- Reset + Prindi

Aasta vabatahtlike tunnustamisel Jõhvi kontserdimajas

01.12.2018

Head vabatahtlikud, vabatahtlike kaasajad ja toetajad – tuhat tänu teile veel kord!

See tund siin saalis pakkus meile väikese läbilõike Eestist. Ilusast ja elusast Eestist. Teie kehastate oma tegevusega sellist Eestit ja näitate teed ka teistele.

Vahel kuulen, et vabatahtlikust tegevusest räägitakse kui mingist ajutisest abinõust, aseainest seal, kuhu professionaalid ei jõua. Tõsi, nii mõnelgi juhul on vabakond esimene ärkaja, kiirem reageerija, kes näitab kätte probleemid ja lahenduse, mille osutamise avalik võim siis üle võtab. Kuid see on ainult osa sellest, miks me vabatahtlikke vajame.

Mõelda vabatahtlikest kui amatööridest, keda läheb vaja vaid seni, kuni riik või kohalik omavalitsus pärale jõuab ja asjad enda kätte võtab, pole üksnes ebarealistlik, vaid ka lugupidamatu, sest see ei arvesta väärtusega, mida vabatahtlikud loovad.

Vaatame ringi. Me näeme vabatahtlikke, kes riskivad oma eludega päästes teiste elusid. Vabatahtlikke, kes teevad väga keerulist tööd, aidates neid, kel on raske – olgu haiguse, puude, kiusamise või vägivalla tõttu. Vabatahtlikke, tänu kellele kestavad ja arenevad meie kultuuri- ja spordiharrastused, õpiringid ja talgupäevad. Vabatahtlikke, kes rakendavad oma erialast talenti ning kogemusi lisaks palgatööle seal, kus selle eest maksmine üle jõu käiks.

Tänu sellele on me elu tervem, sisukam ja ilusam.

Ja on ka selge, et vajadus selliste tegevuste järele ei kao. Kuigi elame praegu jõukamalt ja paljude kriteeriumite järgi paremini kui kunagi varem, ei vähene vajadus vabatahtlike järele, kes neid asju teeks. Vastupidi. Olen kindel, et meie tulevik tähendab hoopis suuremat rolli sellisele omaalgatusele kõikides tähtsates eluvaldkondades.

Aastakümneid oli näiteks teedevõrgu plaanimisel peamiseks lähenemiseks, et vaadati, kuhu ummikud tekkisid ning tehti siis sinna laiemaid, kiiremaid teid. Kuid laiemad ja kiiremad teed üksi toovad esmajoones kaasa rohkem autosid ja peagi jälle uusi ummikuid.

Et probleemi lahendada, on vaja enam hoopis panustada muudesse liikumisvõimalustesse ning sellesse, et iga asja jaoks poleks tarvis üldse kuhugi sõita. Samamoodi on teiste avalike teenustega – lahendus pole paljalt raha juurdelisamises, vaid süsteemi muutmises, keskendumises sellele, kuidas toetada ja võimaldada kogukondades ise oma probleeme lahendada, naabreid aidata, olgu siis probleemide ennetamise, varase märkamise või tagajärgede leevendamise läbi.

Kindlasti ei saa vabatahtlikud olla kogu lahendus lõhe ületamiseks vajaduste ja võimaluste vahel. Aga kindlasti on vabatahtlik töö väga oluline osa sellest lahendusest, olgu siis organiseeritult vabaühenduste kaudu või igaühe oma algatus aidata teist, kui näeme, et tal on mure. Usun, et paljudel juhtudel on oma tegevuste suurem avamine vabatahtlikele ainus võimalus nende teenustega jätkata.

Aga vabatahtlike toodav väärtus ei piirdu ju muidugi ainult nende konkreetsete töötulemustega. Vabatahtlik töö tugevdab sidemeid inimeste vahel, sellesse haaratud inimesed on tervemad ja õnnelikumad – ja nii on tervemad, sidusamad, turvalisemad, õiglasemad ja õnnelikumad ka ühiskonnad, kus vabatahtlikkus on au sees, sest selliste inimeste pühendumus avaldub ka igal pool mujal.  Õmblusteta ühiskonnas jagame vastutust ja kohustusi, raskusi, mida ületada – aga me jagame ka rõõmu ja rahulolu oma saavutustest.

Kas meie vabatahtlikud ja nende tugistruktuurid on sellisteks muudatusteks valmis? Öelge seda teie.

Kas vabatahtlik tegevus on valmis muutusteks, mis juba nähtavalt toimuvad me tööturul, mis ühest küljest vabastavad inimesi rasketest, tuimadest, kindla geograafilise kohaga seotud töödest, aga teisalt tekitavad ka üha suurema nõudluse paindlike, loovate ülesannete järele, ning kus meie inimeste valikuvõimalused ei piirdu enam ammu üksnes Eestiga?

