- Reset + Prindi

Eestimaa Päästmise Komitee liikmete ning Hugo Kuusneri monumendi avamisel Pärnus

22.02.2018

See on sümboolne, et praegu sajab lund ja sellel poodiumil on kaks jäljerida. Nii nagu ka praegu, igale poole, kuhu me läheme, jätame me uued ja värsked jäljed, nii jäeti ka 100 aastat tagasi esimesed jäljed meie iseseisva riigi ajalukku.

Siinsamas Pärnus loeti ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele".

Sellega öeldi Eestis esimest korda välja see, mida varem ei olnud saanud välja öelda:

„Eestimaa /---/ kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratiliseks riigiks."

See on suur hetk iga rahva loos, kui ta deklareerib oma iseolemist ja soovi hakata vabalt ja oma parema äranägemise järgi oma riiki ehitama.

See Eesti hetk oli sada aastat tagasi ja see määras meie maa edasise saatuse igaveseks. Sellele järgnev on ikka ja alati seotud Eesti Maanõukogu vanematekogu otsusega, vaba Eesti riigi alguse manifestiga, mis siin Pärnus esimest korda ette loeti nende samade esimeste jalajälgedega meie riigi ajaloo puhtal värskel lumel.

Konstantin Päts on kirjutanud: „Iseseisvuse väljakuulutamine oli kui vanne ja tõotus. Tema sundis paljusid selle eest ohvreid tooma, tema häbistas nõrku ja andis julgust kahtlejaile. Tema lõi meile riikliku keskkoha ja toetuspunkti võitluses."

Nii oli. Me pidime tooma ohvreid ja võitlema oma iseseisvuse eest Vabadussõjas, nõutama tunnustust oma riigile, kui veel tulevikku ei usutud. Kuid me saime hakkama, tulime toime, tulime toime ka siis, kui läksime läbi okupatsioonide pimeda öö. Me täitsime seda vannet iga päev, mis loeti ette Endla rõdult sada aastat tagasi.

Mul on au vaadata siin seda mälestuskivi koos teiega. Me oleme esimesed silmapaarid, kes seda kivi näevad. Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi hoone ees, mille vilistlasteks on kaks Eestimaa Päästekomitee liiget – Konstantin Päts ja Jüri Vilms ning Hugo Kuusner, kes sada aastat tagasi manifesti Pärnus ette luges.

Selle sama kooli vilistlane luuletaja August Sang on kirjutanud:

„Maailmas midagi ei muutu, kui me midagi ei muuda.

Sa tegema pead kõik, mida suudad, ja isegi kui suurt ei suuda."

Kõik need mehed koos tartlase Konstantin Konikuga tegid kõik, mis suutsid ja enamgi veel. Meil on põhjust neid meenutada ja tänada. Meil on kohustus hoida iseseisvat Eesti Vabariiki. Meil on ka see võimalus. Kõige selle eest oleme tänulikud nendele, kes julgesid. Me ei tea, mis toimus nende hinges tegelikult, aga välja paistis ainult see – julgus, vaprus, usk. Usk ühte väikesesse riiki, mis tahtis sündida. Mõtleme korraks sellele ja siis läheme edasi oma pidupäeva toimetustega.

Tänan teid pärnakad, et te olete siia nii rohkel arvul kogunenud. Mul on väga hea meel teid näha.