- Reset + PDFPrindi

President Kersti Kaljulaidi kõne Northern Light konverentsil

29.06.2018

Daamid ja härrad, head kuulajad!

Mulle on suur au seista nii paljude ärijuhtide ja otsustajate ees, et kirjeldada siin Eesti viimase veerandsajandi edulugu. Kõik edukad juhtimisstrateegiad kiiresti muutuvas või lausa ennustamatus globaalses keskkonnas sisaldavad võimalustest kinnihaaramist, hoides samal ajal riske kontrolli all. See kehtib nii ettevõtete kui ka riikide kohta, isegi kui nende toimetulekustrateegiad on paratamatult erinevad.

Ma tunnistan, et arusaadavatel põhjustel ei jaga kõik eestlased seisukohta, et meie viimase 25 aasta areng on olnud „suurepärane". Kuid lõpuks mõistavad ilmselt kõik, et ei ole võimalik korraga saada Skandinaavia heaoluühiskonda ja Singapuri õhukest riiki, Skandinaavia palgataset ja Läti madalaid hindu. Aga laias laastus just seda Eesti inimesed oma valitsejatelt nõuavad, ja mulle tundub, et nende ringide parimal võimalikul viisil ruutudesse sobitamine ongi selle edu pant, mida Eesti on viimase 25 aastaga saavutanud. Noore demokraatia kasvuraskused, kui nii võib öelda.

Kui Eesti 1992. aastal rublatsoonist väljus ja Eesti krooni kasutusele võttis, siis tegime seda uuenduslikul viisil. Meie keskpanga president Siim Kallas – suurem osa teist ilmselt tunneb teda väga hästi – põrkus IMF-i vastuseisule, kes ei tahtnud meie rahareformi toetada. Miks? Sest mitte keegi polnud seda teinud nii julgel, nii radikaalsel, nii riskantsel, kuid teisest küljest nii lihtsal viisil. Lihtsalt võttes kasutusele krooni, fikseerides selle vahetuskursi ühiskonna usalduse tagamiseks, kasutades algusest peale vabalt ujuvat valuutakurssi vältimaks valuuta vahetamist mustal turul, ning võttes vastu seaduse, mis sätestab nõude eelarvetasakaalu kohta, sest ilma finantsstabiilsuseta pole valuutakomitee süsteemi võimalik kasutada. IMF ütles „ei". Võimatu. Raha lahkub teie riigist. Te ei saa kunagi oma eelarvet tasakaalu, sest te olete nii vaesed. Mingil hetkel tuleb teil oma valuuta devalveerida, seetõttu pole jätkusuutlik lubadus, et kurss üks saksa mark 8 krooni eest püsib igavesti.

Ma ei ütle, et IMF-i hinnang selle plaani riskantsuse kohta polnud õige. Muidugi oli. Aga eestlased asusid näitama iseloomujoont, mis hiljem tõi meile digiriigi, mis nüüd on omakorda meie kuvandiks kogu maailmas. IMF ei saanud sellest aru ja ka me ise ei saanud neile siis öelda, mis see on. Aga nüüdseks me teame. Erinevalt teistest riikidest suudab Eesti luua lubavat õiguskeskkonda uuendustele, nii avaliku kui ka erasektori jaoks.

Mudel, mille rahareformi jaoks välja mõtlesime, oli mõistlik kõigi tehniliste aspektide poolest vaid siis kui suutsime luua seadusruumi, mis seda toetas, ning siis kogu ühiskonda hõlmava konsensusega sellest ka kinni pidada. Kuni EL-iga liitumiseni vahetusid valitsused Eestis kiiresti. Aga nad kõik pidasid kinni sellest õiguslikust alusest, mis tagas krooni stabiilsuse kuni meie liitumiseni euroalaga 2011. aastal. Selle aja jooksul nägime usalduskriisi kasvamist ja krooni vastu tehtud panuseid turgudel. Saksa mark vahetus euro vastu, aga meie hoidsime ikka oma vahetuskursi täpselt sellisena, nagu see oli 1992. aastal, olgugi et nüüd tähendas see punktuaalse täpsusega määratud vahetuskurssi: 1 euro võrdus 15,6466 krooniga. Siis jõudis kätte 2009. aasta majanduskriis, mille ajal ladusime vundamendi euroalaga liitumiseks. Aga see oli meie viis näidata oma inimestele – meie õigusruumi, mis on tark, lihtne, stabiilne, aga väga nõudlik, saab usaldada. See on uuendusmeelne, kuid samas ei järgi see mitte poliitilist, vaid tehnilist loogikat. Tuleb välja kannatada poliitiline ebamugavustunne, mis kaasneb selle keskkonna säilitamise ja inimestele selgitamisega, isegi siis kui keskkonna algseteks loojateks olid sinu poliitilised vastased.

