- Reset + Prindi

Vabariigi President Euroopa Liidu kliimaseminaril

Vabariigi President Euroopa Liidu kliimaseminaril © Keskkonnaministeerium

13.06.2019

Planeet Maa tekkis hinnanguliselt 4,6 miljardit aastat tagasi. Kui see ajavahemik jaotada 24-tunnisele ööpäevale, siis umbes kell 4 varahommikul tekkisid esimesed eluvormid, kell 21:52 maismaataimed ja alles viimasesse minutisse mahuvad nüüdisaja inimese elatud sekundid. Ja kui nüüd mõtleme, mida kõike oleme me selle üürikese ajaga suutnud siin korda saata, siis seda on kahetsusväärselt palju. Ainuüksi viimase sajakonna aastaga oleme jätnud planeedile sedavõrd suure ja sügava jälje, et selle tähistamiseks on välja pakutud eraldi geoloogiline ajastu nimega Antropotseen. See on päris karm, mitte positiivne sõna.

Juba rohkem kui sada aastat tagasi arvutas Rootsi keemik Svante Arrhenius välja CO2 kontsentratsiooni ja temperatuuritõusu vahelise seose. Arrhenius mõistis juba siis, et CO2 heide viib lõpuks kliima soojenemiseni. Aga ta ei osanud kindlasti ette näha, et probleem, millega inimkond ainult sajandi pärast juba silmitsi seisab, on niivõrd tõsine.

1958. aastal alustas Mauna Loal kasvutrendi atmosfääri süsinikdioksiidi mõõtev labor ja  sündis kontsentratsiooni tähistav Keelingi kõver. Sealt alates on saanud üha selgemaks, et ookean ei suuda kindlasti neelata kogu inimese poolt emiteeritud CO2-te ja selle kontsentratsioon atmosfääris üha kasvab.

Kuidas seda CO2 kontsentratsiooni kasvamist hinnata? Kõige mõistlikum on vaadata, kuidas on läinud minevikus, kui CO2 kontsentratsioonid on kasvanud muudel põhjustel kui inimtekkeliselt. Maa paleokliima on andnud meile rohkelt väärtuslikku informatsiooni, mida läbi kliimamudelite kaasaegsete andmetega ühendades saame kasutada tuleviku prognoosimisel. Üks teadmine, mille me mineviku andmetest leiame, on seesama selge seos atmosfääri kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni ja õhutemperatuuri vahel. See on alati olnud olemas.

Samuti näitavad ookeani põhjasetted ja polaarjää puurimised, et kliima on olnud minevikus võrdlemisi muutlik ja sellel muutlikkusel on olnud teatud tsüklilisus. Seevastu ei leia ajaloost ühtki ligilähedaseltki sama kiiret kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni ja sellega kaasnevat temperatuuri tõusu kui praegune. Järelikult peab see olema tekitatud millegi olulise poolt, mis praegu on teisiti kui vanasti. Praegu meie planeet põeb seda haigust nimega Inimene, kes emiteerib CO2-te. Ei ole varianti seda teisiti mõista.

Üks on kindel - me oleme jõudmas tundmatule alale: temperatuurini, mille sarnast pole inimese eksisteerimise ajal esinenud. Evolutsioon on elusloodusel geoloogiliste muudatustega aidanud toime tulla ka liikide osas, nii et liigid on saanud nende geoloogiliste muudatuste kulgedes vähehaaval kohastuda. Ent me kõik teame, et evolutsioonilised protsessid on väga aeglased ja praegune kiire temperatuuri tõus on lihtsalt liiga kiire, et võiks aset leida liikide kohastumine. Kahtlemata alati sureb osa liike välja ja midagi tekib asemele, aga väga kiiretele protsessidele ei suuda evolutsiooniline mudel lihtsalt mitte kuidagi vastata. Just seepärast on selline ülikiire temperatuuri tõus väga ohtlik.

Ja nagu me väga hästi teame, siis selline liik nagu Homo Sapiens on evolutsiooniliselt isoleeritud, sest me elame kunstlikus keskkonnas. Nii et ei ole mõtet teha nägu, et me suudame lõpmatult kohaneda. Ei suuda, ja teised liigid meie ümber ei suuda ka.

1980. aastate alguses arvutasid NASA teadlased välja Maa energiabilansi, mis näitas planeedi soojenemist. Juba siis mõistsid nad, millised on sellega kaasnevad tagajärjed. See tundus piisavalt teoreetiline ja veel väga ei lennanud. Kliimateadmiste kasv viis Valitsuste Vahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) asutamiseni 1988. aastal. Sinna on täna koondunud maailma parim kliimaalane teadmine, mida peegeldab vähemalt 97-protsendiline konsensus.

