- Reset + Prindi

Parimate kõrgkoolilõpetajate vastuvõtul

03.07.2018

Head kõrgkoolilõpetajad!

See juulipäev Kadriorus annab igal aastal ühe vahva ajahüppe võimaluse. Mõned tunnid enne teid olid siin tänavused parimad gümnaasiumilõpetajad, kelle ülikoolitee seisab alles ees. Ja nii tore on näha nüüd, milliseks muutuvad inimesed siis, kui nad on käinud ülikooli sammaste vahel. Või siis ka sammasteta ülikoolis. Ja teist on saanud tegelikult meie maamuna ühed priviligeeritumad kodanikud, sest teil on haridus. See on kõige suurem väärtus, mille me saame oma ellu kaasa ja on oluline kasutada seda vastutustundlikult.

Teile on niipalju antud ja teil on võimalik ka ühiskonnale tagasi anda. Võibolla rohkem, kui te oma kutsetööga nagunii iga päev tegema hakkate.

Professor Jüri Allik on öelnud, et ülikool – see on nii sambad kui ka tuul nende vahel. Arusaamine, mis on sambad ja mis tuul, on ehk olulisim, mis akadeemiast kaasa saada.

Mis on see, mis möödub, olgu nagu kerge briis või vihane maruiil, kas see jätab meisse jälje või võib selle unustada? Ning mis jääb, mille oleme saanud oma eelkäijatelt ja anname edasi neile, kes tulevad pärast meid.

Paljud teist jätkavad muidugi doktoriõppes, paljud naasevad kunagi ülikooli mõne teise eriala kraadi omandamiseks, aga siiski võib öelda, et tänasega olete jõudnud selle ametliku haridustee lõppu, mida meie, teie ees läinud põlvkond, hoole ja armastusega teie jaoks ette valmistasime.

Me püüdsime seda teha teie parimaid huvisid silmas pidades, et te oleksite väga hästi ette valmistatud eluks 21. sajandil. Ja muidugi ei osanud me seda teha tulevikust lähtudes, loomulikult tegime me seda ikka minevikust lähtudes. Ja nagu kõik armastavad lapsevanemad juba enne meid, siis oleme meiegi mõned asjad teinud hästi ja mõned võimalused käest lasknud.

Me oleme muidugi märganud, et tehnoloogiline tsükkel on maailmas lühenemas, aga me ei näinud ette, et meie ühiskondade digivapustus on nii suur. Me seisime selle eest, et teil oleksid Euroopa Liidu põhivabadused, euro ja Schengen, aga me ei näinud ette seda, kui suur saab tegelikult olema teie vabadus tänu sellele, et geograafia on muutunud üsna mõttetuks. Ta on muutunud mõttetuks ka siis, kui te mõtlete tööturule.

Te võite töötada kus iganes. Me ei näinud ette seda, et Tallinnast saab teha tööd ühtaegu Uus-Meremaale ja Kanadasse, aga nii see teie jaoks on.

Te olete kõigi aegade kõige vabam põlvkond. Meie ei näinud ette, et paljud teist ei pea tegema isegi seda, mida teadlased on vähemalt terve sajandi pidanud vältimatuks – kogunema ettevõteteks selleks, et teha oma tööd produktiivselt. Teie võite oma häid oskusi müüa mitmetele ettevõtetele korraga.

Meie põlvkond pidi arvestama, et tööle minnes kirjutati lepingusse konkurentsiklausel – ei tohi töötada teises sarnases ettevõttes. Teil on palju suurem turujõud ja kindlasti hakkategi tegema oma kitsat ja hästi valitud nišis tööd mitmetele ettevõtetele korraga.

Me ei näinud ette, et arenenud majandustes on langenud tööstuses töötavate inimeste osakaal 30 protsendilt, mis see oli siis, kui teie sündisite, 20 protsendile. Ja võibolla on see langenud 5 protsendile, kui te olete juba tosin aastat tööturul olnud.

