- Reset + Prindi

Vabariigi President E-valitsemise konverentsil 2019 Tallinnas

Iga riik väärtustab oma erinemist teistest ja ei taha seda ka digihüppe tegemise käigus kaotada. Nii oleme meiegi alati ehitanud teenuseid, mis võtaksid arvesse meie riigi eripära, kultuuri, aga ka vajadusi, mitte otsinud valmislahendusi.
Iga riik väärtustab oma erinemist teistest ja ei taha seda ka digihüppe tegemise käigus kaotada. Nii oleme meiegi alati ehitanud teenuseid, mis võtaksid arvesse meie riigi eripära, kultuuri, aga ka vajadusi, mitte otsinud valmislahendusi.
© Raigo Pajula

21.05.2019

Armsad sõbrad!

Siin on mõned tuttavad näod, aga ka palju uusi huvilisi, kes soovivad paremini mõista seda, kuidas saaks meie tänapäeva tehnoloogia aidata avalikku sektorit kõikjal maailmas.

Möödunud aastal tähistasime ühte verstaposti interneti globaalses kasutamises: üle poole inimkonnast on regulaarsed internetikasutajad ning see kasv on kõige kiirem Aafrikas, millele järgnevad Lähis-Ida, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkond.

2018. aastal tähendas üks minut internetti 185 miljonit e-kirja, 38 miljonit sõnumit, 18 miljonit tekstsõnumit ja peaaegu 1 miljon internetiostlemisele kulutatud dollarit.

Ühtlasi tähendab see kasv, et internet kasutab globaalselt ära umbes 15% elektrienergiast. Selline keskkonnajalajälg on paraku sama suur nagu lennundusel. Me peaksime suhtuma vastutustundlikult ka selle aspekti tunnistamisse, sest me ju teame, et kliimamuutus on praegu kogu maailmas kõige tõsisem teema. Kõik digiühiskonda puudutavad arutelud ei jää lühiealiseks ja neil on mõtet vaid siis, kui me suudame lahendada kliimamuutuse probleemi.

Võtame näiteks hariduse, tervishoiu, riigi majanduse või isegi veel kitsama teenuste spektri – rahvastikuregistri, perekonnaseisuameti, tolli ja maksuameti –, mille seadusandlikud ja institutsionaalsed olukorrad varieeruvad. Sellepärast on meil nende teenuste digitaliseerimiseks vaja luua individuaalseid lahendusi, arvestades seejuures ka kohaliku kultuuriga. Mis erineb sellest, mida me praegu suurfirmadelt saame. Väiksematel firmadel on lihtsam valitsuste jaoks individuaalseid lahendusi välja töötada.

Globaalsel tasandil sarnanevad säästva arengu eesmärgid meie eesmärkidega digimaailmas. Me oleme kokku leppinud seitsmeteistkümnes eesmärgis, kuid tegevuskavad nende eesmärkide saavutamiseks ja viisid, kuidas digitehnoloogia meid aidata saab, võivad olla väga erinevad, sõltudes sellest, kus me oleme ning millisest riigist me räägime.

See tähendab – ja seda on täheldanud ka mitu olulist suunaseadjat majanduses, näiteks ajakiri The Economist –, et e-valitsemise teenuseid tuleb arendada teistmoodi kui kommertsteenuseid. Kui kasutate Microsofti, siis peate teie kohandama oma vajadused selle tarkvara funktsionaalsusega. E-valitsemise teenuseid luues peab aga säilima teie riigivalitsemise kultuur. Ma nõustun, et minnes üle analoogselt digitaalsele, muudate ka oma protsesse, sest te muudate neid sujuvamaks, kuna riigi kõiki andmebaase ühendavate digisüsteemide puhul on võimalik mitu astet vahele jätta. Ent ometi kultuurivaldkonnas, mida me kõik kõrgelt hindame – multikultuursuses, meie erinevustes –, soovime jääda erinevaks ka internetis, mis tähendab, et me ei saa kasutada e-valitsemise teenustes Worde ega Exceleid. Muidugi peame kõik nendega töötama, ja ka Eesti töötab rahvusvaheliste teenusearendajatega, aga alati tuleb hoolt kanda selle eest, et need firmad toimetaksid ka kohalikus IT-sektoris ja arendaksid ka seda. Seetõttu on meie firmad harjunud ka teistes riikides niimoodi töötama.