Kas meie riigi või kohaliku omavalitsuse asutused peaksid tegema midagi rohkem või teisiti, et vabatahtlikke mõista, toetada ja kaasata? Kas vabaühendused vajavad abi, et rohkem inimesi, eelkõige noored avastaksid enda jaoks vabatahtliku töö ning need kogemused oleksid head – mitte ainult, et oli tore, aga et ka mõttekas? On mõtlemapanev, et juba mitu aastat Vabaühenduste Liidu eest veetav kogukonnapraktika programm, mis viib õpilasi ühiskonnaõpetuse tunni osana kohalikesse vabaühendustesse praktikale ja mille kohta olen eri paigus palju head kuulnud – et see programm tegutseb praegu 35 koolis ning laienemise takistuseks pole koolide soovimatus, vaid kohalike vabaühenduste nappus, kes oleks valmis noori enda töösse kaasama.

Olen väga huvitatud teie ideedest ja mõtetest ning sellest, kuidas saan teile siin abiks olla. Palun võtke sedagi kui osa oma olulisest tööst. Sel nädalal avaldas Legatum Institute oma tänavuse rahvusvahelise heaoluindeksi. Ühest küljest nägime seda, mis ei tohiks kellelegi üllatusena tulla – Eesti on elamiseks üks parimaid paiku maailmas, 26. kohal 150 riigi võrdluses. Kui meie koolisüsteem ja looduskeskkond on maailma tipus, isikuvabadused tagatud, kui me oleme kiireid edusamme teinud majandusliku heaolu kasvus ja tervisenäitajates, siis ühes valdkonnas oleme nähtavalt teistest maas. See on kategooria, mida selles uuringus nimetati sotsiaalseks kapitaliks – usaldus inimestevahelistes suhetes, kaasalöömine kogukondades ja heategevuses ning osalemine poliitikas.

Mõistagi pole küsimus mitte positsioonis mõnes rahvusvahelises tabelis, vaid kõige otsesemalt meie igapäevase elu kvaliteedis. 

„Head Eesti inimesed,

sama tähtis, kui aidata hädasolijaid, oma kogukondi ja ühiskonda, nagu seda teevad meie tänased tunnustatavad ja kümned tuhanded teised tublid vabatahtlikud, on kodanikuna koguneda iga nelja aasta tagant hääletamisurnide juurde – olgu siis kodulähedases valimispunktis või juba poolteist aastakümmet soovi korral igaühe arvutis –, ning otsustada, kuidas me läheme oma riigiga edasi. See on otsus meie kõigi ja meie riigi tuleviku kohta.

Demokraatia põhiolemus on erinevate ideede võistlemine ning kui hoog kipub Aasta vabatahtlike tunnustamisel Jõhvi kontserdimajassuurem olema, siis ka põrkumine. Demokraatia põhiolemus ei ole kunagi tigedus, demokraatia ei tee kunagi haiget. Demokraatia ei ole kõvemate kisakõride võidukäik viisakalt vaikivate inimeste üle. Seda ei tohi me keset heitlevate ideede virvarri kunagi ära unustada.

Valimisteni jääb tänasest veel 92 päeva. Küllap kuuleme nende päevade jooksul päris palju, kes on kõige õigem inimene teie soosingut pälvima ning küllap sedagi, kes teiste arvates seda sugugi ei vääri. Üha enam peame mõtlema, milliste väärtustega kandidaat meie ees seisab? Üks asi on valimislubadused ja asjad, millest kandidaadid ise hirmsasti rääkida tahavad. Nad räägivad televiisoris, internetibrauseris, poeseinal, ees ja taga, tänaval, rongis. Aga vähemalt sama oluline on küsimus, kas me suudame ennustada ja hinnata, kuidas käitub üks kandidaat olukordades, mis on täna ettearvamatud, millest me täna ei räägi, sest me ei tea, mida tulevik toob? Selle peale peab mõtlema, sest ettearvamatutes olukordades käitume me alati vastavalt oma väärtuste kompassile.

Milliste väärtuste eest teie kandidaat seisab? Millele tuginedes ta otsuseid teeb? Kiigake oma otsust tehes lisaks valimisreklaamile ka inimeste sisse ja vaadake ka nende väärtuskompasse. Või isegi vaadake eelkõige neid. Väga praktilised lubadused ei ole tühi tolm, ka need on väga olulised ja tähtsad, aga nendest veelgi olulisem on see, kas meie poliitika on abikäe ulatamise poliitika, üksteise toetamise poliitika, üksteise kõrval seismise poliitika?

Ka karmides vaidlustes, valefaktide maailmas, kas iga kandidaat on valmis panema käe südamele ja seisma konkurendi kõrvale ja ütlema: „Kui sind tabab valesüüdistustel põhinev laviin, siis ma ei kasuta seda ära omaenda kampaania toetamiseks. Ma seisan sinu kõrval ja kutsun kõiki üles – selgitame välja faktid ja siis vaatame.“

Toetame üksteist!

Head Eesti inimesed! Kuulutan välja XIV Riigikogu koosseisu valimised 3. märtsil 2019. aastal.