- Reset + Prindi

Organiseeritud tuletõrje 100. aastapäeval ja elupäästjate medalite üleandmisel

05.09.2019

Austatud kutselised ja vabatahtlikud päästjad – head elupäästjad!

Mul on hea meel, et see meie väike üritus kasvab aasta-aastalt suuremaks ja peame varsti ilmselt leidma suurema saali, kuhu kõik elupäästjad ära mahuksid.

Valga päästekomando päästjad Siim Kurrikoff ja Rinaldo Teder päästsid põlevast korterist teki alla peitunud vanaproua. Nad päästsid inimese, keda ei leitud infrapunakaameraga, vaid alles pimedat ja suitsu täis tuba käsikaudu läbi kombates.

Eraisik Joosep Lukk tegi talvel Harku järve ääres läbi jää vajunud inimest päästes kõik õigesti – lähenes mööda jääd kõhuli roomates ning sikutas uppuja jääaugust välja oma seljast võetud jopega.

Tõrva vabatahtlik päästja Maarek Sangla päästis põlevast korterist põranda ja suitsuvaiba vahel roomates kaaskodaniku. Tegi seda, kuigi tal polnud suitsusukeldumise varustust, sest kutselised päästjad poleks teise väljakutse tõttu õigeks ajaks kohale jõudnud.

Need, head siiniviibijad, on teie – elupäästjate – lood. Need lood on olnud täis ärevust ja adrenaliini, kuid ilmselt need kõik on lõppenud õnnelikult, kergendusohkega teadmisest, et „jah, ta jääb elama!“.

Need lood räägivad inimeludest, mis päästeti, kuna riigil on olnud võimekust ja kodanikel pealehakkamist. Riik on oma hättasattunud elanike kiireks päästmiseks loonud oskusliku ja kiirelt tegutseva päästeteenistuse. Oma kodukandi heast käekäigust hoolivad kodanikud on moodustanud vabatahtlikud päästeseltsid, et turvatunnet ja abi jaguks ka väiksematesse maakohtadesse ning tuhanded meie kaaskodanikud on endale selgeks teinud – sealjuures ka vabatahtlike abil – kuidas õnnetuse korral aidata hättasattunuid ja kaitsta seejuures ka iseennast. Ma tänan teid kõiki!

Usun, et selline kombinatsioon – kõrge professionaalsusega kutselised päästjad, lai ja teotahteline vabatahtlike võrgustik ning iga üksikisiku teadmised ja oskused – on Eesti-sugusele väikeriigile ka edaspidi kõige jätkusuutlikum ja mõistlikum lahendus. Meil ei ole kunagi piisavalt raha, et lahendada kõik õnnetused vaid kutseliste päästjatega. Asi pole ju rahas, vaid neid kutselisi lihtsalt on nii vähe. Ja kas me vabade kodanikena üldse tahaksimegi kogu vastutuse omaenda turvalisuse eest ära anda riigile? Samas ei saa me liiga palju kohustusi panna vaid vabatahtlike päästjate õlule, sest kuskilt jookseb piir pealehakkamise ja kogukondlikkuse ning teisalt reageerimiskiiruse ja keerukamate oskuste vahelt. Üksikisik saab ja peab tihtipeale olema see kõige esimene inimene õnnetuskohal, kuid üksikisiku vaprusest jääb väheks, kui tegemist on suurema ja tõsisema katastroofiga.  

Need on väljakutsed, mis ilmselt kunagi ei lähe meie päästesüsteemi seest ära. Pea kõik riigiasutused peavad teatavasti lähiaastatel eelarverihma pingutama. Ja see tähendab keerulisi valikuid nii Siseministeeriumile kui Päästeametile. Tähendab ilmselt valikuid tänase päeva murekohtade – nagu näiteks kutseliste päästjate palk ja järelkasv – ning tulevikku suunatud arenduste või ka ennetustöö – selle nähtamatu, kuid väga efektiivse elupääste – vahel. Me peame mõtlema ka selle peale, miks vabatahtlike päästjate arv viimase aasta jooksul mitte tõusnud, vaid hoopis langema on hakanud. Võibolla on asi selles, et omal ajal esimesena selle tee ette võtnud ja toimetama hakanud vabatahtlikud on hakanud väsima? Peame selle peale mõtlema, seda analüüsima, seda nende endi käest küsima.

Samamoodi ei tohiks me unustada, et riigil on kohustus inimesi aidata ja päästa mitte ainult rahu, vaid ka suuremat sorti kriisi või sõja ajal. See ongi see ettenägemis- ja valmisolekukohustus, mis riigil on. Ka siin on ilmselt lahenduseks nutikas segu elukutselisest Päästeametist, vabatahtlikust tegevusest ning iga üksikisiku elementaarsetest teadmistest ja oskustest. Selle tähtsa, kuid täna alles lapsekingades valdkonna – elanikkonnakaitse – kohta oleme tänaseks valmis kirjutanud täiesti asjaliku kontseptsiooni. Oleme koostanud ja inimeste seas laialt levitanud käitumisjuhiseid ja äppe, millega on täidetud senine lünk iga inimese enda teadmiste ja oskuste varasalves. Kuid nüüd on ka riigil viimane aeg hakata iseenda koostatud laiapindse riigikaise kontseptsioone ka riigi tasandil ellu viima. Luua vajalikud elementaarsed varud, ehitada süsteem, mille kaudu saab kõiki elanikke ohtudest kiiresti informeerida.

Sest küsimus pole ju vaid selles, et ka kriisi korral võimalikult palju üksikuid lugusid õnnelikult lõppeks, vaid küsimus on Eesti ühiskonna üldises kindlustundes, meie rahva enesekindluses. Mida paremini oleme kriisideks valmis, seda vähem on vaja üksikisikute vajalikke, kuid ohtlikke kangelastegusid, ning seda enam asendab seda läbimõeldud ja toimiv süsteem.  

Head elupäästjad!

Hoidkem ja arendagem siis targasti nii kodanike vaba tahet ja teadlikkust kui ka kutselist päästesüsteemi. Et Eestis tunneks ka edaspidi ennast turvaliselt ja kaitstuna nii iga üksikisik kui ka ühiskond tervikuna. Ja et nii suured kui väiksemad lood oleksid ka edaspidi õnneliku lõpuga.  


Aitäh teile!