- Reset + Prindi

Jäätmepööripäeval Telliskivis

28.10.2020

Meil tuleb saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks, sest see on ainus viis maailm päästa. Selle tarbeks on meil Euroopas turumoonutus ja see tehakse loodetavasti lähiajal nii kõikehõlmavaks, et inimestel erasektoriski tekib investeerimiskindlus, investeeringuteks on ruumi ning poliitikud ei võta oma lubadust tagasi. Kui erasektor ei usu ja tal ei ole kindlust, siis kliimaneutraalsust ei tule.

Ent kliimaneutraalsus on vaid pool häda – keskkonnastrateegiad peavad tervikuna muutuma süsteemsemaks ja kompleksemaks ja mitte keskenduma ühele probleemile. Sestap on mul hea meel, et Eesti Ringmajandusettevõtete Liit otsustas sellel aastal korraldada jäätmepööripäeva. Seda on väga vaja. Vajadusest räägib karm tõsiasi, et kuigi ringmajandusest räägitakse juba alates 1970-ndatest, siis vastab neile põhimõtetele vaid 8% maailma majandusest.

Enamikule Eesti inimestest tuleb see üllatusena. Oleme pigem kogenud seda, et 1993. aastal suure rahakorjamise tulemusel ostetud pesumasin kestis tõenäoliselt aastani 2013 ja mõni kestab suvilanurgas siiamaani. Aga 2013. aastal ostetud pesumasin tahab nüüd juba tõenäoliselt vahetust. Nii kulubki suurem osa maailmas kasutatavatest ressurssidest mõne toote ühekordseks loomiseks ja need muutuvad pärast kasutamist kiiresti prügiks. Omaette teemaks on tõusnud ka right to repair ehk õigus oma asju parandada.

Ettevõtteid ei saa süüdistada, sest nad otsisid suurimat efektiivsust – asja väljavahetamine oli märksa efektiivsem kui kaaluka tööjõu kulutamine, eriti arenenud turgudel. Ja kuna nii tarbija kui ka ühiskonna poolt puudus vastav surve, siis me elasime niimoodi. Nüüd on meil õnneks ka ühiskonna surve. Näeme mõneti ka praegu, et kui mingil põhjusel tekib terav tarvidus kiiresti ülevalt alla piiranguid kehtestada – ja eks iga muudatus võib esialgu võimaluse asemel piiranguna tunduda – siis hakkavad inimesed nende vastu mässama.

On päris suur saavutus, et meil on täna poliitilise surve asemel pigem tarbijate surve teha otsuseid ja reegleid ringmajanduse edenemiseks. Eestis on seda veel vähem, ent meie noored osalevad üksikisikutena ringmajanduses väga entusiastlikult. Probleem seisneb puuduvas ülekandemehhanismis. Tarbijad justkui tahavad, aga ettevõttetel on vanaviisi lihtsam.

Suurtel korporatsioonidel ei ole täna veel vältimatult selge, et nad peavad ringmajandusse teele asuma ja peame seda tööd jätkama. Kui 90% maailma merelindude organismist leiab mikroplasti, siis ei ole põhjust arvata, et inimeste protsent on siin väiksem. Paljud meist ei tea seda. 40 aastat tagasi oli see protsent 5, mis näitab juba trendi.

Jällegi, ringmajandusest räägiti juba 1970-ndatel, aga selle aja ei ole midagi muutunud ja trend on halb. Kasvavate plastikoguste alla uppuv planeet näitab meile probleemi. Keskmiselt suudetakse maailmas taaskasutusse saata ainult 16% plastist. Igal aastal jõuab ookeanidesse üks prügiauto koorem minutis – kaheksa miljonit tonni plastijäätmeid. See ei saa mitte kuidagi olla jätkusuutlik.