Sest kui ehitada avalike teenuste osutamine üles pikemat perspektiivi silmas pidades, siis on vaja arendada e-valitsemise jaoks välja ka märkimisväärne riiklik tugisüsteem koos vajaliku keelekompetentsiga, sest välismaalased ju ei räägi teie keeli. Ma tean, et on palju riike, kes samuti püüavad oma e-valitsemist arendada, kuid neil on hulk kohalikke dialekte, ja kuigi põhimõtteliselt pakub tehnoloogia palju teenuseid, mida on võimalik kasutada masintõlkes, on ometi mõne kohaliku teenuse jaoks kindlasti vaja, et e-valitsemisel oleks olemas riigisisene toetus koos keelelise kompetentsiga, samuti valmidus äärmiselt kiiresti reageerida.

Eestis oleme seda kogenud – kui kogu tarneahel pole kontrolli all, siis on raskeim osa just kõige suurematega töötamine. Meil oli üks tõsisem ID-kaardi rike, mille põhjustas rahvusvaheline kiibitootja. Oli selge, et nad suhtusid hooletult sellesse, et Eestis sõltub kogu ökosüsteem sellest, et probleemid parandataks kiiresti. Neil oli probleem miljardite kiipidega ja meie kasutuses oli neist 700 000, aga neist miljarditest kiipidest osa kasutati uste avamiseks ja isegi kui mõned olidki ID-kaartidel, siis polnud neile ID-kaartidele veel lisatud sellist väärtust teenuste kaudu. See suurfirma selgelt alahindas Eestile tekitatud probleemide ulatust. Taas olid kohalikud arendajad need, kes jätsid sinnapaika oma igapäevatöö, et teha kiiresti paigad ja probleem lahendada. Selge näide, mis paneb mind veel kord ütlema, et teil peavad läheduses olema vajalikud teadmised oma süsteemide kohta.

Seetõttu on e-teenuste arendamisse kasulik kaasata firmasid, kes neist põhimõtetest lugu peavad – kas oma firma ärieetika tõttu või seetõttu, et nad on ise väiksed või keskmise suurusega ettevõtted ja teevad alati koostööd kohalike ettevõtetega.

Ent individuaalne lähenemine ei pea tähendama koostalitlusvõime puudumist. Koostalitlusvõime lubab teie digitaalsetel kodanikel töötada piiriüleselt ja selle võiks kohe süsteemi sisse ehitada, st te panete standardid paika enne, kui asute teenust arendama. Muidu kulutate pärast tohutult ressursse koostalitlusvõime pildile toomise peale. Esimene lähenemine on ratsionaalsem, teine on arvatavasti poliitiliselt lihtsamini teostatav, kuna võimaldab sõltumatumat arendamist algfaasis. Ometi usun ma, et kui maailmas suudaks üks piirkond luua ühise digi-ID ja ühise teenuste tugistruktuuri väga paljude riikide jaoks, siis näeksid nad vastastikuste majanduslike sidemete tekkimist sellise tempoga, mida eales varem pole nähtud. Kujutlege, et saate oma makse deklareerida ühe süsteemi kaudu, milles paljude riikide maksuametid võtavad arvesse neile vajalikke elemente. See muudaks automaatselt kiiremaks firmade kasvamise ja rahvusvaheliste turgude leidmise, seal oleksid olemas selle digivihmavarju tagatised.

Meie investeeringud digitehnoloogiasse toovad meile suurt tulu ja veel rohkem digitaalseid dividende siis, kui meil õnnestub tagada riiklike digisüsteemide piiriülene kasutus; kaubavahetus, äriteenused ja keskkonnateemad on ainult mõned lihtsad näited, mis juba oma loomu poolest on globaalse digimuutumise protsessi läbi tegemas.

Õppida koostööd tegema, tagades samal ajal ka riiklike digitaalsete tegevuskavade terviklikkus – see on tõeline proovikivi ehk midagi sellist, mille jaoks Euroopa Liit oma viimase kümnendi katsetega harmoniseerida digipoliitikat ja selle elluviimist võiks olla suureks eeskujuks. Euroopas on meil nüüd e-identimist käsitlev määrus (eIDAS), mis on kaasa toonud ka digi-IDde ühtsed turvanõuded – päris kõik ei kvalifitseeru, sest nad pole piisavalt turvalised. Kuid selle saavutamine on olnud raske töö ning lisaks on digi-IDsid, mis on küll olemas, kuid ei vasta eIDASi nõuetele. Parem oleks olnud kõigepealt standardiseerida, võime öelda tagantjärele targad olles. Samas poliitiliselt oleks see täiesti võimatu – muidu oleksime ka meie, eestlased, alles ootamas standardite väljatöötamist ega oleks aastaid või lausa poolteist kümnendit oma avalike teenuste digitaalse ökosüsteemi arendamisega teistest ees. Nii et jah, hilisem ühendamine oli kallim, aga teiselt poolt oli see ilmselt kasulik tee. Seega on maailm, nagu alati, täis paradokse, isegi siis, kui tegemist on virtuaalse maailmaga.

