetavad.

Siin on palju aspekte, kus üks on seotud ka tehisintellektiga. Esimene koht, kus ma näen, et Eesti olles pikalt ette jooksnud, hakkab kurvis maha jääma, on Gaia-X programm. Luuakse Euroopa andmepilv. Minu küsimus on: kui luuakse Euroopa andmepilv, siis kas selles andmepilves luuakse ka turule ligipääsu piirang, turvalisuse kaalutlusel. Või antakse võimalus ka näiteks kolmandatel riikidel selles andmepilves teha tööd, juhul kui nad on digitaalselt identifitseeritavad. Kas nad saavad olla, meie mõistes ligipääsukõlbulikud, turvaliselt identifitseeritud, selleks et kasutada Euroopa andmemassiivi ja osutada teenuseid Euroopas, või nad ei saa seda teha. See on küsimus, mis tuleb otsustada ja millest sõltub väga paljude ettevõtete tegevuse tulevik. Ka meie ettevõtete. Selleks et pakkuda digitaalseid teenuseid suures mahus, peab Eesti ettevõte kindlasti minema j võtma kusagilt inimesi tööle. Kas ta saab neid võtta ainult Euroopa Liidu siseturult või globaalselt—see on väga suur erinevus.

Teine trend: võitlus kliimamuutustega. On täiesti ilmne, et me näeme järgmise kümne aasta jooksul, kuidas arenenud riigid ja rikkad turud kõik kuulutavad välja, millised on nende kliimaeesmärgid. Tavaliselt on selleks kliimaneutraalsus. Euroopa Liit on öelnud, et 2050. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks hakkavad nad majanduslikus ja ettevõtte vaates kehtestama turumoonutusi. Need turumoonutused on aktsepteeritavad, tõenäoliselt leitakse mehhanism et neid aktsepteerida ka näiteks WTO kontekstis, sest kõik on põhimõtteliselt nõus, et kliimaneutraalsus peab saabuma ja me peame tegema ruumi puhastele tehnoloogiatele ja välistama kliimadumpingu. Lihtne on kujutada seda reguleerimist ette näiteks tehnoloogiasektoris, kus on ilmne et CO2 eest maksmata või selle emiteerimise eest maksmata või pärast 2050 aastat seda emiteerinuna ei ole elektritootjal turule asja. Euroopa Komisjon on astumas samme, et vastavad piirangud kehtestada ja kõigi nende sammude eesmärk on luua Euroopa puhta energia mull, kus on ruumi rohelistele tehnoloogiatele.

Täna on meil küll teada, et CO2-l on hind, see on järjest tõusnud, aga kuna seda mulli ei ole, siis tuleb sisse kolmandates riikides toodetud odav elekter ja tegelikult meil ei teki seda rohelist ruumi, kuhu uued tehnoloogiad saaksid tulla ennast pakkuma. Kindlasti see nii ei jää. Ja kindlasti ei jää Euroopa Liidu mull ainukeseks. Ka teised riigid tulevad välja sarnaste turumoonutustega. Väga oluline on see, kuidas neid turumoonutusi analüüsitakse ja võimaldatakse—näiteks WTO kontekstis. See on oluline, sest me tahame ju, et meie turud jääksid samal ajal vabaks. Ja siin me ei räägi ainult energiaturgudest. Me räägime kindlasti ka tooraine turgudest. Mõtleme korraks. Meil on NPM Silmet. Kusagil Hiinas on ka sarnaste metallide tootjad. Need on energiamahukad tootmised. Milline on toote hind juhul kui tuleb arvestada kliimakomponendiga või kui sellega ei tule arvestada? See probleem võib olla lühiajaline, sest kui rohetehnoloogiad kord võtavad võimust, siis pikaajaliselt ei pruugi meil olla energiahinnad kõrged. Aga esialgu nad tõenäoliselt on. Ja et oleks samaaegselt toimiv vabaturg kui arenenud riigid loovad neid turumoonutustega puhaste tehnoloogiate levitamiseks vajalikke turumulle, siis kuidas me need kokkulepped saavutame nii, et hundid oleksid söönud ja lambad oleksid terved? Vabakaubandus jääks alles ja samas liiguksime puhta tootmise poole. See on ka küsimus, millele ei ole täna vastust. Euroopa Liit liigub kõige kiiremini nende piirangutega. Üks variant on, et Euroopa Liit, olles suure turujõuga, paneb liituma sarnaste piirangutega aina rohkem ja rohkem teisi piirkondi. Aga see ei lahenda seda probleemi, kuidas peaks WTO sellesse kõigesse suhtuma. Täna lahendust ei paista, aga probleem on selgelt teada ja teadvustatud.

Kolmas valdkond, millest ma tahtsin rääkida on üks pikaajaline trend, mis samamoodi oli olemas enne kroonviiruse kriisi ja on mõjutanud tegelikult meie elu pikkamööda. Siin KPMG esindaja ka juba mainis seda, et kasumite kasv on olnud kiirem kui palkade kasv.

