- Reset + Prindi

Vabariigi President Eesti piirivalve loomise ja taasloomise aastapäeval

01.11.2020

Austatud peadirektorid ja piirivalvurid!

1991. aasta 14. juunil kordus Ikla piiripunktis sama, mis varem oli juhtunud Luhamaal ja Muratis, aga ka Läti ja Leedu piiridel. Ootamatult ilmusid kohale arvulises ülekaalus OMON-i eriväelased, kes peksid läbi ja ajasid automaaditulega laiali relvitud Eesti piirivalvurid. Ja seejärel süütasid bensiini ja käsigranaatidega piiripunkti tähistanud soojakud. See lugu meenutab meile, kui raske ja ohtlik oli teenistus Eesti riigipiiril 30 aastat tagasi, kui kõrilõikaja automaadile oli teinekord vastu panna vaid kumminui.

Aga see ei heidutanud toonaseid Eesti piirivalvureid. Ka sel päeval Iklas. Sest 52 minutit pärast rünnaku lõppu olid põlevad soojakud teehöövliga kõrvale lükatud, maanteele tõsteti ainukene rünnakus terveks jäänud kirjutuslaud – ja Ikla piiripunkt jätkas tööd. Piir jäi püsima.

Koos piiriga jäi püsima ka Eesti riik, sest riik ju algabki piirist. Kui puudub arusaam, kust algab ja kus lõppeb riigipiir, siis muutub ka suveräänsus pelgaks sõnakõlksuks. Seetõttu algas Eesti suveräänsuse füüsiline taastamine 30 aastat tagasi just Eesti piirivalve taasloomisest ja piirijoone mahamärkimisest. Toonased esimesed Eesti piirivalvurid olid need, kes oma kohalolekuga kuulutasid – siin lõppeb Nõukogude Liit, siit algab Eesti Vabariik. Seetõttu on tänane päev sobilik tänamaks kõiki, kes kolm aastakümmet tagasi vabatahtlikult piirile seisma läksid.

Läksid vaatamata sellele, et põhjalik väljaõpe, tasemel relvastus ja varustus, palk ja sotsiaalsed tagatised olid toona asjad, mis eksisteerisid vaid visionääride lennukates mõtetes. See oli tegelikult hullumeelne kangelastegu, mis lõppes meile siiski päris hästi.

Head piirivalvurid!

Kui liikuda ajas poolteist aastakümmet edasi, siis on minu arvates väga sümboolne, et Eesti piirivalve mitte ainult ei loonud piire, vaid ka aitas kaotada piire sõprade ja liitlaste vahel. Euroopa Liidu sisepiiri kaotamine ja Schengeni ruumiga liitumine oleks olnud võimatu ilma tasemel ja partnerite jaoks usaldusväärse piirivalveta.

Eesti piirivalve oli organisatsioon, mis tegudega suutis kinnitada – Euroopa välispiir on kontrolli all. Ja sõprade omavahelise liikumise kontrollimiseks ei vaja me enam vöödilisi tõkkepuid. See oli mõistlik ja mõistuspärane areng, samamoodi nagu seda oli piirivalve eelisarendamine 1990. aastatel, kui Eesti riik pidi iseennast ja oma piire kehtestama.

Aga sama ratsionaalseks tuleb pidada ka politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamist 2009. aastal.

Kuigi me teame, et ratsionaalsust on alati keeruline ühendada tunnete, väljakujunenud identiteedi ja saavutustega, millede suuruses ja tõsiseltvõetavuses pole põhjust kahelda. Kuid iga aeg kannab oma märki ning minu jaoks on märgiliselt oluline ka piirivalve muutumine tsiviilstruktuuriks, kuna see andis laiema signaali – me oleme nüüd täieõiguslik osa Euroopast ja NATO-st, me oleme piisavalt enesekindlad, et eristada piiri valvamist piiri kaitsmisest.

Viimane jäägu ka edaspidi väele, mille nimetuses juba sisaldub sõna „kaitse“.

See kõik ei tähenda, et Eesti riigipiir ja vajadus seda valvata oleks kaotanud oma senise tähenduse ja olulisuse. See jääb meile sama oluliseks ka edaspidi, sest Eesti piir on ka Euroopa Liidu välispiir ida ja lääne vahel, see on piiriks kahe erineva väärtusruumi vahel. Ja vahel tuleb ka Euroopa sisepiiril mõtteline joon füüsiliselt taastada. Kui teeme seda kroonviiruse tõttu, siis võiks pool aastat olla enam kui piisav aeg selleks, et tervisedeklaratsioone oleks võimalik täita ka online`is, mitte endiselt paberil ja veel kahes eksemplaris.

Märgiks riigipiiri olulisuse kohta on ka 600 rohelises mundris meest ja naist, kes praegu piiri valvavad. Märgiks on piirivalve lipp, mis muutumatul kujul eksisteerib 1932. aastast ning nael, mille ma neljanda Eesti riigipeana selle lipu vardasse täna löön. Märgiks teie tublist tööst on Eesti elanike usaldus tänase Politsei- ja Piirivalveameti suhtes, mis on kõigi aegade kõrgeimal tasemel. Sest seadusekuulekas üldjuhul saabki piiri ületada ilma, et ta seda üldse märkaks. Kuid kurjade kavatsustega inimesi aitaks infovahetus ja rahvusvaheline koostöö peatada veel enne, kui nad meie piirini jõuavad. Just see – avatus omadele ja sõpradele, suletus pahalastele – oli Eesti piirivalve mõtteks ja eesmärgiks nii 100 kui 30 aastat tagasi. Ja on seda ka täna.

Hoiame Eesti piiri!