- Reset + Prindi

President Kaljulaid Eesti parimate ettevõtete autasustamisel

08.10.2020

Tere õhtust, head ettevõtjad. Austatud kuulajad-vaatajad kõikide ekraanide taga!

Üks on selge – üritusturundusfirmadel on olnud väga raske aasta. Varem on see gala olnud üks Eesti suurejoonelisemaid iga-aastasi omasuguste seas, nüüd istume siin tühjas saalis ja igaüks vaatab meid oma kodus diivanil. Ei mingit glamuuri. Isegi teleülekannet ei ole, tehakse vaid üks tunniajane saade, mille Tõnis Niinemets täis räägib.

Aga eks see üritusturundajate kaasus on tegelikult õpetlik. Raske on neil, muidugi. Aga teisalt vähemalt ettevõtlikum osa neist näeb tänaseks selles olukorras ka võimalust. Palju uksi ja suur osa igakuisest rahavoost on sulgenud, aga samas – avanenud on uksed, millest muidu oleks meie ettevõtjatel väga raske läbi murda. Me oleme juba korduvalt jahmatanud kogu vana ja natuke aeglast maailma sellega, et meie ettevõtted oskavad teha maailma kõige ägedamaid virtuaalkonverentse. Ilma naljata. Ja ma tean, et see juba materialiseerub ka praktikas – varem peamiselt kohalikul või õige pisut ka lähinaabruses tegutsenud ettevõtjatega otsitakse kontakti kogu maailmast, tahetakse meie teenuseid. Ühtäkki on kohalikust, ühe konkreetse geograafilise asupaigaga seotud teenusest saanud üleilmne, asukohast sõltumatu teenus. Teenus, mille turg oli varem miljon, no hea küll, võibolla 3 või 5 miljonit inimest, on nüüd 7 miljardi inimese käeulatuses. Täiesti kindel, et siit sünnib edulugusid, millest aastate pärast konverentsil õpetlikke lugusid räägitakse.

See ei muuda kuidagi olematuks nende inimeste traagikat, kes on pidanud töö juures tule kustutama, kas ajutiselt või jäädavalt. Aga see näitab, et kõik traagilised muutused pakuvad ka võimalusi. See on nii ka teistes sektorites.

See aasta on meid kõiki, ettevõtjaid ja töötajaid, arste ja riigiametnikke, õpilasi ja õpetajaid  põhjalikult raputanud.  Suur osa rahvast istus mitu kuud kodus, kolmandik tööd tehti kodudes, koolid olid suletud ja tuhandetele töötajatele maksti palgatoetust, sest nad ei saanud või ei tohtinud töötada.

Ei ole mõtet arutada, kas me epideemia alguses toimisime õigesti, kas kõik sammud olid õigustatud ja ratsionaalsed. Tänase teadmise põhjal me pole kevadiste otsuste pole objektiivsed hindajad.

See-eest on vaja mõelda sellele, mis saab edasi. Mida tuleks teha, et meie elu võimalikult sujuvalt edasi kulgeks ja me saaks mistahes ootamatuse korral end kindlamini tunda. 

Täna räägingi teile sellest, kuidas ma tulevikku näen.

On selge, et endine normaalsus ei tule niipea, aga ilmselt mitte kunagi, tagasi. Ka siis mitte, kui  kasutusele tulevad tõhusad vaktsiinid.

Maailm pole pärast kevadist lockdowni enam seesama,  muutunud on paljud senised   tõekspidamised.

Esiteks on tänaseks selge, et viirushaigused ei kao kuhugi ja meil tuleb õppida nendega koos elama. Teiseks mõistame kõik nüüd paremini digipöörde tähendust ja tehnoloogia poolt pakutavaid võimalusi. Mõistavad ju nüüd ka need, kes veel aasta tagasi rääkisid, et digi on ülehaibitud värk, et ta seda ei olnud. Et oleks olnud parem, kui kõik, nii meil kui ka mujal maailmas, oleks eelmistel aastatel digile enam tähelepanu pööranud. 

Võis ju juba aastaid tagasi tajuda, et digitaliseerimise mõjul ei toimu kõige põhjalikumad ja sügavamad muutused tootmises vaid ühiskonnas. Selles, kuidas inimesed elavad ja töötavad.

