- Reset + PDFPrindi

Tartu Ülikooli rektori professor Toomas Asseri inauguratsioonil

24.08.2018

Kallis Tartu Ülikooli pere,

austatud rektor!

On rõõm ja ikkagi veel ka natuke nukker siin teie ees täna seista. Rektor Kalmu ärasaatmisest on möödunud varsti kaheksa kuud. Meile, tema kaasteelistele, jääb arm hinge kauemaks, aga ülikooli kui institutsiooni jaoks on alates tänasest, sobilikult uue õppeaasta alguseks, kõik jälle tavapärane.

Tahan tänada professor Tõnu Lehtsaart, kes sel raskel ajal ülikoolipere koos hoidis ja jätkas nii, nagu rektor Kalm oleks tahtnud, et töö edasi läheks. Ligi 400 aastat vana ja väärikas ülikool evib loomulikult niipalju suurt inertsi, et see viiv, mis meil igaühel on antud selle laeva kursi mõjutamiseks, tundub kindlasti ja alati me kõikide jaoks imelühike, aga pole siiski kunagi tähtsusetu. Iga päev, iga kuu ja iga aasta on ülikooli juhtimises olulise tähtsusega. Iga otsuse mõju ulatub päris kaugele.

Sellepärast on väga hea, et rektor Toomas Asseri ametisse nimetamisega saab ülikool taas rektoraadi, kus on korraga alalhoidlikkust ja värskeid ideid. On neid, kes kannavad järjepidevust – kasvõi rektor Asser ise, pikaajaline Tartu Ülikooli nõukogu liige. On uusi otsustajaid, nagu õppeprorektor Aune Valk.

Nii see täpselt olema peabki. Universitas on oma olemuselt konservatiivne – selle sõna parimas tähenduses. Aga selleks, et olla edukalt alalhoidlik, ei ole teist valemit kui piisav ettenägemise võime – valmistumine tulevikuks väikeste muudatuste kaudu absoluutselt iga päev. Just selline juhtimisstiil on Tartu Ülikoolile omane ja rektor Asser on seepärast ülikoolipere jaoks orgaaniline valik sellist lähenemist jätkama.

Muidugi tuleb tõdeda, et konservatiivne lähenemine – revolutsioonide vältimine, stabiilsus, mis samas pole stagnatsioon – muutub järjest keerulisemaks. Tehnoloogilise tsükli jätkuv kiire lühenemine paneb paratamatult proovile seni hästi toiminud mudelid ja organisatsioonidki, sest õigete tulevikku suunatud valikute langetamine on paratamatult keerulisem.

Põhimõtteliselt tuleb meil lihtsalt leppida teadmisega, et me ei tea. Samas jääb ka niisuguse ülestunnistuse juures piisavalt ruumi mõelda, millise ettevalmistuse tööks ja pagasi terveks eluks me tahame oma noortele anda.

Tõsi, me ei tea, mida täpselt ja milliste vahenditega näiteks tänased õpetajaõppesse tulijad oma karjääri kuldses keskeas oma õpilastele õpetavad. Aga me teame, et õpetaja on ja jääb inimeseks, kes kujundab järgmise põlvkonna näo.

Loomulikult ei tea me, milliseid seadmeid ja praktikaid kasutavad arstid diagnoosimiseks 20 aasta pärast, ega sedagi, kas neil, kes täna arstiteaduskonnas alustavad, on siis lõpuks kasutada ka geenitehnoloogia vahendeid enamaks kui diagnoosimiseks või siiski mitte. Aga me teame, et tehnoloogiaküllases meditsiinis on ikkagi vaja säilitada arstikunst, laiadel teadmistel põhinev intuitsioon ja oskus näha inimest tervikuna.

Meil pole õrna aimugi, kui kaugel on meist tõeline tehisintellekt. Aga me teame selgelt, et juba üsna peagi toimetame me oma avalikus ja koduses ruumis kõrvuti masinatega, kes mingil moel püüavad meie ühiskonnas hakkama saada, meid abistades. Nad hakkavad olema omas valdkonnas meist paremad, kuid kuna nad on siiski masinad, ei suuda nad päris kindlasti vastata ühiskonna ootustele iseseisva toimetuleku osas.

Aga me saame oma algajatele ühiskonnateadlastele südamele panna, et inimkonna kohanemine masinatega on tohutult keeruline väljakutse ka inimestele endile.

