- Reset + Prindi

Eesti looduskaitse 110. aastapäeva konverentsil „Hoia, mida armastad – looduskaitse Eesti ajateljel“

 Eesti looduskaitse 110. aastapäeva konverentsil „Hoia, mida armastad – looduskaitse Eesti ajateljel“ © Presidendi kantselei

13.08.2020

Austatud loodusteadlased, keskkonna- ja looduskaitseeksperdid, loodushariduse edendajad ja head loodusesõbrad! 

Nädalake tagasi istusin ma Vilsandi tuletorni poolsel küljel, kiviparketiga kaetud rannikul vana paadikuuri juures ja mõtlesin linnukaitsest ja looduskaitsest.

Eemal istusid mustad ristid. Kätte paistis Vesiloo ots ja sealne pooppuutihnik – kuusikmets, mis on üsna ainulaadne vaatamisväärsus Eesti looduses, tekkinud kunagise karjamaa kohale.

Kuidas me seda loodust kaitsma peame, kas niimoodi, et ta püsiks sellisena, nagu me ta oleme kirjeldanud, ja püsiks muutumatuna võimalikult kaua?

Milline on sel juhul see punkt ajateljel, millist loodust me peaksime kaitsma?

Või on looduskaitse see, mis hoiab loodusele alles võimaluse kulgeda oma rada, kaitstes teatud territooriumi – ükskõik, kas Vaikal elavad kirjuhahad või istuvad mustad ristid?

Aga kui sellesse võrrandisse lisada asjaolu, et inimene sunnib ise loodust muutuma, sest põhjustab CO2 kontsentratsiooni kasvu atmosfääris.

Seda mõju ei saa piirata ka looduskaitsealadel. Kuidas see omakorda mõjutab meie kaitse-eesmärke?

Kas peaksime takistama loodusel kohanemist, sest kaitseme seda, mis on looduse omaloomingu seisukohalt hoopis vabaõhumuuseum nendest kooslustest, mis olid siin siis, kui inimene polnud oma elamist üle kütnud?

Olen selle peale viimastel aastatel Eestis ringi liikudes palju mõelnud, kui näen näiteks Muhu Igakülas umbes neljandat aastat kestvat eksperimenti pärandkoosluste taastamisega koledalt suurel alal, mis tõestab ikka veel igal aastal, et veised on liiga suured loomad selleks, et sünniks imeilus puisniit.

Kadastiku ja karjamaa asemel on sündinud tuulte tallermaa, mis võsastub seal, kuhu loomad ei jõuagi ja tolmab tuhkkuivalt seal, kuhu nad jõuavad.

Olen mõelnud sama asja peale Heltermaa lähistel, kus hävitatud kadastiku ja rannamänniku asemel kõrguvad sellel suvel meetrised ohakapuhmad, mida ükski loom ei söö.

Ja ka Vilsandil, kus hobukari oma eurotoetusi välja teenib ja tõepoolest on suutnud luua ilusat, vaateid avavat rannakarjamaad. Arusaadav, et Vilsandil tuleb see üllas plaan paremini välja, seal on loodusteadmisi jalaga segada, sest see meie looduskaitse häll tõmbab ikka veel ligi kõiki neid, kellele akadeemiline loodusharidus on Tartu Ülikoolist antud – sõltumata sellest, millega nad täna leiba teenivad.

Kõinastu, Saarnaki, Salava – mõned laiud, kus olen sel suvel saanud viibida, kõnelevad meie loodus- ja keskkonnahoiu väga erinevatest käekirjadest. Ja ongi tegelikult hea, et neid käekirju on erinevaid, sest paljususes läheb midagi ikka õigesti,  midagi kindlasti ka valesti.

Halvasti minemise risk tekib siis, kui mõne doktriini rakendamine leiab aset eriti suurtel pindadel ja riigi toega. Midagi pole teha – teele asudes me tegelikult ju ei tea, mis on õige. Mitte ükski tegija ei tea, mis kindlasti on õige ja mis vale, see selgub alati tagantjärele.