Pärast IPCC asutamist kasvas kliimateaduslike publikatsioonide arv kiiremini kui atmosfääri CO2 Keelingi kõveras, nii et oleme saanud veel väga palju targemaks. Ükskõik, kui palju seda on otsitud, ei ole kliima tänasele soojenemisele leitud ühtegi alternatiivset seletust peale inimtegevuse.

Isegi siis kui teaduslik veendumus poleks sedavõrd suur, ei riskiks arukas inimene talle teadmata tagajärgedega. Paraku teeme meie aga kliimaga julgelt omamoodi eksperimenti, mille häda on vaid selles, et ükskord vastuseni jõudes on liiga hilja midagi ette võtta. Oleme kliimasüsteemi pumbanud tohutus koguses energiat. On kahtlusi, et aastakümneid süsiniku pantvangidena elades oleme kliimasüsteemi juba mõjutanud juba sellisel määral, millest meil endil veel täielikku teadmist pole ja mis võib olla määramatu toimega. Selle avaldumine võtab aega, sest kliimasüsteem on inertne. Me veel ei tea, millise kujuga see kõver on ja millal me väljume mingisugusegi tasakaalu olekust sellesse olekusse, kust hakkab tekkima uus tasakaal. Ja kas selles uues tasakaalus on inimesele kohta.

On väga hea, et Euroopa on saanud sellest paremini aru kui mõned teised jõukad majanduspiirkonnad. Meil on ambitsioonikas eesmärk – kliimaneutraalne majandus aastaks 2050. Loodetavasti saab see sügiseks ka lukku löödud, sest praegu on siin arutuse all ka mõned leebemad stsenaariumid. On jah nii, et kulud tuleb teha kohe ja tulud on mõõdetavad põlvkondade jooksul. See on pikaajaline ja strateegiline investeering, kus kõik saavutatav ei ole pealegi lihtsasti rahas mõõdetav. Ja ka siis, kui me lõpuks midagi õnnelikult saavutame, jääbki meile mõõtmatuks see alternatiivkulu, mille me ära hoidsime ning risk, mis ei realiseerunud. Seda turuväärtusega mõõta on kaunis keeruline ja minu arvates ei peaks seda ka proovima.

Teame, et meid endid puudutab see väga lähedalt. Tänane Ida-Virumaa situatsioon ju hüüdis tulles. Tegelikult püsis CO2 kvootide hind äärmiselt madal, siis tehti mõned olulised muudatused ja me teadsime, et need muudatused viivad hinnatõusuni. Teame täna ka seda, et praegune CO2 hinnapiir on üsna selle piiri lähedal, kus isegi koos puiduhakke ja põlevkivigaasiga isegi meie kõige moodsamad plokid turule ära mahuvad.

Ühtpidi töötab seega mehhanism täpselt niimoodi, nagu me seda tahtsime. Teistpidi pidime seda ka ette nägema, aga nagu ikka lootsime, et võib-olla turg ei toimi. Toimis, ja midagi ei ole teha.

Tahan siinkohal eelkõige öelda, et ühegi inimese personaalne probleem, et tema töökoht kaob, ei tohi olla pisendatud sellest, et „meie kliima“ ja „me ise tahtsime.“ On väga tähtis, et me vaataksime neid kaht teemat eraldi ja ei seoks neid nii, et me ei saa, kuna siis jääb keegi ilma tööta.

Töötasin eelmisel sügisel pikka aega Ida-Virumaal ja seal on ettevõtteid, kes laiendavad tootmisvõimsuseid ja kes pakkusid tööd kolmekohalistes numbrites. Tegelikult ongi meie majanduses väga hea aeg selleks, et liikuda tõsiselt edasi. Eriti, et lühiajaline lahendus, milleni võiksime jõuda, ei ole niikuinii meile homme kättesaadav. Meil ei seisa täna kusagil veel üks või kaks Enefit või Auvere jaama, mida panna ülehomme käima. Et esimene hetk, kus võiksime uued võimsused mingilgi määral kasutusele võtta, on niikuinii nelja-viie aasta pärast.

See tähendab, et peame tõsiselt mõtlema, et kas sellised vahevariandid, mida täna mõtleme – võiksime toota põlevkivigaasi ja siis veel mõnda aega mahume CO2 emiteerides kõige selle põlevkivikompleksiga energiatootmisturule, aga anname endale ju aru, et selle investeeringu tasuvus peab olema üsna lühike, et ei jääks jälle jalgu meie eesmärkidele. Minu tänane siiras ja aus küsimus ongi selles, et võttes arvesse, et meil on riigina küllalt palju suutlikkust, et leida lahendused hoopis paremini kui leidsime näiteks siis, kui Kreenholm kinni läks – meil ei olnud tollel ajal lihtsalt nii palju ressursse. Me saame nüüd kasutada palju suuremaid ressursse, et leida meie inimestele lahendusi ja tagada neile uued töökohad mujal sektorites. Võimalik, et ka otsest palgatuge, et nad kohaneksid sellega, et nad on pidanud oma eriala vahetama. Seda kõike tuleb ju teha nagunii, sest probleem on täna ja vahevariandi lahendus on vähemalt nelja aasta kaugusel.

