- Reset + Prindi

Tartu rahu 100. aastapäevale pühendatud pidulikul kontsertaktusel Vanemuise kontserdimajas

Tartu rahu 100. aastapäevale pühendatud pidulikul kontsertaktusel Vanemuise kontserdimajas © Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei

02.02.2020

Austatud Riigikogu esimees,
välisministrid,
Riigikogu liikmed,
suursaadikud,
daamid ja härrad!

Täna 100 aastat tagasi siin Tartus sõlmitud rahuleping pani punkti ühele suurele imele.
Imele, mille sündi poleks veel mõned aastad varem suurem osa inimesi võimalikuks pidanud.
Eesti oli saanud vabaks riigiks.
Eesti rahvas oli kaitsnud oma vabadust verises sõjas ülekaaluka vaenlase vastu ja võitnud.
Tartu rahuleping mitte ainult ei vormistanud seda võitu juriidiliselt ja diplomaatiliselt, vaid pani aluse ka Eesti laiemale tunnustamisele iseseisva ja suveräänse riigina. Rahvusvaheliste suhete subjekti, mitte objektina.

Kuid teekond võidu ja Tartu rahuni ei olnud kerge. Edu pandiks oli diplomaadisulg, mis astus ühte jalga ühise eesmärgi nimel sõdurimõõgaga. Üks ei oleks saanud teiseta ja vastupidi.
Eesti Rahvavägi oli see reaalne jõud, mis Eestit 1918. aasta raskes olukorras kaitses ja hiljem kogu Eesti territooriumi vabastas.
Ilma selle reaalse sõjalise jõuta oleks Eesti diplomaatide hääl Pariisis, Londonis ja siinsamas Tartus kõlanud väga nõrgana.
Kui üldse oleks kõlanud.

Teisalt pole Eesti kaitsmine vähegi pikema aja jooksul võimalik ilma liitlasteta.

Ilma Eesti diplomaatide jõupingutuseta oleksid ka sõjaväelaste vaprus ja eneseohverdus jäänud vaid lahingumüraks enne strateegilist kaotust, kui parafraseerida klassikuid. Tartu rahu oli Eesti diplomaatia triumf!

Eesti poliitikud, diplomaadid ja sõjaväelased leppisid kokku ühises peamises eesmärgis:
Eesti vabastamine vaenlasest ning seejärel rahu ja laialdase diplomaatilise tunnustuse saavutamine. Sellest ühisest eesmärgist olid kantud kõik Eesti riigi toonased tegevused.
See eesmärk oli arusaadav ja lõpuks aktsepteeritav ka meie liitlastele.

Ka täna on selgete ja ühtsete eesmärkide omamine ning oma senistele põhimõtetele truuks jäämine Eesti välis- ja julgeolekupoliitika võimsaim relv.

Tänu sellele oleme 100 aasta taguselt diplomaatiliselt lahinguväljalt jõudnud maailma kõige keerulisema diplomaatiliste läbirääkimiste laua taha – oleme ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liige.

Me kuulume diplomaatia raskekahurväelaste sekka.
Me peame hoolima.
Me peame mõistma.

Ja me peame kaasa rääkima kogu maailma puudutavais küsimusis. Ja kui jääme kindlaks oma seniste põhimõtete juurde, kui me jääme kindlaks oma väärtustele, siis olen veendunud, et liitlased päris kindlasti Eestit mõistavad.
Isegi siis, kui meiega alati ei nõustuta.
Mõistetakse meie 25 aastat kehtinud välispoliitiliste seisukohtade selgust ja järjepidevust. Muuhulgas tähendab see ühemõtteliselt, et Tartu rahuleping oli, on ja jääb Eesti riigi sünnitunnistuseks. Ja ta kehtib. Eesti ei liitunud vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Meid okupeeriti. Me taastasime oma iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel. Samal ajal peame ka meie austama rahvusvahelist konsensust, et Euroopa sõjajärgseid piire enam ümber ei joonistata.
Vastupidine retoorika tekitab asjatut segadust.

Välispoliitikat ei saa teha nostalgia ega emotsioonide najal,
vaid kaalutletult ja ratsionaalselt. Nagu Vabadussõja ajal.
Pidades oluliseks julgeolekupoliitika nii sõjalisi kui ka diplomaatilisi eesmärke.
Seades kõigile ühiseid ja üheselt mõistetavaid eesmärke.
Ning neist kinni hoides.
Siis oleme ka edaspidi sama võidukad kui 100 aastat tagasi.

Hoiame Eestit!