- Reset + Prindi

16. Jalta Euroopa Strateegia (YES) aastakoosolekul Kiievis

13.09.2019

Kallid Ukraina sõbrad ja sõbrad Ukrainast!

Mul on hea meel olla taas teiega siin konverentsil ja mul on rõõm näha härra Sentsovi vabaduses. Ma usun, et paljud siinviibijatest on nõudnud tema ja teiste vangide vabastamist. Oleme kasutanud Twitteri teemaviidet #freesentsov. Viimaks on see juhtunud.

Teisalt ei tohi me unustada, et tegu on kõigest esimese sammuga, aga läbida tuleb maraton – 42 kilomeetrit. Praegu ei saa veel öelda, et oleme palju edasi liikunud, aga tean, et umbes 21. kilomeetri juures võib maailma poliitilisele eliidile hakata tunduma, et paikneme finišijoonele lähemal kui tegelikult. Kui see hetk saabub, peame meeles pidama, et Krimm on endiselt okupeeritud, et see olukord ootab lahendust, mis nõuab meilt strateegilist kannatlikkust. Võib kuluda 50 aastat – Baltimaad olid okupeeritud 50 aastat, aga kuna võõrvõimu ei tunnustatud, saime oma vabaduse tagasi. Seega soovin teile rõõmsat meelt ja meile kõigile strateegilist kannatust, mis viiks lõpplahenduseni.

Seda kõne ette valmistades mõistsin, et kuigi Baltimaade poliitilisi mõtlejaid kutsutakse tihti jagama oma reformikogemusi, on meie läbielatu mingil määral kohandamatu. Loomulikult on protsess ise endiselt asjakohane, aga kui proovida toimunut mujal maailmas korrata, muutub tähendus täielikult.

Siis kui meie teekond algas ja pääsesime Nõukogude okupatsiooni viimaste päevade virvarrist, oli kogu maailm, aga eriti Euroopa, ajaloo mõistes üsna turvaline varjupaik.

Liberaaldemokraatlikud väärtused, meediavabadus, isiklik vabadus, isegi ülemaailmne elustandard ja arenevad turud – ükskõik mida statistikud ka ei mõõtnud, selle areng kogus hoogu.

See oli turvaline varjupaik, kuid kohati ehk seiskunud – uute tehnoloogiatega kaasnevad võimalused jäid kasutamata, sest uuenduslikes sektorites, nagu telekommunikatsioonis ja meditsiinis, domineerisid pikad ja kindlad investeerimistsüklid.

Üldiselt võib väita, et arenevate turgude, sealhulgas Baltimaade reformikatsed panid aluse kiiretele ühiskondlikele muutustele, millega inimesed tulid hästi toime, kuna ees terendas arenenud läänelik stabiilsus.

Ukrainaga on lood teisiti: kuigi peate tegema täpselt sama – ehitama üles õigusriigi ja tagama, et õigusruum võimaldaks väike- ja keskmiste ettevõtete kiiret tekkimist ning uute tehnoloogiate kasutamist –, on atraktiivsete rahvusvaheliste investorite mõttekäik turul osalemisel sootuks erinev.

Liberaaldemokraatlik maailm teeb praegu läbi kiireid muutusi.
Keskklassi inimeste elujärg ei ole viimasel ajal kuigivõrd paranenud, samas on palgakasvu üldise pidurdumisega keerulisem toime tulla, kuna juhtpositsioonidel olevate inimeste töötasu arenenud maades kasvab. Üha suurenev ebavõrdsus ning vähene sotsiaalne liikuvus muudavad ebaõnne pärilikuks, külvavad pettumust ja panevad otsima radikaalset muutust. Otsing on vali ja nähtav, ebamugav, aga uut ühismeelt silmapiiril ei ole.

Kuni kapitalism kohaneb sedavõrd, et tekib kõigile osapooltele sobiv ühiskond – ühel hetkel see juhtub, sest alternatiivsed lahendused, kus riik sekkub varade õiglase jaotuse tagamiseks rohkem, ei ole vaba maailma kodanike ja vabasse turgu uskujate jaoks vastuvõetavad –, seni peab Ukraina reforme läbi viima just sellest kontekstist lähtuvalt. Seega püüate te oma kodanikke veenda töötama reformide nimel, mille tulemuses kogu läänemaailm tänapäeval kahtleb – kas sellistest hüvedest on üldse kunagi osa saadud.

Olukord on hoopis teistsugune võrreldes 30 aasta taguse ajaga, mil meie oma reformidega alustasime. Teisalt annab see teile rohkem võimalusi.

Sarnane näide on Eesti liitumine euroalaga 2011. aastal. Tavalistes oludes olnuks tegu kõigest tehnilise käiguga – ühe riigi lisandumisega euroalasse. Aga pärast eurotsooni usalduskriisi nägi maailm meie otsust kangelasliku sammuna – vaadake, keegi tahab euroalaga liituda isegi nüüd, kui meie kõik selles kahtleme.

See on areneva Ukraina lugu – te ihkate ikka liituda vaba maailma vabade turgudega, kus kõiki koheldakse võrdselt, kus kõigile on tagatud nende õigused, kus meedia on vaba. Seda kõike tahaksite te endiselt kogeda.