Jah, võime lihtsalt maksta kinni – mille iganes taha pugedes – inimestele neli aastat palka ja seejärel anda uue töö, mis tähendab, et lükkame lihtsalt probleemi edasi. Teeme sellist klassikalist arenenud riikide nõksu, et ostame endale pikemat minevikku. Nüüd on see koht, kus tasub kaaluda, kas seda ikka on mõtet teha. Eriti arvestades, et tegelikult on Eesti ajalooliselt just sellega saavutanud oma möödahüppe, kuhu oleme tänaseks jõudnud – võrreldes nende riikidega, kellega olime ühel pulgal 30 aastat tagasi – just nimelt nende möödahüpetega, mitte sellega, et ostame endale minevikku ja püüame sellest kinni hoida.

Mille poolest erineb näiteks täna Eesti ja Slovakkia majanduskultuur? Selle poolest, et Slovakkias on autotehased, mida peab toetama paljude avalike vahenditega, et neid ei kinni ei pandaks, sest tehased pole end veel tasa teeninud, aga juba oleks vaja edasi liikuda odavama palgaga piirkondadesse. Selle asemel tegi Eesti digiriigi. 7% SKT-st on täna IKT. Me ei vaeva ennast sellega, et neid raskustega maale toodud autotehaseid veel mõned aastad käigus hoida.

Vaadates nõnda Eesti minevikukogemust tundub mulle, et kui üks riik siin Euroopas võiks olla valmis möödahüppeks, siis see võiks olla Eesti. Tegelikult on üsna imelik, kuidas paljud suured riigid näevad täna puhta energeetikana gaasi kasutamist. Palun vabandust – ei ole, see on vaheetapp, mille tõenäoline lõpp, kui tahame kliimaneutraalset majandust, on ette öeldud: hiljemalt 2050. Jah, justkui ühe investeerimistsükli jõuab seda teha, aga juhin tähelepanu, need riigid, kes investeerivad tulevikutehnoloogiatesse, tavaliselt võidavad. Toon taaskord esile meie digiriigi edu. Ka digiriiki luues kaotas maksuametis töö 60% inimestest. Eestis on väga painduv tööturg ja nüüdseks juba ka päris suured ressursid, et inimesi aidata. Veelkord: ma ei pisenda absoluutselt ühegi inimese probleemi ja me peame need lahendused leidma. Aga nii, nagu Eestis on olnud kombeks, otsime me sotsiaalsetele küsimustele lahendusi läbi sotsiaalkaitsesüsteemi, mitte läbi majanduse. Sest vastasel korral ei oleks majandus ka teistes sektorites täna seal, kus me oleme. Olgu see siis välja öeldud, et minu arvates ei maksa tekitada 25 kuni 30 aasta perspektiivis uut samasugust olukorda, nagu täna näeme.

Minu arvates oleks väga tähis jagada kliima soojenemisega seotud faktoloogiat rohkem ka meie ettevõtjatega. Selles mõttes, et nad ei investeeriks sektoritesse, kus kliimakomponenti tuleb juba täna arvesse võtta. Väga paljud investorid maailmas teevad seda viga. Me teame, et pärast Pariisi kokkulepet on ligemale 500 miljardit dollarit investeeritud sütt kasutavatesse seadmetesse. Mõtlema hakates on see täitsa imelik. Ei ole põhjendatud enam loota, et võib-olla enne järgmisi või ülejärgmisi valimisi midagi ei juhtu. Kui oleksime natukene kaugemale ette vaadanud, siis oleks meil ehk täna olukord juba parem. Eesti CO2 vähendamine näeb välja niimoodi, et 1992-1993-1994 kukkusime tänasele tasemele ja sealt edasi me kõigume. Euroopa Liit on juba kokku leppinud, et aastaks 2030 peavad heitmed vähenema 2005. aasta tasemest 43%. Meie oleme 2005. aasta tasemest täna tõusnud. Me ei ole tegelikult endale siiralt otsa vaadates üldse oma majanduse ökoloogilist jalajälge vähendanud.

Viimane aeg on endale otsa vaadata, et innovaatiline Eesti, kes muudes asjades on julgenud teha möödahüppeid ja olla ettevaatav, siis siin ei ole. Ja me teame ka seda, et siin ongi segu sotsiaalsest probleemist ja majanduslikust probleemist, aga lahendus ongi selles, et me lahendame neid kahte probleemi eraldi. Neid ei saa lahendada koos, sest muidu on probleem meie lastele ja lastelastele märksa suurem.

Tänan ära kuulamast ja jõudu tööle.