Ja muide, Eesti rahareformi mudelist sai hiljem IMF-i soovituste õpikunäide.

Krooni hoidmiseks vajasime välismaiseid otseinvesteeringuid, ja kiiresti. Vajasime massiivseid kapitalimahutusi, et suurendada Eesti tööstuse tootlikkust, sest meil oli küll olemas haritud tööjõud, aga puudusid tehnoloogia ja ligipääs turgudele. Keegi peale meie ei uskunud, et meie rahasüsteem on lisaks uuenduslikkusele ka jätkusuutlik. Sellepärast vajasime midagi enamat.

Me vajasime kiiret ja ilma igasuguste mööndusteta erastamist – ei mingit töökohtade säilitamist ega teisi käibekasvatamise kiirusele seatud piiranguid. Veel üks tehnilises mõttes kaval, kuid poliitilises mõttes enesetapjalik käik. Ja ometi pidas see mudel vastu läbi mitme valitsuse. Taas kord olime seadusandluse mõttes uuenduslikud, kuigi mitte päris originaalsed. Meie mudeli aluseks oli Saksa Treuhand'i mudel, aga me tegime seda veelgi lihtsamalt.

Seejärel muidugi pidi Eesti maksumudel olema nii uuenduslik, et investorid hakkaksid meie poole vaatama, sest me polnud ju mingi suur ja tulus turg. Me pidime looma maksukeskkonna, mis kõlaks otseinvesteeringutele nagu mingi imedemaa. Me otsustasime ühetaolise tulumaksu kasuks – üks ja sama maksumäär üksikisiku tuludele, rendi- ja üürituludele, ettevõtluse tuludele. Maksumäär, mis ei suurene koos sissetulekute kasvamisega, ei summuta initsiatiivi ja on lihtne. Hiljem, kui teised riigid hakkasid meie uuendust jäljendama, võimendasime meie seda veelgi, kaotades ettevõtete tulumaksu ja maksustades ainult dividende, et säiliks välisinvestorite huvi teha suuri kapitalimahutusi. Tol ajal räägiti ainult tööstuse arendamisest ja tööviljakuse kasvust tootmises, sest meie kulubaas oli veel väike.

Mõistate? Ainus, mida me tärkavate turgudega võrreldes teistmoodi tegime, oli uuenduslik õigusruum. Ülejäänu jäeti vabaturumajanduse hooleks, sest meil polnud ülereguleerimise jaoks aega. Pealegi ei saanud me ülereguleerimist endale lubada selle kulukuse pärast. See tekitas majanduskasvu jaoks targa, minimalistliku, kuid piisavalt reguleeritud õigusruumi. Ettevõtted Eestis said täpselt aru, millisel positsioonil nad asuvad – isegi kui sul olid vaid mõned reeglid, said ettevõtted aru, et need kehtivad võrdselt kõigile.

Praeguseks on meil Eestis otseinvesteeringuid 20 miljardit euro eest ja palgad kasvavad 6–7% aastas. Otsesed välisinvesteeringud ulatuvad üle 85% SKT-st. Välisinvesteeringute täiendav sissevool oli 2017. aastal üle 1,5 miljardi euro, st 8,5%. Praegu paikneb Eesti rahvusvahelises maksude konkurentsivõime indeksis esimesel kohal. Meie SKT inimese kohta, mõõdetuna ostujõu pariteedi alusel, oli 2016. aastal samal tasemel – 29-30 000 USA dollarit – nagu see oli EL-i kõige rikkamates riikides 2004. aastal. Meenutagem, et 1991. aastal oli see umves 2300 dollarit.

