- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President tunnustusüritusel „Lastega ja lastele“ presidendilossi roosiaias

01.06.2018

Head lapsed ja laste heaolu nimel tegutsejad!

Tere tulemast Kadriorgu, siinsesse roosiaeda, mis sel aastaajal on ise nagu üks noor, elu alustav inimene – juba näitamas esimesi õisi, veel enam aga täis pungi, valmis puhkema.

Mitte ilmaasjata ei kasuta me sõna "harima" nii aia kui ka inimese puhul. Hästi haritud aed on pika, üle inimpõlvedegi kestva töö tulemus; ja nii kannab ka iga inimene endas mingil määral kõiki oma esivanemaid aegade algusest saadik, ja nende inimeste tegusid või tegematajätmisi, kellega kokku puutume.

Ning alati, igaühel, saabub aeg ka ise õide puhkeda ja tuleviku seemned külvata. Olla korraga nii aed kui ka aednik.

Lastekaitsepäev, mida täna tähistame, viitab sõnana vast millelegi, millest ei tahaks lastega seoses esimese asjana mõelda. Kuid me teame, et peab. Ka üks laps, kes vajab kaitset ebaõigluse, ülekohtu või vägivalla eest, on alati liiga palju.

Ent kaitsmine tähendab ka üldisemalt hoolimist, hoolitsemist, armastust. Ja nii on just laste kaitse andnud meile ehk ühe olulisima asja, mis meist inimesed teeb.

Evolutsioon oma ääretus ratsionaalsuses – miski ei kesta läbi sadade tuhandete põlvede ilma põhjuseta – on toonud meile suure aju ja osavad käed. On toonud ka selle, et inimlaps on sündides märksa abitum ja kauem teistest sõltuv kui teised liigid. Linnupojad, keda nende emad alles mõned nädalad tagasi munast haudusid, on tänaseks suuresti juba pesadest lahkunud. Kitsetalled, kes juunis sündima hakkavad, kepsutavad juba nädal hiljem oma emade järel.

Inimlaste puhul loeme enam-vähem küpseteks elluastujateks praegu neid, kes sündisid sajandivahetusel.

Just see meie elutee alguse abitus on andnud meile koostööoskuse, sest ilma selleta ei oleks me püsima jäänud. Laps ilma vanemateta ja need omakorda ilma sugulaste, naabrite, kogukonna toeta ei oleks lihtsalt ellu jäänud. Teate ju – läheb vaja tervet küla, et üks laps üles kasvatada.

See on seesama koostööoskus, mida oleme ajaloo jooksul õppinud rakendama ka teistes eluvaldkondades – mille tulemuseks on see maailm, kus täna elame.

Me kõik oleme see küla, keda lapse kasvatamiseks vaja läheb. Praeguste ja tulevaste lapsevanematena, kaasteelistena, eeskujudena, innustajatena, abilistena. Lastekaitsjatena.

Kasutame siis selleks oma suurt aju, osavaid käsi ja sooja südant.

Just nii, nagu seda teevad "Lastega ja lastele" tunnustusauhindade saajad, kelle inspireerivaid lugusid kohe lähemalt tutvustatakse, mistõttu ma neil praegu eraldi ei peatu.

On hästi tore, et neid tunnustusauhindu meie vabaühenduste ja riigiasutuste koostöös antakse ning mul on hea meel, et just teie need auhinnad saate. Samas usun, et kõige suurem tunnustus teile on see, kui lapsed, kelle nimel täna töötate, ühel päeval omakorda ise järgmisi lapsi aitavad.

Tänan, et töötate väsimatult selle nimel, mis ongi kõige olulisem: et hoida neid, kes edaspidi hoiavad meie Eestit.