Õnneks näeb noor põlvkond teisiti. Meil on Kadriorus juba pool aastat üleval ühe tüdruku fotod, kus ta kasutab fotolavastustes loodusest leitud plasti. Kahjuks on see pilt üsna mitmekesine. Siinsamas Fotografiskas oli hea näitus plastist ja prügist. Ei ole muud teed, et muuta tarbijasurve koos huvitatud ettevõtetega nii suureks, et poliitikud ei pääse regulatsioonide kehtestamisest, mis viivad sinnani, kus tänase loogika järgi enam edasi elada ei saa. Ringmajandus ei saa hoogu üles lihtsalt soovist ringmajandada.

Vajame sarnaselt teiste valdkondadega standardeid ja sisukat seadusruumi. Millegi töötamiseks on tarvis sisukat seadusruumi. See tähendab, et kogu toodang peab olema sildistatud selliselt, et on võimalik aru saada, mis materjaliga üldse tegu. Ja seda on võimalik mõistlikult käidelda ning taaskasutusse võtta. See kõik ei juhtu turupõhiselt, see juhtub ikkagi regulatsioonipõhiselt ja sestap on meil sellised standardeid väga vaja. Muidugi, vahest tuleb ka tänapäevane digitehnoloogia siin appi. Eestis on digiinfosüsteemidele toetudes võimalik jälitada oma lauajalga, et kust metsast puu on maha võetud. Tehniliselt on ülilihtne ette kujutada, et kogu materjaliringlust saab samamoodi digivahenditega jälgida. Loodan, et ka meie idusektorit on võimalik senisest rohkem innustada, et nad ka selles maailmas osaleksid ja aitaksid luua digitaalseid ringmajanduse ja voo jälgimise mudeleid. Sest teatud määral on oluline, et me saaksime aru, kuhu see toodetud materjal liigub, kuhu ta kaob ja jääb. Otsime ju järjest rohkem seda, et ettevõtetele pandaks kohustus ja vastutus terve toote elutsükli eest. Ent ilma vastavate töövahendite ja õigusruumita erasektor ei toimi.

Tegelikult on ka täna võimalik selliselt toimetavaid edukaid ettevõtteid ehitada. Mõned sellised ka Eestis on, mis tegelevad ringmajandusega ja seejuures sektorites, kus seda ei ootaks. Tartus on päris suure kontoriga ettevõte, kus turgutatakse kasutatud mobiiltelefonide ja muu elektroonika taaskasutamist. Ostsin sealt mobiiltelefoni ja väga hästi toimib. Selle kiirele tootmisele orienteeritud majanduse juures ongi kõige absurdsem, et need telefonid on tihtipeale ainult karbist välja võetud, sest mõnele ostjale lihtsalt ei meeldinud. Telefon ei ole enam pakendatud ja saame selle juba paarsada eurot odavamalt. See näitabki, et selles seadme hinnastamises on ressurssi selleks, et tegeleda ka tema taaskasutuse ja jäätmekäitlusega. Tartu ettevõte suudab väga hästi ka rahvusvahelisel turul konkureerida, Eestis nad peaaegu ei müügi. Ent kahjuks on selliseid näiteid praegu veel vähe.