Pärast ühetaolise tulumaksu kasutuselevõttu hakkas kapital sisse voolama. Skandinaavias olime lahenduseks kõigi jaoks, kes tahtsid kulusid kokku hoida. Aga me teadsime, et see töötab vaid teatud tasandil ega ole tee, mida mööda minnes maailma rikkaimatele piirkondadele järele jõuda. Ega ei olegi ju võimalik kellelegi järele jõuda, tehes vaid seda, mida nemad juba teinud on.

Mõistsime, et me ei saa jääda nende vananenud tehnoloogiate vastuvõtjateks, mida teie ettevõtjad üritasid kombineerida meie madalama palgatasemega. Esialgu oli see aidanud, aga eesseisjatest ette see meid ei viinud. Me tahtsime saada rohkem ja kiiremini. Euroopa tööjõuturg oli avanemas ja saime aru, et muidu hakkavad inimesed lihtsalt kolima riikidesse, kus on kõrgemad palgad.

Mis võiks olla see uus huvitav asi, mida riik veel teha saaks, et muuta Eesti atraktiivsemaks uute tehnoloogiate katsetajatele? On ilmne, et me saame olla vaid kiired kohanejad, mitte arendajad, sest selleks on vaja olla suur ja rikas. Aga me nägime nišši – suurem osa avalikust sektorist oli uue tehnoloogia sissevoolu jaoks õigusruumi loomisel maha jäämas. Meie tähelepanu suundus eriti just digiteemadele, aga ka rahvastiku-tasandi genoomikale.

Me lõime lubava õiguskeskkonna digitehnoloogiatele ja samal ajal muutsime selle turvaliseks, et inimesed saaksid seda usaldada. Sest nagu te teate, digitaalne ja usaldus on Lääneriikides suur ja tõsine teema. Kui terve maailm oleks käitunud nii nagu Eesti – luues turvalise digikeskkonna ametlikuks kasutuseks ja digi-ID krüpteerimiseks – siis ei peaks sellised suured ettevõtted nagu Facebook käima parlamentide vahet ja vabandama kuritegude eest, mida nad pole sooritanud, kuid mis juhtusid tegutsedes seadusandlikus vaakumis, mille need riigid ise on tekitanud. Kuid teised riigid ei teinud seda, mida tegime meie, sest muidugi oli see küll tehnoloogiliselt mõistlik, kuid poliitiliselt mitte nii väga. Mingil põhjusel suutis Eesti taas kord hallata tehnoloogiliselt õiget seadusruumi, vältides samas poliitilisi lõkse ja tekitades konsensuse ümber meie üheainsa, nii avalikeks kui ka erasektori teenusteks mõeldud digitaalse selgroo.

Meie õigusruum paneb inimesed usaldama seda, mis meil on. Me olime varased kohanejad, seetõttu jõudsime kohale odavalt. Me pakkusime digitaalset liivakasti teenuste arendajatele, kuna teised riigid ei saanud veel meile konkurentsi pakkuda, ja nad ei saa ikka veel konkurentsi pakkuda õigusruumi loomisega, mis annaks turvalisuse nii kasutajatele kui ka ettevõtetele. Meie digikeskkond on pigem ennustatav seadusruum kui kõige uuem tehnoloogia. Meie tehnoloogia tuleb ettevõtetelt, riigi asi on vaid õigusruumi loomine. Ja see õigusruum on uute ideede jaoks hädavajalik.

Kuid see polnud ainult digitaalne valdkond, olid ka teised tehnoloogia valdkonnad, mille jaoks oli võimalik luua sarnane lubav õiguskeskkond. Me lõime ühe eduloo veel, mis on vähem tuntud, sest teadus pole arenenud nii kiiresti nagu digitehnoloogia – see on rahvastiku-põhine geneetiline analüüs. Umbes samal ajal e-Eestiga sündis Eesti geeniseadus ja tegutsemist alustas erainvesteeringute baasil loodud Eesti Geenivaramu. Me pakkusime õigusruumi populatsioonigeneetikaga tegelemiseks, kaitsesime oma inimeste isikuandmeid, kuid võimaldasime nii teadusuuringutes kui ka kommertseesmärkidel nende andmete kasutamist anonümiseeritud kujul. Praegu hindame, et aastaks 2020 on umbes 10% meie elanikest analüüsitud kõige levinumate geneetilise riski markerite suhtes, nii et nad saavad teadlikumat rakendada abinõusid oma tervise säilitamiseks. Ja kui 10% on analüüsitud, siis on ka kõik nende sugulased oma riskidest veidi paremini informeeritud, sellega oleks hõlmatud umbes kolmandik Eesti inimestest. Siis oleks juba tegemist populatsioonipõhise terviseriskide vältimisega. Ükski riik peale Islandi ja Eesti ei paku sellist teenust kogu elanikkonnale. Osalemine on muidugi vabatahtlik.

