- Reset + Prindi

Vabariigi President EWHA Naise Ülikoolis

Vabariigi President EWHA Naise Ülikoolis © Vabariigi Presidendi Kantselei

10.10.2018

On loomulik, et akadeemiline keskkond inspireerib rääkima hariduse voorustest. Samuti on väga lihtne teha seda siin, sest kuigi meie kaks riiki asuvad geograafiliselt teineteisest kaugel, kuulume mõlemad maailma parima haridussüsteemiga riikide hulka.

See on saavutatud tänu tõsisele tööle, mida on teinud meie õpetajad, koolijuhid, ja hariduse reformijad nii minevikus kui olevikus – kuid ennekõike tänu meie inimeste visale hariduse poole pürgimisele.

Hoolimata takistustest, mida ajalugu on rohkelt meie teele veeretanud, pole me kunagi loobunud otsimast väljapääsu, teades, et sellisest olukorrast aitab välja vaid haridus.

15 aastat enne seda, kui Mary F. Scranton alustas oma kodus naistele hariduse andmist – see oli praeguse Ewha naiste ülikooli algus – toimus Eestis üleriigiline rahakogumiskampaania, et avada kool, mis hakkaks andma keskharidust eesti keeles. Kool, kus lapsed saaksid pärast algkooli lõpetamist jätkata oma haridusteed. See toimus kõigest paarkümmend aastat pärast pärisorjuse lõppu ja eestlaste vabaks saamist.

Olles vabanenud orjusest ja saanud esimest korda pärast sajandite pikkust ootamist oma talude peremeesteks, olid eesti talupojad valmis annetama märkimisväärse osa oma raske tööga teenitud sissetulekutest, et nende lastel oleks parem tulevik. Sellest meie rahva haridusliku ärkamise hetkest kulus vähem kui pool sajandit, et muuta ülikool, mille 1638. aastal asutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf, eestikeelseks ülikooliks, mis tänapäeval kuulub maailma 3% tippülikoolide hulka.

Sel aastal tähistame oma iseseisvuse 100. aastapäeva ja koos selle iseseisvusega tuli ka kõrghariduse andmine eesti keeles.

Haridus on tee vabaduse ja jõukuse juurde. Just sellepärast piiravad türannid sageli haridusvõimalusi, eriti tüdrukute haridust, teades hästi, et targad emad tähendavad tarka rahvast. Paraku näeme endiselt tüdrukute eemale hoidmist koolidest. Hirmutamisega. Tõketega. Püssidega.

Nagu Mary Scranton ja tema õpilased esimestel aastatel, nii kogesid ka esimesed naissoost tudengid Eestis sageli naeruvääristamist nende poolt, kes arvasid, et naine peab õppima ainult seda, kuidas olla hea abikaasa. 1905. aastal kaevati üks meie vanima ülikooli juuraprofessor kohtusse, sest ta oli naisi vabakuulajatena oma loengutesse lubanud.

Aga muutus oli juba lähedal. Koos iseseisvuse ja riikliku kõrgharidusega saavutasid naised võrdse ligipääsu ülikooliharidusele.

Esimene naisüliõpilaste korporatsioon asutati aastal 1920 ja selle nimeks sai Filiae Patriae ehk „kodumaa tütred". Minu vanaema kuulus Tartu Ülikoolis õppides sellesse korporatsiooni, ning ta oli sündinud talupere kaheteistkümnenda lapse ja kaheksanda tütrena. Ka minul on au olla selle korporatsiooni liige.

Tõsi, Filiae Patriae esimestel aastatel tuli sellesse korporatsiooni kuuluvatel noortel naistel seista vastu meeskorporatsioonide liikmete poolsele kiusamisele ja hirmutamisele, millele nad põlglikult reageerisid nii, et hakkasid alati kaasas kandma pikka piitsa, olles valmis seisma oma põhimõtete eest ka siis, kui kiusamine peaks üle minema füüsiliseks kallaletungiks. Kui minu vanaema asus õppima ülikoolis õigusteadust, olid need raskused juba ületatud, 1930. aastatel oli Tartu Ülikoolis juba viis naiskorporatsiooni.

Kuid minevikku tasub alati meeles pidada. Need õigused, mida me tänapäeval võime pidada iseenesestmõistetavateks, pole olnud meile hõbekandikul kätte toodud. Need on olemas tänu nende inimeste tegevusele, kes käisid meie ees ja tegid teed, sageli selle eest kallilt makstes.

