- Reset + Prindi

Ekspordikonverentsil Made in Estonia

Ekspordikonverentsil Made in Estonia © Mattias Tammet/presidendi kantselei

29.10.2020

Rääkida ekspordist ajal, mil reisida ei saa, on muidugi keeruline ja kindlasti on neis aruteludes nukramaid kammertoone kui tavaliselt. Meid võiksid julgustada mõned vahvad lood, kuidas meie ettevõtted on endale ekspordipartnereid leidnud.

Käisin jaanuaris Tšiilis ja mul oli kaasas ettevõte Timbeter. Nende sealne partner on üks globaalne puiduettevõte ja sinna kohale jõudes oli minu jaoks suur üllatus, et nägupidi ei tundnud seal üksteist keegi. Nõupidamise käigus selguski, et suhted olid omavahel sõlmitud vaid üle interneti ja ettevõtete juhid ning omanikud ei olnudki omavahel varem kohtunud ja olid tänulikud, et said meie ärivisiidi käigus lõpuks üksteist ka näost näkku näha. Nüüdseks on Timbeteri äri laienenud ka Costa Ricasse ja mujalegi, seega päris võimatu selliselt toimetada siis ei ole – sõlmida kokkuleppeid ja sõlmida neid ka dinosaurustega – sest näiteks Timbeteri sealsed partnerid on pika ajalooga väga suured puidutöötlemisettevõtted. Ja ometigi on nad valmis tegema kokkuleppeid ka inimestega, kellega nad ei ole kohtunud. Ja kes tulevad  riigist, mille geograafilist asukohta nad ei tea, aga teavad, et see asub internetis. 

Meie SKT-st päris olulise osa andev IT-sektor lendab ise. Kogu maailm teab, et kui oled Eestist, siis tuled internetist. Eesti ettevõtetel ei ole keeruline müüa, kui kasvõi väikegi tükk nende pakutavast on mingit sorti e-teenus. Kahtlemata annab see meile 21. sajandil olulise arenguvõimaluse ja tekitab olukorra, kus meil on selles sektoris maailmas eestlaste tehtava järele nõudlust palju rohkem, kui me ise iga päev tajume. See tekitab olukorra, kus ettevõtte laienemiseks on suurepärased võimalused, kui nad vaid julgevad võtta sarnaseid riske – teenuste sfääris turu sisse töötamine on kulukas ja sellele on raske leida rahastamist. Näitena toon Nortali, kes on võtnud uljalt laenu selleks, et mõnele turule ennast sisse süüa.

Selles ei ole erilist kahtlust, et see tasub ennast ära, kui ollakse Eesti IT-ettevõte. Ent see on teistmoodi turundus ja eksport ja selle rahastamine on ka kaunis keeruline. Olukorras, kus avalikus sektoris toimub rahasadu, siis siin toe alla panemine, et meil oleks rohkem ettevõtteid nagu Cybernetica, kes ehitab e-tervise süsteemi Yokohamas – siin võib julgelt panustada.   

Eesti on viimastel IMFi andmetel maailma rikkuselt 33. riik. Midagi pole teha, ülejäänud maailm on meist vaesem, mis tähendab, et asjade siin  ise valmis tegemine on suhteliselt kulukas. Märksa praktilisem on võtta inimesi tööle mujal. Taaskord – üha olulisem näitaja Eesti majanduse mõõtmiseks on rahvamajanduse kogutoodang RKT, mis mõõdab Eesti kapitali toel loodut kogu maailmas, mitte ainust sisemajanduse kogutoodang SKT.

Julgustagu see ka poliitikuid rahulikult vaatama arengut, kus töökohti luuakse mujale. Kui me vaatame traditsioonilisi klassikalisi kontserne, näiteks Carlsbergi, kes käib meie juures odavalt tootmas, aga teenitud tulu läheb suuresti kodumaale. Ka kultuuri, kunsti ja muu sarnase toetamiseks. See näitab, et kapitalil on jätkuvalt rahvus, SKT tähtsus on ülehinnatud ja RKT on alahinnatud ja peame sellega lihtsalt arvestama. Kogu maailmas müümiseks, mis on meist valdavalt vaesem, peab Eesti oma praeguse jõukusastme juures võtma inimesi tööle mujal. See saab meile üha selgemaks ja tegelikult peab ka kogu meie eksporti toetav tegevus olema sinna suunatud.