Tootmise digitaliseerimine, Industri 4.0 on küll võimas tootmise ümberkorraldaja, kuid midagi liiga uut võrreldes tööstusrevolutsiooni eelmiste etappidega, kuigi praegused ja sajanditagused tehnoloogiad on üsna erinevad, selles siiski ei ole.  Rutiinne ja füüsiline töö on meie elus juba paari aastasaja vältel kiirenevalt vähenenud ja majanduses domineerivad juba aastakümneid teenused. Võib arvata, et asjade, materiaalsete kaupade tootjaid saab meil aastakümne või kahe pärast olema sama vähe kui meil on praegu põllumajandustöötajaid.

Aga sellele vaatamata elame senini industriaalaja raamistikus. Õiguslikult, mentaalselt ja füüsiliselt.

Kogu tehnoloogilisele arengule vaatamata on inimeste peamiseks töökohaks ikka jäänud ettevõte kus töö käib kindlast kellaajast kindla kellaajani. Ja kogu institutsiooniline struktuur järgib sellist elukorraldust.

Enne digiajastut oligi nii ratsionaalne, kuid järjest enamates olukordades see nii nüüd ei ole. Teenindavaid funktsioone nagu raamatupidamine võib juba ammu teha kus tahes. Samuti saab kust tahes juhtida tehnoloogilisi liine jne.  Sel kevadel saime teada, et kolmandik meie töötajatest saavad töötada kodus või teha mistahes kohas kaugtööd.  Täna oskame me suuremahuliselt kaugtööd korraldada. Teame, mis on siin probleemiks ja mis pseudoprobleemiks.

Kuid täna võime me ainult aimata, mida tuleval aastal teevad kaugtööl olnud töötajad. Kuidas töötamise kasuks nad oma valiku teevad.

Tehnoloogia areng on jõudnud nii kaugele, et on muutnud ettevõtjad ja töötajad vabaks. See tähendab, et paljude jaoks on geograafia kaotanud oma senise tähenduse.

Paraku tähendab see vabadus ka seda, et praegune maksu ja sotsiaalsete tagatiste korraldus on oma aja ära elanud ja seda tuleb muuta.  Järjest väiksemaks jääva ühes kindlas kohas töötavate inimeste ja ettevõtete hulgalt laekuvate maksutuludega  ei ole enam võimalik vajalikke avalikke kulutusi katta.

Tuleb mõelda sellele, kuidas maksustada selliseid inimesi kes hommikul töötavad mingile firmale Aasias, õhtul Ameerikas ja vahepeal natuke ka Eestis ning kelle meeldib oma töömehe põlve veeta ühest kohast teise reisides. Olgu ta siis disainer, tehnoloog või müügijuht. Samuti tuleb mõelda sellele, kuidas maksustada ettevõtteid kelle töötajad ja tütarettevõtted tegutsevad vaheldumisi kümnetes riikides üle maailma.

Samuti tuleb mõelda selliste inimeste tervise ja sotsiaalse kaitse korraldusele.

On ilmne, et sellise eluviisi levimise korral peab muutuma peab ka kogu hariduse, sealhulgas ka  kutsealase ettevalmistuse korraldus. Asukohaga vähe seotud inimestele on vaja  alates algharidusest kuni täiend- ja ümberõppeni hästi struktureeritud e-õppe mooduleid.

Kõik see ei ole enam tulevik. See on tänane päev.

Eesti parimateks ettevõteteks on alati valitud selliseid ettevõtteid, kes on oma valdkonnas osutunud mitmete üldiselt mõistetavate kriteeriumide järgi kõige edukamateks ja minu arvates peaks see nii ka jätkuma.

Ainus muutus, mida ma siin näen, on see, et tulevikus muutub edukaks saamisel järjest olulisemaks  kaugemale ja enda kõvale nägemine, tulevikusignaalide tajumine ja sellega arvestamise oskus.

Soovin kõikidele Eesti ettevõtjatele jõudu ja edu muutunud maailmas toime tulemiseks ja õnnitlen kõiki võitjaid.