- Reset + Prindi

Vabariigi President Reservohvitseridele auastmete kätteandmisel Kaitseväe Akadeemias

21.06.2019

Hea kindral Herem, major Lilleleht, austatud reservohvitserid!
Ülehomme tähistame me võidupüha. Tähistame võitu sõjas, mida ajaloolased on nimetanud leitnantide ja kaptenite sõjaks – nooremohvitseride sõjaks. Ja seda õigusega, sest just nooremohvitserid olid need, kelle kanda oli rühmade ja roodude juhtimine Vabadussõjas. Nooremohvitserid olid need, kes 1918. aasta lõpu sünges olukorras jaksasid olla eestvedajateks ja uskujateks, jaksasid olla alguses suhteliselt väikese rahvaväe moraali hoidjateks. Kuid valdavas enamuses polnud tegemist mitte kaadriohvitseridega, vaid ilmasõja-aegsetest lipnikekoolidest võrsunud juhtidega.

Nii on see ka täna. Eesti suhteline väiksus ja vajadus riigikaitsesse hõlmata võimalikult palju kodanikke tähendab, et laiapõhjalise reservarmee mudel on Eesti jaoks ainuvõimalik lahend.
Samuti tähendab see, et peame reservväelastest komplekteerima mitte ainult reakoosseisu, vaid ka suure osa ohvitseride ja erialaspetsialistide ametikohtadest.

Seetõttu langeb teile mitmes mõttes topeltkoormus ja topeltkohustused.
Nagu ütleb üks, ekslikult Churchillile omistatud, kuid täna endiselt USA maavägede reservi lipukirjaks olev kõnekäänd – „Reservväelane on kahekordne kodanik“. Lisaks oma tsiviilerialale ja -tööle on teil veel teinegi amet, mis on kokku võetud Eesti Reservohvitseride Kogu lipukirjas – olla väärikas juht, kui isamaa vajab. See tähendab teilt valmisolekut igal hetkel tulla lippude alla. Ja tulla koheselt, sest tänases julgeolekukeskkonnas meil kahjuks pole kuudepikkuseid eelhoiatusperioode.

Kuigi suurem osa teist astus vaid kolm nädalat tagasi välja oma väeosa väravatest, siis sellega teie tegelik teenistus mitte ei lõppenud, vaid teatavasti alles algas. Lisaks valmidusele koheselt teenistusse ilmuda,  peate teenistuses olema alati valmis haarama ise initsiatiivi olukordades, kus selleks ülematelt käsku ei ole või ei tule. Sest erinevalt ajateenistuse ajast pole enam teie kõrval tegevväelasest leitnanti, veeblit või instruktorit, vaid teie ise vastutate naha ja karvadega oma rühma ja 40 alluva eest. Nii pole see vaid kriisi ja sõja korral, vaid ka rahuaegsetel õppekogunemistel. Nagu me teame, siis õppekogunemiste üks hädadest kipub olema see, et väiksemad üksused tunnevad, et nad on pidanud väga palju ootama ja liiga vähe ise midagi teha. Siis on just teil see võimalus oma üksused kokku võtta ning nendega nii harjutada, et alluvatele ka midagi põnevat meelde jääb.  

Kahekordseks kodanikuks olemine tähendab muuhulgas seda, et hoidke ka reservis olles kontakti oma rühma liikmetega. Tehke seda ka siis, kui selleks vastavat käsku pole antud.
Sest päris sõja ja päris lahingu korral tahab ilmselt igaüks, et nii temast vasakul kui ka paremal oleks ajateenistusest tuttav kaasvõitleja, kellele saad alati kindel olla ja kes ei jäta sind kriitilisel hetkel maha, sest tunneb sinu ees isiklikku vastutust. Nagu ikka, ei saa liitlasi minna otsima siis kui juba häda käes, vaid need sidemed peavad juba rahu ajal olema piisavalt tugevad.

Erialaohvitseridest nooremleitnandid – kuigi teie ülesandeks ei hakka olema lahingus rühmade juhtimine, on teie panus riigikaitsesse sama oluline. Lennart Meri on talle omaselt – nii kohmakalt, et kõlab elegantselt – öelnud, et pole näinud veel ühtegi kindralit, kes oskaks lehma lüpsta. Ahah, kindral Herem oskab lehma ka lüpsta, nagu nüüd selgus. Aga jah, lehmi teil päris kindlasti lüpsta ei tule, küll aga vajab tänapäevane sõjapidamine endiselt tervet rida tsiviilmaailma kompetentse, mida Kaitsevägi ei suuda ega peagi suutma enda sees välja arendada. Selleks oletegi teie, kes peavad oma spetsiifilisi tsiviilmaailma kompetentse andma Kaitseväele, või siis vajadusel ka Kaitseväe sõjaaegseid vajadusi tõlkima tsiviilmaailma keelde. Selles mõttes saate teie päris hästi ühildada oma kaks elukutset.

Ja seetõttu olete te Kaitseväele sama vajalikud ja samaväärsed ohvitserid, kui seda on rühmaülemad või kutselised ohvitserid. Kaitsevägi koolitab teid täna samadel kursustel tegevväelastega, mina annan teile täna auastmed ühe ja sama käskkirjaga, millega ka kõigile ohvitseridele.

Härrased ohvitserid!

Olen viimase nädala jooksul saanud osaleda lõputunnistuste ja uute auastmete kätteandmisel nii Kaitseväe Akadeemia kui ka Balti Kaitsekolledži lõpuaktustel. Täna saab ring täis, täna siis on kord teie, reservohvitseride käes. Üheskoos meie tegevväelastest noorem- ja vanemohvitseride ja kindralitega moodustate te ühtse terviku. Ühtse Eesti Vabariigi ohvitserikorpuse.
Nemad, kaadriohvitserid, viivad rahuajal läbi ajateenijate ja reservväelaste, sealhulgas teie väljaõpet, plaanivad operatsioone ning juhivad kompaniisid, pataljone ja brigaade.

Teile, reservohvitseridele, langeb aga kõige vahetumas mõttes nende operatsioonide elluviimine ning sõdurite juhtimine lahinguväljal. Nagu ka Vabadussõja ajal, peate teie olema need, kes mitte ainult isiklikult ei anna alluvatele käsku „Edasi!“, vaid peate ka esimesena tõusma püsti, et anda käsk „Edasi, minu järel!“.  

Jätkugu teil tarkust anda see käsk õigel ajal, õigel hetkel ning oma alluvaid säästes ja hoides, kuid seejuures meie Eesti eest kartmatult võideldes.

Ja teie järel on meil kõigil julge tulla. Aitäh teile selle eest!