Kui rääkida jäätmemajandusest kitsas tähenduses, siis on Eestis andestamatu, et viimase kümne aasta jooksul ei ole me olmejäätmete ringlusse võtmisel praktiliselt mingit edu saavutanud. Meil on ringlusesse võtu tase kusagil 28% ümber kõikunud, aga peaks selle aasta lõpus olema 50%. Sellest protsendist häirib mind enam, et pidime 2019. aastal hakkama trikitama ja muutsime arvutusmetoodikat. Hurraa, saime sellega 49%. Seejuures teame kõik, et midagi paremaks ei läinud. 2025. aastast peavad kõik Euroopa Liitu kuuluvad riigid minema ühtsele arvutusmetoodikale ja siis paistab meie viga välja, kui me vahepeal just jalgu kõhu alt välja ei võta. Mina loodan, et jäätmekäitlusettevõtete nimetamine ümber ringmajandusettevõteteks on üha vähem vaid formaalsus ja üha rohkem sisuline. Loodan, et jõuame sinnani, et tarbijate survel, ja seda survet ka ise vajadusel tekitades ja innustades, saame ringmajanduse probleemidest paremini aru. Võrreldes jäätmemajanduse korraldamist siin ja mujal riikides, siis leian taaskord, et need mudelid, kus tarbijal on prügimaks ja ei ole otselepingut prügivedajaga – mis seejuures pea üldse erinema täna iga kuu makstavast – tähendaks näiteks Tallinna puhul, et 400 000 jõuetu tarbija asemel on mõned suuremad, näiteks linnaosad. Ja niimoodi tekiks kohalikul omavalitsusel turujõud ja ka võimalusi kasutada näiteks paremini sorteeritud jäätmete kogumise erinevaid meetodeid. Osa ressurssi saaks suunata ka metsaaluste ja parkida koristamiseks. Ja kui inimestel endal ei ole kohustust prügi eest otse maksta, vaid see käib läbi maksu, siis olen märganud, et selliselt korraldatud ühiskondades on ka inimestel suurem valmisolek prügi sorteerida ja seda jäätmejaamadesse vedada. Ei ole nii, et viin kohale ja siis see on mulle veel ka kulukas. Võiksime kasutada ka neid meetodeid, et kui inimestel on vaja näiteks teha suuri remonte-ehitusi, siis võiks teatud perioodi tagant olla igal inimesel prügikvoot, mida ta saab ka sedalaadi jäätmetest vabanemiseks kasutada. Oluline on silmas pidada, et selliste meetoditega korraldatud prügiturg sisaldaks vahest vähem ringmajanduse negatiivseid aspekte. Teame, et meil on täna kohalikke omavalitsusi, kelle jaoks tähendab ringmajanduse jäätmekäitluses seda, et ettevõte tõstab prügi hinda, siis pean mina muutma lepingut ja tõstma lepingutasu, sest minuga seotud prügila tõstis hinda jne. Eks see on ka ring. Ent kas tahame just ringmajanduses sellist ringi näha? Kuna prügimajandus on selline veidi varju jääv sektor, kus tarbija ja jäätmekäitlusettevõtte klient ei taha tegelikult selle peale mõelda ja lõppkokkuvõttes on summad suhteliselt väikesed. Haldusreformi järel oli selgelt näha, et kui muutus haldusjaotus ja leping, siis olid prügi hinna muutused sadades protsentides. See küll vihastab inimesi, aga lõppkokkuvõttes ei ole see kellelegi eelarvest nii oluline tükk. Ja me ei taha sellega tegeleda. Ja seda enam oleks mõistlik, et sellega tegeleksid vastavad spetsialistid ja meile lihtsalt öeldakse, kuhu ja kuidas saame parimal viisil sorteeritud prügi ära anda. Üksiti muidugi tuleb ka selles sektoris lisaks korruptsiooniohule pista lisaks rinda ka lamemajanduse küsimustega ehk jätkuva arvamusega, et kõik jäätmed kallatakse tegelikult kokku ja jõuavad kõik põletamisse või ladustamisse. Nende müütidega tuleb jätkuvalt tegeleda ja see on meie ühine mure.

Nii et, tuleb suurendada tarbijate huvi ringmajanduse vastu ja tekitada valija survet poliitikutele nii, et nad annaksid teile ringmajanduse jaoks praktilise, lubava ja mõistliku seadusruumi. Ja kindlasti tuleb inimestele anda selgeid alternatiive, et nad mõistaksid, et ka prügimajanduses on võimalikult ka teistsugused lähenemised peale selle tüütu üksikisiku tasandil lepingutega sebimise. See võiks olla miski, mis viiks meie jäätmekäitlust kiiresti edasi. Edasi viima teda peab, sest aastaks 2025 on arvutusmetoodika selline, et kõik varasemad trikid paljastuvad. Me ei saa niimoodi jätkata ja peame need muutused tegema. Soovin teile hästi palju jõudu, edu ja olen alati valmis ringmajanduse eest riidelappidest kokku õmmeldud kleidis seisma. Aitäh!