koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Tallinna 5. idapartnerluse aastakonverentsil

02.03.2018

Tere tulemast talvisesse Tallinna kõigest nädal pärast seda, kui Eesti tähistas oma sajandat iseseisvuspäeva. Pidustused kestavad siin Eestis terve aasta, aga see ei tähenda, et me sel aastal tööd ei teeks. Meie EL-i nõukogu eesistumise ajal pöörati palju tähelepanu idapartnerlusele. Ma mäletan jutuajamisi teie ärikogukondade ja teie kodanikuühiskondadega ning väga elavat, paljude huvitavate küsimustega pressikonverentsi Brüsselis idapartnerluse tippkohtumise eelõhtul.

Nüüd on käes aeg seda impulssi tugevdada ja nende teemadega edasi minna. Eesti toetab jätkuvalt meie idapartnereid ja hoolitseb endiselt selle eest, et see buss ei sõidaks minema.

Me püüame aidata kõigil idapartnerluse riikidel saavutada neid eesmärke, mis te endale riigi ülesehitamisel ja majanduse arendamisel seadnud olete. Ma soovin õnnitleda ka Eesti Idapartnerluse Keskust nende viienda sünnipäeva puhul ning tänada neid selle konverentsi korraldamise eest.

Tippkohtumised on olulised poliitilised teetähised. Nad võimaldavad meil saada ülevaadet sellest, mis on juba saavutatud, aga ka seada uusi eesmärke. Ja mõnikord võib tippkohtumist pidada edukaks isegi siis, kui suudetakse kõigest säilitada status quo või kui astutakse vaid väiksemaid praktilisi samme. Minu arvates kuulub viimane idapartnerluse tippkohtumine Brüsselis sellesse kategooriasse.

Me ei libisenud tagasi, me saime aru, et ei valitse kuigi suurt entusiasmi ega suurt teineteisemõistmist selles, mis suunas idapartnerlus liigub. Siiski suutsime saavutada konkreetseid tulemusi ja astuda konkreetseid väikesi samme. Ja me suutsime koostada deklaratsiooni, mis rahuldas kõiki osapooli.

Nüüd on aeg edasi liikuda. Ma panin tähele, et kui EL räägib oma väärtuste suunamisest väljapoole oma piire, siis räägib ta jälle ka uutest koostöövaldkondadest uute riikidega, kes asuvad EL-ile lähedal, kuid pole veel EL-iga liitumiseks valmis. Nagu on öelnud Euroopa naabruspoliitika ja laienemise volinik Johannes Hahn: „Me peame olema ambitsioonikad, aga ka realistlikud ja usutavad."

Alates Euroopa naabruspoliitika raames idapartnerluse programmi loomisest on saavutatud nii mõndagi. See programm pole veel jõudnud oma maksimumini ega ammendanud oma potentsiaali. Me alles naudime assotsiatsioonilepingute esimesi vilju.

Tohutu potentsiaal on energiakoostööl, majandusliku arengu ja turuvõimaluste, samuti inimestevaheliste otsesidemete alal, kui mainida vaid mõningaid. Meie partnerite poliitiline ja majanduslik sõltumatus ning nende lähenemine EL-ile võib tuua suurema stabiilsuse ka meie piiridele.

Mitte kõikjal ei tajuta idapartnerlust positiivsena. Neist mõned välised aspektid kasvavad välja sügavalt meie poliitilisest mõtteviisist. Aga meie partnerriigid saavad neid arvamusi riigisiseselt kujundada, pöördudes laiema üldsuse poole, kaasates noori, kodanikuühiskonda, ärikogukondi. Ootuste haldamine selle kaudu, et kõik teaksid, millega idapartnerlusprogramm tegelikult tegeleb, on edu pant.