Taas, nagu ka digiarengute puhul, ei saanud me endale lubada kõige uuemat tehnoloogiat. Aga me ka ei vajanud seda. Me vajasime vaid õigusruumi, et tuua sisse investeeringud ja tehnoloogia. See mudel näib töötavat, sest me oleme vähendamas oma vahet arenenud majandustega, muidugi mitte tööstuse arengu puhul, kuid meie teenusmajandus näib seda hästi kompenseerivat, võimaldades lausa loobuda mõningatest investeeringutest tööstusse, kui leiame, et need võiksid mõjuda kahjulikult meie keskkonnale. Võibolla me siinkohal eksime, aga teate – meie edukus uue vastuvõtmisel targa seadusandluse kaudu on meid muutnud ehk ülemäära enesekindlaks selle suhtes, et on võimalik saada rikkaks ka keskkonda säästes, mitte selle arvelt, nagu oli paratamatu 20. sajandil. Näiteks mõnd tehnoloogiat, mida praegu Soomes kasutatakse, keeldutakse Eestis kasutamast selle liigse saastavuse tõttu.

1,3 miljoni inimese kohta on meil 4 ükssarvikut. Kümme korda suurem tihedus kui USA-s.

Järgmine suur asi on tehisintellekt. Me mõistsime juba üsna varakult, et tulevikus on meil juhita autod ja tänavatel jalutavad robotid, seetõttu muutsime Eestis liiklusseadust. Seda on juba praktikas rakendatud, sest meil oli üks õnnetusjuhtum, milles jäi süüdlaseks autojuht.

Meil tulevad suhteliselt hästi välja ka regulatsioonid konkreetse, juba olemas oleva tehnoloogia jaoks, mis teeb nende arendamise Eestis turvaliseks. Aga täna sellest enam ei piisa. Me näeme, et tehnoloogia arengu tsükkel on täna juba liiga lühike, et igat selle ringi eraldi reguleerida. Mida siis teha?

Meie Eestis leiame, et tuleks reguleerida suhteid inimeste ja algoritmide vahel tehnoloogia-neutraalsel viisil. Ilmselt pole suurt vahet, kes võidab 8 kuu pärast valimised, sest kõik meie parteid on valmis seda tegema. Nad peavad seda tegema, sest meie inimesed nõuavad riigilt proaktiivseid teenuseid, mitte lihtsalt digitaalseid. Inimesed tahavad – ja me anname seda neile. Selleks tuleb reguleerida seda, kuidas võivad algoritmid inimestega tegutseda väljaspool konkreetset kommunikatsioonikanalit. Ja kuigi see pole nii efektne nagu juhita autod, on see niisama oluline samm meie eksistentsi poole koos automaatide, autonoomsete süsteemide ja kunagi ka koos tehisintellektiga.

Me oleme üpris enesekindlad ka oma e-residentsuse suhtes. See sarnaneb paljuski tavalisele start-up'ile. Praegu on meil umbes 40 000 e-residenti, 1% Eesti firmadest juba tunnistavad e-residente ja nüüd asume uurima, kuidas see muuta rahategemise masinaks ja panna riigile kasu tooma – suurendada meie majandust, tuua sisse rohkem maksuraha jne.

Globaalselt ei tunnistata veel, et tehnoloogia on inimesed vabaks muutnud. Aga on võimalik töötada hommikul Austraalias ja õhtul Ameerika Ühendriikides, võib istuda Rootsis või Vahemere ääres. Kuid enamik valitsusi eeldab, et kodanikul on kindel elukoht ja töökoht, et oleks võimalik koguda makse. Ent digiühiskonnas on vaja mõelda hoopis teisiti.