ÜRO julgeolekunõukogu kampaania ajal muutsime rahvusvaheliste organisatsioonidega suhted aktiivsemaks, et meie digikogemust sellises võtmes tutvustada, et meist ka arenenumatel riikidel võiks sellest kasu olla. Kampaaniast kasvas välja ka e-Valitsemise Akadeemia programm UNDPga, mis mõõtis riikide digivajadusi ja e-valitsemise võimelünki ja võimalusi. Jõudsime sinnani, et meil on Aafrikaga sõlmitud digimemorandum Smart Africa ja kuna sinna tulevad kokku ka muud rahvusvahelised organisatsioonid. Tänaseks on Eestil ka WHO-ga koostööleping selleks, et arendada e-tervise teenuseid ja vaktsineerimispassi. Ent see kõik on nishis toimetamine. Mõned päevad tagasi kirjutati Eesti ja Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) ning teiste rahvusvaheliste partneritega alla memorandum. Selle tulemusel hakkab ITU koos Eestiga, tuginedes meie kogemusele, põhimõtteliselt looma e-valitsemise legojuppe. Selle eesmärk on, et riikidele tekiks n-ö e-valitsemise app store, kust nad saavad enda süsteemi jaoks vajalikke tükke kätte. Idee on arendada seda vabavarana, aga nagu me teame, siis keegi peab kõik need legoklotsid ka tööle panema. Näen siin meeletut turgu, kus Eesti ettevõtted toimetada saavad.

Keeruline on muidugi see, et tihtipeale tuleb toimetada majanduslikult mitte väga jõukates riikides ja ka tulupool peab kokku jooksma. See põhineb tihtipeale EL-i või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide abiprogrammidel. Ent ikka leiab neid tegutsejaid, kes raha panustada tahavad – Euroopa Liit, Lähis-Ida fondid.

Ilmselt on selle ITU saadud kokkuleppe juured meie ÜRO kampaanias ja osaliselt ka selles, mida me Kadriorus ise Eesti turundusprojektina ajasime. Nimelt koostöö Thalesega näitamaks, et Thasele satelliidid on nii kiired, et Eesti digiallkirja saab anda maailma teisest otsast. Mul on hea meel, et Thales müüb siiamaani oma uue põlvkonna satelliitühendust kolme näitena, millest üks on minu digiallkirja andmine Antarktikast Bellingshauseni pardalt. Nii on Eesti kuvandi ja ekspordivõimekusega kõik hästi.

Keerulisem on reaalmajanduse sektoritega. Eesti on suur puitmajade eksportija ja samal ajal teame, et meie enda turul on palju ettevõtteid, kellele juba enne kriisi saabumist oli selge, et kasutatav tehnoloogia ei võimalda enam maksta neid palkasid, mida tuli maksta, ja oli näha konsolideerumise tulekut. Loodan, et selle konsolideerumise kaudu tekib juurde võimekust minna Eestist mujale tootma ja müüma. Loodan taaskord, et ka meie ettevõtluse abiorganisatsioonid, keda peagi rahatorm tabab, pööravad sellele palju tähelepanu.

Sellel nädalal anti ka välja parimate maaettevõtjate preemiad. Põllumajandus on huvitav sektor, mis ei saanud kriisis otseselt vaid kunstlikult pihta seoses sellega, et seal tekitati kunstlikult tööjõu nappus. Siis oli näha mõningast elavnemist ja esimese sünergia teket meie start-up sektori ja põllumajanduse vahel. Loodetavasti sünnib sellest midagi, mis võimaldab Eestil jätkuvalt ka kõrgemate palgakulude tasemete juures olla endiselt hea põllumajandustootja ja ka eksportija. Julgustagu meid siinkohal hollandlaste, taanlaste ja teistegi meist jõukamate riikide näited, kus põllumajanduses on endiselt tegevad tugevad eksportijad. Olen täiesti kindel, et siin on Eesti jaoks oluline võimalus. Eesti on piirkond, kus on lihtne põllumaad väärindada läbi selle, et lehm sööb muru ära ja siis toodame piimatooteid. Meil ei ole ka enam piiravaid piimavkoote ja võime teha, mida tahame. Nii on siin arenguruumi, kui taaskord kasutada efektiivselt ja hästi ettevõtjate toetusmehhanisme.