See on pikaajaliselt nii olnud. Kui paarkümmend-kolmkümmend aastat tagasi tundus, et kõik inimesed ei saa oma töö eest palka, mis kataks tööjõu täiskulu. Siis nüüd on nihkunud need erialad, kus inimesed ei saa oma müüdud tööjõu eest palka, mis kataks selle tööjõu täiskulu, järjest rohkematesse sektoritesse. Sinna kukuvad juba väga paljudes maailma piirkondades väga haritud inimesed: medõed, politseinikud, sotsiaaltöötajad. Need on kõik inimesed, kes on kõrgprofessionaalid, aga ei suuda tööjõuturul seista selle eest, et nende palk oleks täiskulu sellest tööjõust, mida nad on pakkunud.

Miks ma selles nii kindel olen? Vaadake, kui inimesed saaksid palka, mis kataks elamise kulud ära, siis ei oleks meil riikide eelarvetes nii palju erinevaid sotsiaaltoetuseid. Mis suuresti jõuavad inimesteni, kes tegelikult töötavad. Meil Eestis ei ole see asi veel väga hull. Ma arvan, et üks hullemaid on Suurbritannia, kus väga paljudele inimestele makstakse lihtsalt palgatoetust. Nad käivad tööl, nad teenivad palka, nad saavad palgatoetust.

Miks see süsteem pole jätkusuutlik? Mitmetel põhjustel. Emotsionaalne jätkusuutmatus seisneb selles, et see on alandav. Inimene, kes teeb kogu aeg tööd, ta tegelikult tahaks näha, et ta suudab vähemalt oma lapse koolikulud ja oma elamiskulud ise katta. Ta ei suuda seda teha. Sellepärast pakuvad riigid erinevaid tšekisüsteeme, isegi toidukulude katteks. Ja kindlasti sotsiaalkortereid. Väga suur hulk professionaale, ja ma ei räägi siin ainult restorani teenindajatest, ma räägin professionaalidest, ei suuda saada tööturult kätte sellist palka, et seal kus nad töötavad, mõistlikul kaugusel oleks neil võimalik mingisugustki mõistlikku elupinda pidada. See ei ole jätkusuutlik situatsioon.

Ma arvan, et siin tuleb mängu ka kroonviiruse kriis. Meie kõigi eelarved on lootusetult lõhki. Me kõigi võlakoormad on kasvanud. Kriisist väljumiseks ja eelarvete tasakaalustamiseks on kaks teed: üks on tõsta makse ja jätkata selle senise mudeliga, kus ettevõtted ei pea kandma täiskulu tööjõu eest. Ja selle vahe kompenseerib riigieelarve sotsiaaltoetuste, töötoetuste ja muude vahendite kaudu. Ja meil jätkub sotsiaalse mobiilsuse puudumise tingimustes selline põlvkondade vaheline rahulolematus, mida me oleme näinud Prantsusmaal kollavestide liikumises. Ma arvan, et ka Brexitis on oma roll sellistel inimestel ja loomulikult ka mujal, kus lihtsad, kuid valed lahendused on ootamatult populaarseks osutunud, on see justnimelt vastuhakk sellisele süsteemile. Mis on tegelikult tavalise tööinimese suhtes ebaõiglane ja tõenäoliselt mitte jätkusuutlik.

Mis siis on alternatiiv? Alternatiiv on tõenäoliselt see, et ettevõtjad ka mõistavad, et selline mudel, kus tõusevad maksud, selleks et me suudaks tasuda sotsiaaltoetusi ja tööturu toetusi töötavatele inimestele peale maksta, et see ei ole kõige parem. Märksa mõistlikum on lihtsalt palka maksta, nii et sa kataksid kõik sulle tööjõudu müünud inimese kulud, mis on selle tööjõu tekitamiseks vajalikud. Et inimene saaks panna oma lapsed mõistlikku kooli, elada mõistlikes tingimustes ja teha seda mõistlikus kauguses oma töökohast ilma et ta peaks toetuma riiklikele sotsiaaltoetustele. See süsteem on oma olemuselt ebaõiglane, sest see tähendab keskklassi sees ümberjagamist vaesemale keskklassile ja kui seda kõrvalt saadavad kasumi kasvud, siis isegi inimesed, kes seda makropilti ei analüüsi, nad tajuvad seda ebaõiglust. Ja tegelikult kui sa oled koguaeg sunnitud toetama näiteks restorani ettekandja palka riigieelarvest, siis mida sa tegelikult toetad? Selle prae hinda. Et see oleks madal. Ei ole praktiline. Makske ära täiskulu hind.

Sellel on olemas täiesti selge majandusteoreetiline põhjus, miks see nii on läinud. Tööturud on oma olemuselt monopsoonilised. Tööjõu ostjad on alati võimsamad kui tööjõu pakkujad. Ja see globaalne turg, millest me enne rääkisime, globaalne teenuste turg, tegelikult sisaldab seda sama elementi. Mitte sugugi vähem. See probleem ei lähe iseenesest üle, sellest et võid oma teenuseid pakkuda jõukamatel turgudel. Siin on vaja mõistmist ja siin on vaja lahendusi, mille nimel arenenud riigid peavad koos töötama, mil moel? Taaskord täna ma seda öelda ei oska. Aga trendi ignoreerida ei ole võimalik ega mõistlik.

Tänan kuulamast!