- Reset + Prindi

Muhu väina regatil ja Admiral Belligshauseni teele lähetamisel Roomassaare sadamas

17.07.2019

Tervist!

Seda plaani ei olnud, et kedagi õpetama hakata – ei oska. Ma arvan, et see on Tiit Riisalo üdini kaval manööver sokutada mind konkurendi paadile, et võtta nad sealt konkurentsist nii kaugele maha kui vähegi võimalik on, aga ma igal juhul tänan Jonnat ja Mikk Kööselit selle võimaluse eest.

130 aastat on möödas sellest, kui peeti Eesti esimene purjetamisvõistlus ja seda kutsuti siis rahwa purjupaatidega wõidusõitmiseks Käsmus. Ma ei tea, miks seda niimoodi hääldati tollal. Mõned aastad hiljem toimunud Käsmu regatil, millest on meieni jõudnud juba veidi enam andmeid, pidi purjupaatidega läbima 5 merepenikoormat ning võitja Andres Angelstoki aeg oli 1 tund 5 minutit ja 50 sekundit, auhind oli ka – 15 rubla.

Tollane ajaleht „Valgus“ teatas: „Wõidusõidust wõttis rannarahwas õige elawalt osa, mis näitab, et talurahwas ikka rohkem tähelepanemist oma sõiduriistade täiendamise peale hakkab panema.“ Ma arvan, et me kõik teame, et see oli tol ajal alahinnatud. Ka praegu suurem osa kuivamaa rahvast tegelikult alahindab seda entusiasmi, seda huvi ja seda rahvahulka, kes Eestis igal suvel merele jõuab. Ja ma arvan, et see, mis  kolmkümmend aastat on saanud jälle vabalt kasvada ja areneda ning meid ka täna siia on toonud, on eestlaste ürgne tung, et kui me keset merd elame, siis merele me peame minema. Meie väikesadamad, mida üha juurde ehitatakse, annavad tunnistust sellest, et inimesed tahavad taas merele.

Muidugi ei ole meri rumalatele, sest see eeldab korralikke teadmisi navigatsioonist, meteoroloogiast ja mereohutusest. Ja ma arvan, et sellepärast on merel käimine ka üks tark sport. Meri on koht, kus romantika ja ratsionaalsus on oma parimal moel ühendatud.

Head sõbrad!

Teid kõiki iseloomustavad admiral Bellingshauseni sõnad iseenda kohta: „Ma sündisin keset merd: nii nagu kala ei saa elada ilma veeta, nii mina ilma mereta.“

Sellest on 200 aastat tagasi, kui siin lähedal Saaremaal Lahetagusel sündinud Fabian von Bellingshausen Kroonlinnast oma uurimisretke alustas. See on väga oluline osa meie mereajaloost, nagu ka admiral Krusenstern ja paljud teised vägevad Eesti meresõitjad.

Sellepärast on täna uhke tunne, et lähetame koos teele Bellingshauseni, meie oma purjeka viima seda sõnumit, et eestlased on alati olnud meresõitja rahvas, et me oleme avastanud kogunisti ühe kontinendi, et Antarktika on eestlastele olnud oluline 200 aastat tagasi ja on jäänud oluliseks ka praegu, sest millegipärast on päris palju Eesti polaaruurijaid ka selle mandri vastu huvi tundnud.

Loomulikult saadame Bellingshauseniga ka seda sõnumit, et 200 aastat tagasi olid maailmamered märksa puhtamad ja mure selle maapalli pärast märksa väiksem kui see on täna. Purjealustega liikumine ei suurenda meie ökoloogilist jalajälge, sellepärast on purjetajad selline rahvas, kes võivad uhkusega mere peal liikuda.

Me teame, et Bellingshausen läheb viima ka seda sõnumit, et seda maapalli ei pruugi meil kauaks olla, kui me ta ära rikume. See on sõnum, mis täna veel pole kõigile eestlastele nii hinge läinud, et nad oleksid nõus midagi tõsist ette võtma. Nii et Bellingshausen, minnes küll kodust kaugele, peab tooma meile koju ka selle teadmise ja arusaamise, et tahaksime oma puhta maakera eest seista ja võidelda tema eest koos teiste põhjala rahvastega, et jääpangad ei sulaks, et liustikud ei laguneks ja et meie maakera jääks homo sapiens’ile kasutuskõlblikuks ka selleks ajaks, kui meie lapsed ja lapselapsed on suureks kasvanud.

Aitäh kõigile kuulajatele ja aitäh Bellingshauseni retke planeerijatele ja toetajatele ning veel kord tänan Mikk Kööselit ja Jonnat, et mind täna kaasa võtate.

Aitäh Teile!