Kuna Eesti on idapartnerluse üks tugevamaid toetajaid ja eestkõnelejaid, siis arvatakse automaatselt, et kõik eestlased teavad sellest kõike. Ei peaks tulema üllatusena, et see tegelikult nii ei ole. Seetõttu on mul väga hea meel, et tänane kuulajaskond koosneb peamiselt eestlastest, ulatudes poliitikutest ja riigiametnikest kuni ärikogukonna, kodanikuühiskonna ja meedia esindajateni. Ma loodan, et tänane paneeldiskussioon osutub heaks võimaluseks avardada meie teadmisi idapartnerlusest, kuid avab ka uusi võimalusi idapartnerlusriikidele endile. See ei ole vajalik mitte ainult Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova ja Ukraina jaoks. Loomulikult on lõimumine kas assotsiatsioonilepingu või tihedama partnerluse kaudu kasulik ennekõike neile riikidele endile. Nad peaksid haarama kinni pakutud võimalusest kujundada oma ühiskonnad sellisteks, et neist saaksid kasu nende endi inimesed. Aga me peame olema kohal, et toetada neid demokraatlike institutsioonide, turumajanduse ja kodanikuühiskonna ülesehitamisel. See ei tähenda mitte ainult Eesti poliitilist kohalolu, vaid me vajame seda, et kohal oleksid ka meie riigiametnikud, kodanikuühiskond ja ärikogukond. Me teame, et mõnikord pole nendest riikidest saadud kogemused kergete killast, aga me kõik saame neist kogemustest õppida. Ja mina olen väga tänulik meie riigiametnikele, kodanikuühiskonnale ja ärikogukonnale, et nad on idapartnerluse riikides kohal olnud.

Eesti on toetanud avaliku halduse reforme ja pakkunud e-valitsemise lahendusi. Meie fookuses on olnud ka ettevõtluse ja kodanikuühiskonna arendamine, samuti professionaalne meedia ja meediakirjaoskus. Eesti tugev toetus idapartnerluse programmile kajastub hästi meie arenguabi riikide prioriteetides – peaaegu pool meie arengukoostöö ja humanitaarabi fondist on määratud idapartnerluse riikidele.

Meil siin Eestis on ainulaadne keskus, mis tegeleb sellega, et idapartnerluse riikidega koostööd parandada. Me tuletame alati oma partneritele meelde Idapartnerluse Keskuse olemasolu, ja selle keskuse saavutused on juba täiesti märkimisväärsed. Olgu selleks Ukraina korruptsioonitõrje büroo NABU võimekuse tugevdamise programm, Ukraina idaosa ajakirjanike n-ö kohapeal koolitamise programmid, toetus koostöömehhanismidele jõustruktuuride ja naiste varjupaikade vahel, et aidata koduvägivalla vastu võidelda Gruusias, või abi tõhusa avaliku halduse reformi läbiviimisele Armeenias – kui mainida vaid üksikuid.

See keskus muudab Eesti oskusteabe, õppetunnid ja praktikad idapartnerluse riikidele kättesaadavaks. Ja ma sooviksin eriliselt tänada USA, Rootsi, Norra, Belgia ja Saksamaa valitsusi, kes on olnud meie keskuse partneriteks. See on suurepärane näide tõhusast riikidevahelisest koostööst. Ning ma julgustan sama teha ka meie teistel sõpradel EL-ist ja väljastpoolt EL-i. Loodetavasti on see idapartnerluse riikide jaoks julgustav näide, et mitmepoolset koostööd tasub suurendada.

Täna on siin need partnerid, kes on seadnud endale tõeliselt suured eesmärgid ja kes loodetavasti saavad kunagi nautida EL-i täisliikme staatust või liituda mõne teise raamlepinguga, mis näitaks, et nad on välja kasvanud idapartnerlusest selle praeguses vormis. Me teame, et laienemine pole EL-ile kerge olnud. 2004. aasta laienemine ja hilisemad laienemised olid vanade Euroopa riikide jaoks rasked seedida ning seetõttu on arengud ja arutelud edasise laienemise suhtes kulgenud suhteliselt aeglaselt. Aga mina arvan, et kui on demokraatlikke riike, kes tunnistavad oma riigi alustaladena demokraatlikke väärtusi, kes järgivad õigusriigi põhimõtteid ja usuvad vabaturumajandusse, kes tõesti soovivad demokraatiat omaenda inimeste pärast ja mitte ainult selleks, et nad tahavad klubiga liituda – siis peaks võimaluste aken nende riikide jaoks olemas olema. Me ei tea, kus ja millal see aken avaneb, aga me teame, et tõenäoliselt see mingiks hästi lühikeseks ajaks avaneb. Võimalik, et see avatakse hommikul ja pannakse juba lõuna ajal kinni – aga kui sel juhul on olemas riigid, kes on arenenud kaugemale lihtsalt rääkimisest demokraatiast ja õigusriigist, siis neil peab olema võimalus Euroopa Liiduga liituda ja see võimalus neil siis ka on.

Tänan!