Kõik tegijad ei tea ka alati seda, kuidas õiget asja õigesti teha ja viltuminek jätab seda suuremad armid, mida suuremal pinnal me viltu läheme.

Sarnased mõtted tulid mulle pähe ka tänavu kevadel Harjumaal Paldiski lähedal, kui rääkisin ühe erametsaomanikuga. Kuulasin tema tulevikuplaane ja vaatasin tema senist tegevust ning maastikku, mis on selle tulemusena loodud. Püüd aimata, kuidas loodus muutub – millised puuliigid üldse võiks olla väärt kasvatamist täna vabanevatel lankidel? See mees mõtleb ja tema arvates võiks see näiteks olla künnapuu.

Kas panustada traditsioonilistele puidutootmisliikidele või püüda aimata, mis talub antud kohas, antud tuultega ja mullastikuga maadel paremini kliimasoojenemist, olles samal ajal meie looduses esinev, aga seni vähem kasutatud tarbepuitu andev liik?

See on hea näide sellest, kuidas erametsaomanikud võivad eksida, võivad oma katsetustes õnnestuda, aga nende tehtu pakub kindlasti Eesti metsadele mitmekesisemat ja seetõttu kestlikumat tulevikku kui riiklik suur otsustaja, kes samuti teeb asju paremast tahtest ja toetudes teadusarvamustele. Aga kõik on ekslikud – ja peaks RMK eksima doktriinivalikul, teeb see liiga 40% Eesti metsadest. Erametsaomanike erinevad katsetused annavad meile palju informatsiooni ohutul moel ja osad neist ka õnnestuvad.

Sellepärast arvangi, et ka meie looduskaitse võib olla kirju ja kirev ning kindlasti mitte üheülbaline. Variatsioonid on head, teame seda bioloogidena.  

On tänuväärne, et püüame Eesti loodust Eesti inimestele lähemale tuua. Selle tegevuse oluline osa on ka erinevate Eesti kaunimate paikade läbitavamaks muutmine, inimeste kohale juhatamine, parklate rajamine, laudteed ja rabamajad.

Ilmselt hakkasime selle tööga peale heas usus, et looduse ülevus paneb inimesed automaatselt mõistma, et see ülevus põhineb puutumatusel. Loodusharidus kahjuks ei ole isetekkeline. Looduses palju aega veetnud inimesed, kelle jaoks loodus on nende tempel ja kirik, ei osanud ehk ette nähagi, kuidas suured inimhulgad igast ilusast paigast kulunud turismiobjekti, prügiste servadega laiatarbekauba teevad.

Ma ei eita vajadust lihtsalt, kompassi ja kaarti kasutamata ja tundmata, loodusesse pääseda. Aga lisaks siltidele, et siin kasvab putuktoiduline huulhein ja siin on taastatud sood, tahaksin rohkem näha silte sellest, et mis on jõutud metsa tuua, selle peab jõudma siit ka välja viia.

Võib-olla peame hakkama kasutama kaameraid loodusesse rajatud tänavate patrullimiseks nii, nagu teeme seda linnakeskkonnas? Millegipärast tundub ikkagi paljudele, et vahelejäämise väikse riski tõttu võib looduses käituda nagu pähe tuleb. Ilmselgelt peab RMK karmistama oma matkainfrastruktuuri kasutamise reegleid, sealjuures piirama mürareostust ja alkoholitarbimist.

Ei ole mitte midagi koledamat, kui üle rabasaarte kaikuv muusika. Kui te tahate minna ööklubisse, siis on selleks kohasemaid kohti kui RMK metsamaja kõrgel rabaserval.

Jah, seda on raske kontrollida, kui seda keelata. Aga samas peab metsameestel, kes nii-öelda peale satuvad, olema võimalus millelegi viidata, et ebasoovitav käitumine lõpetada. Sellest saaks alustada. Edasi tuleb juba loodusharidus.

Sellel kevadel rääkis mulle üks metsamees, kelle kohustuseks on valvata RMK metsamajas korra pidamist, et kui ta läheb midagi ütlema, siis kästakse tal näidata seda punkti eeskirjas, et ei tohi. Seda punkti ei ole.