Me ei osanud seda kõike ette näha, aga midagi me siiski tegime hästi. Me õpetasime teid austama inimõigusi ja demokraatlikke väärtusi. Ja vaatamata neile kõigile tehnilistele puudustele, mis teile pakutud hariduses on, siis selle asjaga ma usun, oleme me õnnestunud.

Nüüd hakkate teie kohandama meie maailma uue olukorraga, hoopis teistsuguse, palju paindlikuma ja lõbusama töömaailmaga. Sellisega, kus teil on rohkem võimalusi.

Ja midagi ei saa minna valesti, kui peate seda tehes meeles inimõigusi ja põhilisi demokraatlikke väärtusi. Me saame ju aru, et sellega, kui teie võite teha tööd ühtaegu paljudes riikides ja ettevõtetes korraga, peab midagi muutuma ka meie maksusüsteemis.

Praegune mudel, kus igast ettevõttest voolab maksujõgi riigieelarvesse, see kaob ära. Riigist peab saama turvaline dokk, kuhu teie saate mingisuguse, mulle täna tundmatu kokkuleppe alusel tuua maksuraha ja selle eest peab riik osutama teile teenuseid igal pool, kus te olete. Ka haridusteenust, sest vaadake, ma arvan, et teie hulgas on ka neid, kelle lapsed sünnivad ja kasvavad suureks mujal ja tahavad võibolla ikkagi jääda eestlasteks. Kui teie ütlete, et peaks tahtma, siis nad tahavad.

Me peame pakkuma kogu kooli ükskõik, kus maailma nurgas te ei oleks. Nii palju peab teie maailm hakkama erinema meie maailmast. Tehnoloogilised võimalused on juba olemas, aga meie ühiskond ei ole nendega veel kohanenud. See puudutab kõike. Ma mainisin korra juba teie laste haridusteed. Vaadake, täna lähevad kooli juba hoopis teistsuguse ettevalmistusega lapsed. Kogu maailm on neile kättesaadav niipea, kui nad õpivad ekraani silitama. Palun ärge piirake seda nende soovi niimoodi õppida ja areneda, sest juba praegu kasutavad lapsed hästi palju internetti ka hariduslike võimaluste jaoks. Paljud lahendavad geomeetriaülesandeid, mis on palju keerulisemad, kui nende vanuses on ette nähtud õpikust leida. Väga paljud omandavad esimese võõrkeele lasteaia vanuses täpselt sellepärast, et nad vaatavad internetis ringi. Mida nad sealt ei saa, on needsamad väärtused – inimeseks olemise kunst. Kodus tuleb sellele palju rohkem tähelepanu pöörata, kui meil oli omal ajal vaja. Ka need lapsed koolis, kes on tehniliselt väga taibukad, neile tuleb ikkagi õpetada üheskoos ühiskonnana toimimise kunsti. Kuidas seda kõike teha, selle peate teie ise välja mõtlema. Üha enam ja enam jõuab kooli lapsi, kes ei ole lihtsalt seitsme- või kaheksaastased, vaid on juba mingis aines ülikooli tasemel, aga mingis aines vajavad olulist järeleaitamist ja tuge.

Tänase Eesti kooli keskmises kolmandas klassi on võibolla mõni üksik laps, kes oskab nii vähe inglise keelt, kui programm seda nõuab. Igas klassis on neid, kes tahaksid teha matemaatikat endast neli aastat vanematega koos. Teie lastel peab olema selline kool, kus nad saavad juba selliseid oskusi täiendada, sinna peale ehitada. Muidu hakkab neil koolis igav.

Teie olete esimene vaba töötajate põlvkond ja teie lastest peab saama esimene vabade õppijate põlvkond. Kuidas te seda teete, see jääb juba teie otsustada.

Edu teile tulevikuks. Ma loodan, et Eestil on teie kätes kindel ja turvaline areneda.