Paljud siinviibijad ilmselt teavad, et kui oleks minu tegemine, siis ei oleks kusagil maailmas riiklike ettevõtete toetamise süsteeme. Aga nad on ja näeme, et selles kriisis kallatakse raha peale päris hoolega. Mulle teeb natukene muret see, kuidas me seda raha kasutame. Minu arvates kasutame me seda variandis A ehk eilse päeva kinni maksmiseks, et võimalikult kaua hoida alles seda, mis meil eile oli. Eriti puudutab see energeetikasektorit. Ja variandis B kasutame me seda senise omanikestruktuuri säilitamiseks, mis ei peaks samuti olema ettevõtluse toetamise eesmärk.

Kuidas toetuseid kasutada tuleks? Rahastada tuleks konkureerival meetodil neid ettevõtteid, kes vastavad meie tulevikumajanduse nõuetele: ühendavad meie start-up kultuuri traditsiooniliste majandussektoritega; pööravad selga eilsele majandusele ja aitavad meil liikuda kliimaneutraalsema Eesti poole ja tehes seda viisil, kus Eesti ei ole mitte passiivselt kliimaneutraalne – me ei saa ise toota, vaid impordime – vaid suudaksime ka ise tootmisvõimsusi ja tarbijapoole paindlikust tekitada (eriti viimases on meil edu sees, sest meil on tark võrk juba täna olemas) ja neid lahendusi ka eksportida. Ja et me suudaksime meie tööstusettevõtteid aidata kõikides sektorites produktiivsust tõsta selliselt, et meil tekib ruumi ka palgatõusuks, kuigi täna me sellest ei räägi. Arvan, et meid ümbritsevate turgude tõmme jääb endiseks ja palgatõus on oluline.

Sellega seoses on mul üks filosoofilisem kõrvalepõige. Olen üsna palju jäginud, mida on viimastel kümnenditel teinud meist arenenumate Euroopa riikide eelarved, mis ei püsi kuidagi tasakaalus. Ettevõtjatel on siin kombeks öelda, et riik ei saa oma majandamisega hakkama.

Neil on tegelikult üks üsna ühine omadus – järjest tõusev sotsiaalsete kulutuste osakaal, millest üsna oluline osa läheb tööd tegevate inimeste toetamiseks. Järjepanu on hakanud ilmuma ka teoreetilisi käsitlusi ametiühingutejärgsest arenenud maailmast, kus on oligopsoonne kord – on palju väikesi pakkujaid ja mõned suured ostjad ja –, kus töövõtja ei oma olulist turujõudu ja tööjõukulusid ei kompenseerita palgaga selliselt, et kulud oleksid täies mahus kaetud. On omamoodi paradoksaalne, et olukorras, kus näeme vaeva keskkonnakulu – nii toote kui teenuse – hinna sisse viimisega, siis palgakulu toote ja teenuse hinda toomisega ei ole väga tegeletud.

Selle vea parandamine võiks olla riikidele oluline võimalus ja tõenäoliselt hakkavad nad selle peale mõtlema. Praeguste suurenevate laenukoormuste uuesti vähendamiseks tuleb hakata leidma teisi meetodeid selleks, et palgatööd mitte subsideerida. Miks on palgatöö läbi eelarve subsideerimine halb? Esiteks tähendab see, et eelarves on vaja neid kulusid katta. Minu arvates on see majanduslikult ebapraktiline, sest kui maksta tööjõu täiskulu katvat palka, siis oleks see administratiivselt kindlasti vähem kulukas kui korjata mõnevõrra kõrgemaid makse ja maksta siis neist töötavatele inimestele sotsiaaltoetuseid. Ma ei taha rääkida sellest, mida see lisaks teeb inimeste enesetundega. Selle tagajärjeks on kollased vestid, brexit ja igas ühiskonnas päris suur hulk neid, kes tunnevad, et tööturg alandab neid ja ühiskond neid ei väärtusta, ja parem on see seni ehitatu mingil määral maha lõhkuda lihtsalt selleks, et äkki sellise revolutsioonilisema ümberkorralduse käigus tõmbavad nemad pikema kõrre.