Ta rääkis ühe lustaka loo, kuidas oli seltskond, kus oli juba tarvitatud ja hääled olid kõvad. Oli ka ilus päev oli ja looduses oli rahvast tegelikult palju. Ta läks siis ütlema ja sellistel puhkudel võib ikka minna seisuks, ja siis ta tundis ühel hetkel, et tema selja taga on ka inimesed. Esimesel hetkel ta ehmatas, aga siis ta vaatas üle õla ja nägi, et kõik nood teised oli ka tulnud metsa loodusest osa saama ja ka neid see müra segas. Kõik need inimesed olid koondunud tema selja taha ja see lahendas selle seisu sedakorda ära.

Loodus ise ei suuda õpetada inimest seal käituma. Me tahame, et inimesed oleks looduses ja  liiguks metsas, sest lõppude lõpuks selleks, et looduskaitsel oleks rahva tugi, peavad inimesed ka teadma, kuidas nad loodusest osa saavad. Aga siiski, ka loodusharidus on minu jaoks looduse kaitsmise oluline osa.

Looduse kasutamine ja looduse kaitse peaks minu arvates püüdma samas suunas – meil on kohti, kuhu minnakse RMK juhatusel; kohti, kuhu saab kaardi ka kompassiga; kohti, kuhu ei tohigi minna. See on õige ja siis juhtub meie loodusega seda, mida temaga alati on juhtunud inimese ja looduse koosmõjus – midagi püsib sellisena, nagu meie vanaemad mäletavad ja midagi saab uueneda omatahtsi. Tulevad uued liigid, sest kliima võibolla soojeneb ja tingimused ning kooslused muutuvad. Nii on see tegelikult ju alati olnud. Uus on ainult inimese mõju.

Usun, et kõigi nende asjade üle te täna siin ka arutate.

14. augustil 110 aastat tagasi loodi Vaika saartel seal pesitsevate lindude kaitseks majakavahi Artur Toomi eestvõttel Baltikumi esimene looduskaitseala. Oleme hakanud seda sündmust pidama oma kaasaegse looduskaitse alguseks.

See ei tähenda sugugi, nagu poleks siin Läänemere idakaldal loodusest varem lugu peetud. Varajase looduskaitse ilminguks võib küllap pidada ka meie esivanemate loodususku ja looduslike rituaalipaikade hoidmist juba ammuste aegade tagant. Paljud puud, metsasalud, kivid, allikad ja muudki loodusobjektid olid eestlaste jaoks pühad ja puutumatud. Eesti kohanimede ja loodusobjektide hulgast võib leida rohkesti nimetusi tüvega „püha‟.

Kõnelesin sel suvel Vormsi kirikus. Uks oli lahti, loodus paistis, lõhnas ja kostis pühakotta. Mõtlesin sellele – kui me siit pühakojast välja astume, satume eestlase ürgseimasse pühakotta. Just niimoodi peame me oma loodusesse suhtuma, hoidma teda sama hoolega kui kaitseme muid ühiskondlikke väärtusi. Suur osa eestlasi saab hingekosutust ikka metsast, mere äärest, suure kivi juurest, kirjeldamata seda religioonina.

Me oleme looduseusku rahvas.

Ja siit minu palve teile, kallid looduse uurijad ja kaitsjad. Kõnelege meie rahvaga meie loodusest ikka nii, nagu seda on teinud Eerik Kumari, Veljo Ranniku, Gustav Vilbaste, Fred Jüssi, Hendrik Relve või Peeter Ernits. Jutustame loodusest lugusid. Looduskaitsest mõeldes ei tohiks esimene sõna, mis pähe tuleb, kunagi olla kaitsekorralduskava. Loodus kõnetab rahvast oma iluga, seda peame oma loodushoiu püüdlustes püüdma viia kogu Eesti rahvani!

Looduses on lihtsalt ilus olla ja ta kõneleb enda eest, aga me peame teda kaitsma mõtlematuse eest. Teeme seda siis kõik koos. Nii nagu juba 110 aastat teadlikul moel – teaduslikult, aga ikkagi hingega.