- Reset + Prindi

Koguteose „Eesti Vabadussõja ajalugu“ esitlusel Tartu Linnamuuseumis

02.02.2020

Head kohalviibijad!

„Suur tähtsus kohustab seda sõda suurelt mälestada, ja selleks oleks kõige parem Eesti Vabastamise Sõja Muuseum asutada. Nii kui nii tuleb meil sõja ajaloo arhiiv asutada, mille najal dokumentaalne sõja ajalugu tuleb kirjutada." Niimoodi kirjutas Rahvaväe operatiivstaabi ülem alampolkovnik Jaan Soots oma ettekandes ülemjuhataja Laidonerile 1919. aasta jaanuaris.

Nagu näete, pole arusaam Vabadussõja ajaloolisest tähtsusest mitte mingisugune tagantjärele tarkus.  Kaasaegsed mõistsid seda juba siis, kui sõda oli kestnud vaid poolteist kuud ning selle lõpptulemus oli veel enam kui ebaselge. Sellest ettekandest saigi alguse Vabadussõja ajaloo jäädvustamine, mille üheks osaks on ka Eesti Sõjamuuseum ning täna esitletav raamat.

Täna, 100 aastat hiljem, on Vabadussõda, selle ajaloo uurimine ning see ajalooraamat väga olulised kolmel põhjusel.

Esiteks ongi Vabadussõda Eesti ajaloo üks tähtsamaid ja murrangulisemaid sündmusi. Kui me poleks Vabadussõda võitnud, poleks püsima jäänud Eesti Vabariik. Ja on vägagi küsitav, kas eesti rahvaski täna üldse eksisteeriks. Mõiste „eesti rahvas“ võiks täna olla vaid raamatutes, mis räägiksid  kaduvatest väikerahvastest. Seetõttu võlgneme me kõik nendele meestele, kes Vabadussõtta läksid. Ning kellest paljud sinna sõtta ka jäid. Ajaloo mäletamine, uurimine ja tutvustamine on vähim, mida me selle võla tasumiseks teha saame.

Seda kõike arvesse võttes on minu jaoks isegi pisut veider, et täna esitletav raamat valmis alles 30 aastat pärast meie iseseisvuse taastamist. Eelmine kaheköiteline „Eesti Vabadussõda 1918-1920“ ilmus 80 aastat tagasi ja oligi aastakümneid selle sõja ajaloo peamiseks allikaks. Tänaseks on too teos paljuski aegunud, aga me mäletame, kui kallis oli see raamat Eesti rahvale pool sajandit kestnud okupatsiooniajal. Kui seda peideti raamaturiiuli tagumistes ridades, kui üldse juletigi peita, kui seda anti salamisi edasi vaid usaldusväärsetele inimestele. Kui sealt ammutati tõde Eesti tegeliku ajaloo kohta ning kinnitust usule, et vaba Eesti pole mitte utoopia, vaid reaalsus.  

Seetõttu on mul hea meel, et „Eesti Vabadussõja ajalooga“ saab see tänuvõlg täna tasutud, lünk historiograafias täidetud. Ma tänan kõiki, kes aitasid kaasa selle raamatu sünnile ja koostamisele, esmajoones aga Lauri Vahtret ja Peeter Kaasikut.

Teiseks loodan, et see raamat annab innustust Vabadussõja edasiseks uurimiseks ja sellest rääkimiseks. Sest lõppude lõpuks võiks Teine maailmasõda läbi saada ka raamatupoodide riiulitel, kuna väga paljud Vabadussõja aspektid ootavad veel uurimist või uuesti käsitlemist. Ning loodetavasti ei pea Vabadussõja järgmist suurt käsitlust ootama 80 aastat. Ideaalis võiks iga põlvkond kirjutada oma Vabadussõja ajaloo.

Kolmandaks on Vabadussõja ajalugu – nii sündmuse kui ka raamatuna – justkui käsiraamat sellest, kuidas Eestit tuleb kaitsta. Me võitsime Vabadussõja, kuna tegime toona kõik õigesti. Me hakkasime vastu, me kandsime selle sõja põhiraskust ise. Kuigi teadsime, et vaenlane on ülekaalukas ning olukord tundus lootusetuna. Aga me kandsime seda vastutust ja seisime enda eest. Sest vaid nii on võimalik leida endale liitlasi, kelle abi ja toeta pole Eesti-suguse väikeriigi edukas kaitsmine pikemaajaliselt siiski võimalik. Me rakendasime ühise eesmärgi nimel mitte ainult sõdurid ja diplomaadid, vaid kogu riigi ja ühiskonna – miski, mida me täna tunneme mõistena „laiapindne riigikaitse“. Võibolla on siin üks väike mõttekoht – täna kulutame 2% oma sisemajanduse kogutoodangust ehk 600 miljonit sõjalisele riigikaitsele. Kuid tagala – see laiapindne riigikaitse – jääb riigieelarve riigieelarve järel ikka vaid paberile. Pudelikael pole täna Kaitseväes, vaid ma kardan, et see on tagalas.

Ja lõpuks on Vabadussõja võit kinnitus sellest, et Eesti on tõepoolest kaitstav. Ma usun, et sel tõdemusel ja õppetunnil on omaette väärtus pärast 1939. aasta vigu ja väärarvestusi.

Seetõttu loodan, et see raamat annab meile mitte ainult uhkust mineviku üle, vaid ka enesekindlust tulevikuks. Et teaksime, kuidas ka edaspidi jääda vabaks riigiks. Et enam mitte kunagi ei tekiks olukorda, kus peame oma rahva ajalugu – ja sedasama raamatut – varjama võõraste silmade eest.

Tänan teid!