Kui teie inimesed töötavad igal pool, kellele peaksid nad siis makse maksma? Arvatavasti neile, kes pakuvad globaalsete teenustega turvalist sadamat. On pakiline vajadus mõelda välja uus ja vaba sotsiaalne side riigi ja tema kodaniku vahel, milles riik võtab vastutuse jätkata teenuste pakkumist oma kodanikule, sõltumata sellest, kus ta töötab või kus elab. Vastu saavad kodanikud panustada riigi ressurssidesse vastavalt oma sissetulekutele, sõltumata sellest, millised need on ja kust need on pärit. Muidugi lähevad kõik meie tänased sellesuunalised mõtted otseselt vastuollu OECD reeglitega, kuid me oleme veendunud, et ühel päeval see muutub. Paljude e-residentidega riigina oleksime meie siis see turvaline keskus palju rohkematele kui 1 miljonile inimesele.

Kuna see praegu veel nii ei ole, siis saame oma e-residentidele pakkuda taskus kantavat vähese bürokraatiaga ärikeskkonda, ja Eesti kodanikele kodakondsust koos taskus kantavate avalike teenustega. Seda on kõvasti rohkem, kui pakuvad paljud riigid üle kogu maailma. See peab säilitama majanduskasvu, me tegutseme targalt, turvaliselt ja innovaatiliselt, vastuvõetavalt ja arusaadavalt oma kodanike jaoks ning kohaneme pidevalt uue tehnoloogilise reaalsusega.

Lõpetuseks mõni sõna geograafiast. Eesti pole unarusse jätnud ka geopoliitilist keskkonda. Me pürgisime EL-i ja NATO-ga liitumise poole alates hetkest, kui taas iseseisvaks saime. Me oleme OECD liikmesriik ja pürime ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Me usume õigusriigil, inimõigustel ja demokraatlikel väärtustel põhinevatesse globaalsetesse võrgustikesse. Me töötame väsimatult kõigi oma partnerite ja liitlastega tagamaks seda, et mitte kellelgi poleks õigust seada kahtluse alla meie kui vaba ja sõltumatu riigi õigust valida ise oma tee. Me oleme üsna head riskide hindamises, selle info oma partneritele edastamises ja toimivate lahenduste otsimises tagamaks, et see, mida oleme saavutanud, ka säiliks ja areneks turvaliselt edasi.

1940. aasta trauma, võitluseta alistumine okupatsioonile, on pannud meid tegelema oma iseseisva kaitsevõimega üsna sarnaselt sellele, mida teevad meie Soome vennad. Seejuures oleme jätkuvalt pühendunud ka meie idanaabri positiivsele kaasamisele, lootes, et tegutsedes Venemaa kodanikuühiskonna tugevdamise nimel kahepoolselt, EL-i programmide kaudu, võime ühel päeval näha meie idanaabri muutumist positiivses suunas, mida me arvasime toimuvat 1990. aastate alguses. Kurb on näha, millises ulatuses on meie idanaaber sulgenud kommunikatsioonikanalid Lääne demokraatlike riikide ja iseenda vahel, mis kahjustab eelkõige nende endi majanduslikku arengut, aga loomulikult ka terve piirkonna arenguvõimalusi. Kunagi võib see muutuda, me väga ootame seda päeva ega kaota lootust. Kuid Vene turust ära lõigatud olemine on ilmselgelt andnud uue pöörde Põhjamaade majandustele, eriti Eesti ja Soome majandusele, muutnud nad veelgi globaalsemaks. Tehnoloogia tuleb siin meile appi, sest 21. sajandi majanduste puhul võib geograafia unustada. Nii et võibolla polegi see juhus, et just Eesti ja Soome on ainsad kaks iseseisvat riiki maailmas, kellel on olemas tehnoloogiline võimekus vahetada oma e-valitsemise platvormidel andmeid reaalajas ning ehitada selle baasilt üles ühiseid teenuseid.

Nii saavad meie inimesed töötada igal pool maailmas Põhjalast lahkumata – mis on tõepoolest parim koht maailmas, kus elada, nagu te kõik väga hästi teate.

Tänan kuulamast!