Peame olema tänulikud neile inimestele ning toetama neid, kes veel ei saa samu võimalusi nautida. Sest neid on palju.

Mitme näitaja põhjal pole kunagi olnud paremat aega kui praegune. Oleme vabanenud – või vabanemas – paljudest haigustest ja oludest, mis on põlvkondade vältel nõudnud paljude rasedate naiste ja vastsündinud laste elu. Globaalselt pole meil oma ajaloo jooksul olnud jõukamat ega rahulikumat aega. Ja – taas globaalselt – käib tüdrukuid koolis sama palju kui poisse.

Ometi näeme isegi meie riikides, mis paiknevad paljude edetabelite tipus, kuid veel enam paljudes teistes riikides, sotsiaalselt tõrjutud inimesi, diskrimineerimist, kannatusi, lootusetust. Inimesi, kelle elu on hoopis teistsugune kui meil, ja mitte nende enda valikul. Me teame, et selles, mida vanemad oma lastele tahavad, erinevusi pole – ainus erinevus on nende võimes seda oma lastele võimaldada.

Kaks aastat tagasi, kui alustasin oma ametiaega meie riigi presidendina, lubasin oma rahvale, et kasutan võimu ehk oma sõna ja ametipositsiooni selleks, et toetada neid, kellel on oht sattuda ühiskonnas äärealadele, jääda ignoreerituks ja unustatuks. Ma seisan meie ühiskonnas ka nende inimeste kõrval, kes oma igapäevatöös hoolitsevad nende eest, kes vajavad kaastunnet ja toetust.

Kaks nädalat tagasi võtsin vastu ÜRO peasekretäri Guterresi kutse asuda järgmiseks kaheks aastaks kaasesimeheks liikumise Every Woman, Every Child juhtrühmas. See liikumine keskendub laste ja naiste tervisele ja heaolule kogu maailmas. Ma kavatsen kasutada kõiki võimalusi, et suurendada teadlikkust nendest kangelaslikest tegudest, mida inimesed kõikjal maailmas teevad, nendest headest mõtetest, mis ootavad avastamist ja esile tõstmist. Ma julgustan ka teid sellega ühinema.

Lihtne on uskuda muutustesse, sest me juba näeme neid toimumas. Kuid pidagem meeles, et see ei juhtu iseenesest. See juhtub siis, kui missiooniga inimesed muutuste nimel tööd teevad.

Armsad Ewha naiste ülikooli üliõpilased!

Te õpite ühes maailma imelisemas ülikoolis. Siit saate teadmised ja oskused, millega minna laia maailma ning teha seda, mida ise tahate. Küsimus on selles, et mis see on, mida te teha tahate.

Kasutage neid oskusi ja teadmisi, aga pidage meeles, et uue tehnoloogia arenemine on muutnud maailma 7 miljardi inimesega linnaosadeks. Kasutage oma teadmisi ja oskusi meie maailma – ja oma elu – paremaks muutmiseks.

Isegi kui meie maailm on praegu elamiseks parem paik kui eales varem, kannatab ta juba viimased 150 aastat loodusressursside hoolimatu kulutamise all. Tuhandeid aastaid elasid inimesed jätkusuutlikus kooskõlas loodusega.

Kõigest paari põlvkonnaga oleme oma maailma peaaegu hävitanud. Vanema põlvkonna esindajana tunnen ma end selle eest vastutavana. Ma tahan vabandust paluda selle segaduse eest, mille oleme põhjustanud. Me oleme hakanud otsima lahendusi – tehnoloogia abiga on võimalik nii mõndagi ära teha. Kuid poliitilises plaanis oleme läbi kukkunud. Parimat võimalikku tehnoloogiat ei kasuta isegi rikkad riigid. Näiteks konditsioneerid ei lülitu automaatselt välja, kui avatakse aken, kuigi tehnoloogiliselt on seda imelihtne teha. Me suudame planeedi päästa ka oma praeguste teadmistega. Puudu on üldisest tahtest, parima võimaliku tehnoloogia kasutamisest. Teie kasvasite üles rohkem muret tundes, te olete palju rohkem globaalne kogukond – võibolla see globaalse ühtsuse tunne aitab teil ka meie planeeti päästa.

Ma soovin teile kõigile edu omaenda laste ja lastelaste nimel, et te elaksite oma elu imeliseks, seadmata meie planeeti niimoodi ohtu, nagu seda oleme teinud meie, teie vanemad ja vanavanemad. Tänan kuulamast!

*Kõne on algselt peetud inglise keeles ja leiate selle siit.