See annab meile märku, et endiselt on mõtet arutleda selle üle, kuidas oma ühiskonda paremaks ja võrdsemaks teha, kuidas praegustele probleemidele lahendusi leida. Kui te midagi tahate, peab see olema väärtuslik. Sellisena näen tuleviku Ukraina narratiivi: te olite riik, kes uskus inimõigustesse ja demokraatlikesse väärtustesse. Siis kui kõik teised kahtlesid, jõudsite teie eesmärgile. Ma soovin teile sellel teekonnal edu ning usun, et ühel päeval on:

·        Ukraina vaba poliitilistest jõududest mõjutatud kapitali kontrollist;

·        Ukraina valmis kindlakäeliselt võitlema korruptsiooniga;

·        Ukraina majanduskeskkond majandust rikastav;

·        Ukraina uhke õigusriik, mille õigussüsteem kaitseb igaühte, sõltumata tema sotsiaalsest staatusest;

·        Ukraina riik, mis suhtub võrdselt igasugusesse kapitali, olgu see suur või väike, välis- või kodumaine;

·        Ukraina koht, kus väike- ja keskmised ettevõtted saavad edeneda ja kasvada hirmuta, et ebaseaduslikud muutused seavad ohtu nende tuleviku;

·        Ukraina vastutustundliku ettevõtluse eeskuju, mitte oligarhilise majanduse näide;

·        Ukraina õigusruum avatud uute tehnoloogiate vabale kasutamisele ühiskonnas – kitsas tehisintellekt, isesõitvad autod ja kõik muu, mida praegu ei oska kujutledagi, kuid mis võib varsti olla olemas;

·        Ukraina eeskuju võitluses kliimamuutusega, mitte riik, kes sõltub suuresti gaasitransiidist.

Selline võib Ukraina olla 30 aasta pärast, kui liigute suurte sammudega oma eesmärgi suunas. Proovimiseks on põhjuseid palju.

Tänapäeval ei ole headest ideedest puudus – lugege vaid läänemaailma kriitikute mõtteid. Rikkus on koondunud kitsa ladviku kätte, avalik sektor on harjunud käituma viisil, mis muudab riigi ühiskondliku arengu takistajaks ega taga sotsiaalset turumajandust, mis on vajalik selleks, et kapitalism teeniks ühiskonna suurema osa huve.

Teie saate kujundada oma ühiskonda paremaks. Ma olen veendunud, et see on võimalik, sest minu riik edestab avalikus halduses kogu ülejäänud läänemaailma. Nüüd üritavad teised meist eeskuju võtta, kuid kellelgi ei ole see veel täielikult õnnestunud.

Vahel küsitakse minu käest, miks tuleb Ukraina eest seista – aga küsijad ei ole mõelnud laiemale ajaloolisele kontekstile. Vastan alati, et kui 30 aastat tagasi toetati meie arengut, ei tehtud seda seepärast, et silme ees oleks olnud tänapäeva digitaalne imedemaa ja lootus seeläbi meilt midagi õppida. Miks ei võiks Ukrainast saada suunanäitaja, riik, mis juhib üleilmset innovatsiooni? Mina ei kahtle selle stsenaariumi võimalikkuses.

Uued arenevad tehnoloogiad võtavad meilt ära töökohti, aga on miski, milles arvutid kunagi inimesi ei ületa – me suudame olla üksteise suhtes kaastundlikud. See on tulevikus meie pädevusala. Paljud meist juba töötavad teistele rõõmu toovas valdkonnas, nagu kommunikatsioon, videod või veebipõhine sisuloome – see kõik on majanduslikul tõusuteel. Tulevikus ei kuluta me aega tarbetutele vestlustele – näiteks siis, kui ostame lennupileteid –, vaid saame keskenduda sellise karjääri kujundamisele, mille väljund toob rõõmu teistele.

Ma näen teie riigi võitlust korruptsiooni ja oligarhilise majandussüsteemiga, kõiki neid rahandussüsteemi probleeme, tööd sotsiaalsüsteemiga ja selle konsolideerimise julgeid otsuseid, toetamaks oma inimesi – ja ma mõistan, miks te räägite õnnelikkusest.

Teie lugu peab innustama tavalisi inimesi. Kui teil hakkab hästi minema, saavad ka nemad julgust. Te inspireerite ülejäänud maailma.

Õnneliku elu püüdlus on midagi, mida ma väga hindan. Soovin teile teie ettevõtmistes palju edu ja loodan, et 21. kilomeetril ei saa jaks otsa, nagu maratonijooksjatel tihti juhtub. Ma tean, et teekond on pikk ja loodan südamest, et jõuate võiduka lõpuni. Ma usun sellesse. Olen seda öelnud viimased kolm aastat, mil olen olnud Eesti Vabariigi president. Kes teab, järgmine edumeelne sotsiaalne keskkond võib kujuneda siin, Ukrainas.

Viimane väike lõpumärkus: ma usun, et üks küsimus, millele meil veel vastust ei ole, aga mille peame lahendama, on see, kuidas arendada rohemajandust. Te olete kõige kehvemas seisus, et sellisest muutusest rääkida. Teie energiasüsteemis on palju vigu.

Kui teie rahvas peaks gaasi eest maksma turuhinda, ei piisaks kahetoalise korteri kütmiseks isegi minu palgast. Mõnes mõttes meenutab see mulle minu riiki 30 aastat tagasi, kui meil lihtsalt ei olnud institutsioone, riigiameteid, mitte midagi. Aga me ei vandunud alla, kui mõistsime, et ei saa käia teiste sisse tallatud rada ega mehitada kogu maad riigiametnikega. Seega viisime avalikud teenused veebi. Kui me oleksime kellegagi oma plaani arutanud, oleks seda peetud jaburaks. Kui teie ütlete, et soovite, et Ukrainas oleks täielik rohemajandus – ehk isegi varem kui aastaks 2050, mis on Euroopa eesmärk –, öeldaks ka teile, et see on pöörane eesmärk. Ärge uskuge kedagi, ajage oma asja! Palju edu Ukrainale! Tänan!

Kõne on algselt peetud inglise keeles ja leiate selle siit.