Nii ennustan, et palgakulude osakaal SKT-st hakkab mõnevõrra pärast seda kriisi tõusma ja mõistlikud on riigid ning ettevõtted, kes suudavad selle kokkuleppe sõlmida ilma oluliste sunnimehhanismideta, et katta tööjõu täiskulu palgast. Kust saavad riigid aru, et palgakulu ei ole täiskulu hinnas? Kui töötavatele inimestele on endiselt vaja maksta toetusi või lihtsalt palgatuge – see on ju tegelikult absurd. See hakkab muutuma ja loob siin, Euroopa turul, teatud olulise eelise jällegi sellistele keskmistele palgamaksjatele nagu Eesti seda Euroopa kontekstis on. Kui tekivad sellised korrektsioonid – kui ettevõtjal on valida, kas maksta veelgi kõrgemaid makse või kõrgemaid palku, siis nad eelistavad otseahelaid. See loob ettevõtjaile täiendavat õhku ja hingamisruumi.

Meil on hea stardipositsioon kriisist väljumiseks. Oleme endiselt suhteliselt paindlik ja ehitanud oma digikuvandi oluliseks majandussektoriks. Oleme täna vähem ära kasutanud oma start-up ja diginutikust teistes sektorites, aga see tähendab ka, et meil on seal palju potentsiaali. Oleme ebameeldiva tööjõukättesaadavuse surve all, mis mulle iseenesest muidugi ei meeldi, aga möönan, et see võib meie ettevõtted lükata kiiremini robotiseeruma ja leidma mitte-tööjõumahukaid lahendusi.

Meil ei ole seda probleemi, et maksaksime inimeste palku riigieelarvest kinni nii harjumuspäraselt kui mõni teine riik ja nii on meil head eeldused, et sellest kriisist eksportijatena hästi väljuda.

Nüüd on oluline, et kõikvõimalikud riigi pakutavad toetusmehhanismid, tegeleksid tulevikuga ja ka sellega, et konkurents neile rahadele oleks aus. Esmapilgul võib mõnele ettevõtjale tunduda, et kui tema suudab reegleid painutades minna kokkulepetele ja saavutada endale häid tulemusi, või saada oma eilse päeva tehnoloogiale pikendust müües seda kui töökohtade säilitamist, siis pikas perspektiivis Eesti majandus sellest ei võida. Kõikidel ettevõtjatel peaks olema huvi näha (arvestades kõiki neid läbi EASi või maaelu arendamise sihtasutuse või Euroopa fondidest tulevaid toetusi) riigi ja ettevõtjate vahelist kokkulepet, et see toetaks meie tulevikku, mitte ei maksaks kinni minevikku.

Esimese otsa kriisirahastust kommenteerides on riigikontrolör Janar Holm öelnud, et meie kooliraha on üsna kõrge, aga võibolla see sadakond miljonit ei olegi päris maha visatud, kui me sellest õpime ja teeme edaspidi paremini.

Mina näen, et prognoos on hea ja meie digikuvand on maailmas endiselt tugev. Seda ei häiri meie mõningad muud tõsised kuvandiprobleemid, mida minu arvates eitada on ka äärmiselt pime. Need on olemas ja iga päev muu maailmaga suheldes ka täiesti selged. Ent mis eksportijaid puudutab, siis ega keegi ei keeldu ju Poola, Ungari või Hiina kauba ostmisest, sest neile ei meeldi sealne poliitiline süsteem. Seetõttu ei ole ettevõtjatel niipalju põhjust muretseda. Kodanikel on võibolla natukene rohkem põhjust. Sest lõppude lõpuks, nagu ütles Uffe Ellemann-Jensen Endel Lippmaa mälestusmedali saamisel peetud kõnes, iga riik peab ise olema vääriline selleks, et teda kaitstaks ja hoitaks rahvusvaheliste suhete süsteemis. Sestap peame ikka natukene murelikud olema. Aga puht majanduslikus vaates on ajad küll keerulised, aga eeldusi, mille varal majanduslikult kasvada, ka eksportijana, on meil palju.