Inimeste erinev õppimisvõime tähendab, et üha suurem osa ühiskonnast ei suuda enam toime tulla meid ümbritseva tehnoloogilise maailmaga, just nii nagu tänasel lihtsustatud õppekaval põhikoolis õppiv laps ei olnud 200 aastat tagasi taluperes kasvades ja põllumeheks või kaluriks saamiseks valmistudes kuidagi saamatum kiirema taibuga kaaslastest, aga meie ühiskonnas toimetulekuks jääb tal siiski nutti väheks. Põhjendatud on järelikult küsida, kui suur on üldse nende inimeste osakaal, kes suudavad tulevikuühiskonnaga täiel määral kohaneda?

Mida saame teadlaste, õpetlaste ja õpetajatena teha selleks, et võimalikult suur osa tulevasest põlvest siiski saaks hariduse, mis tagab toimetuleku tulevikuga? Kuidas peab inimene kohanema? Millega ta üldse peab kohanema – kust tulevad näiteks reeglid, millele peavad vabalt meie ühiskonnas toimetavad masinad alluma?

Kui need reeglid õnnestub kirjeldada, siis mil moel teeme neist oma ühiskonnaliikmete jaoks elementaarse teadmise, mille abil õnnestub masinatega suhelda ohtu sattumata? Inimestes vallanduvad animistlikud instinktid isegi pakirobotit nähes, nad kipuvad teda kohtlema nagu koera või muud kodulooma, unustades täiesti, et koer on robotiga võrreldes võrratult parem suure pildi mõistmises, mis teda ümbritseb. See lootus, et robot mõistab ja saab aru, võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. Kuidas see uus küberhügieeniteadmine inimesteni viia, et õnnetusi ei juhtuks?

Pealtnäha vajab uus maailmakord järjest rohkem insenere, aga ühiskonna kohanemisega seotud teemad ei tohi jääda tähelepanuta – sotsiaalteaduste roll selle protsessi mõistmisel on sama tähtis.

Tänases koolis on ka need lapsed, kes läbi oma insenerioskuste hakkavad suuresti kontrollima seda, kuidas nende kaasteelised ühiskonnas elavad. Mil moel tagame, et nendes oleks piisavalt inimlikkust disainida seda uut keskkonda nii, et meile nii kallid inimõigused ja vabadused oleksid tagatud? Siin tekib täiesti uus väljakutse, mis alles ootab socialia ja realia valdkonna tegijate filosoofilisemaid ja praktilisemaid töid, et ühiskonda toetada ja aidata.

Vastused peavad tulema siit, universitasest, Tartu Ülikoolist, koostööst maailma teiste universitastega. Kõik algab mõistmisest, mis tegelikult on tuleviku jaoks oluline. Sellest sünnib me teadus, teadusest sünnib omakorda õpetus. Ainult niisugusel vundamendil toimetades on põhjust loota, et tulevikuühiskond on õiglane ja inimlik. Aga väiksem ei saa Tartu Ülikooli eesmärk ju ometi olla!

Tavatult kaua olen kõnelenud, mainimata eesti keelt, kultuuri, rahvusteadust. Aga on tõsi, et ühiskonnast on meil mõtet rääkida tulevikuvõtmes pigem ainult kui tervikust, kogu inimkonda haaravast ühendatud süsteemist. Milliseks kujuneb eesti keele ja kultuuri koht selle tulevikuühiskonna nende liikmete jaoks, kes on eestlased ja Eesti kodanikud, on nende otsus. Kuid meie otsus, tänane otsus – on see, kas eesti teaduskeel üldse jõuab järgmisse põlve. Kui me tahame, et ikka jõuaks, siis meil ei ole muud valikut kui ise teha need sõnad, mis kirjeldavad maailma ja ise kasutada neid suheldes kolleegide ja üliõpilastega. Suurtel keeltel on igas valdkonnas terminoloogid ja muud vajalikud keelearenduse tugistruktuurid. Väikestel keeltel on peamiselt ainult tema kasutajate uhkus. Nii kauaks, kui seda uhkust jätkub, jätkub ka eesti keelt ja eestikeelset kultuuri, teadust, õpetust. Ja jällegi – me ei tea, mida peavad eesti keeles maailmana ja ühiskonnana kirjeldama meie lapsed, aga seda uhkust teha keelt juurde niipalju, et ka nende maailm ses väljenduda võiks, me kasvatada saame.

Kallis rektor Asser, kallis ülikoolipere, soovin teile põnevat tulevikku!