- Reset + Prindi

Vabariigi President üritusel „Eesti südames. Me hoiame nõnda ühte“ Maarjamäel

Elu käibki seal, kus on inimesi, kes nähes midagi, mis vajab tegemist, kutsuvad kaasa ka teisi ja lihtsalt teevad ära – teevad sellist Eestit, nagu nemad oma kodukohas näha tahavad.
Elu käibki seal, kus on inimesi, kes nähes midagi, mis vajab tegemist, kutsuvad kaasa ka teisi ja lihtsalt teevad ära – teevad sellist Eestit, nagu nemad oma kodukohas näha tahavad.
© Mattias Tammet/Vabariigi Presidendi Kantselei

23.02.2019

Head kohaletulnud!

Tuhandete teiste seas küüditati 1941. aasta 14. juunil, pereema sünnipäeval, Siberisse ka perekond Suursaar Võrumaalt. Isa jõudis lastele öelda, et võtku nad kaasa kõige armsamad asjad. Tütar Asta võttis nuku ja raamatu “Väikesed naised”, poeg Ado palli ja “Kapten Granti lapsed”.

Võru raudteejaamas nägid nad oma isa viimast korda.

Asta ja Ado vanemad olid just sellised tublid Eesti inimesed, keda võõrvõim kartis. Asta Rohtla enda sõnadega: “Noore vabariigi haritlaskond oli aktiivne, ametialase töö kõrvalt tegeleti ühiskondliku töö, spordi ja seltsieluga.”

Ema Linda-Johanna oli hambaarst. Kuulus Võru haridusseltsi, lastekaitse ühingusse, Tuberkuloosi Vastu Võitlemise Seltsi, spordiliitu ja Võru Noorte Naiste Kristlikusse Ühingusse.

Pangaametnikust isa Gustav oli Võru Kaitseliidu üks juhte ning äri- ja kontoriteenijate kutseühingu liige, kuulus Kandle seltsi, Võru jahiseltsi ja spordiliidu juhatusse, oli Võru lastekaitse ühingu revisjonikomisjonis, vabatahtliku tuletõrjebrigaadi pealik ning noorkotkaste malevkonna abi.

Mul on seda tegusat noort peret nii lihtne ette kujutada. Just selliseid inimesi on ka täna igal pool Eestis, kus elu käib. Või on õigem öelda teistpidi – elu käibki seal, kus on selliseid inimesi. Inimesi, kes nähes midagi, mis vajab tegemist, kutsuvad kaasa ka teisi ja lihtsalt teevad ära – teevad sellist Eestit, nagu nemad oma kodukohas näha tahavad. Need inimesed teavad, et elu meie ümber on just selline, milliseks me ise ta oma tegude või tegematajätmistega kujundame.

Sellised vabad, hakkajad, oma kogukondi organiseerida suutvad inimesed on kõige ohtlikumad neile, kes teiste vabadust piirata tahavad. Vabadust saab võtta püsside ja küüdirongidega, aga vabadust vähendada saab palju mitmekesisemalt: kurnates tegijaid otsitud bürokraatiadetailidega, muutes ministeeriumi tahtel kohalike inimeste jaoks sissetallatud radu, koheldes kõiki ja kõike reformi ühtse metoodikaga. Otsustades ja läbi viies, mitte kuulates ja koos tehes.

Vabad ja tegusad inimesed on Eesti suurim väärtus. Peame meeles ja oleme tänulikud neile tuhandetele, kes Eesti elu edendamise eest maksid eluga. Nende nimed on nüüd kirjas siin memoriaalil. Hoiame neid, kes tegutsevad meie kogukondades täna. Kõige lihtsamalt – ütleme neile, kui olulised nad meile on.

Miks mitte kohe siinsamas. Täna saab siit saata postkaardi kallitele inimestele, teha seda turvatunde ja rõõmuga. Aga siit saadetud kirjadel on sügavam tähendus, sest mitte alati polnud vangidel ja küüditatutel sedagi võimalust. Ei olnud teada sedagi, kas kodus enam keegi neid kirju lugemas on. Tihti polnudki, oldi põgenenud või sõjakeerises hukkunud.
Kirjad ja teated kodustelt ja sõpradelt olid paljudele väljasaadetutele ja vangistatutele ainsaks toeks lootuse hoidmisel.

Henriette Kärsna-Israel, Tartu ülikooli kunagine majandustudeng, korporatsiooni Filiae Patriae liige, kirjutas jaanuaris 1945:
 
„Armas kallis emakene ja isakene! Olen nii äärmiselt õnnelik, et olen teid jälle leidnud. Nutan ja naeran õnnest. Armas ema ja sina, isa, kui teaksite, kui raske oli elada. Häbi on kaevata; kui kunagi kohtume, siis räägin kõik. Nüüd vaid ütlen, et olen väga halbu päevi näinud. [---] Tänu taevaisale, et võime jälle teineteisele kirjutada.“

See oli üks Henriette esimesi kirju koju, mis õnnestus saata.

Hoiame oma inimesi.
Hoiame vabadust.
Hoiame Eestit!