Varasemad e-valitsemise konverentsid siin, Tallinnas on kajastanud e‑valitsemise mõju majanduskasvule ja läbipaistvusele, e-valitsemise kodanikukesksust ja e-valitsemise koordineerimist riigi tasandil, ent selleaastane konverents keskendub erinevatele tegevuskavadele, mida riigid ja piirkonnad oma digieesmärkide saavutamiseks kasutavad, pöörates erilist tähelepanu koostöö aspektidele digitaalsele ülemineku protsessis.

Selle konverentsi organiseerija on Eesti E-riigi Akadeemia, mis asutati 2002. aastal Eesti valitsuse ja ÜRO Arenguprogrammi koostöös. E-riigi Akadeemia on jaganud Eesti kogemusi meie muutumisel digiriigiks – e‑valitsemise, e-demokraatia, riikliku küberjulgeoleku ja avatud info arendamisega ühiskonnaks. Neist teadmistest on huvitatud nii paljud riigid, et taas teeb Eesti koostööd ÜROga, eriti Arenguprogrammiga, et jagada meie kogemusi veel rohkemates riikides.

Meil on olemas vastastikuse mõistmise memorandum Aafrika Liiduga ja koostööleping CARICOMi piirkonnaga. Väikese riigina oleme tänulikud ÜRO‑le, et ta võimendab meie võimekust aidata, sest meie näeme reaalsete, tõhusate ja läbipaistvate avalike digiteenuste arendamise toetamises oma missiooni, mille kaudu muuta maailm kõigi inimeste jaoks paremaks paigaks. Me oleme ka valmis teenima globaalset kogukonda sellega, et edastame oma mõtteid küberturvalisusest, eriti selle mõistmisest, kuidas saaks meie rahvusvaheline õigusruum minna üle analoogselt digitaalsele. Me oleme osalenud kõigis kuues ÜRO selleteemalises töörühmas. Kuid käegakatsutavat tulemust me näinud ei ole – kui me ühelt poolt saame kasu digiteenuste propageerimisest, peame olema väga tähelepanelikud ka kõigi ohtude ja küberohtude suhtes, mis jõuavad otsekohe ka nendeni, kes paiknevad geograafiliselt kaugel ega ole harjunud suhtuma tervesse maailma kui millessegi, mis võib olla nende jaoks ohtlik. Seetõttu näeme, et just see võiks olla meie missioon ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikmena – tagada, et digivaldkond oleks loomulik osa igasuguste konfliktide lahendamise juures, tagades ühtlasi, et seda, mida me ehitame, oleks võimalik ka kaitsta, ja mitte kasutada seda digiteenuseid kasutavate riikide suveräänsuse kahjustamiseks. Pole võimalik mööda pääseda tõsiasjast, et need ohud on olemas ning et digitaalsed valitsused, mis toovad küll ühiskondadele tohutult palju kasu, vajavad hoolikat kaitset niipea, kui muutuvad riigi ja tema kodaniku kõige tähtsamaks kokkupuutepunktiks. Terve Eesti jaoks ja minu jaoks isiklikult on see moraali küsimus.

Tallinna küberoperatsioonide käsiraamatud 1 ja 2 edastavad just nimelt akadeemilisi teadmisi sellest, kuidas tuleks digivaldkonna jaoks kohandada õigusruumi. Nii et põhimõtteliselt me teame kõike, kuid meil pole õnnestunud teha sellest üldisemat platvormi rahvusvahelise tasandi otsustele, kui asi puudutab digimaailma ja konflikte. Võime öelda, et seni pole need teemad olnud tihedalt seotud, aga koos digitaliseerimisega hakkab sedalaadi olukordi maailmas üha sagedamini ette tulema, ka vähemstabiilsetes riikides. Samas ei saa väita, nagu poleks meil praegu sõjalisi konflikte, kus üheks elemendiks on digitaalne. Võtame näiteks Ukraina.

Tänan teid kõiki toetuse eest, mida olete meile osutanud, ja arutlegem vähemalt piirkondadeks jaotumise üle. Õppige meie kogemustest ja tehke paremini. Ma soovin teile kõigile edu Eestist ette jõudmisel!